Kasutajainfo

Christian Kössler

1975-

Teosed

· Christian Kössler ·

Freier Fall

(jutt aastast 2015)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)

Kössler on Prima Vistal käinud Austria kirjanik, kelle kaks lühikest juttu TÜ tudengite tõlkes ilmusid kultuurilehes Müürileht. Ilmumiskoht on iseenesest üpris üllatav. Jutt ise... ei ole minu maitse. Ma saan ju aru küll, et Tirooli legend ja festivalikülalise loomingu tutvustamine, aga ... Nojah, mulle Darwini auhinna kandidaadid loo peategelasena ei istu mitte kuidagi.
 
Leiab mees maast lipiku aadressiga. Läheb sinna. Majaelanik hoiatab, et seal korteris pole veel keegi hommikuni ellu jäänud. Mees ei usu. Jääb ööseks sinna ja.... nagu võiski arvata.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt ilmus kultuuriajakirja Müürileht veebis, paberlehest seda ei leia. Põhimõtteliselt kehtib kõik seesama, mis sai öeldud sama autori loo Vaba langemine kohta: Prima Vistat külastanud kirjaniku loomingu tutvustamiskampaania käigus tõlke saanud lühijutu peategelane väärib igal juhul Darwini auhinda -- Milanosse ühte iidset Tirooli legendi kontrollima läinud mees leiabki legendile kinnituse, kahjuks tema isikule fataalsete tagajärgedega.  Siin polegi midagi kommenteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Kössler on Prima Vistal käinud Austria kirjanik, kelle kaks lühikest juttu TÜ tudengite tõlkes ilmusid kultuurilehes Müürileht. Ilmumiskoht on iseenesest üpris üllatav. Jutt ise... ei ole minu maitse. Ma saan ju aru küll, et Tirooli legend ja festivalikülalise loomingu tutvustamine, aga ... Nojah, mulle Darwini auhinna kandidaadid loo peategelasena ei istu mitte kuidagi.
 
Leiab mees maast lipiku aadressiga. Läheb sinna. Majaelanik hoiatab, et seal korteris pole veel keegi hommikuni ellu jäänud. Mees ei usu. Jääb ööseks sinna ja.... nagu võiski arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Lõviosa Andrei Livadnõi loomingust on koondatav ühte sarja. See jutt on vahelduseks eraldi.
 
Inspiratsiooni on autor kahtlemata leidnud Rammsteini loomingut kuulates -- ning ka loo tegelased naudivad Rammsteini päris ohtralt. Ainult et pealkirjas mainitud laulu kõlamisel hakkavad neil mällu kerkima kummalised seosed, mis päädivad lõpuks sajanditaguste sündmuste meeldetulekuga. Ühesõnaga, tegu on hingede reinkarnatsioonijuhtumiga.
 
Vaimustusest kiljuma ei pannud, hindeks ca 3,7.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia viimane osa päädibki kogu aeg õhus rippunud restardiga, mis meenutab kergelt Neo ja Arhitekti stseeni filmi-Matrixis. Osalejate nimistus toimuvad olulised kaod aga juba varemalt, sisuliselt kõrvaldatakse autori poolt KÕIK juba kaugelt enne lõppu.
 
Väga lahja kolmekene.
Teksti loeti vene keeles

Sarja teises osas avatakse üle-Universumilise arvutimängumaailma tagamaid rohkem. Tuleb välja, et Mängu ootab ees järjekordne restart. St uude versiooni püüseb vaid kümnendik osalistest, mistõttu paljud on väga huvitatud, et peategelane -- kelle ülesandeks on üles leida 3 restardiks vajaliku Mängulooja kehastused -- elimineerida.  
 
Suur osa ajast kirjeldatakse peategelase esimesi kohustuslikke programmilisi ettevõtmisi. Loetavam kui sarja esimene osa.
Teksti loeti vene keeles

Algus on üsna intrigeeriv: mees läheb kroonu eesmärgiga arvutimängusõltuvusest vabaneda. Elu kroonus... on nagu kroonus ikka, aga ühel järjekordsel patrullkäigul ründab soomukeid tulekerasid pilduv tüüp, kes konvoi isikkoosseisu sõna otses mõttes ribadeks käristab. Õnneks või õnnetuseks jääb peategelasele pihku suurekaliibriline kuuliprits, mille produktsiooni tülinoriv tüüp ära ei suuda seedida. Peategelane -- pärast katkendlikke ja segaseid mälestuspilte -- toibub... hauda lastud kirstus. Suure vaevaga igavesest puhkekohast välja roninud, jääb talle ette kõnelev kass, kes kupatab mehikese ... mängupolügoonile. Lühidalt öeldes -- kogu Universum on tegelikult üksainus suur arvutimäng; enamus elusolendeid on Mängu poolt genereeritud lihakered ning ka peategelane oli senimaani just samas kategoorias. AGA... tänu tolle tulekeraloopija mahavõtmisele on teda nüüd ülendatud Arvutimängurite sekka! Elada tahad? Kui tahad, siis palun lahkesti algajate mängurite polügooni läbima, mis -- arvestades et seda tavakorraski suudab nii kümnendik kollanokki, aga antud juhul on too tulekeraloopija veel isikliku vendettaga /mänguri surmasaamine kahandab viimasel vaid ühe leveli kaotust, aga renomee maksab ju ka midagi/.
 
Järgneb kolmveerand köidet veriseid seiklusi arvutimängudžunglis. Peategelane saab kõvasti vett ja vilet, tapetakse mitu korda, aga hoolimata kõigist raskustest jõuab polügooni läbitud ja tavamängu tagasi.
 
Tekst paistab silma äärmise küünilisusega, kus õigupoolest ei ole ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on küüned enda poole ja ega vaene peategelanegi teistele võlgu ei jää.
 
Mis meeldis? -- Autori loodud maailm. Ja seda mitte tegevuspaik-polügooni silmas pidades, vaid eeskätt üleüldise kosmogooniaga.
 
Mis ei meeldinud? -- Jääb mulje, et igas arvutimängus on võimalik sobi teha.
 
Raamat liigitub kategooriasse "lobe ajaviide, üle lugeda pole midagi".
 
 
Teksti loeti vene keeles

Poliitikorrektselt öeldes on tegu kivisildniku tuntud headuses tekstiga.  
 
Ausalt öeldes on autor suutnud end aga ületada, sest mina ei suutnud siit isegi ühelegi mõistliku mõttepojukese varju fantoomilegi küüsi taha saada.  
 
Kahjuks BAAS ei võimalda negatiivseid hindeid anda.  
 
Aga võrreldes minu senise halvima hinnanguga kivisildnikule /jamps kuubis!/ on tegu umbes kategooriaga "imaginaarühik korda jamps astmes kaheksa".
Teksti loeti eesti keeles

Seda kogumikku ei ole miskipärast Stalkeri-nimekirja arvatud. Võib-olla sellepärast, et tegu on PÄRISkirjanikuga, kes avaldab oma loomingut PÄRISkirjandusajakirjades. Miks nood aga trükivad meeleldi Õunapuud, mitte aga näiteks samamoodi verest ja surmast nõretavaid Maniakkide Tänava jutte, jumal teab.  
 
Ühest küljest on kena, et antud lood -- ja neid pole mitte vähe, üle neljakümne; kõik ei ole siiski ulme, aga lõviosa küll -- on kõik ühtede kaante vahelt leitavad, teisalt aga tuleb must masendus peale, nähes missugust saasta PÄRISkirjandus ära trükib.  Igatahes kui autor seadis endale lugeja mugavustsoonist välja viimise, siis on ta sellega hakkama saanud. Paraku... kipub ta IMHO liialdama sellesamaga, mida minus tekitab suurem osa Stephen Kingi loomingust -- nimelt tülgastust. No mis eesmärk saab olla mõneleheküljelisel jutukesel, kus poeg tuleb sõjast, ema pahandab kingi mittetoomise pärast ja käseb hüpata. Poeg hüppabki... peaga vastu lage, ajud väljas ja toss niisamuti. Üldse on nende kaante vahel ohtralt kõiksugu väändunud fantaasia sünnitatud surmatemaatikat -- surnuid ja libasurnuid, groteski ja irratsionaalse loogika fantasmagooriad.  
 
Lühidalt öeldes, lugeda oli (mõne erandiga) häiriv, tekkivad emotsioonid vastikud, minu niigi madal lugupidamine eesti PÄRISkirjanduse vastu langes veelgi. Hindele andsin tervelt ühe tähekese juurde puhtalt bibliofiilsel põhjusel: et nüüd ei pea iga juttu enam eraldi tohutuist ajakirjahunnikuist otsima, vaid seda saasta võimalik ühtede kaante vahelt leida.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et elupõlise nuputõstjana ma ei saa vähemat hinnet anda põhjusel, et tekstis figureerib tõsiselt malehaige deemon. Lugu ise on sihuke keskmise väärtusega young adult õudukas.  
 
Grubbs Grady on parajalt üleannetu teismeline, kes ühel päeval koju tulles avastab oma vanemad ja õe hirmsal kombel seintele laiali määrituna. Järgnenud politsei ja psühhiaatritega suhtlemisest vabastab šokeeritud mehehakatise väljailmunud saladuslik onu, kelle juures Grubbs avastab oma suguvõsa kohta üsna šokeerivaid üksikasju. Et paljud sugulased on noorelt tapetud; et suguvõsa kummitab libahundi needus; et ainus viis needust tagasi pöörata on pöörduda abi saamisest ülemdeemon Lord Lossi poole, kes -- piltlikult öeldes topib aktiveerunud libahundigeenid tagasi pudelisse, aga selleks peab abipaluja deemonit malematšis võitma. See viimane ei ole muidugi lihtne, sest lisaks tavalisele mänguvälisele deemonisegamisele on Lord Loss ka väga kõval tasemel  nuputõstja. 
 
Deemoniga malemängu kirjeldus on teksti parim osa.
Teksti loeti inglise keeles

Teine sarja Veter i iskrõ eellooks liigituv lühem tekst pealkirjaga Hingeõgija annab pildikese nekromantide maagia meetoditest, kui põhjala barbarite külla jõuab oma otsinguil nekromant. Küla on just asunud ründama draug, mistõttu nekromant võtab ette manalase kõrvaldamise, mis ei ole üldsegi mitte kerge töö. Eriti kui sellega on väga seotud otsingu siht -- pea sadakond aastat tagasi julmuse eest nekromantide seast välja heidetud maagi pärand.
Teksti loeti vene keeles

Jutus kohtab esimest korda sarja Veter i iskrõ peategelast snaiper-vibukütti Nessi ning saame teada, miks ta romaanide alguseks on kolinud oma kuulsusrikkalt lahingutandrilt võimalikult kaugele. Nimelt kirjeldab jutt aega, mil noor haldjasõdade kangelane juhtumisi juuksekarva võrra võllapuuga kohtumisest pääseb. Pikk ja mõlemalt poolt halastamatu aadrilaskmine haldjate ja inimeste vahel peaks just-just lõppema rahulepinguga, kuid tseremoonial saab üks haldjate delegatsiooni liige noole kaela. Maruvihased haldjad on veendunud, et tapjaks on inimene, aga kuna mõrtsuka jäljed viivad elaniketa kõnnumaale, siis nõutakse teejuhti, kelleks ongi viimasel hetkel köievangust pääsev Ness. Ootamatuid üllatusi tuleb muidugi ka jälitamisel.
 
Korralik tekst.
Teksti loeti vene keeles

Sarja lõppakord tekitas kahetise tunde. Ühest küljest on tegu grandioosse epopöa kõikide liinide loogilise kokkutõmbamisega. Teisalt aga jäi kuidagi halb maik deus ex machina lahendustest ja neid on vaat' et rohkemgi kui sõrmi ühel käel. Näiteks kui kuristikku kukkumisel tabab peategelast äkki vaimupuhang ning ta leiutab hõljumisloitsu enne kuristiku põhja jõudmist... või kui seltskond jääb laviinidest puretud varemetesse lõksu, siis on tegu just ainukese muistse ehitisega kogu mandril, mille keldris on ikka veel toimiv kuumaveeallikas... jne jne
 
Algul jäi mulje, et autor on asunud jõudsalt ja hoolimatult peategelaste seltskonda harvendama, aga ei -- isegi kaks köidet tagasi hukkunud Laen reanimeeritakse!
 
Midagi positiivset ka.
-- Heade peategelaste arvele saab kanda vaid 2 põhipaha elimineerimist 6st.
-- Leiab selgitust Siala kroonikate kangelase varas Garreti pidev silme ees virvendamine. Tõsi küll -- põhjusest, miks viimasest demiurg on saanud, õnnestus mul mööda vaadata.
-- Lõpuks seletatakse ka maagia alused lahti. Nimelt on maagial kolm algallikat -- Jõud, Valu ja Armastus. Kui valged maagid kasutavad oma loitsudes vaid esimest ja mustad vaid teist, siis hallid lähtuvad hoopis kolmandast. Aga nagu te kõik ju teate, armastusega võib mägesid liigutada. Seda nende kaante vahel lõpuks ka tehakse.
 
Ikkagi oleks sarja tagumistest köidetest võinud ühe teha.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Blackcollarite eriüksuse tegemised tulnukate poolt vallutatud maalaste endises dominioonis on Zahni kirjandustee esimene romaan. Paarkümmend aastat (!) hiljem pöördub kirjanik veel korra sama seltskonna juurde tagasi. Oli seda siis vaja?!... Mul on sarja esimese kahe ja selle kolmanda lugemise vahel umbes samasugune ajavahemik (ja palju loetud ulmet), loomulikult on ka maitse pisut muutunud, aga et nii palju...
 
Tegu on põranda all tegutseva endise eriüksuse kahe samaaegselt toimuva operatsiooniga. Käsk 1: murda sisse teisel planeedil asuvasse tulnukate staapi. Käsk 2: murda Maal taas sisse konserveerituna ja ligipääsmatuna seisvasse endisse Maa kaitsekeskusse. Mõlemad on loomulikult mission impossible. Hoolimata sellest, et vaenupooled mängivad kogu aeg mängu "me teame, et te teate, et me teame, et te teate jne". Tulnukate lollust arvestades ei ole ime, et programm saab küllaga täidetud.
 
Miks 1?
Sest andke andeks, aga kui raamatu point lühidalt kokku võtta, siis piltlikult öeldes tšuktš kõnnib vene piiripunkti ja teatab, et venelased -- tõmmake kogu Siberist uttu, sest tal on leiutatud üks antivenelasevahend, siis Moskvas ei hakka keegi seda isegi ära kuulama. Aga mitte nii nagu nende kaante vahel juhtub.
Teksti loeti inglise keeles

Otsene järg samade tegelastega lühiromaanile Cascade Point. Stiililt samasugune, ehkki pisut rohkem krimivallast. Piltlikult öeldes meenutab paleoarheoloogide tööpõldu, kus üheainsa leitud hamba järgi kontrueeritakse kogu väljasurnud elukas.
 
Järjekordse kontrahtiga reisile asunud tähelaeva navigaator saab šoki, nähes oma teisiku kadumist -- selgituseks: liikumismeetodiks on riukalik meetod, mis viib laeva paralleeluniversumite kokkupuutepunkti, kus navigaator kohtub hulga iseenda erinevate koopiatega. Eeldatavalt sai teisik surma. Ja hakkabki siis meeskond arutama, miks ja kuidas võis tolles teises universumis kapteniks olev navigaator üldse surma saada. Järeldused on üllatavad.
 
Ei oska krimiulmest suurt lugu pidada.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Lühiromaan pälvis 1984. aastal Hugo ning see on Zahni sulest ainuke auhinnaline kirjatükk, kui mitte arvestada aastate jooksul korjunud kolme ajakirja Analog lugejaküsitluse trofeed. Mis on üsna kummaline, sest Zahnilt on tegelikult ka paremaid jutte ja mitte ainult üksikuid. Aga eks auhinna pälvimiseks peavad paljud asjaolud soodsalt kokku langema ning vähemalt minul on küll hea meel, et mehel on trofee kapis olemas.
 
Lugu ise on järgmine: Kosmoselaev sooritab rutiinset kaubavedu. Jõutakse sihtkohta, aga rahvarohke metropoli asemel leitakse eest täiesti elutu planeet. Kus pealegi polegi mitte kunagi mingit kolooniat olnudki. Üsna kiiresti jõutakse järeldusele, et ju läks midagi ruumiaukude läbimisel valesti ja jõuti välja alternatiivsesse universumisse, mis tõstatab aga veelgi aktuaalsema küsimuse -- et kuidas siis koju tagasi jõuda.
 
Tulevärki ja tulnukaid siit loost ei leia. Pigem arutluskäiku, suhtedraamat ja tehniliste nüansside kirjeldusi. Ei saa öelda, et tahaks juttu üle lugeda. Nagu ka seda, et samal teemal poleks mulle teisi tekste pihku jäänud. Võimalik küll, et Zahni oma on üks varasemaid. Aga autoril on tõesti paremaid tekste.
Teksti loeti inglise keeles

Selle paarleheküljelise laastu võiks lausa anekdootide sekka liigitada.

 

Tüübid üritavad tehisintellekti rakendada, aga kuna viimane vajab küpsemiseks sama palju aega kui normaalne laps -- nende käsutuses olev IT on vaid paari-aastase põngerja vaimsel tasemel -- siis kõik taandub põhimõtteliselt Murphyle: igaüks, kes ütleb "lihtne nagu väikese lapse käest kompvek ära võtta", pole kunagi proovinud väikese lapse käest kommi ära võtta.

Teksti loeti inglise keeles


Tüüpiline Castro, vähemalt võrreldes tema muu loominguga, mis mulle pihku on juhtunud. Ehk siis on võetud idee-hüpotees ning seda hakatakse siis filosoofiliselt lahkama. Sedakorda on tegu kauge tulevikuga, kus abielu institutsioon on asendunud isiksuste psüühilise liitumisega. Kosmoses aga toimub mõrv. Ja nüüd ongi seadustorkijatele paras kont hambusse visatud: kas liitteadvus saab olla süüdi asjades, mis toimus enne indiviidide liitumist?
Teksti loeti vene keeles

Tegu on Star Warsi universumis toimuva jutukesega, mis on ilmunudki StarWarsi ametlikus ajakirjas. Ilmselt on just sellepärast Hero of Cartao jaotunud kolme ossa, mis tegelikult moodustavad ühtse terviku. Ja ilmselt ka sellepärast on tegu tüüpilise ajakirjamaterjaliga, mis pärast läbilugemist üsna kiirelt ähmastub ja meelest kipub minema.
 
Ajaliselt paigutub lugu aega, mil senaator Palpatine on juba erivolitused kätte saanud, kuid jedisid pole veel hävitatud ning keskendub planeedil Cartao asunud kloonimistehase probleemidele. Tehast rekvireevivad kõigepealt Vabariigi väed, siis mässajad ning üsna loogiliselt hävib lõpuks kogu kupatus. Üksiku kohapealse jedi ponnistused on juba eos määratud liiva jooksma, kuna kogu sündmusteahel ongi Darth Sidiouse poolt mõeldud jedide diskrediteerimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja Veter i iskrõ kolmandas köites toimub süžees oluline murrang -- peategelaste hulk kasvab sisuliselt kahekordseks ning nö "lõpmatu pagemine" asendub "jälitamisega". Ehk siis kaotusest lohutamatu Ness asub enesealahoidmatult oma naise tapjaid jälitama. Ning -- üllatus-üllatus -- talle on sealjuures suureks abiks senine peapaha Äraneetu hüüdnimega Tüüfus, kes oma lootuste purunemist uuele elule võtab veelgi isklikumalt. Viimasest on Nessi kaaslastel palju abi ka halli maagia algkursuse omandamisel.  
 
Õigupoolest võiks see ja järgmine sarja järgmine osa moodustada ühe köite, millest oleks pool materjali välja jäetud. Lõputu kirjeldamine minekust kuhugi tüütab lõpuks natuke ära.
Teksti loeti vene keeles

Teine osa sarjast Veter i iskrõ (Tuul ja sädemed) jätkub samast kohast, kus esimene köide pooleli jäi: uljas vibukütt Ness ja tema kullakallis maagitar Laen sattusid reetmise tagajärjel valgetele maagide pihku. Erilisi illusioone edasise saatuse suhtes omamata panevad nad siiski imeks, et nendega nii pikalt üldse jännatakse. Aga ülemmaag jätab nad ellu; puhtalt omakasust. Suur sõda Äraneetutega jõuab üha lähemale ning huvilistel lihtsalt ei jätku aega maagitari ajust teadmisi õngitseda. Paremate päevade ootuses üritatakse asjaosalised toimetada hoiule kaugemale Impeeriumi sisemaale maagide kooli, mis ei ole üldse lihtne, arvestades ühe Äraneetu -- Tüüfuse -- isiklikku huvi antud paarikese vastu, mis muide lihtsa kättemaksu asemel muutub pigem eluliseks huviks omandada maagitar Laeni keha oma isiklikuks edasiseks eksistentsiks. Viimase lootused aga kustatakse seoses Laeni varajase hukkumisega viimastel lehekülgedel.
 
Süžee kasvatab järjest rohkem keerukust peale -- kuus Äraneetut ei ole sugugi ühel nõul, pigem näriks üksteisel esimesel võimalusel kõri läbi; Nessist ja Laenist olulisemgi on ülemmaagi õpipoiss Šen, kel on piiramatu maagiline potentsiaal (selle kohta sobiks piltlikult spordikeeli öeldes: suudaks hüpata 10 meetrit KÕRGUST ilma abivahendita), paraku ei oska mitte keegi teda õpetada seda potentsiaali kasutama; ilmneb, et Laeni õpetajaks oli samuti üks Äraneetutest, keda aga peeti aastasadu hukkunuks; Siala kroonikatest tuttav sõber Garret tegutseb endiselt, aga miks, sellest ikka veel aru ei saa.
 
Ja kõik jääb vägagi intrigeerivas kohas pooleli.
Teksti loeti vene keeles


Oldie on Zelazny kõrval teine ulmekirjanik, kes oma loomingus ohtralt mütoloogilist ainest kasutab. Tahtmata klassikule liiga teha -- Oldiel tuleb see isegi kohati paremini välja, eriti kui teema on klassikalisest antiigist laenatud. Nii polegi üllatav, kui see jutt on pühendatud Zelaznyle. 
 
Vana hingede ülevedajast paadimees sõuab endiselt manalajõel, kuigi juba ammu-ammu pole keegi ülevedamist tulnud nõudma. Ja äkki paistab kaldal üks kuju. Vikatiga... 
 
Jutt on ilmunud ka pealkirjaga "Lodotšnik".
Teksti loeti vene keeles