(jutt aastast 2023)
Tegelased suunduvad „kvestile” külmale maale, otsima üht maagilise tähendusega paika. Kui see kõlab nagu arvutimängu süžee, siis pole midagi, mulle ka. Selle loo – tegelikult enamiku Kalmsteni lugude – maailm ongi natuke arvutimängulik, ent kui enamasti kaasneb selle terminiga hävitav hinnang loetule, siis praegu on see pigem positiivne iseloomustus. Arvutimängulikkus austab lühivormi piiranguid ja lubab ebaolulise kõrvale jätta ning tegelased kiirelt retkele saata, tegema seda mida nad siia loosse tegema on pandud. Ja Kalmsteni tegelased ei raiska neile usaldatud leheküljemahtu ära, vaid avavad end mõistilikus tempos ning tulevad-lähevad, kui on nende aeg, mõnikord ootamatult ning suisa antiklimaktiliselt. Aga miks nad teevad, mida nad teevad? On’s retke tagamaad loogilised ning tegelaste motiivid usutavad? Suur osa meist ei nõustu 20 külmakraadiga isegi poodi või tööle minema, maagilisest polaarekspeditsioonist rääkimata, nii et ilmne vastus oleks „ei”, aga nagu öeldud, ei ole see tavapärane maailm. Kangelaslik retk külma tundmatusse ja vägagi reaalsesse surmaohtu on siin täiesti arvestatav karjäärivalik ning selles valguses mõjub tegelaste käitumine usutavalt ja suisa samastatavalt. Ja nagu lugeja ruttu aru saab, on loo tõeliseks peategelaseks maailm ise, kellest me tahame rohkem teada saada ja inimtegelaste tõeline „kvest” on meile seda võimaldada. Loo läbilugemine tekitab tunde, et saidki mekkida väikest, ent toitvat tükikest tollest teisest maailmast. Sedasama üritab kogu fantaasiakirjandus, ent Kalmstenil on maailmaloome õnnestunud üle keskmise hästi, eriti arvestades, et tegu on lühivormiga. Mis tal veel hästi õnnestub, on atmosfäär – nagu Kalmstenil tavaks, on see müütilise Põhjala jäisest hingusest tihke. „Igaviku väravale” on üks Kalmsteni parimaid lugusid ja vääris jutuvõistluselt kindlasti paremat kui pelk esikümnesse pääsemine.
