Kasutajainfo

Rait Piir

  • Eesti

Teosed

· Rait Piir ·

Hinged mõõgateral

(kogumik aastast 2021)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

 

Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.  

Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.   

Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:   

1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis pluss.   

2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.    

3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.   

4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.    

Kogumikule hindeks viis.  

   

   

   

Teksti loeti eesti keeles

Kaks esimest lugu olid sellised ... hea keskpärasuse tasemel. Oli häid osi, oli "oh, kui tobe!" -osi. Kaks ülejäänud lugu olid head. Hinnaalanduseta, kuigi parem (keele)toimetus oleks ära kulunud.

Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega aburdset armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam.
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir on oma debüütkogumiku eessõnas öelnud, et lugusid looma on teda eelkõige inspireerinud pikaajaline huvi jaapani keele, kultuuri ja võitluskunstide vastu, lisaks ka Jaapanis elamise kogemus. Selline kirg ja armastus nende teemade vastu on miski, mis peegeldub selgelt ka lugude enda detailides ja õhkkonnas, ning midagi sellist on alati rõõmustav näha. Lisandväärtust annavad ka Kadri Umbleja kohased ja head illustratsioonid.
 
Autori entusiasmi arvestades pole üllatav, et jutukogu neli lugu on pooleks jagatud kahe teema vahel, mis ulmesõbrale jaapani kultuuri ja ulmekirjanduse kokkupuutepunktide peale mõeldes tõenäoliselt kõige esimesena ette tulevad. Üks neist on ajaloolisi teemasid kasutav fantaasiakirjandus, teine aga infotehnoloogia ja inimese koosarengu tulevikuvisioone pakkuv küberpunk.
 
Ajaloolise fantaasia poolt võib tõlkekirjandusest võrdluseks tuua näiteks Lian Hearni üsna populaarse ja samuti Jaapanist inspireeritud raamatusarja "Otori lood". Küberpungi osas on parimaks võrdluseks žanri defineerinud William Gibsoni jutukogu "Põlev kroom" ja Neal Stephensoni osaline dekonstruktsioon romaanis "Lumevaring", kus samuraimõõka viibutab häkker nimega Hiro Protagonist. Eesti ulmekirjanduses väärib küberpungi näitena mainimist ka Hirami väga hea õhkkonnaga lühijutt "Tuhkhall".
 
Omaette huvitav on ka nende kahe teema lugudekogusse paigutamine. See järgib justkui mõttelise süliriimi loogikat, kus kogu avab klassikalist tüüpi fantaasialugu "Pajatus daamist punases kimonos", järgnevad tulevikukosmoses (vastavalt siis asteroidide vöös ja Veenuse orbiidil) toimuvad põnevuslood "Intsident Ceresel" ja "Pilvelinna bluus" ning kogu lõpetab veel üks fantaasialugu "Nukumeister".
 
Sellisel struktuuril on täiesti hoomatav mõte, kuid sellest hoolimata võiks neid lugusid eelkõige vaadata just kahe tandemina. Sarnased pole neil paaridel mitte ainult teema, vaid ka tegevus ja ülesehitus - eristatuna küll mõne huvitava nüansi poolest. Lugusid nõnda temaatiliselt kõrvutades tõusevad esile ka autori valikute tugevamad ja nõrgemad küljed.
 
Mõlema fantaasialoo puhul on autor kasutanud au ja lojaalsuse küsimust, mis ajaloolise temaatikaga hästi kattub. See kehtib nii pantvangina võõrasse klanni adopteeritud samurai Arata kui ka just võõrasse klanni mehele pandud Yukino kohta. Elegantne on mõlemal puhul teema lahendus, mis ütleb, et sõdalase lojaalsus peaks tegelikult kuuluma hoopis sellele, kes selle eest ka midagi andnud on.
 
Lugude puhul on vaieldamatult parimaks osaks maailm, kus need toimuvad. Detailid, mida autor ilmselgelt hästi tunneb, teevad selle elusaks ja autentseks. Sellise tulemuse saavutamine esitab paljudele fantaasialugude kirjutajatele muidu ehk kõige suurema väljakutse. Isegi sellele, kes teab muidu jaapani kultuurist vähe, joonistatakse hästi ette torii-värava sümboli tähendus just nii, nagu see tundub samuraile, ning lugeja peab kaasa noogutama, kui naissõdalane haarab oma relvaks just nimelt hellebardi-sarnase naginata.
 
Ka mõlema tulevikus toimuva loo puhul on ühised jooned selgesti näha. Kosmilises asukohas, mida valitsevad riikide asemel suurkorporatsioonid, juhtub midagi hirmsat. Tööle pannakse eradetektiivi tüüpi uurija, kes peab lahenduse leidmiseks läbi käima kohaliku seadusteta allmaailma kirevad seltskonnad ja kohtuma erinevate värvikate tegelastega. Saladuse lahendus sobib nii ühel kui ka teisel puhul hästi tehnika ja teaduse teemadega.
 
Küsimus tekib ainult selles, kas lahenduses on ka mingit laiemat mõtet. Küberpunk oma parimas vormis võib olla miski, mis muudab küsitavaks reaalsuse või võimu selliseid aspekte, milleni teised žanrid ei jõua. Siin on see muutunud pigem tehnopõnevikuks, mis lööb eelkõige tegelaste ja tegevuskohtade mitmekesisusega – kuid see hakkab teatud hetkel lihtsalt väsimust tekitama. Teinekord võib vähem olla rohkem.
 
Tervikuna peab autorit aga tunnustama tugeva debüüdi eest ning rõõmustama, et see arvati möödunud aastal ka Betti Alveri auhinna kandidaatide hulka. Kogumik ei esitle siin mitte ainult kirjutaja käsitööoskusi, vaid demonstreerib eriti just fantaasialugudega midagi palju tähelepanuväärsemat ja vähemalt Eesti kontekstis unikaalset. Tutvumist väärib see raamat kindlasti ning selle põhjal võib juba hakata ootama ka autori tulevasi töid.
 
Hinnang: 6/10 (fantaasialood 7/10, küberpunk 5/10)
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Grey Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatule "Galactic Patrol" ning jätkub põhimõtteliselt otse eelmise teose lõpustseenist, kus Galaktikapatrulli kangelane Kimball Kinnison võitleb sealse põhivastasega, Boskone organisatsiooni kohaliku juhi lord Helmuthiga.
 
Kohe selle võitluse järel selgub aga kaks asja. Esiteks on lord Helmuth suures Boskone organisatsioonis ainult väike mutrike ja kogu võitlust juhitakse naabergalaktikast. Teiseks on Boskone küll sõjaliselt lüüa saanud, kuid tegutseb edasi organiseeritud kuritegevuse võrgustikes.
 
Ma pean ütlema, et sedasorti lugude puhul on eelhäälestus täitsa vajalik asi. "Galactic Patrol" tekitas minus paraja tõrke seetõttu, et kõik meenutas nagu mõne superkangelase-koomiksi kohmakat ümberjutustust. Teades juba ette, mida siit oodata on, läheb lugemine palju libedamalt.
 
Täitsa huvitav on ka see, kuidas autoril väikestest mõtetest suuremad kasvanud on. Galaktikapatrulli esimesed lood ilmusid algselt 30ndatel ajakirja järjejutuna kosmosepolitsei seiklustest, aga siinse romaani juures on see kõik muutunud juba Kaose ja Korra ürgjõudude vastasseisuks.
 
Nagu ka enne, on siin olemas nii väike kui ka suur pilt. Päris pikalt veedetakse alguses aega organiseeritud kuritegevusega võideldes, mis sisaldab üsna vaikset salaagendi-tööd. Lõpus aga keeratakse kõik maksimumi, võitlusse asuvad tohutud tähelaevastikud ja planeete lennutatakse ringi kui mänguasju.
 
Siiski ei saa ma sellele mingit kõrgemat hinnet panna. Lugemine võis tänu häälestusele olla küll lihtsam, kuid sisu pole siin jätkuvalt siiski palju rohkem kui mõnes Marveli koomiksifilmis. Head superkangelased arendavad oma võimeid mõningase eneseületamisega edasi ja pahad saavad lõpus tuupi - kuni järgmise osani.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

The Sands of Mars on planeediseikluse tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on Martin Gibson, kuulus ulmekirjanik, kellele on nüüd reklaamürituse mõttes antud pilet esimese suurema Maa ja Marsi vahet sõitva raketi katselennule. Gibsoni ülesanne on kirjutada reportaaže lennust ja Marsi kolooniast.
 
Taust pole siiski päris roosiline. Marsi koloonia on oma kümnekonna tegutsemisaasta jooksul küll jõudsalt kasvanud, kuid nüüd on Maa ühendvalitsuses võimu võtmas konservatiivsed jõud, kes ei näe pideval kosmosesse raha matmisel mõtet. Enesele teadmata satub Gibson nõnda mitme salanõu keskele...
 
Alustuseks pean kindlasti ära märkima, et tegemist on Clarke'i esikromaaniga. Seda arvestades kõlab hulk järgnevat kriitikat ka natuke loogilisemalt. Ma ei mõtle siin asjaolu, kus Marss on oluliselt rohkem elamiskõlblik kui tegelikult - ega kirjutamise ajal see veel päris lõpuni selge polnudki.
 
Pigem on asi selles, et Clarke on kogu loo üles ehitanud julesverneliku reisikirjana. Kahjuks polnud tal sellel hetkel veel sellist vilumust, mis seda eesmärki täita võimaldaks. Enamus peatükke on siin üsna puiselt esitatud ja igavad ning tegelikult oluliselt pikemad kui vaja.
 
Ma arvan, et tol hetkel oli Clarke kirjutanud lihtsalt juba paar pikemat populaarteaduslikku raamatut ning sellesse stiili natuke kinni jäänud. Ma arvan, et ka sellest romaanist saaks kärpimise teel päris kena populaarteadusliku lühiromaani, tehniliste faktide ja põnevate spekulatsioonidega.
 
Hetkel ongi need toredamaks pooleks. Tehnilised faktid on siin paigas ja spekulatsioonid (eriti Marsi maasarnastamisesse puutuv) meeldivalt lennukad. Asjaolu, et peategelaseks on ulmekirjanik, lisab huvitava metatasandi ning lisaks on siin peotäis viiteid ja kummardusi vanematele ulmekirjanikele.
 
Aga kõik muu, eriti suhetesse puutuv, on siin veel natuke abitu. Kuid siin tasub taas meenutada, et tegemist on esikromaaniga. See asjaolu võiks olla julgustuseks ka teistele alustavatele kirjanikele - vaadake, kust Clarke alustas ja siis seda, kuhu ta juba mõned aastad hiljem jõudis.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks ütlen, et mul on hea meel näha Eesti raamatuturu vaikset ja pea märkamatut mitmekesistumist koomiksikunstist välja kasvanud graafiliste romaanide osas. Teenäitajad on siin olnud tõlked sellistest olulistest žanriteostest nagu Marjane Satrapi autobiograafiline "Persepolis" Iraani 1979. aasta revolutsioonist ja Art Spiegelmani holokausti-teemaline "Maus".
 
Viimase paari aastaga on tekkinud eriti huvitavaid ja eriilmelisi valikuid, näiteks kodumaise kunstniku Veiko Tammjärve töötlusi Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotellist" ja Andrus Kivirähki "Rehepapist" ning teisest küljest ka François Schuiteni ja Benoît Peetersi põnevalt arhitektuuriteemalisi raamatuid "Segadus Urbicande'is" ja "Brüsel".
 
Eelnevasse nimekirja sobib hästi ka Marjorie Liu ja Sana Takeda "Koletis", millesarnast varem tõlkekirjanduses lihtsalt saada ei olnud. Tegemist on graafilise romaani vormis klassikalise fantaasialooga, mille keskne tegelane on salapärase minevikuga tütarlaps Maika Poolhunt. Selle loo maailma kahe põhivõimu, inimeste ja arkaanlaste vahelises konfliktis ei ole tal abi oodata kummaltki.
 
Kuigi Maika on arkaanlane, on ta kättemaksu eesmärgil teinud endaga midagi hirmsat ning tema sees peitub nüüd koletis, mida isegi teised arkaanlased kardavad. Inimeste, eriti aga salapärase ja võimuka Kuma nõid-nunnaordu käest soovib Maika saada vastuseid oma ema surma kohta, mis juhtus siis, kui inimesed ja arkaanlased veel teineteist täielikult ei vihanud ...
 
Mõistatusliku loona toimib see mingis osas märkimisväärselt hästi. Marjorie Liu on eelnevalt pikalt töötanud Marveli koomiksikirjanikuna ning tema loo jutustamise viisis paistab sealt õpitud vilumust. Koomiksivorm annab juba loomu poolest kirjanikule tööks vähem mahtu ja seda olulisem on, et seda vähest kasutatakse hästi.
 
"Koletises" õnnestubki autoril üsna selgelt välja tuua, et peategelane Maika on sattunud üsna keerulisse võrgustikku. Inimeste ja arkaanlaste vastasseisus on kummalgi poolel mitmeid vastandlike eesmärkidega rühmitusi, kelle jõuvahekorrad pole sugugi paigas – ja lisaks on ka väliseid jõudusid. On alati hea meel näha teoseid, mis näitavad oma maailma põhiloost laiemana.
 
Kui kritiseerida, siis mingil hetkel läheb lugu isegi liiga kompleksseks ja autor püüab natuke liiga palju infot ühekorraga kokku panna. Parimateks vihjeteks loeks ma ise üksikuid nagu muuseas pillatud lauseid, mis võivad kuhugi jõuda alles hilisemates lugudes (näiteks vastasseis, mis näib eksisteerivat inimeste riigis nõid-nunnaordu ja peaministri vahel).
 
Sama võib öelda ka kunsti kohta, millel on siinse žanri puhul kaasautori roll. Kuigi Sana Takeda stiil on väga isikupärane ja tema juugendstiilist inspireeritud kujundused on muljetavaldavad, kipub see kohati samuti oma detailsuses silma väsitama. Sellistel hetkedel hakkan ma igatsema tühja ruumi ja lihtsate kontrastide järele, mida siin võib leida peamiselt vaid Maika ja koletise mõttevestlustes.
 
Siiski on tegemist tähelepanuväärse sissejuhatusega sarjale, kus praeguseks on juba seitse raamatut ja mis on ära teeninud ka mitmeid auhindu. On lihtne mõista, miks just see lugu on võetud üheks südamega tehtud tõlkeprojektiks. Juba selle erilisuse pärast olekski mul siiralt hea meel selle üle, kui "Koletise" järgmised raamatud samuti tõlkes ilmuda saaksid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Earthlight on Kuul toimuv spioonilugu. Peategelaseks on audiitor Bertram Sadler, kes suundub parajasti Kuul asuva observatooriumi tegevusi ja kulusid üle vaatama. Tegelikult aga on ta värvatud Maa salateenistuse agendiks ning ta peab välja selgitama, kas observatooriumi töötajate hulgas tegutseb informaator.
 
Viimased 200 aastat on Päikesesüsteemis valitsenud rahu ja see on ka põhjuseks, miks sellise ülesande täitmiseks on leitud ainult keegi amatöör. Kuid nüüd on Maa ühendvalitsuse ning ülejäänud Päikesesüsteemi koloniaalvalitsuste vahel tekkinud vastuolud, mis ähvardavad paisuda sõjaks - ja Kuu on mõlema poole jaoks ülioluline...
 
Sellel lool on kindlasti ka väga positiivseid külgi. Clarke on loojutustajana enesele omaselt väga rahulik ja viisakas - ja sellist teksti on lugeda lihtsalt meeldiv. Samuti on tore, kuidas ta lisab tegevuse kõrvale sujuvaid arutlusi sellest, mismoodi üks või teine asi võiks tehniliselt Kuul toimida.
 
Raamatusse on sisse kirjutatud ka tolleaegseid unistusi sellest, kuidas Marss ja Veenus on enam-vähem inimestele talutavad ja nende koloniseerimine on lihtsalt kättevõtmise asi. Sellest pole muidugi midagi, kõik need mõtted pigem isegi toetavad kogu seda vaikse optimismi õhkkonda, mis kogu loost läbi kajab.
 
Pigem on probleem selles, et kogu lugu on suhteliselt mittemidagiütlev. Mingis mõttes on Clarke siin asjale lähenenud väga realistlikult, sest ma kujutan ette, et enamus luurajate tegevust ongi selline aeglane, vaikne ja igav arveametniku-töö. Lihtsalt... lugemisvarana ei ole see miski, mis vaimustust tekitaks.
 
Huvitav mõelda, et see väike romaan ilmus selliste tähelepanuväärsete teoste nagu "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed" vahel. Samuti pöördub Clarke tagasi Kuul toimuva juurde juba mõned aastad hiljem ja palju paremal viisil esitatud seikluses "Kuutolmu varing".
 
Kuid kriitikast hoolimata ei ole tegemist siiski kehva teosega. Selle päästab autori usk ja optimism sellesse, et inimkond on võimeline õppima ja arenema. Kogu konflikt, kuni päris heade lahingustseenide ja lõpplahenduseni, on siin esitatud justkui küpsuseksam, mille järel saabub juba lõplikult parem maailm.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Fury on seikluslugu natukese filosoofilise sisuga tsivilisatsioonist ja juhtimisest üldiselt. Pärast seda, kui inimesed on Maa tuumarelvadega õhku lasknud, on kogu inimkonnast alles ainult väike koloonia Veenusel. Koloonia linnad on kõik rajatud merepõhja, sest Veenuse tingimused oleks muidu üsna rasked taluda.
 
Loo alguseks on Maa hävitamisest möödunud 700 aastat. Veenuse koloonia on nende sajandite jooksul kõik sisemised konfliktid üle elanud ja nüüd valitseb seal juba ammu praktiliselt utoopia, kus kellelgi millestki puudust ei ole. See on saavutatud Surematute, käputäie erilise pikaealisuse mutatsiooniga õnnistatud tegelaste juhtimisel.
 
Surematuse mutatsioon on pärilik, kuid sellistel inimestel on väga harva lapsi. Siis juhtub aga, et kõige võimsama surematute perekonna, Harkerite noorim võsu ei pea hoiatusi miskiks ja tahab oma abikaasaga lapse saada. Abikaasa sureb sünnitusel ning õnnetusest segane isa otsustab lapse oma pärilusõigusest ilma jätta.
 
Ta palkab mustalt turult arsti ja geneetiku ning laseb vastsündinud lapse muuta inetuks, et temas keegi surematute päritolu ei kahtlustaks. Laps, kellel tuleb Sam Reedi nime all tundmatu orvuna üles kasvada, osutub hoolimata inetusest intelligentseks ja võimekaks - kuid millegipärast peitub temas alati mingi viha Surematute vastu...
 
Mind üllatas see lugu õige mitmes osas positiivselt. Siin on muidugi see osa Veenuse ookeanitest ja džunglitest, milles on palju vana pulp-stiili tunnet - kuid loo seisukohast pole see oluline ja sellest saab vabalt mööda vaadata. Natuke aegunud on ka see džungi taltsutamise osa, aga tegelikult on see siin pigem sümboliks.
 
Sümbolite osas töötabki see lugu kõige paremini. Tegemist ei ole mingi lihtsa kättemaksulooga vaid pigem mõtisklusega tsivilisatsioonist ja juhtidest. Ma ei üllatuks, kui Isaac Asimovi kuulus (ja hiljem kirjutatud) "Igaviku lõpp" oleks siit laenanud mõtteid selle kohta, kuidas paigalseis tähendab tsivilisatsiooni jaoks mandumist.
 
Aga peamine konflikt on siin erinevate juhitüüpide vahel, mis oleks nagu võetud Vilfredo Pareto kuulsast (kuigi praegu natuke vanast) eliiditeooriast. Surematute perekonnad pole siin mingid koletised vaid nad tahavad siiralt parimat - küll aga on nad oma pika vaate tõttu konservatiivsed ja aeglased. Seda kasutab Sam Reed edukalt ära.
 
Kui kritiseerida, siis vahepealsetes lõikudes kui ideed nii tugevasti esil ei ole, on tegevus kohati ikka igav ka. Aga siiski on tegemist omanäolise teosega, mis sama aja kirjutiste seast üsna selgelt esile tõuseb. Ja lisaks mainitud suurtele ideedele on siin ka palju selliseid, mis on küll väikesed kuid mõnusalt originaalsed ja elavad.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Galactic Patrol on vana kooli kosmoseooper. Galaktika on siinses loos juba tihedalt asustatud, kuid seni on igasugused asundused (ja kõikvõimalikud tulnukarassid) enamasti normaalselt läbi saanud, vaid planeetidevaheline kuritegevus tekitab probleeme. Tasapisi on aga Maa ja sellele lähemate planeetide korravalvuritest välja kasvanud Galaktikapatrull, mis on selle probleemi suures osas lahendanud.
 
Galaktikapatrulli teeb võimsaks salapärase iidse tulnukarassi kingitus - lääts, mille iga korravalvur peab enne volituste saamist välja teenima ja mis annab neile üliinimlikud võimed. Viimasel ajal aga toimub galaktikas asju, mis isegi need võimed proovile panevad. Kosmosepiraadid on nimelt muutunud ebatavaliselt võimsaks ja ei rüüsta ainult kaubalaevu vaid hävitavad ka Galaktikapatrulli sõjalaevu.
 
Noor läätsekandja Kimball Kinnison saab kohe peale volituste saamist raske eriülesande. Nimelt peab ta võtma ühe eksperimentaalse kosmoselaeva ja sellega iga hinna eest vallutama piraatide ühe sõjalaeva. Kimball saab küll vastaste laeva kaaperdamisega hakkama, kuid siis selgub hirmus tõsiasi - üksikute piraatide asemel seisab Galaktikapatrulli vastu terve sõjaväeline organisatsioon, kes on neist võimsamgi...
 
Peab ütlema, et päris nii lihtsakoelist teost ma otseselt ei oodanud. Smithi on mitmelt poolt tunnustatud kui kosmoseooperi-žanrile alusepanijat, kuid seda fakti võib küll hea sõnaga meeles pidada, aga ajalooliste teenete eest ei tasu kedagi ka liiga palju tunnustada. Praegu ette võttes paistab kogu Galaktikapatrulli maailm kahjuks küll selgelt alamõõdulisena.
 
Positiivseid külgi on siin muidugi ka. Kohati, eriti näiteks just esimese piraatide kosmoselaeva abordaaži kirjeldades, on Smithi kirjeldused võimsad ja huvitavad. Üks hea piraadiseiklus kosmoses pole üldse paha mõte ning siin võiks eeskujuks olla näiteks Rafael Sabatini "Kapten Bloodi odüsseia" või miks mitte Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar".
 
Ma ütlekski, et palju tugevam on selle raamatu esimene pool, kus Galaktikapatrull on neile endalegi teadmatult täiesti nurka surutud ning piraatide ülemvõimu eest põgenemisel tuleb kasutada nõkse ja kavalusi. Meelde tuli Eric Frank Russelli "Wasp", mis mulle täitsa muljet avaldas. Teises osas aga arendab Kimball oma supervõimeid edasi ja piraate hakatakse üsna vabalt teelt pühkima.
 
Sellel hetkel saab kogu loost üsna igav superkangelase-koomiks. Huvitaval kombel ongi Galaktikapatrull üsna hästi võrreldav Rohelise Laterna korpusega (kuigi vaatasin, et tolle kuulsa koomiksi looja seost eitab). Kas sellest võrdlusest või ajaloolisest huvist võib seda ja teisi Galaktikapatrulli raamatuid lugeda. Muus osas midagi väga soovitada siin aga ei ole.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Joel Jans on Eesti ulmeringkonnas üsna erandlik autor oma püsiva ja aktiivse koostööloome poolest. Tema kaasautorlus on tõenäoliselt palju juurde andnud juttudele, mis on kirjutatud koos juba temast varem tuntud autoritega. Näiteks võib tuua toreda kosmoseseikluse "Kaelani vaakumis" koos Maniakkide Tänavaga ja õudselt naljaka Nõukogude-paroodia "Kuldse päikse all me elame ..." koos Veiko Belialsiga.
 
"Ajudraiver" on aga autori teine sooloromaan pärast "Tondilaternat", mis võitis 2019. aasta romaanivõistlusel II koha ning mille võtsid üldiselt hästi vastu ka lugejad. Tegemist on ka teise raamatuga, mille kaanel on Joel Jansi nimi, sest varasemates töödes kasutas autor peamiselt pseudonüümi J. J. Metsavana.
 
 "Ajudraiver" on stiilipuhas küberpunk, mis toimub pea tervenisti virtuaalkeskkonnas. Selle keskkonna on loonud kosmoses töötav tehismõistus, kes on hakanud inimesi taga igatsema pärast seda, kui nood on iseenda loodud biokatastroofiga end viimseni hävitanud. Kuid Päikesesüsteemis on ju energiat, ainet ja aega külluses, seega miks mitte ehitada üks tohutu arvutikeskkond, kus inimesed võiks uuesti elada. Mitte ainult viimased, vaid kõik inimesed, kes kunagi on elanud!
 
Ühel hetkel jõuab nii elluäratamise järg Felixini, kunagi 21. sajandi esimeste aastate Tartus elanud IT-meheni, kes noorelt rumalal kombel surma sai. Felix mõistab õige pea, et ta viibib virtuaalmaailmas ning talle usaldatakse natuke õiguseid virtuaalse Tartu arendamiseks. Kuid koos talle määratud juhendaja, 19. sajandi Moskvast pärit naise Sofiaga virtuaalmaailmades ringi vaadates juhtub midagi ootamatut.
 
Nagu ilmneb, on kunagise lahke tehismõistuse asemel virtuaalmaailmasid valvama jäänud uus tehismõistus, kes on paras türann. Eksisteerib vastupanuliikumine, kes püüab arvutiviiruste abil tema võimu kõigutada. Felix satub tahtmatult ühe sellise vastupanuakti pealtnägijaks ning kogemata jääb tema sisse kinni kriitiline tükk viiruslikku koodi, mida nimetatakse "ajudraiveriks".
 
Peab ütlema, et ideede poolest on see romaan märkimisväärne. On põnev, kuidas vene kosmisti Nikolai Fjodorovi idee kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida näiteks Meelis Friedenthal on tõlgendanud müstiliselt oma loos "Kõik äratatakse ellu", saab Jansi käes hoopis kuulsa briti ulmekirjaniku Charles Strossi "Accelerando"-lugude sarnase virtuaaltöötluse.
 
Virtuaalmaailmad ja küberpungilikud ideed on küll Jansile olnud juba ammu omased. Mainida tasub kindlasti humoorikat lugu "Tarkmees taskus", kus peategelane seikleb Kreutzwaldi muinasjuttude teemalises virtuaalmaailmas. Idee kellegi pähe kinni jäänud üliolulisest koodijupist, mis siin tegevust veab, vaatab kindlasti tagasi ka kuulsaima küberpungi-autori William Gibsoni loole "Johnny Mnemonic".
 
Võrdlus Gibsoniga toob ette aga ka loo põhilise kitsaskoha. Sisuliselt tõmmatakse Felix sellest õnnetust koodijuhtumist alates sõtta jumalate vastu – kõige kõrgemate panustega mängu, mida on võimalik ette kujutada. Lugu ise aga ei tule sellele päris järele ning jääb peaaegu lõpplahenduseni välja pigem rahulikuks nuppude liigutamiseks, kus olukorra tõsidus kipub meelestki minema.
 
Üldjoontes pole see küll kriitiline probleem, sest ka selles on meelde jäävaid hetki. Tipuks on näiteks röövretk 20. sajandi alguse vene avangardkunsti plaanide järgi ehitatud Moskvasse, kolossaalsesse Nõukogude Paleesse, mille tipus troonib Lenini hiigelkuju. Sellised päris ajaloos teostumata pöörasused on just midagi sellist, mida oodata virtuaalmaailmadest, kus kõik võib olla võimalik.
 
Nõnda võibki "Ajudraiverit" vaadata kui ühte head virtuaalseiklust. Kokku on see pandud autori "Tondilaternaga" võrreldes märksa ühtlasemalt ning stiililt on see üsna malbe, meenutades lausa nagu kummardust klassikalisele seikluskirjandusele. Oma valdkonnas on tegu hästi eristuva teosega. Lõpetuseks võib jagada kiitust ka Liis Rodeni illustratsioonidele, millel on teose õhkkonnas oluline osa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

Dangerous Visions on ulmeantoloogia, mille eesmärgiks oli anda tolleaegsetele kirjanikele väljund piiranguteta kirjutamiseks. Tagantjärele on seda hakatud käsitlema kui ulmekirjanduse "uue laine" sissejuhatust, eriti seetõttu, et antoloogia koostaja Ellison reklaamis seda kui teadlikku Rubico jõe ületamist.
 
Peab ütlema ka seda, et Ellison ise on nende kaante vahel omamoodi tegelasena olemas. Antoloogia alguses on kõigepealt juubeliväljaande sissejuhatus ja eessõna, seejärel veel kaks eessõna ja täiendav tutvustustekst algsest väljaandest - ning ka siis kui need pole Ellisoni enda kirjutatud, räägivad nad peamiselt ikka temast.
 
Lisaks sellele on Ellison kirjutanud igale loole eraldi pika eessõna (kohati sama pika kui lugu), kus ta peaks rääkima autorist ja teosest. Seda ta muidugi ka teeb, kuid kõige selle juures on olemas jälle tegelasena Ellison ise. Kõik see annab raamatu lõpuks pea lühiromaani mõõtu tutvumisürituse koostaja ja toimetaja endaga.
 
1. Evensong - Lester del Rey 7/10
 
Ilmaruumis käib sõda ülivõimetega olendite vahel, kes kasutavad galaktika enda energiat ja ainet tohutute püüniste ja relvade loomiseks. Üks säherdune olend on just lüüa saanud ja pageb viimast jõudu kokku võttes ühele vaiksele pastoraalsele planeedile. Kuid sinna jõudes taipab ta lõpuks selle planeedi tõelist olemust...
 
Del Rey ise ütleb järelsõnas, et see lugu on puhas allegooria - mina aga kutsuks seda pigem pastiššiks. Algselt tundub olevat see lugu nagu kosmilistest koomiksi-superkangelastest rääkiv, kuid siis paneb puänt asja paika. Päris rahuldav selline lahendus ei ole, aga nutikas ja kiiduväärt on see sellegipoolest.
 
Ohtlikkuse tase: pühaduseteotus on tänapäevaks pea kogu oma jõu kaotanud, seega nüüd võib seda lugeda lihtsalt kui huvitava mõttega juttu.
 
2. Flies - Robert Silverberg 9/10
 
Päikesesüsteemis plahvatanud raketi rusudest püüavad tulnukad kinni ühe inimkeha, keda on veel võimalik terveks teha. Nad loovad selle mehe uueks ning annavad talle teatud võimed, mille kaudu nad plaanivad inimkonda uurima hakata. Kui see mees on Maale tagasi saadetud, läheb ta kõigepealt oma kolme endist abikaasat külastama...
 
Silverberg on ohtlike teemadega varemgi katset teinud ja tema lugu "Öösse kaduv tee" (1958) oli ka Ellisonil seda antoloogiat koostades meeles. Siin paneb Silverberg aga selle kunagise looga võrreldes mitu vinti juurde. See lugu on lihtsalt suurepärane - väga karmilt teostatud aga jääb sellevõrra ka väga hästi meelde.
 
Ohtlikkuse tase: naistevastane vägivald on jätkuvalt üsna õõvastav - avaldamata see muidugi ei jää, aga ettevalmistamata lugejat lööb see tõenäoliselt üsna korralikult.
 
3. The Day After the Day the Martians Came - Frederik Pohl 7/10
 
Marsi ekspeditsioon on avastanud sealt pärismaalased, kelle tsivilisatsioon tundub üsna lihtsakoeline. Olles just tagasi jõudnud, on nad kaasa toonud ka mõned marslased, kes näevad välja nagu suured kurvad hülged. Kosmosekeskuse lähedal asuva hotelli peremees ja tema (mustanahaline) hotellipersonal peavad tegelema tohutu ajakirjanike summaga...
 
Esimesel pilgul tundub see lugu olevat natuke nagu lihtsakoeline moraalijutt, sest selle mõte on selge juba hetkest alates, kui esimesi anekdoote rääkima hakatakse. Kuid kuidagi on Pohl selle kõik nii üles ehitanud, et puändini jõudes võib mõistvalt noogutada ja heaks kiita.
 
Ohtlikkuse tase: rassism on alati olnud huvitavalt mitmetahuline ja mõte, mis on puändi taha peidetud, ei ole senini kuskile kadunud.
 
4. Riders of the Purple Wage - Philip José Farmer 3/10
 
Pool-utoopilises, pool-düstoopilises tulevikus peab noor kunstnik (kelle roll on tulevikuühiskonnas oluline) võitlust kunstikriitikuga (kelle roll on veel olulisem). Samal ajal aga jälitab viimane maksuametnik kunstniku vanaisa, kes oli kunagi kauges minevikus viimane suur maksupettur...
 
Selle loo peamine tõmbenumber on jamesjoycelik stiil. Kahjuks on see võttena huvitav ehk paari lehekülje ulatuses, aga seejärel lugu muudkui jätkub ja jätkub. Ma hindan tohutut hulka kirjandus- ja kultuurilooliseid viiteid ning stiili taha on peidetud ka päris huvitav tulevikumaailm, aga see kõik ei päästa üritust.
 
Ohtlikkuse tase: seksuaalselt on siin üks näputäis ohtlikkust täitsa olemas, kuid kõige suurem oht peitub siin paraku igavuses.
 
5. The Malley System - Miriam Allen deFord 7/10
 
Lugu algab erinevate jubedate vägivallaepisoodidega. Nagu hiljem selgub, siis on need osa tulevikusüsteemist, milles kurjategijatele nende roimasid uuesti ja uuesti ette mängitakse. Selle tulemusena on kuritegevus pea kadunud, aga kõigel sellel on väike varjukülg ka...
 
DeFord on lisaks ulmele ka tunnustatud krimikirjanik ning ka see lugu oleks vabalt võinud ilmuda mitte-ulmelises kogumikus. Vägivalla kujutamisel on ta selgelt kogenud ja osav, mis on ka loo põhitugevuseks - loo mõte aga on pigem huvitav kui päriselt mõtlemapanev.
 
Ohtlikkuse tase: vägivald ei kaota oma relevantsust vist kunagi ja paras annus õudust peitub jutus jätkuvalt.
 
6. A Toy for Juliette - Robert Bloch 6/10
 
Kuskil kauges tulevikus, kus nii Maa kui ka inimkond on suremas, elab üks tütarlaps, kes on sarimõrtsukas. Tema vanaisa, kes on ajarändur, toob talle oma retkedelt erinevaid ajaloolisi isikuid, keda tüdruk siis oma tuju järgi tapab. Kuid siis tuuakse talle kedagi ootamatut...
 
Tegemist on korralikult kirjutatud looga, mis aga mõttele endale väga palju ei lisa. Puänt on siin meeldivalt ootamatu ja tänu sellele on tulemus keskmisest meeldejäävam. Eessõnas on viidatud ka Blochi ühele kuulsamale lühiloole, mille pärast kähku üles otsisin, ning too oli parem.
 
Ohtlikkuse tase: natuke vägivalda siin on, kuid ei midagi eriti märkimisväärset.
 
7. The Prowler in the City at the Edge of the World - Harlan Ellison 7/10
 
Kuulus sarimõrtsukas Rappija Jack on ühe kujuteldamatult kauge tulevikumaailma veidriku poolt viidud tulevikulinna. Seal linnas alustab Jack taas oma hirmutegusid, kuid mingil hetkel hakkab talle koitma, et midagi on kõige selle juures nagu valesti...
 
Ellison on õuduse käsitlemisel väga osav ning ka siinne lugu pole erandiks. Kõige mõjusamad osad on küll need, kus ta laenab ajalooliselt Rappija Jacki ohvritega tehtust, kuid hirmutegude kõrval on siin nii mõnigi hea sisuline mõte ka viktoriaanliku Inglismaa ja tulevikuilma kohta.
 
Ohtlikkuse tase: väga põhjalik vägivald, mis ei lähe küll teatud piiridest üle (isegi Jackil on mingi moraal), aga võib lugejale korralikult mõjuda küll. 
 
8. The Night That All Time Broke Out - Brian Aldiss 9/10
 
Inglise maakohas oma esimest kodu sisustav abielupaar on rõõmus, sest lõpuks pärast pikka asjaajamist ühendatakse ka nende maja ajavõrgustikuga ja nad saavad aega edaspidi kraanist võtta just nii nagu vaja. Kuid samal õhtul toimub nende lähedal aja-pumbajaamas õnnetus...
 
Satiirilises võtmes jaburast ideest hoolimata on tegemist täiesti suurepärase looga. Mõne kehvema autori käes võiks see muutuda tüütuks targutamiseks loodusvarade ekspluatatsiooni ja väikekodanluse teemadel, kuid Aldiss kasutab siin meisterlikult hästi britilikku musta huumorit, mis ei lase lugu käest ka siis, kui see järjest hullemaid pöördeid võtab.
 
Ohtlikkuse tase: üsna keeruline on siit midagi ohtlikku leida, tegemist on lihtsalt väga hea looga. 
 
9. The Man Who Went to the Moon - Twice - Howard A. Rodman 8/10
 
Ühes Ameerika väikelinnas juhtub nii, et üheksa-aastane poiss läheb kogemata kuumaõhupalliga kaduma. Tagasi tulles räägib ta, et ta käis ära Kuu peal, ning sellest loost saab väike kohalik sensatsioon. Teine osa loost toimub aastakümneid hiljem, kui kunagisest poisist on saanud üksik vanamees...
 
Tore, südamlik ja nukker lugu. Ulmega on siin väga vähe pistmist ning ilmuda oleks see lugu võinud ükskõik millises ajakirjas või antoloogias. Kuid alati polegi sellised kriteeriumid olulised, sest hea meel hea loo lugemisest on ikka sama, milline see ka poleks.
 
Ohtlikkuse tase: konkurentsitult kõige vähem ohtlik lugu siinses antoloogias, lihtsalt hea.
 
10. Faith of Our Fathers - Philip K. Dick 10/10
 
Sotsialismileeri riigid on Kolmanda maailmasõja võitnud ning maailm on nüüd ühtse kommunistliku partei juhtimise all, kus jäme ots on hiinlaste käes. Üks noor Vietnami parteifunktsionär satub ootamatult vastupanuliikumise huviorbiiti, kui teda edutatakse. Nimelt on tal võimalus kohtuda partei peasekretäriga ning vastupanuliikumine kahtlustab tolle kohta midagi...
 
Fantastiline lugu ja üks kogumiku parimatest. Siin on hästi palju dickilikke elemente - nagu küsimus selle kohta, mis on ikkagi reaalsus, aga ka üks eelmäng sellest palju veidramast ja spirituaalsemast poolest, mis Dickiga alates 70ndate algusest juhtus. Siin on Dicki romaani "Mees kõrges lossis" aga ka George Orwelli "1984" elemente. See kõik kokku on tõesti suurepärane.
 
Ohtlikkuse tase: totalitarismi võit ei kaota ikka veel relevantsust, ükskõik mis vormis - kuid eraldi huvitav (kuigi ehk mitte nii ohtlik) on siin väike pühaduseteotuse element.
 
11. The Jigsaw Man - Larry Niven 8/10
 
Surma mõistetud mees ootab kongis kohtuotsuse täideviimist, kui ootamatult tekib tal võimalus põgeneda. Ta haarab sellest kohe kinni, kuid iga hetkega tundub, et väga kaugele ta ei jõua. Meeleheitlikult otsustab ta lõpuks, et kui ta juba surema peab, siis teeb ta enne vähemalt midagi sellist, mis ka surma väärt on.
 
Minu jaoks täiesti ootamatu teemaga lugu Nivenilt, kes on mulle rohkem meelde jäänud kõva SF teemade kasutamise poolest. Hiljem on selle mõtte variatsioone muidugi korduvalt kasutatud (Kazuo Ishiguro "Ära lase mul minna" tuleb kohe meelde), kuid see võib olla üks esimesi. Lugu on hea ja mõnusalt seikluslik, aga oleks parem kui see oleks kirjutatud veel rohkem musta huumori võtmes ja natuke vähem tõsiselt.
 
Ohtlikkuse tase: elundidoonorlus kerkib tänaseni ikka veel aeg-ajalt ohtliku teemana üles, kuid ma ei usu, et enamikku inimestest see väga loksutaks.
 
12. Gonna Roll the Bones - Fritz Leiber 9/10
 
Vaene söekaevur läheb õhtul välja eesmärgiga täringuid mängida. Tema saladuseks on talle end aeg-ajalt ilmutav võime täringuid kontrollida, millega ta võib suurelt võita (aga kui võime kaob, siis tavaliselt kaotab ta kõik). Kuid sel õhtul ei suuda ta arvatagi, kelle vastu ta lõpuks täringulauas mängima satub...
 
Täiesti suurepärane lugu. Mulle meeldivad tõsiselt sellised rahvajuttude fantastika-töötlused, kui need on hästi ja asjatundlikult tehtud - ning Leiber seda ilmselgelt oskab. Selle loo raamteema kaevuri naise ja ämmaga ei andnud minu arvates siin suurt midagi juurde, aga kõik muu oli ikka väga-väga hea.
 
Ohtlikkuse tase: ohtlikkust on siin sama palju kui mõnes keskmisest süngemas muinasjutus - ma avastasin ka näiteks, et loost on olemas illustreeritud väljaanne (lastele?).
 
13. Lord Randy, My Son - Joe L. Hensley 8/10
 
Ameerika väikelinnas elab mees, kellel on kerge arengupeetusega väike poeg. Viimast on ümbruskonna lapsed kiusama kippunud, seetõttu istub ta peamiselt kinnises koduaias. Mehe abikaasa tegi mõned aastad pärast lapse sündi enesetapu ja mehel endal on just diagnoositud vähk. Mis saab lapsest siis, kui ka tema surnud on?
 
Loo idee ei ole väga üllatav (kohe tuli meelde näiteks Jerome Bixby väga kuulus juba varem kirjutatud "Elu on hea"), kuid Hensley oskab ilmselgelt kirjutada. Teostus, mitte idee, teeb selle loo meeldejäävaks.
 
Ohtlikkuse tase: eriliste võimetega lapsed on teema, mida ikka ja jälle lugudes kasutatakse, kuid ohtlikkuse poolest on see pigem keskmisest madalam. 
 
14. Eutopia - Poul Anderson 10/10
 
Peategelaseks on siin paralleelmailmade vahel rändav noormees. Ta viibib parasjagu Ameerikas, mille on koloniseerinud tolle maailma Euroopa suurvõimud - skandinaavlased ja ungarlased. Kuid praegusel hetkel on peategelane põgenik, sest ta on ühes kojas sealset külalislahkust kuritarvitanud...
 
Mulle meeldivad väga igasugused hästi tehtud alternatiivajalood ning siinne paralleelmailmade süsteem on suurepäraselt välja mõeldud ja esitatud (lõbus on ka meie ajaloo esitamine täieliku düstoopiana). Mõtted selle üle, mis ühes utoopias puudu hakkab jääma, on küll varemgi nähtud, aga ikkagi ilusad. Puänt on siin üsna läbinähtav, aga ka see ei võta loolt mitte midagi ära. Üks parimaid lugusid siin kaante vahel.
 
Ohtlikkuse tase: see seksuaalne pool on praeguseks oma ohu kaotanud (hea on ka see, et puänt on esitatud kergel ja lõbusal, mitte surmtõsisel toonil) - kuid Antiik-Kreeka kultuuri teades võib seda mingis mõttes lugeda ka... ohtlikumal viisil. 
 
15. Incident in Moderan - David R. Bunch 6/10
 
Moderani maailmas käib lõputu sõda. Nüüd on aga tehtud väike relvarahu, sest laskemoona varustamisega on tekkinud ajutisi probleeme ja sõda pole ju lõbus, kui kõigil võrdseid võimalusi pole. Selle relvarahu ajal tuleb ühe sõjapealiku juurde mees, kes tahab talle tänu avaldada...
 
Nagu teada sain, siis on Bunch kirjutanud Moderani universumis hulganisti kergelt seotud lugusid. See siin on korraliku ideega ja meeldivalt satiiriline tükk, aga muidu mitte liiga meeldejääv.
 
Ohtlikkuse tase: sellise musta huumori võtmes esitatud lugu võtab enamuse ohtlikkust ära ka lõputu sõja ideelt.
 
16. The Escaping - David R. Bunch 6/10
 
Ühe vangistatud olendi sisemonoloogina esitatud jutustus tema olukorrast ja kuidas ta sellega toime tuleb. Ilmselt paikneb lugu samuti Moderani universumis.
 
Jällegi täiesti korralikult kirjutatud tükk, kuigi vormi poolest sama autori eelmisest loost väga erinev. Mulle meeldis eriti see kujund õhu tükkideks jagamisest ja kokku rullimisest, kuid kokkuvõttes ega siit palju enamat ka meelde ei jää.
 
Ohtlikkuse tase: üsna abstraktne ja mitte millegi poolest eriti ohtlik.
 
17. The Doll-House - James Cross 7/10
 
Ühel ametiredelit mööda ülespoole ronival mehel ei läheks muidu just halvasti - kuid selleks kulutab ta ka kogu aeg kõvasti raha, et ennast paremast küljest näidata. Kord, kui raha jälle otsas, läheb ta viimases hädas oma naise onu juurde. Too avaldab talle saladuse, mille järgi olevat tal oma isiklik oraakel...
 
Muidu oleks see üsna tavaline lugu ennustustest ja nende mitte-nii-täpsest täitumisest. Crossi variatsioon on aga lisaks ka päris hea pildike 1950ndate äärelinnas oma ameerika unistust taga ajavast mehest, mis annab tulemusele kõvasti juurde.
 
Ohtlikkuse tase: selline klassikaline lugu, kus on küll natuke minu jaoks ootamatut vägivalda, kuid päris ehmatav see siiski pole.
 
18. Sex and/or Mr. Morrison - Carol Emshwiller 7/10
 
Ühe naise juures on allüürnikuks veidi vanem ja tohutult paks meesterahvas. Naisel on seoses selle mehe kehaga kergelt haiglased kinnisideed, mis sunnivad teda end selle mehe tuppa peitma, et vaadata, kuidas too lahti riietub...
 
Veider lugu, mille tugevuseks on kergelt nihestatud reaalsusega mängiv atmosfäär ja sellest tulenev ebamugavustunne. Ulmega on Emshwilleri loos side õhkõrn, on mingeid vihjeid nagu oleks ehk see mees tulnukas (või hoopis see naine ise)?
 
Ohtlikkuse tase: iseenesest juhtub siin loos väga vähe, kuid võib kinnitada, et kummaline tunne on seda lugeda igal juhul.
 
19. Shall the Dust Praise Thee? - Damon Knight 7/10
 
Viimne kohtupäev on käes. Taevad avanevad ning Jumal koos kõigi taevaste vägedega astub maa peale. Kuid kus on inimkond, kõik elavad ja surnud, kelle üle peaks hakkama toimuma kohtumõistmine?
 
Knighti jutustust lugedes on natuke kahetised tunded. Ühest küljest on see 50ndate tuumasõja-maailmalõpu hirm praeguseks juba üsna kulunud, kuid teisest küljest on see piibellik dimensioon päris korralikult, hästi lühidalt ja löövalt tehtud.
 
Ohtlikkuse tase: järelsõnas väidab autor, et erinevaid toimetajaid see idee šokeeris, kuid jällegi, pühaduseteotus on praeguseks oma jõu kaotanud ja järele jääb lihtsalt korralik lugu.
 
20. If All Men Were Brothers, Would You Let One Marry Your Sister? - Theodore Sturgeon 10/10
 
Üks mees on avastanud, et kogu asustatud universumis peaks eksisteerima mingi planeet, kus elavad küll inimesed, kuid üldsusele on see täiesti tundmatu. Asja teeb veel veidramaks see, et väheste infokildude järgi peaks koht olema veel erakordselt jõukas ja arenenud tsivilisatsiooniga. Ta hakkab asja lähemalt uurima, kuid teda takistavad kogu aeg veidrad kokkusattumused...
 
Sturgeon on siin kirjutanud tõesti ühe ohtliku jutu ning sellel oleks vast tõesti olnud raskusi väljaspool seda antoloogiat ilmumisega. Veelgi enam, kuigi lugu mängib teemat kohati ehk rohkem üle kui peaks, on see jätkuvalt reaktsioone tekitav. Mingis mõttes on tegu parima siinse looga.
 
Ohtlikkuse tase: tõenäoliselt kõige kõrgem, nii ilmumise ajal kui ka nüüd.
 
21. What Happened to Auguste Clarot? - Larry Eisenberg 6/10
 
Uuriv ajakirjanik Pariisis peab välja selgitama, kuhu on kadunud kuulus keemik Auguste Clarot. Selle tegevuse käigus juhtub tal mitmeid veidraid asju ja äpardusi.
 
Sisuliselt on Eisenbergi jutustus lihtsalt üks pikk naljalugu või anekdoot, aga kuna ma muigasin ikka päris mitmes kohas, siis võib seda hinnata kui üle keskmise sooritust.
 
Ohtlikkuse tase: vägivalda on siin küllaga, aga enamjaolt on see koomiline, mitte ohtlik.
 
22. Ersatz - Henry Slesar 6/10
 
Kolmas maailmasõda on tehniliselt veel käimas, kuid reaalselt pole vist enam ei juhte ega sõdureidki eriti järel. Üks kuidagi ellujäänud sõdur jõuab viimaks just selliseks olukorraks mõeldud jaama, kus ta peaks saama süüa, juua ja puhata. Kuid jaama varustamisega on nagu on...
 
Slesari jutuke algab natuke satiirilises võtmes, kuid siis võtab varsti paar lisatuuri juurde ning loo puändiks on tegu juba sisuliselt anekdoodiga. Erinevalt eelmisest loost see just muigama ei võtnud, aga oma tragikoomilisuse tõttu hindan seda siiski üle keskmise.
 
Ohtlikkuse tase: rohkem on siin siiski koomikat kui traagikat.
 
23. Go, Go, Go, Said the Bird - Sonya Dorman 8/10
 
Maailmalõpp on tulnud ja mööda läinud. Postapokalüptilises maailmas, kus oht varitseb iga nurga peal, peab hädas olev naine jõudma tagasi oma suguharu territooriumile, samal ajal mõeldes tagasi erinevatele episoodidele oma elust.
 
Sünge ja hästi kirjutatud lugu. Dormani pala on jõuline ja kiire, natuke nagu James Tiptree Jr. lugu “Your Faces, O My Sisters! Your Faces Filled of Light!”, natuke nagu Cormac McCarthy "Tee" ja üldiselt lihtsalt väga hea.
 
Ohtlikkuse tase: pärast maailmalõppu võib oodata igasuguseid õuduseid ja siin on need ka korralikult esindatud - kuni puändini välja.
 
24. The Happy Breed - John Sladek 9/10
 
Masinad on lõpuks ometi inimestest targemad ning austusest oma loojate vastu hakkavad nad ühiskonda kohe nii ümber korraldama, et inimestel oleks mugavam elu. Nagu välja tuleb, on inimeste õnnelikuks tegemine raske töö, aga masinad muudkui pingutavad ja varsti on õnnetuid inimesi ainult käputäis...
 
Sladek on kirjutanud ühe suurepärase düstoopia. Kõige parem on loo esitamine "õnnetute" inimeste seisukohast, kellel on isegi raske mõista, mis nendega samm-sammult toimub. See lugu on terav utilitarismi-filosoofia kriitika aga ka väga hea lugu ning nende kahe asja kombinatsioon on vägagi lugemist väärt.
 
Ohtlikkuse tase: kuna iseõppivad tehismõistused on just praktikas moodi läinud, siis on see lugu lausa üllatavalt relevantselt ohtlik.
 
25. Encounter with a Hick - Jonathan Brand 8/10
 
Ühe galaktilise konverentsi baarileti taga istudes on ühelt kolkaplaneedilt pärit vanem delegaat närvivapustuse saanud ja surnud. Noormees, kes temaga vahetult enne seda rääkis, peab nüüd politseile aru andma, et mis siis tegelikult juhtus.
 
Sisuliselt on Brandi lugu lihtsalt üks järjekordne anekdoot. Aga nagu ilmneb, siis see ongi vahest kõige parem viis pühaduseteotuse-teemalist juttu kirjutada. Igal juhul on see lugu parem nii Lester del Rey kui ka Damon Knighti juttudest ja ühtlasi ka parim naljakas lugu siin antoloogias.
 
Ohtlikkuse tase: raske on ette kujutada, keda see lugu praegu enam solvata võiks.
 
26. From the Government Printing Office - Kris Neville 7/10
 
Lugu on jutustatud kolmeaastase lapse vaatepunktist. Nagu näib, siis püüavad tema vanemad teda kasvatada parimate soovituste järgi, mida valitsus annab (ja valitsusele on vaja teadlasi, sest maailm on selleks ajaks juba üsna raisku lastud). Last ennast aga teeb see ainult õnnetuks.
 
Natuke lihtsakoeline võib see jutt oma idee poolest olla, aga kuidagi paneb see mõtlema erinevatele praeguseks mööda läinud viisidele lapsi kasvatada ning eriti neile, mis olid tagasivaates... üsna halvad. Lisaks veel see taust rikutud maailmast ja meeleheitlikust teadlaste kasvatamise programmist teeb lõpuks kokku ühe päris hea loo.
 
Ohtlikkuse tase: mõte, et iga põlvkond rikub oma lapsi lihtsalt järjest uutel viisidel on tegelikult ikka päris sünge.
 
27. Land of the Great Horses - R. A. Lafferty 8/10
 
Kaks geoloogi kaardistavad India kõrbes maavarasid. Järsku aga ilmub nende kohale seletamatu fenomen. Samal ajal tunnevad teatud inimesed üle terve maailma mingit kutset...
 
Kirjutasin sellest loost mõnda aega tagasi seoses kogumikuga "The Best of R.A. Lafferty". Lühidalt: see on väga hea lugu ja Lafferty on häbematult hea kirjanik, keda peaksid rohkemad inimesed lugema.
 
Ohtlikkuse tase: tegelikult on see lugu üsna pehme ja sõbralik (kui just "mustlased on ka inimesed" ei ole radikaalne mõte) ja Lafferty oskab ka palju karmimalt kirjutada - võrrelge seda näiteks tema looga "Ride a Tin Can"
 
28. The Recognition - J. G. Ballard 8/10
 
Ühte väikelinna on jõudnud rändav tivoli. See on õhtuks lõbutsevat rahvast täis saanud, kuid jutu peategelane märkab sealt lahkudes, et linna saabub just ka teine rändav tsirkus. See on aga väike ja lohutu välimusega, koosnedes vaid paarist inimesest ja mõnedest loomapuuridest...
 
Tõeliselt hea lugu, isegi mitte niivõrd sünge, vaid hoopis kurb. Ballard rõhub siin peamiselt õhkkonnale ja see on tal suurepäraselt välja tulnud. Lugu ise läheneb mõistatusele vaid vihjamisi ja jätab lõpus kõik lahtiseks, kuid antud juhul sobib see hästi. Järelsõnas mainib autor ka ühte mõtet, mis tal oli konkreetsema lahenduse jaoks ja see oleks olnud oluliselt halvem.
 
Ohtlikkuse tase: siin loos on tõesti midagi häirivat, eelkõige kogu selle ütlematajätmise taga.
 
29. Judas - John Brunner 6/10
 
Masinjumala templisse saabub üks mees, kes peale jumalateenistust nõuab preestritelt kokkusaamist jumala endaga. Nonde kinnitusel on jumal väga hõivatud, kuid mees pääseb lõpuks siiski takistustest mööda. Nagu selgub, on mees ja jumal vanad tuttavad...
 
Ma ei oska päris kindlalt öelda, mida sellest tekstist arvama peaks. Kui seda peaks võtma tõsiselt, siis läheb Brunner siin lati alt läbi. Kui aga see on kirjutatud sarkastiliselt, siis on see kohati päris hea (tehnikute kinnitus "Kolm päeva!" pani mind küll muigama). Jätame siiski pigem positiivse hinnangu.
 
Ohtlikkuse tase: kui tänapäeval tahetaks sarnast antoloogiat planeerida, siis pühaduseteotust ei võetaks ohtliku teemana isegi kaalumisele.
 
30. Test to Destruction - Keith Laumer 6/10
 
Diktaator jahib siin loos vastupanuliikumise juhti, et temalt välja pressida tolle poolt planeeritava revolutsiooni võtmedetailid ning siis see ennetavalt maha suruda. Samal ajal läheneb Maale tulnukate laev, mille tehismõistused otsivad testimiseks ühendust sobiva olendi mõistusega...
 
Laumeri lugu on väga korralikult kirja pandud klassikaline seikluslugu. Samas, peale paari väikse noodi loo päris lõpus ei ole siin väga palju mõtlemapanevat. Iseenesest on selline lähenemine täiesti OK, aga teiste siinsete lugude kõrval jääb see lihtsalt natuke kahvatuks.
 
Ohtlikkuse tase: näpuotsaga on siin vägivalda ja paar mõtlemapanevat kübet on ka puändi juures, kuid üldiselt on tegu üsna leebe looga.
 
31. Carcinoma Angels - Norman Spinrad 7/10
 
Geniaalne poiss otsustab, et ta tahab saada rikkaks - ja saabki. Siis tahab ta teha suuri tegusid - ja teebki. Kuid mis saab siis, kui ta avastab, et ta on haigestunud vähki ja meditsiiniteaduse järgi pole tal selle vastu vähimatki võimalust?
 
Spinradi laheda musta huumoriga kirjutatud lugu meenutab alguses natuke Vonneguti, kuid alates vähi-diagnoosist läheb sõit ikka päris muinasjutuliselt pööraseks - kuni päris hea puändini välja. Siin on täpselt üks idee, aga see üks on päris hästi teostatud.
 
Ohtlikkuse tase: vähi üle nalja heitmises on kindlasti mingi tilluke ohtlik element olemas.
 
32. Auto-da-Fé - Roger Zelazny 8/10
 
Kummalises tulevikus on härjavõitlus ammu unustatud, kuid nüüd seisavad areenidel autovõitlejad, kes seavad end tehismõistusega varustatud 20. sajandi autode vastu. Lugu jutustab ühe kuulsa autovõitleja viimasest võitlusest.
 
Iseenesest on see Zelazny lugu ikka täielikult jabura ideega. Kuid kuidagi pigistab ta sellest välja jutu, mis pole mitte ainult tõeline vaid tegelikult täiesti üllatavalt hea. Ma ei imestaks, kui Stephen King siit midagi oma loole "Veoautod" oleks laenanud.
 
Ohtlikkuse tase: rohkem eriskummaline kui millegi poolest märkimisväärselt ohtlik.
 
33. Aye, and Gomorrah... - Samuel R. Delany 9/10
 
Kosmose vallutamine käib parajasti täie hooga, kuid kosmosesse lendajad on nende enda huvides vaja operatsiooniga sootuks muuta. Jälgides loo kaudu rühma kosmonaute, kes on parajasti Maa peal vaba aega viitmas, tuleb välja, et eksisteerib märkimisväärne hulk inimesi, kes just sellise operatsiooni läbinud kosmonaute ihaldavad...
 
Täiesti suurepärane lugu. Delany kasutab siin osavalt juba Ernest Hemingwayle omast võtet (näiteks kuulus lugu "Mäed nagu valged elevandid"), kus jutustuse põhilisest teemast ei räägita mitte sõnagi. Kogu see pinge, mis kuhjub siinse "elevandi" ümber, on vaimustavalt edasi antud. Andekas on ka selle jutu paigutamine antoloogia lõppu, sest paremat ankrut kogu kontseptsiooni kinnistamiseks oleks raske valida.
 
Ohtlikkuse tase: seda juttu saab lugeda väga erinevatel viisidel ohtlikuna, vähemalt senikaua kui seksuaalsus eksisteerib.
 
Kui hinnata antoloogiat tervikuna, siis on selle "piiranguteta kirjutamise" kuulsusel kindlasti omajagu väga spetsiifilist ajaloolist elementi. Kui viis aastat varem võis ulmekirjanikel neid piire tõesti rohkem ees olla, siis oli keskkond ka juba samal ajal nii kiires muutumises, et veel viis aastat hiljem ilmunud jätku-antoloogia "Again, Dangerous Visions" oli küll hea sisuga kuid ei üllatanud enam kedagi.
 
Tegelikult on valik siin ka palju mitmekesisem, kui ainult kuulsuse järgi arvata võiks. Ellison oli ühest küljest siin selle ohtlikkuse teemale rõhudes ehk osava müügimehe rollis, kuid koostajana teadis ta kindlasti, et tegelikult ei olegi võimalik ühte antoloogiat ainult ühte tüüpi juttudest koostada, sest siis ei jõuaks keegi seda lugeda. Mitmekesisus nii teemade, stiilide kui ka tooni poolest on siin just vooruseks.
 
Ning tegelikult on lood ka praeguseks ajaks päris hästi vastu pidanud. Peale Philip José Farmeri lühiromaani ei ole siin ühtegi otseselt nõrka või viletsat lugu - ja isegi tolle puhul näen ma selgelt, kuidas see võiks teatud lugejale väga meeldida (Hugo auhind ka tõestab seda). Paljud lood on oma tähenduses muutunud, osasid saab lugeda ja mõtestada teistmoodi, kuid nii võibki ju kirjanduses juhtuda.
 
Lõpuks võib veelkord kinnitada, et seda antoloogiat ei pea lugema kui kohustuslikku kirjandust tema ajaloolise väärtuse tõttu. Siin on ka praegu täielikke tipplugusid rohkem kui ma olen kuskil mujal kaante vahel näinud. Kuid lugejatele lisaks võiks siia raamatusse sisse vaadata ka kirjutamisega tegelejad, sest isegi amatööri pilgule paistab siin olevat inspiratsiooniks saadaval täiesti igihaljaid mõtteid ja võtteid.
 
Hinnang: 9/10 (hinne asjale iseeneses, ilma kirjandusloolise kihita) 
Teksti loeti inglise keeles

Carrie on õudus-ulmeromaan. Nimitegelane on noor tütarlaps, kes käib ühe Ameerika väikelinnakese keskkoolis. Oma usuhullust üksikema range käe all üksinda üles kasvanuna on tal maailmast natuke puudulikud teadmised ning lisaks peab ta kandma vanaaegses stiilis kombekat riietust. See kõik on temast teinud koolikaaslaste kiusualuse.
 
Kiusamise viimane ja kõige hullem juhtum leiab aset tüdrukute riietusruumis, kui Carrie'l esimest korda päevad hakkavad. Sellest saavad aga alguse kaks veidrat juhust - Carrie avastab endas üleloomuliku telekineetilise jõu ja üks ennast riietusruumis toimunu tõttu rohkem süüdi tundev tüdruk palub oma poiss-sõbral Carrie keskkooli lõpupeole kutsuda...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et Kingi kuulsat esikromaani polnud ma varem lugenud (kuigi see on tõlkes juba ammuilma olemas). Sest noh - režissöör Brian De Palma väga hea 1976. aasta filmiversioon koos suurepärase Sissy Spacekiga peaosas on mul korduvalt nähtud. Samal põhjusel pole jõudnud tegelikult ka sama autori "Hiilgust" ette võtta.
 
Ning nüüd lugedes on mulje tegelikult väga positiivne, eriti just arvestades, et tegemist on esikromaaniga. Sest lühivormiga oli King selleks ajaks juba endale selge taseme välja kirjutanud (selle loomeperioodi jutte koondav "Öine vahetus" on täitsa lugemist väärt), aga arvestama peab, et romaan on natuke teist sorti ettevõtmine.
 
Mulle meeldib näiteks, kui efektiivselt siin leheruumi kasutatakse (ühe erandiga, millest hiljem). Algusest peale on paigas lugu suunavad tegelased, kelleks on tüdrukute kolmnurk: kiusatud Carrie, "hea tüdruk" Sue ja "halb tüdruk" Chris. Nende vastasmõju viib, nagu heale tragöödiale kohane, vääramatult katastroofini.
 
Siin võib kindlasti ette kujutada ka Kingi naise Tabitha suunavat kätt, ilma milleta selline tüdrukuteromaan vaevalt õnnestunud oleks. Samuti on mul hea meel lugeda Kingi teoseid ajast, kus ta veel oma toimetajaid kuulas ning ei venitanud igat viimast kui ideed minimaalselt 600-leheküljeliseks telliseks.
 
Sellega seoses ongi ehk vaja mainida teose kõige suuremat miinust, milleks on epistolaarses stiilis tegevuse vahele kiilutud väljavõtted hiljem asja uurima pandud komitee paberitest. Need on enamuses üsna tobedad ning loole millegi juurde andmise asemel lõhuvad need mõttetult teksti tempot ja voolavust. Ma ei imesta, et filmiversioonist need välja jäid.
 
Kuid kui need kohad natuke kiiremini edasi lehitseda, on selle romaani puhul tegemist ikkagi väga korraliku tükiga. Eriti annab loole juurde hea olustikupilt 70ndate alguse Ameerika väikelinnast koos asjaomase kõnepruugi ja muude pisidetailidega. Ning mulle meeldib alati, kui mõne teose sümbol on nii põhjalikult loosse sisse põimitud kui siin on veri.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Suurtest ulmekirjanikest rääkides ei tuleks Robert Silverbergi nimi tõenäoliselt jutuks päris esimeste hulgas – kuigi tegelikult võiks, arvestades tema loomingu märkimisväärset mahtu. Lisaks on imetlusväärne ka tema stabiilsus, Silverberg on kirjutanud pea katkematult 50ndatest kuni 2000ndateni ning võitnud kõik olulisemad ulmeauhinnad.
 
Seda kõike arvestades on teenimatult vähe tähelepanu saanud Silverbergi lühiproosa tõlkekogumike ilmumine, mis on väikeste vaheaegade järel Eesti lugejateni jõudnud juba 2016. aastast. See on olnud fänniprojekt sõna kõige paremas mõttes, sest tõlgete sari on olnud alates kureerimisest kuni konkreetsete lugude valikuni selle koostaja Raul Sulbi teha.
 
Omaette julgeks ja kompromissituks võtteks on nende kogumike juures koostaja lähenemine, mille järgi iseloomustab sarja iga köide autori mõnda erinevat loomeperioodi. Näiteks keskendub esimene köide ainult 50ndate väheväärtuslikule pulp-ulmele, mis tähendab, et selle taseme vahe teise, 60ndate tõsisemale perioodile keskenduva köitega on märkimisväärne.
 
Midagi sarnast võib öelda ka järgneva kahe köite kohta. 70ndate eksperimentaalsemale perioodile keskenduva kolmanda köite lugudes on nii selgeid õnnestumisi kui ka jutte, mida saab lugeda pigem katsetusteks. Käesolev, neljas köide "Lood Venia metsadest" koondab 80ndate küpse perioodi töid ja on meeldivalt ühtlase, tugeva tasemega.
 
1. Normaaljaotuse paremal nõlval 8/10
 
Millalgi tulevikus on leiutatud viis ajarändudeks minevikku, mida rikkad kasutavad lõbusõitudeks ajaloo pöördepunktide juurde. Kaks sellist ajarändurit kohtuvad Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamise juures ning jätkavad seejärel oma reise paarina. Kuid mõne aja pärast hakkab meest närima armukadedus ja ta plaanib ajarändude ühe reegli rikkumist.
 
Ajarännud on Silverbergi üks meelisteemasid ning kogumiku avalugu iseloomustabki autorit väga ehedalt, kuigi võib vaielda lõpplahenduse loogika üle. Vähemalt osaliselt on autor siinseid mõtteid ja teemasid edasi töötanud mõni aasta hiljem ilmunud ja veel paremas lühiromaanis "Teekond Bütsantsi".
 
2. Kesköötund palees 8/10
 
Meie aja maailmatsivilisatsioon on mingil hetkel kokku varisenud ning Ameerika Ühendriikide varemetele on tekkinud sadu tülitsevaid riigikesi. Peategelane, San Francisco keisririigi välisminister peab loos kohtuma Monterey vabariigi saadikuga, kes toob talle rahutust tekitavaid uudiseid.
 
Kuigi siin loos on eelkõige uute riikide kirjelduses mõningast musta huumorit, on see eelkõige siiski sügavalt melanhoolne olustikupilt tsivilisatsioonide haprusest. Silverberg viitab siin tekstis otseselt Rooma keisririigi temaatikale ning võrdlusi näiteks ajaloolise 3. sajandi kriisiga ei ole raske näha.
 
3. Mees, kes uitas ajas 6/10
 
Ühe kirjaniku juurde saabub veider väike vanahärra, kes palub ta abi oma mälestuste kirja panemiseks. Väidetavalt suudab vanahärra mõttejõul ajas liikuda, mida kirjanik ei usu, aga tema jutu paneb kirja sellegipoolest. Kuid lõpuks, natuke aega pärast vanahärra surma saab kirjanik salapärase ümbriku.
 
Tegemist on üsna lihtsa ajarännulooga, kus Silverberg kasutab mitmeid teistest lugudestki tuttavaid pildikesi. Siiski on see meeldivalt jutustatud ning lõpplahenduse mõte tõstab selle keskmisest tasemest kõrgemale.
 
4. Gianni 7/10
 
Leiutatud on viis asjade minevikust tänapäeva transportimiseks, kuid võimalused seda ajalugu rikkumata teha on piiratud. On algatatud suur pilootprojekt vaid 26-aastasena surnud Itaalia barokkhelilooja Giovanni Battista Pergolesi päästmiseks surivoodilt. Kuid mis saaks temast tulevikus?
 
On huvitav, et just muusika võib olla üks väiksematest Silverbergi meelisteemadest. See lugu pole päris nii hea kui Silverbergi ja Harlan Ellisoni ühiselt kirjutatud vaimustav "Laul, mida laulis zombi", kuid väga korralik on see sellegipoolest.
 
5. Šimpanside paavst 6/10
 
Grupp teadlasi on juba mõnda aega töötanud looduses ühe eriliselt intelligentse šimpansikarjaga, kellele nad on viipekeelt õpetanud. Šimpansid on hakanud inimesi mingit tüüpi jumalateks pidama – kuid mis juhtub siis, kui üks teadlastest jääb haigeks ja sureb?
 
See lugu on temaatiliselt hea, kuid teostuselt pisut liiga sirgjooneline – siin juhtuvad täpselt need asjad, mida teemat nähes ette arvata võib. Sarnane teema on autoril palju löövamalt ja lühidamalt lahendatud näiteks loos "Head uudised Vatikanist".
 
6. Thesme ja geirog 8/10
 
Majpoori-nimelise hiigelplaneedi on inimesed koloniseerinud juba ammu, kuid nüüd on lähikosmosest hakanud sinna saabuma ka teisi mõistuslikke liike. Nõnda kohtab isepäiselt kodulähedasse metsa kolinud tütarlaps Thesme sisalikulaadsete geirogide liiki kuuluvat Vismaani, kes on rännates jala murdnud.
 
Selle loo tegevus toimub autori ühe tuntuima ja ehk lugejasõbralikuima romaani "Lord Valentine's Castle" maailmas. Peab ütlema, et nimetatud romaani tunnetusega sobib see täiuslikult kokku ning alati on hea meel näha noortekirjanduse teemasid kasutavaid lugusid, mis tuletavad lõpuks meelde, et enamus noorte probleeme eksisteerivad ainult nende enda pea sees.
 
7. Jenniferi armuke 5/10
 
Loo peategelane on müügimees, kes käib tihti ärireisidel. Ühel hetkel hakkab talle tunduma, et tema naisel on armuke. Siiski, kui kavalalt ta ka ei püüaks oma naist ja oletatavat armukest vahele võtta, et õnnestu see tal kunagi – kuni ühe õhtuni.
 
Tänu Silverbergi kirjanikuoskustele on see jutustus täiesti loetav, kuid mingit meeldejäävamat mõtet siin ei leidu. Teiste juttude kõrval jääb see üheks nõrgemaks.
 
8. Nad pole meie vend 8/10
 
Ameerika kollektsionäär, kes armastab Mehhiko rahvakultuuri maske, juhatatakse sealkandis kogumisreisil olles ühte kolkakülasse, kus vanad kombed on väidetavalt veel täiesti elus. Sealses võõrastemajas aga peatub veel üks Ameerika turist, salapärane naisterahvas.
 
Siin on veidi üllatuslikult tegemist stiilipuhta õuduslooga, mis on Silverbergi loomingus haruldane, kuid teostatud on see väga hästi. Loosisesed viited Mehhiko surnutepäevale (Día de Muertos) võivad märkida ka kummardust Ameerika ulmeklassikule Ray Bradburyle, kes on seda temaatikat palju kasutanud.
 
9. Madu ja ookean, ookean ja madu 7/10
 
Peategelane on siin loos tavalist elu elada püüdev mees, kes on ka telepaat. Oma võimest pole tal mingit erilist kasu, pigem hoiab see teda ülejäänud inimestest teatavas eralduses. Kuni ühel päeval, saab ta telepaatilise sõnumi kelleltki teiselt.
 
Teema on siin taas hästi valitud, kuid muus osas liigub lugu üsna kindlat rada mööda. Sarnasest valdkonnast on autor kirjutanud ka imehea romaani "Dying inside", mis vaatab telepaatia-ideed palju nukrama pilguga.
 
10. Äravahetatud 9/10
 
Turistina Mehhikos püramiide vaatav ameeriklane tunneb hetkeks peapööritust. Seejärel tuleb tema juurde ta abikaasa, et viia ta tagasi hotelli. Probleemiks on ainult asjaolu, et peategelane pole abielus ning selles hotellis pole ta kunagi peatunud.
 
Silverberg on selle loo pühendanud teise Ameerika ulme suurkuju Philip K. Dicki mälestusele ning see näitab, kui oluline on selliste tribuutteoste puhul õige tunnetus. Erinevalt näiteks sarnasel viisil kuulsale ulmekirjanikule Roger Zelaznyle pühendatud loost "Call me Titan", ei viita siin jutustuse sisus Dickile eriti midagi, kuid viimasele iseloomulik painajalik atmosfäär on ilmselge ja lahendus isegi lohutum kui Dick oleks võinud ise kirjutada. See on selgelt kogumiku parim lugu.
 
11. Väärisasjad 7/10
 
Tulnukad on jõudnud Maale ning käivad siin nii lõbureisidel kui ka kauplemas, kusjuures eriti huvitavad neid kunstiesemed. Kunstiesemete müük tulnukatele on muidugi rangelt piiratud, kuid sellest hoolimata õitseb ulatuslik must kunstiturg. Nõnda tulnukatele kunsti müüv mees aga plaanib seekord küsida ühe maali eest erilist vahetuskaupa.
 
Hea lugu, mis puudutab nii majanduslikku kolonialismi kui seksuaalset enesehävituslikkust. Need mõlemad teemad on seotud ka näiteks ühe väga omanäolise ulmekirjaniku James Tiptree Jr. hästi sarnase, kuid veel löövama looga "And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side", mis võib olla mõjutanud ka siinset lugu.
 
12. Sümbiont 6/10
 
Inimeste galaktilises sõjas ühe veidra tulnukarassi vastu kasutavad mõlemad pooled ulatuslikult bioloogilisi relvi. Aastaid hiljem kohtub üks endine sõdur kunagise relvavennaga, kes omal ajal nakatati lahingus tulnukate parasiitrelvaga.
 
Selle loo kohta on ka autor ise maininud, et see valmis tal väikese tagasivaatena oma 50ndate pulp-ulme perioodile ning mingis mõttes võikski seda sisult ja õhustikult võrrelda näiteks autori kunagise looga "Cutwoldi kütid". Sellisena võttes on see ka täiesti korralik lugu.
 
13. Gilgameš kõnnumaal 8/10
 
Põrgu on tõeliselt olemas ja see on lõputu kõnnumaa, mis ei saa kunagi täis. Terve inimajaloo jooksul on sinna saabunud kangelasi ja lurjuseid, kuningaid ja kirjanikke, kes kõik jätkavad lõputult sedasama, mida nad on eluajalgi teinud. Vanim neist kõigist, Uruki kuningas Gilgameš, on pärast aastatuhandeid sellest kõigest väsinud.
 
Tegemist on kogumiku ainsa auhinnatud looga (ulmekirjanduse tähtsaimaks auhinnaks peetav Hugo). Tõesti, kuigi teoreetiliselt tundub jaburana selline popurrii, kus esinevad näiteks kirjanik H. P. Lovecraft, doktor Albert Schweitzer ja legendaarne valitseja preester Johannes, paneb Silverberg selle toimima. Lugeja ei tohi kõike lihtsalt päris tõsiselt võtta.
 
14. Raudtäht 6/10
 
Neutrontähte uurima saadetud inimeste uurimislaev kohtub sihtpaika jõudes tulnukate uurimislaevaga. Nagu ilmneb, on viimasel oma seos tähe läheduses asunud hävinenud tsivilisatsiooniga, mille inimesed on just avastanud.
 
Tegemist on looga, mis autori märkuste järgi on algselt kirjutatud populaarteaduslikku raamatusse. Seda on oluline silmas pidada, sest lugu on küll täiesti korralik kuid väga palju enamat ei paku.
 
15. Mööda kiipi edasi ja edasi 6/10
 
Psühholoogi juurde tuuakse väga halvas seisukorras anorektiline poiss. Kui spetsialist on poisi lõpuks rääkima saanud, tunnistab too üles midagi veidrat – poiss nimelt näljutab ennast vabatahtlikult, et pääseda ligi arvutikiipide-tasemele.
 
Plusspunktid tuleb selles küberpungi-mõjutustega loos anda haiguse kujutamise ja loo üldiselt painava õhkkonna eest. Nende osavate valikute kõrval aga ei ole siin eriti palju enamat, mida välja tuua.
 
16. Võõral maal 5/10
 
20. sajandi lõpuaega saabub seltskond ajarändureid kaugelt tulevikust. Kuid kui üks neist kohalikku neiusse armub, tekib tal kohe dilemma, sest ta teab, miks nende seltskond parajasti just seda aega ja kohta külastab.
 
Autor on välja toonud, et selle loo on ta kirjutanud ühe esimese tuntuma naissoost ulmekirjaniku C. L. Moore'i loo "Vintage Season" töötlusena. Sellise mõttena on lugu muidugi kena, kuid kahjuks on teostus siin asjatult aeglane ja lohisev. Ka sisuliselt ei erine lugu väga kogumiku palju paremast avaloost "Normaaljaotuse paremal nõlval".
 
17. Lood Venia metsadest 8/10
 
Millalgi 27. sajandil pärast Rooma asutamist leiavad väikesed õde-venda Ülem-Pannoonia provintsis metsas mängides salapärase majakese, kus peidab end veider vanamees. Kuna Rooma keisrite kukutamisest on möödas vaid inimpõlve jagu aastaid ja Teise vabariigi võim pole veel iseenesestmõistetav, võib tegu olla poliitilise probleemiga mitte ainult kohalike jaoks, vaid ka palju suuremas pildis.
 
Alternatiivajaloolised jutustused maailmadest, kus Rooma impeerium on püsima jäänud, on ulmes üsna sagedasti kasutatav teema, vaadates tagasi juba ulmekirjanik Murray Leinsteri teedrajavale lühiromaanile "Sidewise in Time". Silverbergi variatsioon sellel teemal on väga hea ja sobib kenasti kogumikku lõpetama.
 
Kokkuvõttes peab tõdema, et tegemist on täpselt ühe sellise kogumikuga, mida võikski eeldada ühe tuntuima ulmekirjaniku stabiilsest ja küpsest loomeperioodist. Kui seda üldse kritiseerida, siis on siin ehk ühtlaselt tugeva töömaterjali kõrval natuke vähe selliseid tõeliselt säravaid lugusid nagu "Äravahetatud", mis jääksid märkimisväärselt kauemaks meelde.
 
Kuid on selge, et tegemist on teadliku valikuga. Paljud Silverbergi 80ndate lühiproosa tipud on juba tõlgitud – märkida tuleb lühiromaane "Saagu sõdur", "Teekond Bütsantsi", "Kodutee", "Salajane reisija" ja "Meid ootab Pimedus", mis on juba aastakümneid saadaval tänu mikrokirjastuse "Skarabeus" tööle. Olgugi, et nimetatutest mõne lisamine oleks kogumikku selgelt sobinud, tuleb hinnata ka tõlkevaliku laiendamist. See, et pärast järgmise köite ilmumist on meil omas keeles võimalik lugeda nii põhjalikku läbilõiget Robert Silverbergi loomingust, on tegelikult nagu väike ime.
 
Hinnang: 9/10 (siin sisaldub hinne mitte ainult konkreetsele kogumikule vaid ka kogu sarja projektile tervikuna).
Teksti loeti eesti keeles

"Hullumeelsuse mägedes" on õudus-ulmelugu, esitatud tagasivaatava jutustusena. Peategelaseks ja jutustajaks on geoloog William Dyer, üks Antarktika mägedesse puurimistöid tegema suundunud teadusliku ekspeditsiooni liikmetest.
 
Puurimistööde käigus avastab üks meeskond koopa, kus kivimisetete alt tulevad välja sadade miljonite aastate vanused senitundmatud olendid. Kuid enne, kui neid lähemalt uurida jõutakse, hävitavad tundmatud jõud kogu nende laagri.
 
Päästemeeskond, kelle koosseisus on ka Dyer, saab kohale jõudes ainult olukorda nentida. Kuid kuna üks hävitatud laagri meeskonnast on teadmata kadunud, nõustub Dyer koos ühe kaaslasega lendama kõrgemal mägedes asuvale platoole...
 
See on lugu, mida olen ise palju kordi lugenud ja kuulanud, peamiselt originaalis (see, et Lovecrafti tööd on autoriõiguse alt väljas, aitab nende levikule kõvasti kaasa). Silver Sära asjatundlik tõlge maakeelde rõõmustab mind muidugi ka.
 
Kuulamise poolelt arvan ma sealjuures, et enamus Lovecrafti töid sobivadki kõige paremini just kuulamiseks (või valjusti lugemiseks). Korralikult ja hingega välja hääldatud sõnal "blasfeemia" on hoopis teine mõju kui samal sõnal paberil.
 
See konkreetne lugu siin aga on isegi üsna kaine ja tagasihoidlik. Mingit suurt õudust ei maksa siit oodata ning see polegi loo mõte (klassikalisemat sorti õudust võib otsida näiteks autori nauditavast lühiloost "Olevus ukselävel").
 
Õudus on siin pigem eksistentsialistlikku laadi, mida ma üsna kõrgelt hindan. Esiteks inimkonna perspektiivist, kes ei kujuta kosmiliste tegelaste kõrval midagi enamat kui tühist liivakirpu. Teiseks aga veel laiemalt tsivilisatsioonide perspektiivist.
 
Sest ka inimkonnast mõõtmatult üle olevad tsivilisatsioonid lõpetavad siin kõik ühtemoodi. Kõrgajale järgneb mandumine ning mustadeks töödeks loodud (robot)orjade klass tõuseb varem või hiljem oma isandate vastu ja hävitab nad.
 
On tõenäoline, et Lovecraft on siin eeskujuna kasutanud Oswald Spengleri kuulsat teost "Õhtumaa allakäik", mis ilmus vähem kui kümme aastat varem. Siit on võimalik kätte saada selle kontsentreeritud versioon ja üldse mitte halvas mõttes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Mehis Heinsaar on olnud Eesti üks parimaid ja huvitavamaid jutukirjutajaid juba üle kahekümne aasta. Samas on "Kadunud hõim" varasemate jutukogude kõrval alles tema teine täispikk romaan ning eelmine, "Artur Sandmani lugu" ei jätnud oma episoodilisusega vähemalt mulle erilist muljet.
 
Sellega võrreldes võib tõdeda, et "Kadunud hõim" on kirjutatud selgelt romaanivormis. On ka huvitav, kuidas romaan võtaks nagu ainest Heinsaare ühest esimeste hulgas ilmunud kuulsast lühijutust "Ilus Armin", kus teemad olid samuti võimukas naine ja kannibalism.
 
Üldisemalt paigutub "Kadunud hõim" aga üsna selgelt Eesti ulmes päris palju kasutatud alamžanri, mida kutsutakse nn etnoõuduseks. Selles pole ka ebatavaline võte panna peategelaseks mõni õnnetu rahvaluulekoguja – kohe tulevad sellistena meelde näiteks Indrek Hargla jutud "Kolmevaimukivi" ja "Meristepidu".
 
Heinsaare romaani peategelane on noormees, kes pärast ülikooli lõpetamist on jäänud pidetult Tartusse ringi triivima, töötades väikese osakoormusega kirjandusmuuseumis. Seal aga puutub ta kokku legendiga, mille järgi elab Soomaa läbipääsmatutes paikades juba iidsetest aegadest peale inimsööjate hõim.
 
Noormees haarab kinni võimalusest midagi avastada ja sellega leida oma elule mingi mõte ning suundub omal käel ja salaja asja uurima. Ähmaseid kuuldusi pidi liikudes jõuab ta lõpuks kogu maailmast eraldatud metsatallu. Talus võtab ta vastu noor neiu, kes teatab, et ta elab seal koos oma isaga, kuid viimast pole hetkel kodus ...
 
Peab ütlema, et Heinsaare romaan on mingites osades silmapaistvalt hästi õnnestunud. Kõhedust tekitavate elementide kasutamine on talle tuttav ka paljudest varem kirjutatud lugudest (kohe tuleb meelde nauditavalt jube lühiromaan "Ülikond") ja siingi romaanis tabab ta teatud momentides seda suurepäraselt.
 
Kõige enam on autor muidugi tuntud oma fabulismi poolest ja siin on see silmapaistev kahel viisil. Ühest küljest tuleb kiita taluperemehe järjest uskumatumaid jutustusi, mille kohta ei suuda isegi loo tegelased otsustada, kui palju tasub sellest tõsiselt võtta. Teisalt annavad romaanile tõelise värvi erinevate toitude kirjeldused.
 
Söömine on selles romaanis selgelt aukohal – seda mitte ainult lihtkirjelduste, vaid ka lõhnade, maitsete ja tekstuuride poolest, mis saavad autori keelekasutuses uskumatult elusaks. On päris julge võte kirjutada raamat inimesesöömisest ja teha sellest ood toidule, muutmata samas kõike seda lugejale vastikuks.
 
Kui teost kritiseerida, siis tuleb öelda, et tervik ei ole siiski veel päris ühtlane. Jutukirjutamise oskuse on Heinsaar väga täpseks lihvinud, kuid romaan ei saa koosneda ainult stseenidest. Nõnda võib siit leida kohmakavõitu üleminekuid jutustuse mõnest osast teise, mis ei haaku väga hästi toonilt ja viisilt.
 
Lisaks oleks mulle tegelikult rohkem meeldinud, kui reaalsus olekski jäänud taluperemehe fantastiliste ja kohati vastuoluliste jutustuste varju ning oleks jäänud vaid lugeja mõistatada, kui palju seal tõtt peitub. Selles osas oleks mõned stseenid loo lõpupoole võinud ehk pigem olla olemata.
 
Siiski on tervikuna tegemist selge õnnestumisega. Hea meel on näha, et autori püsivalt tugeva jutuloomingu kõrvale on tulnud nüüd näide ka üsna hästi õnnestunud romaanivormist. Lõpuks on tore ka see, et tulemust on juba märgatud ja romaan on kaasatud Tammsaare preemia nominentide hulka.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Doomsday Morning on düstoopiline ulmelugu. Millalgi 50ndatel on maha peetud tuumasõda (mida on hiljem hakatud kutsuma Viiepäevaseks sõjaks). Purustatud Ühendriigid ühendas pärast seda uuesti president Raleigh, kelle juhtimisel pöörduti tagasi 19. sajandi isolatsionismi.
 
Lugu algab 50 aastat hiljem. Kunagine kangelane president Raleigh on ikka veel president, kes formaalselt küll iga nelja aasta järel tagasi valitakse, kuid kes pole sisuliselt muud kui isevalitseja. Veel hullem, tema loodud sideagentuurist Communications US on saanud Comus-nimeline salapolitsei, mis kontrollib kõike ja kõiki.
 
Loo peategelaseks on endine näitleja ja lavastaja Howard Rohan, kes on pärast oma naise surma põhja käinud. Kuid ühel päeval tehakse talle ootamatu pakkumine. Nimelt on kõigi eest varjatud asjaolu, et Kalifornias on tekkinud keskvalitsuse vastu ulatuslik mäss. Rohan saab ülesandeks võtta üks teatritrupp ja sõita sellega kohapeale asja uurima...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on ootamatult tugeva teosega - meenutades seda, kui ma lugesin Leigh Bracketti samuti düstoopilist romaani "The Long Tomorrow" ja olin ka väga positiivselt üllatunud. Võrreldes Bracketti pastoraalse düstoopiaga on Moore'i maailmaehituse pool aga ehk huvitavamgi.
 
Nimelt on siin võimalik ette kujutada sellist spetsiifiliselt ameerikalikku diktatuuri, mis on ehk inspireeritud president Franklin D. Roosevelti neljast ametiajast. Isegi mässajate viha ei ole siin suunatud mitte presidendi (keda enamus ikka veel kangelaseks peab) vaid aeglaselt absoluutse võimu omandanud salapolitsei ja selle juhi vastu.
 
Peategelane Rohan alustab natuke isegi steinbeckiliku tegelasena, kui ta töörentnikuna mööda Ameerikat rändab. Kuid kui ta sealt olukorrast välja tõmmatakse, tuleb temas väga kiiresti välja keegi, kelle armastus teatri vastu on ilmselge (teatrist rääkiv teema on ka üks asju, millest ma olen alati valmis lugema).
 
Kangelane pole Rohan samuti, pigem on tegu sügavalt konfliktse ja katkise antikangelasega. Tänu sellele on loos mitu huvitavat pööret nii tema suhetes oma uue teatritrupiga (kellest enamus on ka selgete omapäradega), mässajate ja salapolitseiga.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis loo saladuslik superrelv tundus üsna lihtsakoelise lahendusena (kuigi idee loogika oli täiesti arusaadav). Samuti oli minu maitsele lõpplahenduse juures natuke liiga palju märulit, varasemad Rohani aeglased sisemonoloogid olid palju huvitavamad. Kuid suures pildis on need vaid väikesed puudused.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Desolation Road on maagiliste elementidega ulmelugu. Tegevus toimub kuskil täpselt määratlemata tulevikus Marsil, mille maasarnaseks muutmise protsess on küll veel pooleli, kuid suuremalt jaolt on planeet juba elamiskõlblik. Maalt tuuakse pidevalt laevadega inimesi juurde, kuid planeedi suures tühjuses on neil kõigil ees veel väga palju ruumi.
 
Sündmused algavad, kui ühes sealses kõrbes rändav doktor Alimantando jääb erinevate asjaolude kokku langemisel ühes tühjas kuid soodsas kohas kõrbet läbiva raudtee ääres paikseks ning annab oma elukohale nimeks "Desolation Road". Kuigi tegemist pole veel mingi asulaga, hakkab tema juurde raudteelt kogemata või põhjusega uut rahvast sattuma.
 
Põgenedes saabub härra Jericho, endine maffiaboss. Ränduritest perekond Mandella jääb paikseks, kui lapseootel naine peab seal ootamatult kaksikud ilmale tooma. Hulkur Rajandra Das visatakse just seal kohas rongist välja. Piloot Persis Tatterdemalion teeb hädamaandumise lähedal kõrbes. Keemik Mikal Margolis oma emaga ning tülitsevad perekonnad Stalinid ja Tenebraed tulevad maha vales peatuses...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on üsna erilise looga. Mõned teised arvustajad on tõmmanud paralleele Gabriel García Márquezi kuulsa maagilise realismi romaaniga "Sada aastat üksildust", mis käsitleb Macondo küla ja Buendiate suguvõsa tõusu ja langust, kuid hoolimata selgetest mõjudest on McDonald lõpuks teinud ikkagi midagi hoopis teistsugust.
 
Siinset raamatut nimelt ei peaks lugema maagilise realismi alla. Taustaks on siin ikkagi puhas teaduslik SF ning maagilised elemendid on lihtsalt loojutustamise viisi teenistuses. Selles osas meenutab tulemus ehk kõige enam R. A. Lafferty mängulis-maagiliste viguritega jutte, mis sellest hoolimata on selgelt ulme põhivoolu osaks.
 
Kõige paremini sümboliseerib maagilise ja tehnilise osa lõikumist ehk Universumi Parima Snuukrimängija Limaal Mandella matšid ühelt poolt kuradi vastu ja teiselt poolt Marsi maasarnastamist juhtiva superarvuti vastu. Viimane mängib snuukrit surma mõistetud kurjategija inimkehast tehtud kaugjuhtimisega zombi abil.
 
Raamatu struktuur sobib selle kõigega üsna hästi. See algab tühja kõrbe ja ühe inimesega, kogudes seejärel lumepallina tegelasi ja mastaapi. Desolation Roadi linnakese teine ja kolmas põlvkond lahkub linnast, kuid seejärel naaseb, tuues endaga kaasa järjest enam ümbritsevat maailma. Suured jõud kasvavad ja satuvad vastasseisu ning endised sõbrad on sattunud erinevatele pooltele.
 
Selline lumepalliefekt on aga tegelikult ehk ka raamatu suurimaks puuduseks. Kuskil poole raamatu peal on tegelasi ja tegevusi nõnda palju kogunenud, et nende jälgimine on juba tõsiselt väsitav ja edasilugemine kogu sellest tulevärgist hoolimata pigem vaevaline. Kuni hakatakse jagama erinevaid lõpplahendusi, mis õnneks meenutavad alguse tugevust ja hea tuju jälle tagasi toovad.
 
Hinnang: 7/10  
Teksti loeti inglise keeles

Vahejaam on pastoraalne ulmeromaan. Peategelane Enoch Wallace pole eriti tähelepanuväärne - olles sündinud aastal 1940, on ta lihtsalt üks neist paljudest noormeestest, kes Ameerika Ühendriikide kodusõjast osa võttis. Kuid sada aastat hiljem avastavad julgeolekuasutused, et Enoch elab ikka veel oma vanemate ehitatud talus ja ei näe välja vanem kui kolmekümnene.
 
Kõigile teadmata on Enoch sada aastat tagasi sõlminud lepingu tulnukatega ning tema talust on tollest ajast peale saanud üle-galaktikalise transpordivõrgu vahejaam. Kuid nüüd on valitsus lõpuks midagi kahtlast märganud - ja mis veel hullem, segadus ja võimuvõitlus on haaranud ka galaktika seni rahumeelsete tulnukate ühendust. Enochi elu ja tööd ähvardavad mõlemad...
 
See lugu on isegi Simaki enda kohta märkimisväärselt kammerlik, sest praktiliselt kogu tegevus toimub Enochi talus ja taluõues, samuti on tegelasi vaevalt käputäis. Harva võib lugeda ulmeromaani, mida oleks võimalik üsna lihtsalt teatrilavastusena etendada. "Vahejaama" puhul saaks seda teha isegi musta kasti tüüpi teatris ja umbes neljaliikmelise trupiga.
 
Selle kõigega läheb väga hästi kokku äratuntavalt simaklik rahuarmastus. Kõige suurem mure tulebki siin sellest, et rahu on võimalik nii lihtsalt kaotada. Tuumasõja-hirmu on siin ikka väga palju (teos on kirjutatud kas Kuuba raketikriisi ajal või vahetult peale seda). Sarnaselt saame teada, et kuigi tulnukad enam ammu sõdu ei pea, pole omakasupüüdlikud tülid neilgi kadunud.
 
Kui teost üldse kritiseerida, siis tundub lõpplahendus natuke kiirustatuna kirja pandud ja seda toetab pisut liiga palju õnnelikke kokkusattumusi. Samuti pole teosel kogu oma lihtsa ilu juures päris sellist mõttehaaret nagu romaanil "Linn" (mida mina pean jätkuvalt Simaki parimaks saavutuseks). Mida selle kõrval "Vahejaam" üldse öelda püüab?
 
Vahest peitub vastus peategelases Enochis. Sündinud lihtsa maapoisina on ta kulutanud kõik need sada aastat tulnukate heaks töötamise kõrvalt selleks, et õppida. Lihtne oleks lüüa käega ja tõdeda, et tulnukate teadmised on inimeste omadest liiga kaugel, et nende mõistmist isegi üritada. Enoch aga teeb, mida suudab - ja seda iga päev. Paremat tõde on raske välja mõelda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
12.2022

On huvitav, kuidas mõne välisturul menuka ja ka kõrgelt auhinnatud nüüdisulme tõlked Eesti turul edu pole saavutanud. Näiteks võib tuua just selliste teoste hulka kuuluvad Ann Leckie "Radchi triloogia" kolm raamatut ja N. K. Jemisini "Lõhutud Maa triloogia" kaks raamatut, mille Eesti lugejad võtsid vastu täieliku ükskõiksusega.
 
Martha Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" sarja osas, millel ilmus just esimene osa, lühiromaan "Kõik süsteemid punases", olen ma optimistlikum. Eelkõige seetõttu, et selle avateos kombineerib oma lühikeses ja lihtsalt loetavas vormis väga äratuntavalt nii mõningaid ulme klassikalisemaid kui ka kaasaegsemaid aspekte.
 
Klassikalise poole pealt tuletavad juba esimesed paar lehekülge väga selgelt meelde nn ulme kuldajastul ehk 1940–50ndatel kirjutatut. Uurimismeeskond on kuskil võõral planeedil tegemas geoloogilisi uuringuid, kui mingi suur kohaliku loomastiku hulka kuuluv koletis hüppab oma peidupaigast välja ning üritab mõnda nende seast ära süüa.
 
Nagu ikka, pole aga võõra planeedi eluslooduse poolsed ohud nii suured kui need, mille allikad on teised inimesed. Oma baasi taandunud uurimisrühm märkab peagi, et nende kaarte ja varustust on saboteeritud. Kas selle taga on nendega võistlev uurimisrühm, kes parajasti planeedi teisel mandril töötab – või hoopis keegi tundmatu?
 
Kõik see tuleb tõenäoliselt tuttav ette igaühele, kes on üles kasvanud, lugedes legendaarset ulmelugude antoloogiat "Lilled Algernonile", või tutvunud paljude muude Isaac Asimovi ja Ray Bradbury, või kas või Murray Leinsteri ja Robert Sheckley juttudega. Tänapäeval tundub selline loo jutustamise viis retrolik, kuigi mitte halvas mõttes.
 
Kaasaegsem pool loost on valik teha peategelaseks ja jutustajaks uurimismeeskonna turvarobot, või õigemini android (nii mehhaanilisi kui ka bioloogilisi kehaosi kombineeriv tehisolend). See iseenesest poleks veel midagi päris uut, kuna võib mõelda jälle Asimovi roboti-juttudele või juba 1920. aastast pärinevale Karel Čapeki teosele "Rossumi Universaalsed Robotid".
 
Wellsi robot on aga väga äratuntavalt tänapäevase z-põlvkonna nägu. Tema inimestest eraldatuses ja sellest tulenevast üksiolekus on kindlasti ka tavalisemaid introvertseid jooni, kuid tema harjumuses päevatöö kähku ära teha, et siis oma kiivri sees rahulikult seriaale vaadata, on nii mõndagi tuttavat.
 
Kogu loo teeb muidugi eriti soojaks see, et hoolimata oma enesessetõmbunud olekust ja irooniast, millega ta end "mõrtsukbotiks" kutsub, on peategelasest robot siiras ja hea südamega. Teda pole kurjaks teinud isegi asjaolu, et mõningase autonoomia saamiseks on ta pidanud salaja iseenda süsteeme häkkima ning edaspidi seda fakti kogu maailma eest varjama.
 
Niimoodi saabki lõpus ainult soovida, et "Mõrtsukboti päevikud" tõlkes ilmumist jätkaksid – kuid see pole ka ebatõenäoline. Wellsi kirjutatul võib olla just sellist laiapõhjalisust, mis selle võimalikuks teeks. Samuti on üks hoogne ja napilt üle 120-leheküljeline lühiromaan nii lihtne lävend "mõrtsukbotiga" tutvumiseks, et seda võib teha igaüks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

  Kairos on düstoopiline-viirastuslik ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on Inglismaa langenud autoritaarse juhtimise alla, mis hoiab võimu piisavalt kindlalt, et lubada ka igasuguste kontrakultuuriliste liikumiste olemasolu (enamus neist on üsna tobedad ja hambutud).
 
Selliste "ühiskonna äärealadel" tegutsejate hulka kuuluvad ka kunagistest ülikoolisõpradest paar Jane (hüüdnimega Otto) ja Sandy, kelle pikaajaline kooselu on lahku vajumas. Samal ajal hakkab aga võimust võtma salapärane apokalüptiline kultus BREAKTHRU.
 
Otto teise ammuse sõbra Jamesi vend on selle kultusega seotud ning tema kaudu satub Jamesi kätte üks väike kahtlane konteiner. Toimumas on midagi arusaamatut ning Otto peaks selle vastutahtsi lahendama - kuid samal ajal soovib BREAKTHRU konteinerit iga hinna eest tagasi...
 
Ma pean ütlema, et selle loo algus oli tõesti päris hea. Autoritaarne kuid siiski üsna enam-vähem normaalselt toimiv Inglismaa on hästi kujutatud, samuti kogu suurem taust (elu on üsna vilets kõigile peale ülirikaste ja Lähis-Ida konfliktid kasvavad tasapisi täiemõõduliseks ususõjaks).
 
Samuti oskab Jones tegelikult päris hästi suhtedraamat kirjutada, nii et see korda ka läheb. Lisaks vaatab ta maailma küll kontrakultuuriliselt poolelt, kuid on üsna realistlik sellel poolel paiknejate osas, kellest enamus on kuskil küündimatute tobude ja külahullude vahepeal.
 
Aga siis läheb tekst edasi saladusliku eseme peale - mis on sisuliselt reaalsust mõjutav narkootikum. Idee ei ole tegelikult üldse halb ja näiteks Philip K. Dick on seda korduvalt kasutanud. Mingis mõttes ongi "Kairos" natuke nagu viimase "The Three Stigmata of Palmer Eldritch".
 
Paraku tundub, et narkotripist tegelikult loetavat lugu kirjutada on ikkagi pigem ainulaadne oskus. Jonesi tekst muutub loo sinna etappi jõudes lihtsalt pea seosetuks mudruks (tema "White Queen" kannatas ka selle probleemi all, ainult veel ulatuslikumalt).
 
Siin loos oli väga häid hetki, kuid need jäid pea eranditult kuskile esimese kolmandiku sisse. Ning kuigi näiteks autori üle mitmekümne aasta ulatuva loomingu üks viimaseid romaane "Life" oli tegelikult ka tervikuna täitsa positiivne, jääb küll sajandi mõistatuseks, miks SF Masterworks viis (!) tema teost on avaldanud.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Blood Music on biotehnoloogia-teemaline ulmelugu. Peategelaseks on teadlane Vergil Ulam, kes töötab ühes biotehnoloogiafirmas, mis püüab välja töötada bio-mikrokiipe. Vergil aga mõtleb, et milleks on vaja luua tehislikke biokiipe, kui rakutuumad ongi juba nagu lihtsamat tüüpi bioarvutid. Nõnda hakkab ta salaja programmeerima elusaid rakke, jõudes lõpuks iseendalt võetud valgete vereliblede töötlemiseni.
 
Siis aga saab tööandja tema tegevusest haisu ninna ning Vergil lastakse päevapealt lahti ja tema eksperimendid hävitatakse. Püüdes enne seda veel päästa mis võimalik, süstib Vergil endale mõned oma töödeldud valged verelibled, et need niimoodi välja smugeldada. See õnnestubki, kuid kuuldused tema eksperimentidest on levinud ja keegi teda enam tööle võtta ei taha. Siis hakkavad temaga toimuma veidrad muutused...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli natuke vastuoluline kogemus. Ideede pool on siin muidugi vinge ning täpselt see osa, mille nimel teost ette võtta. Ma pole kindel, kui suur osa sellest üldse teaduslikult võimalik oleks, aga sellega võib leppida, nagu mõnes teises loos valguse kiirust ületavate kosmoselendudega. Põhiline on siin aga julgus, millega autor ühe mõtte ette võtab.
 
See julgus üllataski mind lugedes päris mitu korda. Kõige selle õuduse juures, kuhu lugu umbes oma keskpaigaks jõuab, ei kirjuta autor ikkagi mitte järjekordset lihtsat pandeemia-apokalüpsist vaid on kohati isegi ootamatult positiivne ja helge. Eriti hea oli just lõpplahendus, mille osas on ka viidatud mitmele paralleelile Arthur C. Clarke'i kuulsa romaaniga "Lapsepõlve lõpp".
 
Siiski on teosel tervikuna ka puudusi, millest suurim hakkas mulle silma juba autori eelmist romaani "Eon" lugedes. Tegelaste loomisel ei ole Greg Bear nimelt eriti hea ning suur osa loo teisest poolest, mis tegeles valitud ellujäänute ja karantiinis teadlasega, oli päris tüütu ja väsitav lugeda. Eriti veel seetõttu, et suures plaanis polnud seda kõike üldse vaja ning see tundus lihtsalt mahutäiteks kirjutatud olevat.
 
Mingis mõttes ehk see nii oligi, sest pikema loo kirjutas autor ju oma kõrgelt auhinnatud lühijutu põhjal. Võimalik, et 200-leheküljelise mahuga romaani oleks kirjastus lihtsalt tagasi lükanud - kuid vähemalt on mul hea meel, et autor seda kõike veel kaks korda pikemaks ei venitanud, nagu mõnel ehk oleks kiusatus olnud. Praegu on see just täpselt seal piiri peal, kus ballast ei hakka mõtet segama.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla üks toredamaid ettevõtmisi viimastel aastatel on olnud erinevate Eesti autorite algupärastest lugudest koosnevate antoloogiate koostamine. Alates 2017. aastal ilmunud raamatust "Eestid, mida ei olnud", on need ilmunud ka hea järjekindlusega – "Vinguv jalaluu" 2018. aastal, "Ülestõusjad ja kodukäijad" 2020. aastal ja sellel aastal siis "Eesti nõid".
 
Mingil teemal põhinevad antoloogiad on ulmekirjanduses pika ja väärika ajalooga nähtus, kuid eraldi tasub veel eristada selliseid, kus kõik lood on varem ilmumata ning tellitud ja kirjutatud just selle kogu jaoks, nagu mainitud teosteski. Näiteks ka ulmekirjanduse ajaloo kuulsaim antoloogia, Harlan Ellisoni 1967. aastal toimetatud "Dangerous Visions" oli just selline.
 
Üks väljakutse sellise töö puhul on aga ulmežanri ulatus ja kirevus. Kas on võimalik koostada tervikut lugudest, mis hõlmavad maagiat või infotehnoloogiat, alternatiivajalugu või paralleeluniversumeid? Ka erinevaid viise, kuidas mõtestada teemat "Eesti nõid" näib olevat väga palju, nagu järgnevad lood oma eriilmelisusega näitavad.
 
1. Vaba ja õnnelik maailm (Karen Orlau) 4/10
 
Arvutimängumaailma programmeerija püüab luua täiuslikku tegelast - ning selle käigus kustutab ta tehtud töö korduvalt ära ning alustab uuesti. Mida aga arvab sellisest käitumisest arvutimängu tegelane?
 
Selle loo tugevuseks on idee looja ja loodu konfliktist, milles on ehk isegi kerge viide Mary Shelley klassikalisele loole "Frankenstein". Ainuüksi hea idee küll tervet juttu välja ei kanna, sest teostus on siin üsna kaootiline ja hüplik.
 
2. Laul jääb samaks (Indrek Hargla) 7/10
 
Siinses alternatiivajaloos on Rootsi kuningriik oma 17. sajandil saavutatud suurvõimu staatuse säilitanud ja Eestimaa on impeeriumi üks provintsidest. Kuid 20. sajandi teises pooles on just siin tekkinud vaikne vastuhakk, mida veavad nõiakunsti uurijad.
 
Nii ajaloo- kui ka müsteeriumielemendid on siin hästi tugevad ning teevad sellest ühe kogumiku parematest lugudest. Samas tekib paras dissonants sellest, et meie ajaloo 1980ndatest laenatud elemendid on siin paigutatud 1960ndatesse, kus toimub loo põhiosa.
 
Seda ebakõla süvendab veelgi võte kasutada tegelikke isikuid. Kuigi paljud sellekohased viited on lõbusad lugeda, langetab see pisut loo tõsiseltvõetavust tervikuna. Hea näide on üks olulisemaid tegelasi, kantsler Arved Üksküll, keda see teema niivõrd ei puuduta – ja kelle tegelaskuju on vahest just seetõttu üks paremaid osasid kogu loost.
 
3. Lahke mehe tasu (Heinrich Weinberg) 8/10
 
Natuke teistsuguses Tallinnas, kus nõiakunst ja üleloomulikud olendid pole ebatavalised, satub üks kõrtsipidaja veidrale kuuldusele. Nimelt olevat linnas aeg-ajalt võimalik kohata tegelast, kes osutatud teene eest täidab kolm soovi.
 
See lugu on kirjutatud väga vanal teemal, mis võiks pärineda kasvõi otse "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest. Samuti pole selle juures mingit ootamatut pööret või lahendust, mis paneks seda teemat teistmoodi vaatama.
 
Kõik eelnevalt mainitu aga näitab ainult, kui oluline on ühe loo juures teostus, mitte idee. Weinbergi lugu on täidetud siira ja eheda jõuga, mis teeb sellest pealtnäha lihtsast loost ühe parimatest siin raamatus.
 
4. Musta kivi nõidus (Mann Loper) 4/10
 
Selles perekonnaloos armub naine libahunti – kuid see jätab varju ka järgmistele põlvkondadele. Nõia käest on võimalik abi saada, kuid ka see pole piisav.
 
Tugevuste poole peal on siin loos valik kasutada maagilisi elemente ajaloolisel taustal. Hoolimata sellest kipub lugu tervikuna jääma pisut tühjaks ja mittemidagiütlevaks.
 
5. Abracadabra (Meelis Friedenthal) 9/10
 
17. sajandi keskpaiga Tartus hakkab professor Danus tegema alkeemia-alaseid katsetusi, kuid siis jääb ta nagu nõiutult magama. Katsetusi jätkab professori üliõpilaste abiga tema abikaasa Magda, kes peab samas hoolitsema oma tütre eest ja ka tõestama, et ta pole nõid.
 
Tegemist on kõhklematult parima looga siinses antoloogias. See algab vaikselt ja pigem tõsisel toonil, kuid hakkab siis järjest hoogu koguma. Tasahilju ilmuvad esimesed huumorikillud, muinasjuttude elemendid murravad realistlikumast poolest mängeldes läbi ja viidete tulevärk ainult lõbustab.
 
Selleks hetkeks, kui mängu tulevad Rootsi kuninganna Kristiina ja Reigi õpetaja Lempelius, on lugu juba nii pöörane, et meenutab kohati Paavo Matsini "Musta päikest". Pea iga lõik on selleks hetkeks juba nagu omaette sketš, mis järgnevad pidurdamatult üksteisele kuni finaalini välja.
 
Ma ei tea, et Friedenthal oleks seni ühtegi nii selgelt humoorika tooniga lugu üldse varem kirjutanud. Nali on keerukas kunst ja siinse loo sooritus annab tema juba seni tähelepanuväärsele ulatusele veel nii mõndagi juurde.
 
6. Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud (Kadri Pettai) 4/10
 
Tartus toimuvad veidrad asjad, kus õige mitu inimest on hakanud käituma loomade moodi. Üks veidrik süüdistab selles geenivaramut, aga selle vihje peale asja uurima läinud ajakirjanik avastab midagi huvitavat.
 
Siinsel lool on väga põnev idee. Teostus aga on pigem laialivalguv ning ei jõua huvitavalt esitatud mõtetele järele ega lahenda neid ka ära, mis jätab tervikule lõpuks natuke vähe järele.
 
7. Katariina juhtum (Tuuli Tolmov) 5/10
 
Kaasaegses Tallinnas tuleb nõia juurde noor naine, kes kurdab magamatust. Nagu selgub, on tegemist luupainajaga – kuid olukorda lahendada pole sugugi kerge.
 
Tegemist on üsna sirgjoonelise ja lihtsa looga, kuid see on täiesti korralikult koostatud ja hästi lahendatud.
 
8. Vennaarm (Joel Jans) 5/10
 
1930ndatel toimuvas loos on kaks baltisakslasest venda tülis salapärase raamatu pärast. Nad ei kohkuks tagasi ka mõrva ees – kuid mis siis, kui võlukunst peaks aitama surmast tagasi pöörduda?
 
Tugevus on siin hästi teostatud 1930ndate Eesti (ajaloolise tausta sellist kasutamist on autor varemgi ette võtnud). Lugu ise kipub pisut ringiratast käima, kuid on vähemalt korraliku alguse ja lõpuga.
 
9. Pahavara (Laura Loolaid) 5/10
 
Maailmas, kus võlukunst päriselt töötab, paikneb Tartu Ülikooli juures Maagilise Küberturbe instituut. Kuid üks selle töötajatest on kaduma läinud ja ühele tema vanale sõbrale-tuttavale antakse ülesanne asja natuke uurida.
 
Autori loodud poolmaagiline-poolpäris Tartu on siin loo parim osa (see on ka seotud ühe varem ilmunud jutuga, kuid tolle eraldi lugemine pole vajalik). Lugu ise jääb selle sisse natuke venima, nagu tahaks see rohkem aega loodud maailmas veeta kui edasi liikuda.
 
10. Valvur (Siim Veskimees) 6/10
 
Politseiinspektorilt palutakse isiklikku teenet – nimelt on üks koolitüdruk kaduma läinud. Uurimisel ilmneb kohe, et tüdruk on koos sõpradega olnud seotud mingi kahtlase ringiga.
 
Siin loos on hästi ja usutavalt kujutatud peategelane ning kogu tema tegevus – isegi, kui lõpplahendus üritab teha natuke liiga palju ühekorraga. Tegemist on ühe autori parema looga üle mitme aasta.
 
11. Agnes (Mika Keränen) 1/10
 
Tartus toimuvate tselluloositehase-vastaste meeleavalduste ajal kohtab peategelane ühte tütarlast, kellel tunduvad olevat erilised võimed.
 
See ei tundu päris loona, pigem mustandi või ühe lühikese hooga valmis visatud tükina. On kummaline, et mitmeid häid lasteraamatuid kirjutanud autor hindas selle üldse avaldamiskõlblikuks.
 
12. Tammetalu perenaine (Berit Sootak) 6/10
 
Leseks jäänud talumehe juurde satub salapärane naisterahvas, kes pakub talle oma abi. Peretütar aga pole kindel, kas see pakkumine on nii omakasupüüdmatu, kui esialgu tundub.
 
Üldjoontes on küll tegu klassikalise võõrasema-looga, mis palju üllatusi ei paku, aga koostatud on see väga korralikult. Huvitav on siinjuures näha, kuidas noore autori töösse on hakanud ilmuma indrekharglaliku õuduse noote.
 
13. Aafrika nõiad (Jaagup Mahkra) 6/10
 
Kongo piirkonnas Aafrikas vabatahtliku arstina töötav Eesti naine langeb ühe mässulise hõimu sõdurite kätte. Kuid kannatuste kõrval hakkab teda mõjutama ka kohalik nõiakunst.
 
Autorile kohaselt on see lugu stiilselt groteskne, kaotamata oma tooni kuni üllatava lõpplahenduseni välja. Kuid enne seda pole lool tihti selget suunda ja erinevaid teemasse vähe puutuvaid keerdkäike on natuke liiga palju.
 
14. Elurikkuse kaitseala (Meelis Kraft) 8/10
 
Politseile teatatakse kaduma läinud väikesest lapsest, kes võib olla eksinud lähedal asuvasse metsa. Esimesena kohale jõudnud patrull suundub kohe metsa – hoolimata sellest, et kohalike seas seda paika kardetakse.
 
See lugu tabab suurepäraselt sellist kõhedustunnet, mis eksisteerib sel ajal, kui õudus ise on veel peidus. See on asi, mida näiteks Stephen King on nimetanud õuduskirjanduse kõige osavamaks võtteks. Kingilikke elemente on siin veel – värvilise mantliga laps, paiga kuri vaim ja riimsalmide peidetud mõte.
 
Tegemist on ühe parima looga siin raamatus. See näitab ka, et juba varemgi mitme sarnase tooni ja hea tasemega kirjutatud looga esinenud autor on ehk juba üks parematest kodumaistest õuduskirjanikest.
 
15. Mõõkade emand (Karen Orlau) 5/10
 
Mees saab kingituseks külastuse ennustaja juurde. Kui ta sinna jõuab, hakkab mehele tunduma, et see polegi selline soolapuhuja, nagu ta oli mõelnud.
 
Siin loos on väga hea pööre, mida polnud võimalik ette aimata. Siiski on nii algus kui ka lõpp sellega võrreldes natuke kergekaalulised ning päris tugevat tervikut sellest kõigest kokku ei tule.
 
Kõigi lugude kiituseks võib öelda, et kuigi need on erinevad nii sisult kui kohati ka tasemelt, loovad nad siiski mingi selgelt ühtse tunde või õhkkonna. Selliste antoloogiate puhul, kus kirjanikele on jäetud väga vabad käed, kuid mis siiski peaks tulemusena jõudma temaatilise tervikuni, on see saavutamiseks küllalt keeruline ülesanne.
 
Võib muidugi uskuda, et oluline osa on siin koostaja Indrek Hargla ja toimetaja Heli Illipe-Sootaki tööl. Varasemate temaatiliste antoloogiatega võrreldes (näiteks "Vinguv jalaluu" oli mainitutest tervikuna ehk kõige ebaühtlasem) on nad praeguseks pannud paika selge käekirja.
 
Nii seisavadki siin tavalisemate nõidade kõrval ka Weinbergi džinn, Loperi ja Pettai libaloomad, Friedenthali alkeemikud ja Jansi ebasurnud. Kaasaegse tausta kõrval on esindatud ka paralleel- ja alternatiivmaailmad ning kui kõik teised lood toimuvad Eestis, on Mahkra viinud Eesti nõia hoopis Aafrikasse. Kuid kõik see moodustab mingil viisil siiski ühtse terviku.
 
Selline tervikutunnetus toetab ka mitmeid lugusid, mis ei ole kõige tugevamad – ning see, et kõik lood ei sära ühtemoodi, on selliselt koostatud antoloogiate puhul ehk vältimatu. Sellegipoolest tõuseb siin teiste hulgast esile mitu tõeliselt head lugu, millega tutvumiseks pole sugugi palju terve raamat ette võtta.
 
Hinnang: 6/10 (hea keskmine)
Teksti loeti eesti keeles
10.2022

Growing Up Weightless on noorteteemaline ulmelugu. Iseseisva Kuu peal Copernicuse linnas üles kasvanud 13-aastane Matt Ronay ei tea, mida ja kuidas ta oma eluga edasi teha tahab. Asjaolusid ei tee lihtsamaks ka see, et tema isa Albin Ronay on üks Nõukogu (sisuliselt Kuu valitsuse) liikmetest.
 
Küll aga on tal tore viieliikmeline sõprade seltskond, kellega ta virtuaalreaalsuses Robin Hoodi teemalist seiklus-rollimängu mängib. Nad mõtlevad välja ühe kavala plaani - kuna pea keegi neist pole Copernicusest välja saanud, tahavad nad vanemate teadmata ette võtta mitmepäevase rongisõidu Tsiolkovski linna Kuu tagaküljel...
 
Esiteks peab ütlema, et väga harva suudab mõni raamat olla ühtaegu nii temaatiline järg mõnele teisele väga kuulsale teosele - kui ka täiesti eraldiseisev ja ainult iseendale pühendunud. Siin võlgneb "Growing Up Weightless" muidugi väga palju Robert A. Heinleini legendaarsele Kuu-revolutsiooni raamatule "Kuu on karm armuke".
 
Fordi lugu toimub ajal, kui revolutsioonist on möödas juba pea sada aastat ning muidugi on tema ettekujutus ühiskonnast üsna erinev Heinleini omast. Kuid Maa ja Kuu suhe on ikkagi keeruline juba lähtuvalt sellest, kui suur ja ükskõikne on üks ning kui väike ja alati valvel on teine.
 
Sellest poolest noor Matt muidugi ei hooli, kuid teos vaatab päris hulga aega maailma ka tema isa Albini silmade kaudu. See on sealjuures üks paremaid osi teosest ning asi, mida noortekad võiks rohkem teha - meeldetuletus, et väljaspool peategelasest teismelise hinges toimuvat eksisteerib väga suur ja komplitseeritud maailm.
 
Perspektiivi avardavaid kohti on siin teisigi. Rahulolematud teismelised näevad süsteemis muidugi eeskätt kitsaskohti, kuid nendest hoolimata on Kuu ühiskond pea utoopia. See väljendub ka asjaolus, kui tasakaalukad ja viisakad on siinsed noored tegelased ning kui turvaline on nende väike seiklus.
 
Sellest aga tuleb ka teose suurem kitsaskoht. Matti isa Albini kaudu saab näha mõningaid ohtusid ja ähvardusi, mis seda utoopiat nii seest- kui väljastpoolt kummitavad. Kuid see lugu algab ja lõppeb Mattiga ning need teised teemad, mis on tegelikult huvitavamad, ei jõua sellega võrreldes mitte kuhugi.
 
Kuid ega seda vastuolu polegi vist võimalik lahendada. See tõmbaks niimoodi ära fookuse põhiliselt arenguloolt - või teisest küljest, lugu maagiliselt pädevatest teismelistest, kes mingi täiskasvanute suure probleemi ise ära lahendavad, oleks igasuguses vähegi realistlikus maailmas absurdne.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Nineteen Eighty-Four on düstoopiline ulmelugu. Millalgi 20. sajandi lõpus on maailm jagunenud kolmeks totalitaarseks üliriigiks: Okeaania, Euraasia ja Ida-Aasia, kes on omavahel pideval sõjajalal. Loo peategelane Winston Smith töötab Okeaania ühes olulisemas linnas Londonis, kus ta Tõeministeeriumis tegeleb ajaloo ümber kirjutamisega.
 
Ühel hetkel ostab ta märkmiku ja hakkab päevikut pidama. Tema pidev töö ajaloo ümber kirjutamisega on pannud teda mõtlema selle üle, mis üldse on tõde. Mida on võimalik kindlalt teada olukorras, kus tegelikkus muutub vastavalt kogu süsteemi juhtiva Partei soovidele? Loomulikult on Winston ainuüksi sellega juba mõtteroima sooritanud...
 
Ma olen muidugi "1984" tõlget varem lugenud (esimest korda üsna noorena, kui see mind üsna tõsiselt vapustas), kuid see ei ole üks neid asju, mida ma oleks palju üle lugenud. Teisest küljest on see aga selline raamat, mis on üldises kultuurikeskkonnas nii sügaval, et "Suure Venna" nimetust kasutavad ka paljud, kes pole Orwellist kuulnudki.
 
Nüüd üle lugedes oligi huvitav vaadata, kas midagi selles tundes on muutunud. Mingid asjad, nagu maailma ja süsteemi ülesehitus ei ole enam tõesti nii mõjusad, aga see pole autori süü. Pigem tulebki see taustast, mis raamatu ümber kasvada on jõudnud. Kui Orwell ühes oma 1944. aasta essees märkis, et sõna "fašism" on juba kaotanud pea igasuguse tähenduse, siis sama võib praeguseks öelda sõnade "1984" ja "Suur Vend" kohta.
 
Kaks asja aga tuletasid mulle aga selle teose võimsust ikkagi meelde. Üks on see, kui lohutu see kõik on. Siin teoses ei ole kõige väiksematki lootusekübet ning kõik, mis Winstonil on võimalik hetkeks võita, on sama habras, kui vana klaasist kirjapress selle korallioksaga. Saabas, mis trambib inimnäol igavesti on siin mõte, mida võib päriselt uskuma jääda.
 
Vahest kõige mõjusamad aga polegi siin suured pildid, vaid need üksikud väikesed tagasivaated Winstoni lapsepõlve. Tema kohutav käitumine ajal, kui nad oma ema ja väikese õega nälgivad, tuleb liigagi tuttav ette nendest teostest, mis on ajaloost kirjutatud. Ilma sellise osata jääks kõik need suuremad julmused kaugeks ja õõnsaks.
 
Teine selline asi on aga uuskeel. See on miski, mida loo mõistes ei ole otseselt üldse vaja, kuid see viib kogu süsteemi taustasügavuse täiesti teisele tasemele. Ning erinevalt mõnest teisest kirjanikust teab Orwell, millest kirjutab - näiteks tema 1946. aasta poliitika- ja keeleteemaline essee on siiamaani üks parimaid, mis sellel teemal kirjutatud on.
 
Eraldi võib veel mainida mõtet, et sõda on miski, mille ülesandeks on tsivilisatsiooni abil loodud ressursside ülejääk ära hävitada. On huvitav, et Prantsuse mõtleja Georges Bataille sama ideega oma essees "Neetud osa" just samuti 1949. aastal välja tuli (kuna Orwell oli Prantsusmaaga tihedalt seotud, võisid nad selle mõtte samast allikast leida).
 
"1984" on mingis mõttes täiuslik düstoopia. Seda nii mastaabi kui ka detaili, nii konkreetsuse ja ajatuse poolest. Ehk on see isegi liiga hea, liiga kasutusvalmite kujundite ja liiga üldistusjõuliste mõtetega, mida liiga paljud inimesed on valmis üksteise materdamiseks laenama. Kuid sellest pole pääsenud ka Aldous Huxley või Ray Bradbury ning vahest ongi see selliste teoste puhul vältimatu.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Stand on Zanzibar on düstoopiline ulmelugu. Tegevus toimub aastas 2010, milles kannatab maailm ülerahvastuse ja ressursipuuduse all. Nõukogude Liit on võimu kaotanud, Euroopa on ühendatud ja Ameerika Ühendriikide peamiseks rivaaliks on kommunistlik Hiina.
 
Kõige lähemal traditsioonilistele peategelastele on siin korterikaaslased Norman House, ambitsioonikas mustanahaline tippjuht GT suurkorporatsioonis, ja Donald Hogan, kes näiliselt elab rantjee-elu, kuid tegelikult on sõjaväe heaks töötav andmeanalüütik ja agent.
 
Nende teed lähevad lahku ootamatute uudiste tõttu. House'i ülesandeks satub isegi GT korporatsiooni mõistes hiiglaslik projekt - ühe veidra väikese Aafrika riigi hõivamine. Hogan aga saab sõjaväelt ülesande minna uurima Indoneesia eriskummalist projekti inimeste geneetiliseks töötlemiseks.
 
Kuid need lood moodustavad vaid ehk natuke rohkem kui poole teose mahust. Ülejäänust vaatab osa tekstist Brunneri loodud maailma erinevate kõrvaltegelaste kaudu (mõned neist peategelastega rohkem seotud, mõned vähem ja osad üldse mitte).
 
Sest lõpuks on vahele lisatud veel hulgaliselt erinevaid vorme, mis avavad olemasoleva maailma tausta ja konteksti. Need on näiteks väljavõtted teistest raamatutest, videoülekannete kirjeldused, reklaamid, ning isegi vormi ja keelega mängivad lühipalad ja luuletused.
 
Selle stiili eeskujuks oli Brunner võtnud John Dos Passose "USA triloogia" - kuid samas on siin tulevikumaailmale kohaselt ka kõvasti väljamõeldud slängi, mis meenutab Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsini". Samas on tekst kõigest sellest hoolimata hoogne ja voolav.
 
On lausa hämmastav, kui hästi loetav Brunneri tekst kogu sellest teadlikust fragmentaarsusest hoolimata on. Hoolimata sellest, et peategelaste välja selgitamiseks läheb umbes 100 lehekülge ja peamised tegevusliinid saavad hoo sisse alles 300nda lehekülje paiku, ei ole lugedes hetkekski igav.
 
Siin maailmas nimelt painavad igaüht kaks tuttavat hirmu. Üks on seotud ülerahvastusega ja asjaoluga, et kõigile lihtsalt enam ei jätku. Kuigi uuemaid tehnikavidinaid tuleb välja igal aastal, on meeletult kallinenud just sellised põhiasjad nagu toit, vesi ja elamispind.
 
Teine hirm aga on seotud lastega, sest vastukaaluna ülerahvastusele rakendatakse kogu maailmas rangeid eugeenikaseaduseid. See aga viib ka praegu tavapärased laste saamise või mittesaamisega seotud neuroosid täiesti teistsugusele tasemele.
 
Siitpoolt lehekülgi vaadates on tegemist muidugi düstoopiaga, haige ja hullumeelse maailmaga. On aga täiesti uskumatu, kui paljudes aspektides on teose maailm sarnane meie omale - rohkem kui 50 aastat tagasi kirjutatut võiks praeguseks kutsuda lausa alternatiivajalooliseks teoseks.
 
Dos Passose "USA triloogia" on ilmunud Hieronymuse väärtkirjanduse sarjas. Ma mõtlen üsna tõsiselt, kui ütlen, et John Brunneri teosa vääriks ka midagi selletaolist. Nagu selleski, seisame me kõik praeguseks juba Zanzibari saarel ja rannal ja põlvini ookeanis saare ümber.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Cat's Cradle on apokalüptiline ulmelugu. Lugu jutustab tagasivaatena kirjanik John, kellel oli plaan kirjutada raamat päevast, mil toimus tuumapommi heitmine Hiroshimale. Selleks läheb ta tegema intervjuud tuumapommi loomisel osalenud (ja loo alguseks ammu surnud) professor Hoenikkeri lastega.
 
Nagu ilmneb, on professori lapsed kõik erineval viisil veidrikud, kuid kadunud professor olevat olnud veel mitmekordselt kummalisem. Külastades instituuti, kus professor kunagi töötas, kuuleb kirjanik saladuslikust substantsist nimega jää-üheksa, millega professor enne surma töötas...
 
Ma arvan, et suures pildis on see ehk üks vähem tuntud Vonneguti romaanidest. Ühest küljest seetõttu, et see paigutub kõige selgemalt ulmežanri ("Titaani sireenide" kõrval), teisest küljest aga seetõttu, et kui praktiliselt kõik teised Vonneguti teosed on tõlkes ilmunud "Punase raamatu" sarjas, siis see siin on jäänud ammu unustatud "42" ulmesarja.
 
Ning sellest on kahju! Ma arvan, et esmakordselt lugesin ma seda kohe pärast tõlke ilmumist ja siis avaldas see mulle kohe tõsiselt muljet. Nüüd pärast pikka vahet originaalis seda üle lugedes oli huvitav vaadata, mis mulle tookord rohkem muljet avaldas (jää-üheksa) ja mis seekord (bokononism).
 
Selle raamatu kaks suurt teemat ongi muidugi teadus ja religioon, kuid lisaks sellele on üsna erakordne, kuidas Vonnegut neid siin käsitleb. Kui tavaliselt on tema satiiris alati mingi kergelt jahe distants autori ja teema vahel, siis siin on Vonnegut täiesti eredalt ja otseselt vihane.
 
Teadus on pettus, ütleb autor siin selgelt. Ainus, mida see pakkuda suudab, on suuremaid ja ohtlikumaid võimalusi hävitada iseennast ja kogu maailma. Loomulikult on ka religioon pettus, aga kui see on heatahtlik pettus (nagu bokononism), siis saab see San Lorenzo puruvaesele rahvale vähemalt midagi anda.
 
See on muidugi üks asi, millega ma autori kogu osavusest hoolimata ei taha nõus olla. Üldiselt meeldibki Vonnegut mulle just seetõttu, et kuskil oma lugudes säilitab ta alati mingi lootusekübeme. "Kassikangas" on aga algusest lõpuni täiesti nihilistlik. Parim, mida inimene siin teha saab, on panna tükike jää-üheksat oma huulte vastu.
 
Kuid ma lihtsalt ei saa Vonneguti peale pahane olla. Selleks on see raamat liiga terav ja jõuline, raevukas ja naljakas. Raamatu vorm oma ülilühikeste peatükkidega (mis on peaaegu nagu eraldiseisvad sketšid) toetab ka seda suurepäraselt. Ja kui see tempo kaobki teises pooles enne lõppu natuke käest, pole see just suur viga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Babel-17 on lingvistikateemaline ulmelugu. Inimkond on juba ammu koloniseerinud mitu galaktikat (mõned üksikud intelligentsed tulnukarassid on jäänud pigem statistide rolli), kuid nüüd on kogu inimeste ilmaruum lõhestunud kaheks ja käib hirmus kodusõda. Liiduks kutsutud poolel on viimasel ajal läinud halvasti, sest toimunud on mitu üllatusrünnakut sõjaliselt olulistele kohtadele - kuid neist rünnakutest on jäänud maha hulk arusaamatut koodi.
 
Kui krüptograafid selle koodi murdmisega hakkama ei saa, kutsutakse appi imelapsest luuletaja Rydra Wong. Kuna tal on lingvistika peale üliinimlikku annet, taipab ta, et tegemist pole koodi vaid erilise keelega. Selle tõlkimiseks saab ta kohe sõjaväelt kõrgeimad volitused, paneb kokku kosmoselaeva meeskonna ja sööstab seiklustesse. Kuid algusest peale hakkavad asjad viltu vedama, nagu oleks tal teiste hulgas pardal reetur või sabotöör...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et see on üks väga hea raamat. Just nimelt raamat tervikuna, mitte niivõrd lugu ise, või sügavam idee seal taga. Sest nagu juba kirjelduse järgi aru saada, on lugu ise üks kiiresti liikuv seiklus ja ideena on Sapiri-Whorfi hüpotees (keel, mida me räägime, mõjutab seda, kuidas me maailma näeme) muidugi lahe, kuid hoolimata mitmest vahvast näitest ja kogu loo lahenduskäigust sinna juurde, ei tee see siiski midagi väga põrutavat.
 
Kuid mis paneb selle teose särama, on see, kuidas Delany seda kirjutanud on. Nagu ma vaatasin, on see üks tema varasemaid teoseid, kirjutatud ajal, kui ta 24-aastane oli. See seletab minu jaoks raamatu tunnet, mis pulbitseb täiesti üle ääre ajavast rõõmsast energiast. See on raamat, mille on kirjutanud keegi, kes täiesti siiralt tunneb, et ta on avastanud midagi uskumatult lahedat ning tahab seda jagada igaühega, kes teda kuulata tahab.
 
See tuleb kõige ehedamalt välja iga kord, kui jutt keelte ja lingvistika peale läheb. Siin on muidugi mõned väga vahvad ja originaalsed sähvatused (nagu stseen maina-linnuga, või nuputamine, milline peaks olema keel, kus puudub isikuline asesõna). Kuid isegi siis, kui kirjeldatakse asju, millega lugeja on juba tuttav, on ridade taga kõlav ehe entusiasm nii nakkav, et on võimatu sellest puudutamata jääda. Lisaks plusspunktid leedu keele kasutamise eest (huvitav, kas Algis Budryse mõjul?).
 
Isegi kui tahaks kritiseerida asjaolu, et peategelane on täiuslik üliinimene, või et lugu oma järjestikuste sündmustega on lihtsalt kosmoseseiklus, siis ehitab autor sinna peale nii palju täiesti erilist kirevust, et selline mõte kohe ununeb. Peategelane on luuletaja (kas pole lahe!). Kosmoselaeva piloot on kolmemeetrine mõõkhambulise tiigri peaga hiiglane (kas pole lahe!). Kosmoselaeva juhtimine nõuab kolme kummituse abi (kas pole lahe!).
 
Lisaks sellele paneb autor ka kirjeldustega üldisele meeleolule vunki juurde. Näiteks on kogu meeskonna kokku korjamise osa jutustatud nii kirevalt (mida peegeldab eriti hästi kaasa võetud tolliametniku hallimat karva tegelane), et mõnes teises loos tunduks see üle pingutatuna. Ka siis, kui autor juba mitmendat korda emotsiooni alla joonimiseks alliteratsiooni kasutab, ei hakka see siin häirima, nagu kuskil mujal juhtuda võiks.
 
Babel-17 ei pruugi olla elumuutev teos, kuid see muudab ilma igasuguse kahtluseta paremaks selle päeva, mil seda loetakse. Kuigi ma ise armastan tumedamaid toone heledatest rohkem, peab siiski väga tihti tõdema, et süngus ei võrdu sügavmõttelisusega, nagu ka rõõm ei võrdu kergekoelisusega. Viimase väite näitlikustamiseks ei tulegi hetkel paremat näidet pähe, kui see teos siin.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles