Kasutajainfo

J. M. A. Mills

Teosed

· Kersti Kivirüüt ·

Värav

(lühiromaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
0
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

Siin on vääriline kirjatükk, mis jätkab Veikko Vangoneni, Maniakkide Tänava ja teiste kooljate/zombide teemast huvitunud valdkonnas. Tegevuspaik on Peipsi lähedal Meerapalus, kus asub ka kooljate asupaigaks sobiv soo. Põrgulistega hakkab tegelema tubli Eesti mees, piirivalvur Andrus. Lühemas (120 lk) romaanis ei puudu lisaks õudusele ka omapärane muhedus ja võib-olla on viimast veel rohkemgi.
Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik täpselt niimoodi ära rääkida nagu see tegelikult oli, pean ma alustama sellest kuu teisest reedest, mil Eva Luts mu Õlleministeeriumis fakti ette pani, et nii - nüüd loed selle raamatu läbi. Mõningase piinlikkusega pean ma tunnistama, et peaaegu ainus tegur, mis mind mõjutas nõustuma oli raamatu tagasihoidlik lehekülgede arv. Noh - küllap ma jaksan end sellest 127 lk läbi... ee... töötada...?
 
Minu tagasihoidliku arvestuse kohaselt on siin umbes 35 tuh sõna, ehk siis klassikalises tähenduses pole tegemist isegi mitte romaaniga, vaid pikemat sorti lühiromaaniga. Aga küllap see piir romaani ja lühiromaani vahel ongi pigem selline hägune ja võibolla rohkem isegi formaalne, tehniline. Igatahes on selge, et kirjatükk kvalifitseerub siinkandi kirjastuste ja EKL'i romaanivõistlustele, tabades sealset miinimumlävendit, mis on kuskil 200-250 tuh tähemärgi kandis.
 
Tahtmata midagi kriitilist öelda raamatu kohta, olgu lihtsalt selgituseks korratud, et zombindus ja tondindus ja üleloomulikuga mängivad õuduslood pole lihtsalt minu lugemiseelistustes kuigi kõrgel kohal. Õudus peaks olema õudne, ja selle peamiseks eeltingimuseks on mingisugunegi realiseerumisvõimalus. Haikala linnataguses tehisjärves on õudsem mõte kui kosmosest alla sadanud tulnukate laevast vallapääsenud koletis, mis omakorda on muidugi mitme suurusjärgu võrra eespool Emajõe Suursoost välja ukerdavast kooljatearmeest. Mis kahjuks lõppeb tõdemusega, et selliselt on suurem osa õudukaid minu jaoks läbikukkunud, et nad ei suuda tõusta eesmärgi kõrgusele - sisendada mingitki hirmu või õõvana kvalifitseeruvat asja. Meenutades teist Kivirüüdi lugu - Usstõbi - siis on võimalik apelleerida vastikusele, aga see on juba sootuks teine teema.
 
Et siis lühike romaan Emajõe Suursoo taga Peipsiäärse küla nuhtlusest: kooljad tuiavad pimeda saabudes küla vahele ja viivad endaga kaasa, keda kätte saavad. Romaan on tempokas: paari hommikukohvi ja õhtuse logelemise kõrvale läks selle lugemine mõnusalt, ladusalt. Eelarvustajat tuleb korrigeerida - piirivalvur on Andres (vähemalt valdavad osas tekstist), kes siis võtab endale südameasjaks välja selgitada selle needuse põhjused ja leida lahendus, mis külakese päästaks. Ausalt öeldes on natuke kahju sellest, et raamat tõesti niivõrd õhuke on, sest kohati on tunne, et tahaks õige veidi rohkem. Ilmselt mitte seletamist, võimalik, et ka mitte tegelaste hingeellu süüvimist, ei mingit diiplevat soga. Lihtsalt veidi rohkem süvenemist. Väga tormakas on see asi lihtsalt. Netiavarustes leitud arvustustes nimetatakse sedagi "suvelugemiseks" ja arutletakse selle sobilikkusest kergema lugemisvara hulka ja vanema kooliea kohustusliku kirjanduse vahepalaks ja mis kõik veel. 
 
Spoiler! Kahju, et nii muheda nimega tegelane nagu Laanehunt varakult hukka saab. Sellest tüübist tasunuks juba kasvõi nime tõttu mingi olgu või kolmanda kategooria kõrvaltegelane vormida, kes figureeriks lõpuni välja. Kindlasti oleks võimalik meie riigiametnike ja ametkondade tavadest ja viisidest hunnikute kaupa naljaleevendust tõsise jutu sekka ammutada.
 
Isiklikult jäi ka hinge kripeldama, et miks valis autor just sellised lahenduskäigud, mis lähevad kristlikku (katoliikku ja mormoonide) mütoloogiasse. Miks mitte täiesti maavillaseks etnoks kätte ära minna? Aga eks see tegelikult näitab ka seda kuivõrd kristlik maailmakäsitlus on meie kultuuris oma süvakihistusi loonud. Ajaloolasena oskab autor sealt ammutada. 
 
Igal juhul hästi tehtud ja minule õppetunniks, et ei tasu oma eelarvamustel lasta üle pea kasvada :)
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ja kiire kooljalugu Eesti piiriäärsest külakesest. Õõva tekitava loo kohta oli see väga humoorikalt kirjutatud. Lõpust jäi pauk kuidagi puudu, aga ega midagi hullu ka polnud. Teekond sinna oli vahva.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Teine White'i raamat, kus tegelaseks Percy Darrow, teadlane, kellest ei ole kahe raamatu põhjal aru saanud, mis eriala mees ta on... lihtsalt teadlane. "The Sign at Six" ei ole siiski järg romaanile "The Mystery", ehkki viimase sündmustele kahel korral viidatakse - aga ilmselt vaid selle mõttega, et lugeja teaks ikka eelmist raamatut ka osta. Aga teises raamatus esineb Darrow pigem sellise Sherlocki moodi detektiivina, kes väheste ja normaalsetele inimestele arusaamatute märkide põhjal tabab mõrvari või lahendab muu mõistatuse.
 
Valdav osa tegevusest toimub ühes New Yorgi pilvelõhkujas. Seal töötab keegi tümikas McCarthy, keda nimetatakse New Yorgi "poliitiliseks bossiks" (ehkki ta ei ole linnapea) ja öeldakse, et ta "omab New Yorki". Tema positsioon jääbki segaseks, ent just temale hakkavad tulema raadiosaatja teel sõnumid, milles kästakse tal otsekohe linnast igaveseks lahkuda ja antakse korrladus minna veel ühe kindla laevaga. Vastasel korral saavat ta kell 6 mingisuguse märgi. McCarthy ei allu ähvardusele ja märgiks on see, et järgmisel päeval kell 6 kaob tema töökohaks asuvast pilvelõhkujast elekter (ka patareiga seadmetest). Esimene katkestus on ehk pool peva, aga järgmisel päeval kaob elekter mõneks tunniks kogu New Yorgist. Ähvardusteated jätkuvad ja järmiseks võetakse pilvelõhkujast ära heli (tekib täielik vaikus, inimeste kõnelemisel ega asjade kukkumisel jne ei teki mingisugust heli). Seejärel võetakse heli ära kogu linnast, kolmandal päeval võetakse ära valgus. Tasapisi tekib 4 miljoniga linnas paanika.
 
Asja hakkab lahendama Percy Darrow ja lugeja saab tüüpilises krimivõtmes loole kaasa mõelda ning kurhategijat ära arvata. Mis aga žanriga kokku kindlasti ei lähe - imerelva leiutanud hull teadlane ei figureeri loos kordagi, enne kui Darrow ta paljastab. Samuti ei saa me teada tema nime ega ka päris täpset tegutsemismotiivi. Me ei tea, mis tal McCarthy vastu oli ja kas kõik on seletatav sellega, et ta oli hulll?
 
Lugu ilmus esmakordselt pealkirjaga "The City of Dread" ajakirjas The Popular Magazine ja raamatuna 1912. Märkame veel, et ehkki paberraamatus on umbes 260 lk, annab võrguversiooni sõnaloend umbes 36 000 sõna, nii et napilt aga kindlalt ikkagi lühiromaan.
Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut võiks sildistada nii kummituslooks kui ka psühholoogiliseks romaaniks, väga kergelt on ka gootilikke jooni (aga suurt mõistatust, mida lugeja lahendama peaks, ei ole, sest üsna algusest on toimuva olemus põhimõtteliselt selge).
 
Tegevus toimub Inglismaal, ühes suures 50 toaga häärberis, aeg võiks olla nt 1920-ndad. Häärberi omanik on range ja paindumatu olemisega mees, minister, kes viibib 99% ajast Londonis. Häärberis elab tema abikaasa Mary, kellega tal perekonnaelu sisuliselt ei ole, vaid seltskonna ees etendatakse paari. Nimelt avastas mees pulmaööl, et naine pole enam süütu, ja range moraal ei luba tal naisega lähedaselt suhelda, ent ka lahutamine on problemaatiline. Mees ei tea aga, et Mary oli enne abiellumist teinud ka abordi, mille käigus eemaldati kaks loodet. Mingil teadmata põhjusel said nendest loodetest aga kaksikud lapsed, kes elavad eeterlike, kummituslike olenditena seal samas häärberis. Romaan on ühe kaksiku - poisi - üleskirjutus ühe perekonna traagilisest elust ja kahe kummituslapse arusaamadest toimuva kohta.
 
Kummituslikud kaksikud on majas elades õppinud ära lugemise, mõistavad inimeste vahelisi suhteid jne. Koolikursust pole nad küll läbinud, ent näib,et nende areng vastab umbes samale tasemele reaalse maailma lastega. Olles ise nähtamatud ja kuuldamatud, suudavad nad siiski liigutada esemeid ja lastena meeldib neile aeg-ajalt sel moel häärberi pererahvast ja teenijaid ehmatada. Levivad jutud poltergeistist ja kummitustest. Laste ema Mary aga tajub mingil moel, et tegu on tema enda sündimata lastega, ja ta on mõnikord võimeline neid ka kuidagi ähmaselt nägema. Kogu loo keskmeks on naise süümepiinad tehtud abordi pärast (mille tagajärjel ta jäi ka steriilseks) ja tema soov kompenseerida lastele toimunut. Ta on sisse seadnud ka lastetoa, kus kaksikud saavad aega veeta.
 
"Hush-a-By Baby" on nukras helistikus kirja pandud lugu, mida isegi kummituslaste tembud ei suuda eriti rõõmsamaks muuta. Romaani lõpp on selles osas eriti intensiivne ja lisaks veel traagiline. Süümepiinad ja eeterlike laste toimetamised murravad psüühiliselt hapra naise (keda on esitletud äärmiselt sümpaatse inimesena) ja tema ema. Jäin mõtlema, et polegi ammu nii kurva lõpuga asja lugenud. Tuleb kiita autori stiili, kus justkui lapse poolt ja kõnepruugis kirja pandud tähelepanekud puudutavad siiski just neid aspekte, mis lubavad täpselt aru saada tegelaste omavahelisi suhteid, varjatud komplekse jne.
 
Kui keegi tahab nüüd minu jutu peale raamatu hankida, siis täpsustan, et selle kaanel on autori nimeks märgitud Burgess Drake ja 1954. aastal avaldati romaan USAs pealkirjaga "Children of the Wind".
Teksti loeti inglise keeles

Lühike SF lugu kannab endas ajastu pitserit, aga eelkõige autori teadmist, et jutt ilmub poisteajakirjas - nii et poistele või lapseliku meele säiltanutele või lapse-empaatilistele.
 
Jim seisab vöäikese kosmodroomi ääres ja vaatab nukralt raketti, mis peab mõne päeva pärast viima esimesed inimesed Kuule. Kahjuks ei saa ta juures olla, sest koolivaheaeg lõpeb. Siiski on tal olnud võimalus korduvalt raketis sees käia ja asju uurida, sest tema isa on selle projekti direktor. Järgmisel päeval on oodata sõiduki mootorite katsetust ja kütusepaagid on täis lastud. Õhtul taas sinna jalutades näeb Jim sabotaaži: üks turvamees on tapetud ning insener koos teise turvamehega planeerivad plahvatust. Kuna vahetult kellelegi teatada pole võimalik, satub Jim põgenedes raketi sisemusse ja nagi juba arvata võib - mingil moel lendab väike kosmoselaev orbiidile, Jim üksinda sees. Laev teeb tiiru ümber maailma ja kõik lõpeb pärast väikest närveldamist õnnelikult - kogu lugu on sellises võtmes, et õnnetult see lõppeda ei saakski.
 
Keegi on selle Boy's Own Paperi numbri võrku slaidiprogrammina üles pannud ja juttu saab lugeda aadressilt: https://www.slideshare.net/DavidHill55/boys-own-paper-1959
 
Teksti loeti inglise keeles

"The Mystery" on tore seikluslugu, mis ühendab endas Hullu Teadlase klišee ja mereröövliromantika. Piraadid päris otseselt ei tegutse, ent Stevensoni "Aarete saare" hõngu on loos kuhjaga, arvestades eriti, et tegevus toimub valdavalt inimtühjal saarel. Ja vaatame kaanepilti (1907. aasta väljaandel): tüüpilisel aardekirstul istuv mees, peas punane rätt, üks käsi metallist konks - no kõik on kohe selge.
 
Tegevus toimub aastal 1904. Vaike ookean, lähim (aga siiski väga kauge)maamärk on Havai saarestik. Ühendriikide sõjalaev on missiioonil ülesandega hävitada hulpivaid laevavrakke. Ohvitseride jutt läheb kummituslaevadele ja ligi paari aasta eest salapäraselt merele sõitnud professor Schermerhornile, kelle sõidusiht oli teadmata. Justkui tellimise peale märgatakse varsti just nimelt tolle professori laeva, mis on täiesti terve ja täiesti inimtühi - kusjuures veesõidukil pole ka ainsatki rotti ega tarakani. Näib, et meeskond on kadunud üsna hiljuti. Tühjale kuunarile saadetakse kahes jaos sõjaväelasi asja uurima, ent need kaovad jäljetult. Tormis kaotatakse silmist ka kuunar. Siis märgatakse aga jullas merehädalist, kes jutustab kummalise loo. See lugu moodustab romaani mahust umbes 60%.
 
Merehädaline on vabakutseline uuriv ajakirjanik, kes oli end valenime all professori laevale munsterdanud, sest haistis põnevat lugu. Professor oli palganud suure raha eest 6-liikmelise meeskonnaga laevukese, mis viis mehe ja tema assistendi üksikule vulkaanilisele saarele. Seal seati üles labor, milles toimuvaga laeva meeskond kursis ei olnud. Hull teadlane tegi sisemaa laboris katseid, kahtlase taustaga merekarud logelesid rannal - ja nii ligi 2 aastat. Loomulikult tekitas olukord frustratsiooni, mis päädis meeskonna pöördumisega nii oma kapteni kui ka teadlase vastu. Merimehed olid jõudnud nimelt veendumusele, et teadlane valmistab (ja on valmis saanud) nn tarkade kivi ehk aine, millega on võimalik teisi aineid nt teemantideks muuta. Eriti intrigeeriv oli muidugi ka teadlase aardekirstu meenutav kast, mida ta kiivalt enda ligi hoids. Meeste oletus tarkade kivi kohta ei osutu küll õigeks, ent tselestiumi nimelise aine veidratest üliomadustest on loo lõpus siiski juttu.
 
Mõnus, seikluslik ja põnev lugu, kus lõpuks kulmineeruvad ühe-kahe päeva sees verine rünnak, teadlase avastus, Ühendriikide laeva saabumine saare juurde ja võimas vulkaanipurse. Kõige sümpaatsemaks tegelaseks osutub aga professori abiline Darrow - intelligentne, flegmaatiline, üleolev, huumorimeelega. Seda tegelaskuju on Stewart Edward White kasutanud ka 1910. aastal ilmunud romaanis "Sign at Six", mida võib pidada "The Mystery" mõtteliseks järjeks.
 
Võib-olla tühiasi, aga minu silmis annab raamatule plusse see, kui selles on illustratsioone. Ma olen kahjuks nii kunstivõhik, et ei oska nimetada, mis tehnikas need "The Mysterys" tehtud on (frontispiss ja 8 pilti, autor Will Crawford), aga see on just see, mis mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Siin on vääriline kirjatükk, mis jätkab Veikko Vangoneni, Maniakkide Tänava ja teiste kooljate/zombide teemast huvitunud valdkonnas. Tegevuspaik on Peipsi lähedal Meerapalus, kus asub ka kooljate asupaigaks sobiv soo. Põrgulistega hakkab tegelema tubli Eesti mees, piirivalvur Andrus. Lühemas (120 lk) romaanis ei puudu lisaks õudusele ka omapärane muhedus ja võib-olla on viimast veel rohkemgi.
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmad, ajaparadoksid, armastus ja üks rotisuurune troll. Debütant on võtnud ette üsna raskete ja keeruliste teemade kompleksi, millest pole päriselt jagu saanud. Aga isegi kogenud autoritele oleks need tõsised pähklid. Fantaasiaküllasust tunnustan, aga mõned puudused jäävad teistest rohkem silma: 1) mingist hetkest läheb üksikasjalikum sündmuste kirjeldus lünklikeks hüpeteks, kus ühe lause või mõne lõiguga lennatakse aasta või muu ajaühiku võrra edasi. Romaani esimene neljandik või kolmandik on paljulubav ja põnev, siis hakkab kuidagi ära vajuma, läheb n-ö virvarriks 2) tegelaste nimede (Mihkel, Viive, Aadi) järgi võiks sündmused kulgeda Eestis (ühtegi kohanime ei ole), aga mina seda Eestit ära ei tunne: jõhkrad, tapjainstinktiga politseinikud jne. Justkui oleks see n-ö algne paralleeluniversum siiski juba mingi muu "parakas" (nagu neid romaanis nimetatakse), mitte see, kus me elame. Mulle näib, et autor on suhteliselt õrnas eas ega ole veel väga kursis ühiskondlike, äriliste, sotsiaalsete ja muude toimehhanismidega või siis suhtub neisse ükskõikselt. 3) keeruliste ja peaaegu lahendamatuna näivate tehniliste probleemidega saavad eriharidust mitteomavad noored inimesed üsna mängeldes hakkama (nende "peegeldite" ja "majakate" valmistamine), kaasates selleks - jällegi mängeldes - ülikooli taustaga teadlasi.
 
Aga soovitan huvilistel "Põrkega" ikkagi tutvuda, tegu on põhimõtteliselt siiski žanriteosega, mitte mingi piiripealse häguga, mida tõsised fännid ei näi üleüldse armastavat. Mainin veel, et "Põrge" paistab küll olevat omakirjastuslik raamat, ent pakun, et nii mõnigi kirjastus oleks olnud seda nõus avaldama küll.
Teksti loeti eesti keeles

Enn Põldroos sai mõned päevad pärast "Circletowni" müügile ilmumist 85 aastaseks, mis tähendab (kui ma ei eksi), et tegu on Eesti vanima ulmedebüüdiga, ja isegi maailma mastaabis on see kindlasti muljetavaldav tulemus.
 
Cicletown on ringlinn, mida ümbritseb müür ja selle taga kõnnumaa. Käivad jutud, et kusagil on veel taolisi tsoone. Sees valitseb totalitaarne ühiskond: inimesed on kiibistatud, nende kontaktid teiste inimestega registreeritakse, pikaaegsed suhted samade kaaskodanikega ei ole soositud. Kõrgtehnoloogilise virtuaalreaalsusega paralleelselt eksisteerib suhteliselt tavaline elu-olu. Mis inimkonnaga on juhtunud, jääb lõpuni selgusetuks. Inimesed on nummerdatud ja nende "ristinime" enamasti ei mäletatagi. Tsoonist põgeneda üritavad inimesed lastakse müüril maha või aetakse neid taga ka Kõnnumaal. Üksikutel on õnnestunud siiski lahkuda.
 
Peategelane 375 (Bart) on nooruk, kelle maailmapilti me näeme. Nagu taolistes düstoopilistes totalitaarrežiimides eeldada võib, tahavad mõned inimesed elada vabamalt ja tekkinud on arvutihäkkeri moodi noortest kujunenud seltskond, keda vastupanuliikumiseks nimetada oleks ehk liiast. Bartil tekivad nendega keelatud kontaktid ja enda elu päästmiseks tuleb tal põgeneda, mis ka õnnestub. Kõnnumaal ekseldes satub ta mahajäetud eluasemetele, kus ühes on rikkalik raamatukogu. Nende raamatute abil kujunevad tal mingisugused teadmised inimkonna varasemast, teistsugusest elust. Ta otsustab suunduda palverännakule Santiago de Compostelasse, mis asub ca 800 km kaugusel - selle põhjal saame aimu Tsooni umbkaudsest asukohast. 
 
"Circletown" on professionaalselt kujundatud, toimetatud ja ilmselt ka kirjutatud. Õhustiku edasiandmine on õnnestunud ja kõik oleks nagu korras, aga... igav. Ei oska nimetada, mida uut ja põnevat me raamatust teada saame, totalitaarrežiimi kriitikat oleme viimase 25 aasta jooksul samuti lõputult kuulnud. Nii et lõpuks olen jälle sama dilemma ees, mis enamasti BAASis loetust kirjutades - hinnata kolm plussi või nelja miinusega?
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, ent efektne lugu, mis jääb küll sõnaelge lõputa. kuid kui lugeja just puhta loll ei ole, siis vähemalt traagilises suunas ta edasi mõelda peaks oskama.
 
Lugu räägib meile keegi nooremapoolsem mees. Tal on tekkinud tüdruksõber. Elavad eri linnades, saavad nii umbes kord nädalas kokku, teevad nussi, ent paistab, et miskipärast jääb usaldusest puudu. Naine on saanud mehe käest bibliofiilse linnuteemalise raamatu "Observer's Book of Birds". Kui mees aeg-ajalt armastatu juures külas käib, saab ta aru (järjehoidja liikumise järgi), et sõbranna loeb raamatut. Ent mõista on ka seda, et miskipärast naine ei taha, et mees tema huvist selle raamatu vastu teada saaks. Mees märkab, et saab tõmmata raamata paralleele raamatus kirjeldatud lindude ja tema pruudi käitumise vahel. Muuseas on naine jõudnud sellise linnu nagu "shrike" (eesti keeles õgijate linnuperekond) juurde. Õgijatel on kombeks oma saaki taimeokaste ja kidade külge naelutada. Nii varutud toitu nimetatakse hoidmiseks sahvris (siit ka jutu pealkiri)...
 
Autoril näib mingil hetkel olevat peale tulnud linnufetišism, sest ta on kirjutanud terve raamatutäie temaatilisi jutte  kogumik "Ornithology" (2017). Mina lugesin seda lugu aga antoloogiast "Best New Horror vol 27", mille koostaja Stephen Jones arvas jutu siis seitsmeteistkümne parema 2015. aastal ilmunud õudusjutu hhulka.
Teksti loeti inglise keeles
5.2018

Märksõnad: Hea ja Kurja võitlus, okultism, salaorganisatsioonid, reinkarnatsioon, Egiptus, vaarao needus, kehaväline teadvus, hüpnoos, Orient, kangelaslikkus, armastus.
 
Nooremapoolne mees Simon saab oma põlvkonna jagu vanemast sõbrast uue ja ootamatu pildi: varem tagasihoidliku, ent salapärase keemikuna tundunud mees avaldab, et inimkond on hädaohus ja tema kuulub salaühingusse, mis võitleb maailmavalitsemist planeerivate kurjade vastaliste vastu. Mõlema vastaspoole võimete hulka kuuluvad ka üleloomulikud võimed, eelkõige kehavälise aistimise oskus - saata teadvus teise kehasse või kehatult vajalikku infot koguma. Ent osatakse ent taoliste asjade eest ka kaitsta (igasugu  "energiatega").
 
Simon võetakse organisatsiooni tööle ja mõne aasta pärast saab ta ülesande saboteerida Egiptusesse väljakaevamistele suunduvat ekspeditsiooni, mille eesmärgiks on avada üks salapärane hauakamber. Varasemad püüded hauda avada on osutunud katsetajatele traagilisteks. Nüüd näib, et kurjade pool on ära lollitanud ühe arheoloogi, kellel tahetakse lasta haua juures must töö ära teha ja letaalsed tagajärjed enda kaela võtta. Aga hauas arvatakse olevat miski, mille abil on võimalik allutada endale kogu inimkond, muuta inimesed teadvuseta zombideks. Simon sehkendab end ekspeditsiooniga kaasa ja paneme tähele, et kaasas on ka arheoloogi kaks vallalist tütart.
 
"The Tomb of the Dark Ones" kuulub minu meelest ühte selge süžeemustriga romaanide koolkonda, mille kõrgaeg oli umbes 1920-1950, tüüpesindaja Dennis Wheatley. Halbade kavatsustega okultist, kangelaslik noor mees, päästetud süütu piiga, ilmselgelt "lihtsale", "sensatsioonijanusele", alla keskmise intellektiga lugejale suunatud lapsikud episoodid, muigamapanev paatos. Tavaliselt mulle need raamatud meeldivad ja käesoleva teose soetamine oli üsna teadlik valik. Miks aga mõni taolistest lugudest mulle meeldib ja teine mitte - jään vastamisega jänni. Võib-olla on põhjus selles, et magasin vanuses 5-7 rohelise tapeediga toas (ma tegelikult ei mäleta, mis värvi oli) või seetõttu, et 25 aastast tagasi kõlas raadios mingi laul ja mina juhtusin seda kuulma. Kui ma ühe kirjandusteose puhul nimetan mingisugust aspekti plussiks ja teise puhul sama asja miinuseks, siis ilmselgelt ei ole selgitus ammendav. "Tomb of the Dark Ones" kaldus halvema hinde poole ja kui ma ütlen, et oli mitu imalat ja ülespuhutud paatosega lõiku ning new age'i sarnast abrkadabrat, siis ega need ei põhjenda, sest mõne teise raamatu puhul pole need mind häirinud.
 
Kui kellelegi on oluline autori sugu, siis eesnimetähtedest tähendab J Janetit. Tema kolm aastat hiljem ilmunud "Lords of the Earth" võib olla järjelugu, sest "Tomb" lõpeb täpselt nii, et lugejad saavad varsti taas kangelaste uutest seiklustest lugeda.
 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu on ilmunud antoloogias "She Walks in Shadows" (Innsmouth Free Press, 2015), mis koondab naisautorite Cthulhu Mythose maailmas kirjutatud lugusid, mis vaatavad toimuvat läbi naistegelase vaatenurga. Kahekümne neljast loost (ja ühest luuletusest) on "Eight Seconds" ainuke, mida võiksin hinnata kõrgeima hindega.
 
Pealkirjas nimetatud 8 sekundit on aeg, mis rodeotel tuleb taltsumata hobuse või härja seljas veeta nii, et ei kuku maha ega puuduta vaba käega looma ega iseennast. Pidades 8 sekundit vastu, oled kvalifitseerinud. Sam (Samantha?) on staažikas rodeoartist, väheseid naisi selles valdkonnas, karm tüüp, peaaegu mehelik, napisõnaline. Kunagisest juhuvahekorrast on tal tütar Lula (vanus umbes 17), kes aga on ema juurest jalga lasknud. Samantha ei muretse selle pärast, aga siis tuuakse talle flaier, mille oleks nagu saatnud tema tütar. Flaier reklaamib mingisugust Suure Ema Templi sekti, mis pesitseb linnakesest kaugel, halva mainega kõnnumaal. Jääb mulje, et tütar on hädas. Muidu nii ükskõikne ema ratsutab koos kaaslasega kohale, et asja uurida. Sektantide kummardamise objektiks on aga hoopis Shub Niggurath, keda Lovecrafti ja teiste loomingus nimetatakse enamasti koos epiteediga The Black Goat of the Woods with the Thousand Young. Jumalus meenutab (selles konkreetses jutus) mõnevõrra hobuseid ja härgi, kellega Samantha on kogu elu pidanud rahva ees elu ohtu seades võitlema, nii et kui Shub-Niggurath teeb talle huvitava ettepaneku, kuidas tütar võiks siiski pääseda ja ellu jääda, ei kõhkle karm rodeonaine hetkegi.
 
Mingis mõttes võiks seda lõhikest juttu vaadelda ka huumori võtmes ja natuke muiata, aga see vist ei ole olnud autori mõte. Ema mure tütre pärast, karm sekt, surmaoht - ei ole naljaasai. Lõppkokkuvõttes sünge jutt, mille teatav paatos ei mõju võltsilt.
Teksti loeti eesti keeles

Intrigeeriva pealkirjaga lugu kuulub erinevate autorite kirjutatud sarja/maailma "Neverville". Võib-olla on just see kuuluvus sarja, mille teise jutte pole ma lugenud, põhjuseks, et "G-punkt" meenutab pigem peatükki millestki pikemast kui omaette tervikteost. Lühikesel lool ei suuda ma leida puänti, ehkki kergelt muhelema siiski võtab.
 
Peategelane on üks naine-libahunt, kes oma poiss-sõbraga tülli läheb ja otsustab ta pikalt saata. Neil paistab olevat taoline suhe, kus tülitsemine on pigem norm, ehkki nagu libahunt Genevieva täheldab, jääb meesterahvas, kelle kallim on libahunt, vihastudes juba alateadlikult tagasihoidlikuks, härrasmehelikuks,sest enesealalhoiuinstinkt niimoodi suunab. Paari osapooled on püüdnud teineteist ka ebaõnnestunult tappa, mis kõlab kummaliselt, arvestades, et üks on ju poolhunt. Nüüd siis virutab naine ukse kinni ja läheb baari. Seal teeb ta tuttavale tüübile ettepaneku tappa keegi kolmas (mitte oma boyfriend). Palgamõrtsukas viskab julma nalja, öeldes, et ka Genevieve'i (eks)kutile on tellimus tulnud ja ilmselt juba ellu viidud. Libahunt kihutab kodu poole tagasi... et leida kutt siiski elusana.
 
Ja ongi põhimõtteliselt kogu lugu. Kui pealkirja järgi võiks midagi erogeensemat oodata, siis tuleb pettuda. Jutt on paberkujul ilmunud antoloogia "Russkaja fantastika 2018" esimeses osas.
Teksti loeti vene keeles

"Gooti mängureeglite" keskmes on Maagiliste Teenuste Büroo, mis lahendab üleloomulikke või üleloomulikuna tunduvaid juhtumeid. Bürood juhib umbes 32-aastane Jelena ja tema brigaadis on veel demonoloog, eksortsist, maag ja arst. Tema firma teine, vähem tähtis osakond tegeleb kaetamise ja kurja silma mahavõtmisega. "Gooti mängureeglid" kuulub sarja, mille varasemaid osasid tegelased pidevalt meenutavad ja mida lugejale viidatakse joonealuste märkustena eelnevatele raamatutele (mida siis on soovitav soetada ilmselt).
 
Seekord lahendavad müstikadetektiivid ühe surnud tüdruku juhtumit. Surma põhjus on ebaselge, kuigi surnu kaelal leiti hambajälgede moodi väikesed haavad - nagu filmides jääb vampiirihammustusest. Selgus, et kadunuke oli huvitunud gooti subkultuurist ja eriti vampiiritemaatikast. Tal olid tekkinud suhted kinnise Mandragooria-nimelise vampiiriklubi juhtfiguuriga. Maagiliste Teenuste Büroo asub tegevusse ja varsti on neil ees juba teine tüdrukulaip, kes surnud samadel asjaolude, ning sihikule on võetud kolmas ja neljaski.
 
Romaani domineerivam aspekt on minu meelest aga hoopis pidev vaimutsemine. Detektiivide brigaad (kõik noofemapoolsed, umbes pooleks mehi ja naisi) pöörab rohkem tähelepanu vastastikusele aasimisele, sõbralikule õelutsemisele. See jätab mulje, et tõsise kuriteo lahendamine on neile pigem mäng, aines uute ja uute vaimukate märkuste leidmiseks. Seetõttu ei ole see lugu väga tõsine, sellne kerglase või humoorika maiguga. Kellele autori naljad rohkem peale lähevad, eks see paneb ka kõrgema hinde. Mainin ka ära, et mõrtsukaks osutub ikkagi Luke ja tapmise meetod on üleloomulik.
 
Ja veel - ehkki tegevus toimub minu meelest Moskvas, ei ole loos mingisugustki Vene koloriiti - isegi viina ei jooda kordagi, ainult viskit. Ja metrood ei ole ka mainitud - äkki siiski mõnes väiksemas linnas see lugu.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud tuulte linn on Bakuu, Aserbaidžaani pealinn. Suurem osa tegevusest toimub tuulte linnas. Mulle tundub ka, et autor on ise selles kandis viibinud.
 
Peategelane Anneliis on Bakuus mingi vabatahtlike programmi raames, tal on seal ka poiss-sõber, kohalik noormees, jalgpallur. Mitmete kokkusattumuste tõttu sattub Anneliis pealtnäha pigem tavapäraste kuritegelike sündmuste keerisesse. Kesksel kohal on lastekodu ja haigla ning raskelt hinge vaakuv autistlik poisike. Tegelikult ulatub ajaskaala aga kaugemasse minevikku ja autor kasutab legendi Põhjamaade jumalast Odinist, kes ühe teooria järgi saabus põhja poole Aserbaidžaanist ja kelle väidetav haud asub Osmussaarel. Autori jumalik pilk viib meid minevikku, näitab, kuidas odin saavutas üleloomulikud võimed ja kuidas ta sõlmis lepingu kurjuse ilmaga. Tegutsevad Odini kaarnad Huginn ja Muninn ning hull väliseestlane Robertson koos sadistist kasupojaga, kes tahavad sarnaselt Odiniga ammutada imettegevat rüübet kvasirikaevust.
 
Romaan on kubiseb klišeedest ja tore, et on piisavalt lühike - ei jõua veel ülemäära närvidele käima hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle loo võiks liigitada etnoõuduse alla, ehkki märke on ka fantasy-maailmast. Mingeid paralleele võiks tuua Eesti kirjandusest "Süvahavvaga" (haud, veri, õua-õua).
 
18. sünnipäevale lähenev Ivo asub koos ema ja noorema õega elama Lõuna-Eestisse Verevalla külasse, mille kohta Google'ist vähe andmeid saab. Tavapärane Eesti elukorraldus ei näi selles paigas toimivat. Enamik inimesi on siniste silmadega ja n-ö normaalseid tundub olevat ainult paar peret. Ovo saab kohe aru, et midagi on viltu ja asub asja uurima. Tema pea lõikab nagu... ma ei tea mis. Näiteks kui ta une pealt voodist maha kukub ja lömastab roti, tõmbab ta kohe seose umbes samal ajal surnud naisega külast - nad pidid olema üks ja seesama hing. Hingeloomad/linnud on üks märksõnu. Aga selles keerulises struktuuris on haldjad, inimeste ja haldjate järeltulijatest poolhaldjad, marras (käändub marda, marrast) Mardo, kes on surmakuulutaja ja oskab linnuks moonduda (õigemini - aeg-ajalt moondub ta inimeseks), püha mets, võluveega allikas, suure tamme sees elav metsaisa, tüüp nimega Põrgu (kes elab Manalas), küla vardjatekogu, seestunud kehad ja nii edasi. Kõik on kuidagi seotud ajlooga - esialgu näib, et 19. sajandiga, aga tegelikult läheb kõik veel kaugemale minevikku. Skeem on segane ja kas ka Ivol endal on selles mingi koht mitte? Üldiselt väsitavad liiga keerulised ja ebaloogilised sündmuste jadad ja arusaamatud motiivid "Verevalla varandust" lugedes ikka tõsiselt ja pikapeale tekib huvipuudus, sest vastus järgmistele loogiliselt tõusetuvatele küsimustele võib olla ükskõik milline ja ükskõik kui jabur. Nii et kui lugemisel jääb päev vahele, siis olin juba täiesti nõutu - Ivo ja teine neam-vähem päris inimene Luukas valmistuvad Verevalla kirikusse tungima, et leida sealt... aga mis see oli, enam ei mäleta? Surnukeha, vaim, nõiaraamat, varandus? Ei meenu ja nagu ei huvita ka enam. Eriti romaani lõpuosa läheb kuidagi eriti tempokaks ja infoküllaseks, nii et lööd lihtsalt käega.
 
Nii et jutt on lobe, laused korralikult sõnastatud ja nii edasi, on "Verevalla" fantaasiaküllasus kordades üle minu vastupanuvõime.
Teksti loeti eesti keeles

Inglismaa maapiirkond, ilmselt 1930-ndad. Nooremapoolne abielupaar Rodney ja Helen sõidavad öösel kodu poole, kui leiavad teelt lebava surnukeha - see on nende hea tuttav Charlie. Mees on jõhkralt tapetud, ent samas võiks vigastuste järgi arvata, et seda on teinud hoopis loom. Charliega koos olnud sõbranna on kadunud ja kui ta mõne aja pärast teadvusetult kaevanduskäigust leitakse, ei oska ta juhtunu kohta rääkida muud, kui et pimedusest ilmusid Charlie selja taha käed, haarsid kõrist ning hakkasid kägistama-rebima. Selline on sündmuste algus.
 
Kriminulli/põneviku atmosfääris kulgev lugu hakkab tasapisi võtma üleloomulikku suunda. Piirkonnas näib luuravat mingisugune olevus, kes tegutseb öösiti, kellest on näha vaid hõõguvad silmad ja kes võiks olla näiteks rändtsirkusest põgenenud tiiger. Ent vilksamsi nähakse hoois pooleldi ahvi, pooleldi hiigelsuure neegri sarnast koletist. Kahtlused langevad hiljuti sündmuspaikade lähedusse häärberisse elama asunud krahvile Corvinus Brahmile, kelle eraklik eluviis, saabumine Kesk-Euroopast (kus lollid kohalikud krahvi sõnul uskuvat tema vähese suhtlemisvajaduse ja teadlasele omase raamatutesse sukeldumise pärast, et tal on leping kuradiga) ja muud kummalised asjaolud jäävad silma Rodneyle ja tema sõbrale - nemad selle loo koos lahendavadki, nii et politseil jääb üle vaid kõrvalt vaadata.
 
Rohkelt dialoogi sisaldavast romaanist ei ole põhjust oodata sügavust ja kõrgkirjandusele omaseid tunnuseid, küll aga leiame taolisi võtteid nagu "süütu noore naise päästmine viimasel hetkel", Ida uskumiste müstifitseerimine, ootamatuid karjatusi või pööranguid sündmustes, mille peale tegelased on otsekohe šokis ja muid taolisi muhedaid nippe, mis eeldavad väga lihtsat lugejat. Ühesõnaga - väga sümpaatne lugu ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Kaanepilt on ka hea - 2001. aasta kordustrükil on reprodutseeritid esmatrüki kujundus.
Teksti loeti inglise keeles

November 1919. Revalis, ühel surnuaial, mõtiskleb Otto Rosenberg (19.07.1888-26.11.1919), õpetlane, japanoloog, budist. Ta on raskelt haige, suremas. Mõtted liiguvad igavikulistel budistlikel radadel. Tema kõrvale pingile istub mees, samuti Rosenberg, aga Alfred. Hüpliku vestluse käigus selgub, et Alfred Rosenberg on saabunud tulevikust, aastast 1946. Põhimõtteliselt istub ta Nürnbergis ja ootab kohtuotsuse täideviimist. Tal on põhjust arvata, et Otto teab "Tõelist Sõna", mille abil saaks ajaloo käiku muuta, Saksamaa katastroofist päästa ja A. Rosenbergi natsionalistlikud ideed ikkagi ellu viia. Otto on elanud Jaapanis kloostris budistliku sekti juures ja midagi ta teabki, aga ei pea õigeks seda Alfrediga jagada. Mingi hetk saabuvad kalmistule veel kaugemast tulevikust veel kaks ajaloolist tegelast, Julius ja Ethel Rosenberg...
 
Omapärane lugu, mille sügavusi ja varjatud hoovusi ei ole mina võimeline Ida filosoofiate ja religioonide mittetundmise tõttu isegi mitte aimama. Seepärast selline lühitutvustus. "Ksetra" tähendab sanskriti keeles püha välja. Jutt on eesti keelde tõlgitud venekeelsest käsikirjast, tõenäoline originaali pealkiri oleks "Kšetra Rozenberga".
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Noore autori kopsakat (420 lk) debüütromaani kätte võttes kartsin hullemat, ent õnneks eksisin. "Puhkus koomas" on saanud kirjanduskonkursil Bestseller esimese koha ja kuigi ma pole konkureerinud teoseid lugenud, saan žüriist aru, sest lobe tekst ja fabuleerimisoskus tekitavd autori suhtes austust. Samas oleks liiast öelda, et ma seda lugu nautisin.   Žanriliselt on tegu pigem põneviku/kriminulliga kui ulmelooga, ehkki vormiliselt on loo raamistik üleloomulik. Saskia (20-aastane) sõidab otsa Ralphi-nimelisele noormehele ja mõlemad saavad surma. Taevaväravas ootab neid Peetrus, kes silmitseb muiates liikluseeskirja üle vaidlevat paari. Siis selgub siiski,et Saskia ei ole päris surnud ja tema hing hakkab maapinnale tagasi liikuma, et noore naise kehasse naasta. Samal ajal pakub Peetrus Ralphile ütelda viimast soovi ja ainud, mida too öelda jõuab, on see, et Saskia hing läheks Ralphi kehasse ja tooks avalikkuse ette Ralphi sõbra mõrtsuka. Ralph oli vahetult enne surma näinud pealt sõbra tapmist, aga tapja nime ta taevas välja öelda ei jõudnud. Niisiis jääb Saskia keha koomasse ja tal on poisi kehas aega 40 päeva mõrtsuka nimi selgeks teha.
 
Selgub, et Ralph õppis noorte kurjategijate internaatkoolis (peaaegu noortevanglas) ja Saskial tuleb hakata elama hierarhia madalamal astmel oleva päti elu. Paraku pole talle kaasa antud aga Ralphi mälu, mis teeb tema olukorra veel topelt keeruliseks. Sellest hoolimata saab ta võõras kehas jamiljöös ikka uskumatult hästi hakkama, ehkki teda peetakse imelikuks, liiga targaks, naiselikuks jne. Saskia sukeldub detektiivitöösse ja temast kujuneb peaaegu ühe politseiuurija paarimees.
 
Ei ole selge, millises riigis peaks tegevus toimuma, aga tundub nagu ingliskeelne riik (Laytoni erikool, õpetajate kohta öeldakse miss või missis jne). Iseloomulikud on ka mitmed inglise keelele viitavad keelendid, mis on tekstis tõenäoliselt siiski tahtmatult ("Saskia süda sirutus poisi poole", "hea katse" (nice try), "oleksid pidanud paremini teadma", "varjudes hiilima"), samas tunneb üks tegelane ilmselt "Kalevipoega", sest kasutab sõna "koerakoonlased" ja teine teab vene laenu "tutkit!". Nii või teisiti, ükskõik mis riik see ei ole, tahaks seada kahtluse alla nii politseitöö korralduse kui ka erikooli õhustiku. Pätikoolid kubisevad madala intellektiga tüüpidest, aga siin raamatus paistavad kasvandikud silma pikkade lausete ja sõnastustega, mida nagu oodatagi ei oskaks (Nt "Tal puudus täielikult empaatiavõime ning tema vanemad pigistasid selle suhtes silma kinni, sest kartsid, et kui nad hakkavad oma pojale abi otsima, võidakse neid süüdistada tema väärkohtlemises."). See lisab sündmustele teatava ebausutavuse varjundi, mida võimendavad pätipoiste vägivallal põhinevate suhete uskumatud ümberkasvamised (eelkõige Jacki lugu) või kiired suhtumiste muutused paremuse poole. Ütleks nii, et nende ebausutavuste mittemärkamine nõuab tugevat enesesugestsiooni võimet. Samas ei keela ju keegi kirjutada ebahariliku käitumismudeliga inimestest...
 
Esialgu ühe mõrva lahendamisena paistev lugu kasvab lõpuks sarimõrvari tabamise looks, sest selgub, et aastate jooksul on teise ilma saadetud juba hulk poisse ja kõik on kuidagi seotud WIlliam Goldingu romaaniga "Kärbeste jumal", mis näib olevat olnud tapja kinnisidee. Võimalik, et Goldingu raamatu tundmine aitab loo mõistmisele kaasa.
 
Mõrtsuka nimi saab selgeks ca 80 lk enne lõppu ja romaani viimane ots läheb sujuvalt üle suhtelooks, mida oligi juba varem (vastavalt eelhäälestusele) kas siis loota või karta. Raamatu põhilised tegelaskujud on vanuses 17-20 ja eks kuhugi sinna kanti peaks jääma ka potentsiaalse lugejaskonna vanus. Esimese romaani põhjal julgen ennustada, et Helga-Johannast võiks kujuneda ka menuautor.
Teksti loeti eesti keeles

"Kurat kantslis" on selline lugu, mida sõltuvalt eelhäälestusest võib lugeda kas üleloomulikuks või mitteüleloomulikuks. Kui eelhäälestus kaldub esimese poole, siis liigitame romaani õuduse alamžanri, ent vale poleks ka öelda müstiline põnevik või krimka.
 
Tegevus toimub kauges Inglismaa maakohas, Gloomsdale'is, kuhu saabub uus kirikuõpetaja, noor mees, koos oma noore naisega. Koht ei suhtu uude õpetajasse sõbralikult, vaid on lausa usuvaenulik; kogudus on väike, keegi ei taha Jumalast kuuldagi. Läheduses asub koobas või jäärak, mille juures sesiab poollooduslik kuradi kuju. Legendi kohaselt käis Saatan kunagi selles kandis, puhkas seal jalga ja lubas igavesti küla kummitama jääda. Inimesed on märganud, et enne kui mingi õnnetus juhtub, tõmbub kivikuradi nägu irvesse. Seal samas lähedal asuvad aga Devellayne'ide suguvõsa valdused. Pahelised Devellayne'ide on kõige teravamad kohalikud usuvastased ja nende näojooned sarnanevad vägagi kivikuradile. Kohe esimesel päeval näeb saabunud noorpaar, kuidas saatana nägu muigele läheb...
 
Uue kirikuõpetaja masendus süveneb, kui tema noor naine ei suuda usufanaatikust mehe rangust ja maakoha üksluisust taluda ning ta jookseb ära liiderliku Devellayne'i perepojaga. Varsti aga hakkab juhtuma: Devellayne'ide suguvõsa juhid hakkavad ükshaaval surema - kahtlastel asjaoludel, mõrv või õnnetus. Detektiivi rolli hakkavad mängima kohalikud kirikuteenrid, baarimehed ja muu lihtrahvas. Kahtlustatakse heledas ülekuues pika mütsiga meest, keda enne õnnetusi sündmuspaiga läheduses nähti. Et kurat on pugenud nende uude kirikuõpetajasse, ei suuda keegi uskuda. Kas see oli ikka päris kurat või tuleb vaadata asja ainult kujundlikult - ei tea. Igal juhul püüab õpetaja kivikuradi juures läbi viia ebaõnnestunud eksortsismi, misjärel tekibki jumalateenri sisemusse teine mina, n-ö mr Hyde.
 
Loos on moraalilugemist, koomikat, põnevust, tolleaegse seltskondliku elu ja seisusevahede temaatikat, ka ballasti. Ei soovita kellelegi peale minusuguste vähenõudlike veidrike. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu jutustab meile Claudia Förck, kes on kuueteistkümneaastane ja peab end tavaliseks inimeseks. Lugejale avanevas (aga väga viletsalt avanevas) ühiskonnas on inimesed jagunenud kaheks: tavalised ja hübriidid. Hübriidid on poollibahundid, poolvampiirid. Nende võime muunduda tekib umbes täisealiseks saamisel. Hübriidid on heledate juuste ja siniste silmadega, tavalised inimesed tumedamate juustega. Elatakse lahus, aga lähestikku - kahte sorti rasse eristab valve all olev joon, mis on siiski suhteliselt lihtsalt ületatav. Samas on joone ületamine ja teise rassiga suhtlemine karmilt karistatav. Rassid ei erine peale moondumisvõime teineteisest kuigivõrd, hübriidid on ehk natuke sõbralikumad ja avalamad. Miks nad eraldi elavad, ei ole päris selge. Hübriidid ei ole tegelikult verejanulised.
 
Millisel aja- ja ruumijoonel see maailm asub, pole päris selge. Tegelaste nimed on rahvusvahelised, aga korra mainitakse ka kedagi Tõnist, peategelane nimetab ühe korra jaanipäeva ja veel keegi kasutas sõna "davai".
 
Koolis pigem tõrjutud tüdruk Claudial tekib kontakt teisel pool joont elava hübriidpoisi Robiniga. Poolkogemata ületatakse kogukondi eraldav joon ja muututakse tagaotsitavateks. Selgub, et on teisi linnu, kus kaks rassi elavad koos, ja siis on veel metsa põgenenud noortekambad, kus ka vahet ei tehta. Claudia ja Robini põgenemine vallandab üleüldise mässu, mis päädib vana ühiskonnakorralduse lõpu ja sõbraliku kooseluga.
 
"Üle joone" on omakirjastuslik teos, mida poodidest hetkel ei leia, küll aga raamatukogudest. Saan aru, et autor on alles keskkoolitüdruk ja see on tema esimene avaldatud teos. Ilmselt tulenevad kõik teose puudused autori õrnast east ja kogenematusest. Tegelikult on see nii vilets lugu, et ma ei viitsi õieti üksipulgi lahkama hakatagi. Väljajoonistamata maailm, infantiilselt käituvad inimesed (pean silmas eelkõige täiskasvanuid, sest lapsed peavadki olema lapsed), naeruväärsed süžeekäigud, hüplik tempo, abitu kompositsioon jne. On ka aru saada, et autor ei jaga suuremat reeglitest, eelkõige põhjalikkusest, millega tuleks ühte omailma üles ehitada. Kui pidevalt tekivad küsimused "Kuidas nii?" ja "Miks?", siis peaks oskama neid ette bäha ja anda vastused, kas või lühikesed.
 
Keeletoimetaja puudumine torkab valusalt silma: pidev ajavormide vale vaheldamine, suurtähtede puudumine lause alguses, tüpograafiline sigrimigri (jah, mõttekriips tuleb panna kahe tühiku vahele ja mitte poolituskriipsuna, vaid selle pikemana) jne. Aga ega keeletoimetaja poleks saanud aidata sisuliste hädade juures. Minu meelest oleks võinud selle avaldamisega oodata, lasta lugeda mõnel kirjandusteadlikumal täiskasvanul ja siis vaadata, et kas ikka tasub avalikkusele pakkuda. Võib-olla loevad autoriga samas vanuses inimesed seda lugu vähem kriitiliselt, ei tea. Täiskasvanutel on romaanis marginaalne tähendus ja ilmselt on potentsiaalne lugejaskond teismeliste vanuseklassist.
 
Tekst algab lk-l 7 ja lõpeb lk-l 164. Formaalsest näitajast hoolimata võib "Üle joone" siiski jääda lühiromaani mõõtudesse.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Markus Vetemaa esimese ja teise ulmeromaani ilmumise vahele jäi 18 aastat. Aega läks, aga kas ka asja sai, pole sugugi kindel.
 
"Tarkade kivi ja kannabinoidid" on mahukas teos, mille 600-leheküljelisele nominaalsele sislule tuleks võrdlusmomendiks ehk sadakond lehekülge veel juurde mõelda, sest leheformaat ületab tavapärase kõvakaanelise oma. Sellesse tekstimassiivi on kirjanik mahutanud keeruliste süžeekäänakutega ja mitmel tasandil toimuva sündmustiku, mille kokkuvõtmine vähegi hõlmataval moel ei ole väga kerge ülesanne. On tõenäoline, et lugeja "pea segiajamine" on olnud üks autori eesmärke, vähemalt kaudne eesmärk (aga võib-olla ka siiski ka kirjanduslik saamatus).
 
Kindel on see, et peategelane on eesti juurtega turvamees Christian Thoresson. Tal töötab Agentuuris (mis näib olevat palgasõduri- ja turvatööd pakkuv tõsine äriühing), tal on selja tahaga sõdurikarjäär, Afganistan, ta läheneb vanuselt 40-le ja tema turvateenistus Lõuna-Aafrikas paiknevas konverentsikeskuses on pigem lauge tee pensionile kui macho'le vääriline tegevus. Tal pole naist ega lapsi, vabalajal põrutab ta linnas elitaarset neegrilibu. Selles konverentsikeskuses toimub pikem sümpoosion, kus ei-tea-mida arutab hulk tippfüüsikuid ja kosmolooge.
 
Christianile lööb külge konverentsil osalev teadlane Diana, kes on mehe jaoks ilmselt liiga noor, ilus ja tark. Kui Christian saab mõne aja pärast eriüleande tuua kusagilt maakohast ära üks salapärane objekt, mis olevat "taevast kukkunud". Ülesande viib ta läbi koos Dianaga - objekti valdav neegernõid on nõus seda loovutama ainult armastajatele. Selle salapärase kivi ümber hakkabki kogu asi keerlema - kivil on "kiiritav" mõju või igatahes mõju inimeste teadvusele. Silmatorkav on mõju ka seksuaalse iha tekitaja ja tõstjana, mistõttu Christian saab ootamatult lähedaseks oma kuivikust naisülemuse Maryga, kellesse ta armub siiralt ja kirglikult.
 
Samal ajal hakkab Christian saama oma mailboxi faile, mis justkui ulmeromaani vormis räägivad maale saabunud kosmoselaevast ja sellest, kuidas teadlaste ja poliitikute komisjon valmistub kontakteeruma maale saabunud tulnukatega - hakatakse sisenema nende laeva. Meiliaadressi järgi justkui iseendalt Christianile tükikaupa saabuvad failid on teises šriftis, ent need võtavad romaani mahust märgatava osa. Need on vaheldumisi "päris" sündmustega ja lugejal võib hakata tekkima kahtlus, mis on tegelikkus ja mis ei ole. Nn tulnukate laevaga suhtlemst kirjeldavasse tekstiosasse hakkavad ilmuma samad tegelased, kes eksisteerivad tegelikkuses, sh Christian. Hakkavad tekkima kahtlased paralleelid ja oletused, et nn ulmeromaaniga seletatakse n-ö reaalsena tunduvaid sündmusi. Üks tõlgendusvõimalus on selline, et taevast kukkunud kivi ongi Maale lihtsamaid organisme uurima tulnud kosmoseelanike sõiduk. Pikapeale kaks põimuvad kaks süžeeliini (päris- ja metatasand) üheks, ent küsimusi jääb õhku rohkem kui vastuseid.
 
See teises šriftis sündmuste käik annab "Tarkade kivile" ka tugevalt koomilise, mängulise varjundi. Põhilised tegijad on siin kaks lobisemishimulist tulnukat, kellest üks on suure konna ja teine kalanäoga. Nende familiaarne killuviskamine võtab ka lugejalt maha pinge, et peaks nii tõsist teemat nagu võõrtsivilisatsiooniga kohtumine väga südamesse võtma.
 
Romaani teises osas on Christian väikesel Norra saarel, elab üksinda, joob kõvasti. Ta mõtleb toimunule, eriti kahele naisele, keda ta Lõuna-Aafrikas armastas, ent on siiski omamoodi õnnelik. Ta ise veel ei tea, aga tema peavalude põhjuseks on ajukasvaja, mille tekitas ilmselt tihe kokkupuude taevast kukkunud kiviga. Ükskiku joodiku elu saab Chris elada vaid mõnda aega - minevik tuleb talle järele.
 
Romaani ugedes tekkis mul korduvalt küsimus, et kui autor kavatseb kõike toimuvat ka lõpus ära seletada või kokku võtta, siis kuidas ta seda teeb? Loos on nii palju täiesti seosetuna tunduvaid ja kokkusobimatuid episoode, et keskmine aju ei suuda neid hõlmata ega meelde jätta. (Ühes kohas tekib ka romaanis arutluskäik, et mida siis nüüd ette võtta, kui see siin oleks ilukirjanduslik teos ja kuidas lugeja selles aru peaks saama.) Mul oli siiralt kahju peategelasest, kes pidi kõiki neid aju krussi ajavaid episoode läbi elama ja tegelikult üsna raskelt kannatama (eriti teises osas, see on ikka räige piinade rada, isegi tõssele palgasõdurile). Loetlen mõned võimalustest, millena loo erinevaid episoode võib tõlgendada (ent milles ei või kunagi päris kindel olla): 1) tegelikkus 2) unenägu 3) valemälu/valemälestus 4) narkouimas nägemus 5) kellegi saadetud ilukirjanduslik tekst 6) paralleelmaailm 7) tulnukate saadetud kujutluspilt 8) skisofreenia.
 
Lõpus ei seletagi autor kõike toimuvat nii loogiliselt ära, nagu oleks näiteks kriminaalromaani lõpus, ja otsad jäävad lahti, aga ikkagi - see kõik oleks võinud mahtuda umbes 400-le leheküljele; episoodide ja seosetute sündmuste arvu oleks võinud vähendada; erinevaid reaalsuse tasandeid, mida siin loetlesin, oleks võinud olla vähem. Aga muidugi jääb alati võimalus, et minu mõistus on liiga lihtsakoeline, et sellest keerulisest kassikangast vaimustuda.
 
Mingi teema on "Tarkade kivis" ka kanepiga, aga ega ma jällegi autori positsioonist aru ei saanud. Lõpu poole ravib Christian end rohelisega ja sealt võiks nagu järeldada, et avaldatakse toetust nn ravikanepile. Eespool serveeritakse seda taime aga justkui tugevat hallutsinogeeni (ebaõiglaselt, minu arvates). Siis on suhtumine jälle irooniline (ainult kanepit tarbinud inimesed suudavad tajuda tulnukaid) jne. Ei oska sellest õieti midagi arvata - vist nagu kogu "Tarkade kivi" sündmustega: kõrvuti on iroonia ja ilkumine ning tõsised teemad (kontakt võõrtsivilisatsiooniga ja armastus).
 
Väga raske on seda romaani hinnata. Võiks panna neli plussi või kaks miinuse - nii eripalgeline on see mahukas tekst, äratab vastakaid tundeid.
Teksti loeti eesti keeles

Haiiti, voodoo teine kodumaa. Iseseisvunud saareriigis saab võimule mees, kes pärit mägedest, vana nõidnaise perest, ent õppinud kusagil lääneriikides ja asjaolusid arvesse võttes üsna haritud. Saarele naasnud mees ei taha kaltsakast emast enam midagi kuulda - ja see on viga. Kui pulmapeole mittekutsumise annab naine veel andeks, siis kuningakroonimisest kõrvalejätmine sunnib teda poega ja tolle naist ära needma. Maksab kätte miniale ja kuningas siis omakorda oma emale - ja too ema - juba surnuna - maksab kätte pojale.
 
Kuivas ajakirjanduslikus stiilis lugu (otsene kõne puudub sootuks). Kirjutatud nagu ülevaade Aafrika/Lääne-India saarte maokultusest ning siis ühest Haiiti valitsejast. Peaaegu btekkis soov vaadata Wikipediast, millisest Haiiti kuningast siis jutt käib. Nagu ei meenutagi ilukirjandust, tuim, ei tekita põnevust ega üldse huvi, et millega see kõik siis lõpeb.
Teksti loeti vene keeles

Wisconsini ulmelegendi August Derlethi debüütlugu. Kas võis tollal 17-aastane August-poiss, kes kindasti rõõmustas jutu ilmumise üle Weird Tales'is, arvata, et 66 aastat hiljem avaldatakse tema jutt ka Venemaal vampiiriantoloogias "Ruka Drakulõ" pealkirja all "Bašnja letutšei mõši"? Ja et veel 25 aastat hiljem loeb seda hinnatud Eesti ulmekriitik ja teeb BAASis täiesti maha? Vaevalt.
 
Lugu on silmatorkavalt ebaoriginaalne (ka 1926. aasta kontekstis), saamatu ja piinlik lugeda. Annaks jumal, et see ei satuks kätte inimesele, kes hakkaks selle põhjalt tegema üldstavaid järeldusi õuduskirjanduse kohta laiemalt.
 
Peategelane läheb elama maahäärberisse, mis sarnanevat Conan Doyle'i kirjeldatud Baskerville Hallige. Peategelase nimi on Lorville. Kohalikud ei taha endisest omanikust rääkida ja keegi ei taha majja kokaks tulla - kardetakse. Käivad jutud, et eelmise paruni ajal kadus ümbruskonnast noori naisi ja lapsi. Maja ennast aga hüütakse Nahkhiire Torniks. Siis tuleb ridamisi igasugu kummalisi juhtumisi, mis kõik viitavad, et eelmine omanik oli vampiir või midagi sellist. Ja kuna vanamees hakkab öösiti peategelasele ja tema teenritele ilmuma, siis on selge, et päris surnud ta veel ei ole. Ja siis hakkab Lorville majast leitud maagia-valdkonna raamatute abil kurja esile manama, unustades endale maagilise ringi ümber tõmmata.
 
Üldiselt võiks see lühike lugu olla aabitsanäiteks sellest, kuidas ei tohiks kirjutada.
Teksti loeti vene keeles

Anni Pea jutustust "Ripatsid" lugema hakates ei tulnud esialgu selle peale, et tegu võiks olla tõlkelooga.
 
Aga juba esimestest lehekülgedest peale hakkasin mõtlema, et see pole mitte ainult halb kirjandus, vaid just nagu ka halb tõlge. Igalt poolt kumab läbi, nagu oleks autor nii sügavalt sees inglise keeleruumis, et see mõjub eesti keelele masendavalt. Pidevalt on sees üleliigne "oma", mis tuleb ingliskeelsete sõnade my, his, her ja their parasiittõlkest eesti keelde. Näiteks "Ta tõmbas oma sõrmedega juustest läbi" või "Ta suunas oma pilgu maha". Oeh, no kelle sõrmedega siis veel või kelle pilgu? Kiillause ajavormid on inglispärased, näiteks: "Ma üritasin piiluda, olles kindel, et kõik on nii, nagu peab." Ilmselt peaks korrektne lause olema "Ma üritasin piiluda, tahtes kindel olla, et kõik on nii, nagu peab." Võõras keel läbi igalt poolt, lihtne on teha sõna-sõnalist tagasitõlget inglise keelde.
 
Veel mõned näited: ""Tee see lahti," käskisin ma, kuida ta raputas oma pead, öeldes ei." ja "Risk, et politsei mu kinni peab, oli mu probleemidest väikseim." Ja kuidas suhtuda sellisesse lausesse - "Kui ma ukseni jooksin ja seda avada püüdsin, leidsin, et see oli lukustamata."? Kas juba jooksmise ajal leidis peategelane, et see oli lukustamata? Võib-olla leidis ta selle siiski siis, kui oli ukse juurde jõudnud? Ebaloomulik keel võimendab loo sisulisi puudusi ja häirib väga.
 
Süžeest. Mees on kinkinud oma abikaasale mitu ripatsit, mida on palunud avada alles siis, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ripatsites on kirjad ja lingid videoläkitustele, kus mees annab naisele hingejõudu ja kinnitab, kui väga teda armastab. Mees hukkub autoõnnetuses, aga tema hing jääb kahe maailma vahele aistiva teadvusena hõljuma. Kohati õnnestub hingel endast naisele ka teada anda (unenägude kaudu peamielt), samuti tajub teda tema koer. Hing viibib oma pere läheduses, jälgib nende tegemisi ja meenutab olnud aegu.
 
Raamatu lõpus on järelsõna, kus saame teada autorist ja raamatu sünniloost. Veel rohkem saame asjadest teada aga 12. augusti Lääne Elu online-artiklist, mis on algaja autori ja tema loomingu käsitlemise kontekstis üsna pikk ja väga informatiivne. Saame teada, et 27-aastase autori õpitud eriala on kokandus, ent töötab keevitajana. Tema ema ja üks õde on samuti keevitajad, isa tuletõrjuja. Eestikeelset kirjandust on tal kodus null eksemplari. "„Inglise keel meeldib mulle meeletult. Ta on nii väljendusrikas. Ma ei oska seda seletadagi. Igaüks kirjutab selles keeles, mis talle meeldib. Maailmas tuntud lugusid loen originaalis. Oma lugusid saan ingliskeelsete lugejatega, keda on ju palju rohkem,” ütleb ta. Oma lood on Anni üles pannud Wattpadi ja seal tekkis tema vastu huvi ühel Kanada kirjastusel. "Ripatseid" oli Wattpadis augusti esimese poole seisuga lugenud üle 3000 inimese. Paberväljannet oli siis trükitud 60 eksemplari, millest poole oli kirjanik maha müünud ja teine pool pidi Apollosse müüki minema.
 
Autor ise ütleb, et "Ripatsid" meeldivad neile, kellele meeldivad imalad armastuslood. Küllap see nii ongi. Jutustuses on kõvasti tundlemist tunde enda ümber, õhkamist ja heldimist eeldavaid situatsioone. Talle on öeldud, et juba esimestel lehekülgedel hakkavad pisarad jooksma.
 
Kui autor leiab, et mõni järgminegi lugu väärib eestindamist, võiks kaaluda Tiina asemel mõnda teist tõlkijat või lasta toimetamine ja korrektuur ära teha mitte Teksti- ja Tõlkebürool Välek, vaid kellelgi teisel, sest keeleprobleemid torkavad valusalt silma (mõned tüpograafilised asjad ka, näiteks mõnel leheküljel ei ole tekst veerust veeruni, vaid joondatud ainult vasakule). Eesti kirjanike eestikeelse loomingu lugemine aitaks ka kindlasti edasi.
 
Registreerisin selle teose siin lühiromaanina, aga ridade hõre paigutus ja tähtede suurus ei luba päris kindel olla (vormiliselt jätkub teksti 75 leheküljele). Aga vähemalt sain ka ilma prillideta lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Tore on lugeda raamatut, mille esikaanel on pentagramm - üks nurk suunatud alla, soku näokujutis (Baphomet) keskel. Üldse annab meeldiva eelhäälestuse Dennis Wheatley nimi raamatukaanel. Mis siis, et konkreetses raamatus ei ole juttu satanismist ja ka Black Magic Story reklaamlausena ei ole päris täpne.
 
Wheatley on suurepärane jutustaja ja fabuleerija, kuid seekord paneb ta romaani alguses lugeja ette kari, mille ületamine nõuab teatavat tahtejõudu. Selleks kariks on pikk analüüs Suurbritannia relvajõudude arenguvajadusest olukorras, kus Nõukogude Liit on tuumarelvade omanik, aga vana hea Inglismaa kulutab ikka veel raha kolme traditsioonilise väeliigi - jalaväe, lennuväe ja mereväe varustamiseks. Gifford Hillary on keskealine erusõjaväelane, laevatehase oluline aktsionär, kes kutsutakse kaitseministri juurde salavestlusele. Minister üritab Hillaryt veenda laevatehase juhtkonnal patriootlikel kaalutlustel tagasi lükkama kahe allveelaeva riiklikku tellimust, mis kohe saabumas on. Tagamõtteks on suunata UK kaitsepoliitikat pigem õhuväe ja tuumarelvade arendamisele kui mereväele. Lugeja saab mutu pikka lehekülge analüüsi, mille puhul Wheatley on ilmselt kasutanud oma isiklikke teadmisi teenistusest Sõjaministeeriumis. Kui lugeja selle osa ära kannatab, läheb lihtsamaks.
 
"Päris" sündmused algavad aga sellega, et laevatehase heaks töötav insener-teadlane tapab Hillary oma leiutatud uue laseri tüüpi relvaga. Selle tagajärjel sureb küll peategelase keha, ent sellest eraldub tema teisik vaimumaailmas - Ka - mis ei liigu teispoolsusesse, vaid jääb siinpoolsusesse hängima. Mõrva motiiviks on mõrtsuka armulugu Hillary noore ja ilusa naisega, kes on aga mehe tapmisest šokis. Esialgu mängib naine küll tapjaga kaasa, ent tapab siis selle vihahoos, kirjutades oma surnud abikaasa käekirja imiteerides "hüvastijätukirja", milles too nagu tunnistaks, et tapja on tema, Hillary. Hillary vaim aga jälgib kõike järgnevat: mis tegelikult toimub, kuuleb, mida lähedased temast tegelikult arvavad, näeb oma matuseid, politsei juurdlust jne. Vaimul on võime liikuda läbi tahke mateeria, ent säilinud on teatavaid inimlikke omadusi - kõik tunded ja mõtted on nagu elaval inimesel, maailma näeb ta umbes 1m 80cm kõrguselt, kiiremat liikumist saab teha ikkagi ainult liiklusvahendite abil jne.
 
Põneva ja keerulise sündmuste käigu järel mõtleb Hillary vaimkeha naasta oma materiaalsesse vormi. Elusalt matmise kartuses on ta andnud testamendis korralduse säilitada surnukeha nädala jagu ilma matmata, puurida kirstu õhuaugud ja hoida kaane kergelt avatuna. Naasmine kehasse õnnestubki tal, ent ta ei suutnud ette mõelda, et hauakambris ootavast kirstust väljapääsemine võib osutauda siiski füüsiliselt raskeks, ja et n-ö surnust tõustes seisab ta vastakuti süüdistustega teise inimese tapmises.
 
Romaani viimane viiendik kirjeldabki väga kaashaaravalt Hillary pingutusi oma süütuse tõestamisel, arvestades sealjuures, et tuleb hoolikalt varjata kehavälise elu kogemust, mida ükski kohtunik ega politseinik ei usuks. Kuna Gifford Hillary on väga sümpaatne isik, siis just romaani lõpuosa pani kõige rohkem kaasa elama.
 
Niisiis: müstiline põnevik, mis võib pakkuda huvi ka krimižanri austajatele.
Teksti loeti inglise keeles