Kasutajainfo

Laura Loolaid

  • Eesti

Teosed

· Laura Loolaid ·

Tagalas on alati soe

(lühiromaan aastast 2019)

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr 92
Hinne
Hindajaid
0
0
2
1
0
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna. 
Teksti loeti inglise keeles

Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib kaptenist ja tema kosmoselaevast, kes peavad tegelema pikkadel üksildastel kosmosereisidel meeskonnas üleskerkivate kiimaliste tungide maandamisega. Ja hiljem siis ka kosmoselaeva omadega.
Väga vahva lugu, minu kaheldamatu lemmik 2020 aasta Erektorist. 
Teksti loeti eesti keeles

Oh sa püha ristike, ma polegi seda hinnanud. Parandan nüüd vea. On ju minu meelest tegu ühe Eesti ulme säravama tähtteosega :) Sihtgrupi jaoks muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles