Kasutajainfo

Anna Veles

Teosed

· Anna Veles ·

Pravila gotitšeskoi igrõ

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

"Gooti mängureeglite" keskmes on Maagiliste Teenuste Büroo, mis lahendab üleloomulikke või üleloomulikuna tunduvaid juhtumeid. Bürood juhib umbes 32-aastane Jelena ja tema brigaadis on veel demonoloog, eksortsist, maag ja arst. Tema firma teine, vähem tähtis osakond tegeleb kaetamise ja kurja silma mahavõtmisega. "Gooti mängureeglid" kuulub sarja, mille varasemaid osasid tegelased pidevalt meenutavad ja mida lugejale viidatakse joonealuste märkustena eelnevatele raamatutele (mida siis on soovitav soetada ilmselt).
 
Seekord lahendavad müstikadetektiivid ühe surnud tüdruku juhtumit. Surma põhjus on ebaselge, kuigi surnu kaelal leiti hambajälgede moodi väikesed haavad - nagu filmides jääb vampiirihammustusest. Selgus, et kadunuke oli huvitunud gooti subkultuurist ja eriti vampiiritemaatikast. Tal olid tekkinud suhted kinnise Mandragooria-nimelise vampiiriklubi juhtfiguuriga. Maagiliste Teenuste Büroo asub tegevusse ja varsti on neil ees juba teine tüdrukulaip, kes surnud samadel asjaolude, ning sihikule on võetud kolmas ja neljaski.
 
Romaani domineerivam aspekt on minu meelest aga hoopis pidev vaimutsemine. Detektiivide brigaad (kõik noofemapoolsed, umbes pooleks mehi ja naisi) pöörab rohkem tähelepanu vastastikusele aasimisele, sõbralikule õelutsemisele. See jätab mulje, et tõsise kuriteo lahendamine on neile pigem mäng, aines uute ja uute vaimukate märkuste leidmiseks. Seetõttu ei ole see lugu väga tõsine, sellne kerglase või humoorika maiguga. Kellele autori naljad rohkem peale lähevad, eks see paneb ka kõrgema hinde. Mainin ka ära, et mõrtsukaks osutub ikkagi Luke ja tapmise meetod on üleloomulik.
 
Ja veel - ehkki tegevus toimub minu meelest Moskvas, ei ole loos mingisugustki Vene koloriiti - isegi viina ei jooda kordagi, ainult viskit. Ja metrood ei ole ka mainitud - äkki siiski mõnes väiksemas linnas see lugu.
Teksti loeti vene keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Lugu on ilmunud antoloogias "She Walks in Shadows" (Innsmouth Free Press, 2015), mis koondab naisautorite Cthulhu Mythose maailmas kirjutatud lugusid, mis vaatavad toimuvat läbi naistegelase vaatenurga. Kahekümne neljast loost (ja ühest luuletusest) on "Eight Seconds" ainuke, mida võiksin hinnata kõrgeima hindega.
 
Pealkirjas nimetatud 8 sekundit on aeg, mis rodeotel tuleb taltsumata hobuse või härja seljas veeta nii, et ei kuku maha ega puuduta vaba käega looma ega iseennast. Pidades 8 sekundit vastu, oled kvalifitseerinud. Sam (Samantha?) on staažikas rodeoartist, väheseid naisi selles valdkonnas, karm tüüp, peaaegu mehelik, napisõnaline. Kunagisest juhuvahekorrast on tal tütar Lula (vanus umbes 17), kes aga on ema juurest jalga lasknud. Samantha ei muretse selle pärast, aga siis tuuakse talle flaier, mille oleks nagu saatnud tema tütar. Flaier reklaamib mingisugust Suure Ema Templi sekti, mis pesitseb linnakesest kaugel, halva mainega kõnnumaal. Jääb mulje, et tütar on hädas. Muidu nii ükskõikne ema ratsutab koos kaaslasega kohale, et asja uurida. Sektantide kummardamise objektiks on aga hoopis Shub Niggurath, keda Lovecrafti ja teiste loomingus nimetatakse enamasti koos epiteediga The Black Goat of the Woods with the Thousand Young. Jumalus meenutab (selles konkreetses jutus) mõnevõrra hobuseid ja härgi, kellega Samantha on kogu elu pidanud rahva ees elu ohtu seades võitlema, nii et kui Shub-Niggurath teeb talle huvitava ettepaneku, kuidas tütar võiks siiski pääseda ja ellu jääda, ei kõhkle karm rodeonaine hetkegi.
 
Mingis mõttes võiks seda lõhikest juttu vaadelda ka huumori võtmes ja natuke muiata, aga see vist ei ole olnud autori mõte. Ema mure tütre pärast, karm sekt, surmaoht - ei ole naljaasai. Lõppkokkuvõttes sünge jutt, mille teatav paatos ei mõju võltsilt.
Teksti loeti eesti keeles

Intrigeeriva pealkirjaga lugu kuulub erinevate autorite kirjutatud sarja/maailma "Neverville". Võib-olla on just see kuuluvus sarja, mille teise jutte pole ma lugenud, põhjuseks, et "G-punkt" meenutab pigem peatükki millestki pikemast kui omaette tervikteost. Lühikesel lool ei suuda ma leida puänti, ehkki kergelt muhelema siiski võtab.
 
Peategelane on üks naine-libahunt, kes oma poiss-sõbraga tülli läheb ja otsustab ta pikalt saata. Neil paistab olevat taoline suhe, kus tülitsemine on pigem norm, ehkki nagu libahunt Genevieva täheldab, jääb meesterahvas, kelle kallim on libahunt, vihastudes juba alateadlikult tagasihoidlikuks, härrasmehelikuks,sest enesealalhoiuinstinkt niimoodi suunab. Paari osapooled on püüdnud teineteist ka ebaõnnestunult tappa, mis kõlab kummaliselt, arvestades, et üks on ju poolhunt. Nüüd siis virutab naine ukse kinni ja läheb baari. Seal teeb ta tuttavale tüübile ettepaneku tappa keegi kolmas (mitte oma boyfriend). Palgamõrtsukas viskab julma nalja, öeldes, et ka Genevieve'i (eks)kutile on tellimus tulnud ja ilmselt juba ellu viidud. Libahunt kihutab kodu poole tagasi... et leida kutt siiski elusana.
 
Ja ongi põhimõtteliselt kogu lugu. Kui pealkirja järgi võiks midagi erogeensemat oodata, siis tuleb pettuda. Jutt on paberkujul ilmunud antoloogia "Russkaja fantastika 2018" esimeses osas.
Teksti loeti vene keeles

"Gooti mängureeglite" keskmes on Maagiliste Teenuste Büroo, mis lahendab üleloomulikke või üleloomulikuna tunduvaid juhtumeid. Bürood juhib umbes 32-aastane Jelena ja tema brigaadis on veel demonoloog, eksortsist, maag ja arst. Tema firma teine, vähem tähtis osakond tegeleb kaetamise ja kurja silma mahavõtmisega. "Gooti mängureeglid" kuulub sarja, mille varasemaid osasid tegelased pidevalt meenutavad ja mida lugejale viidatakse joonealuste märkustena eelnevatele raamatutele (mida siis on soovitav soetada ilmselt).
 
Seekord lahendavad müstikadetektiivid ühe surnud tüdruku juhtumit. Surma põhjus on ebaselge, kuigi surnu kaelal leiti hambajälgede moodi väikesed haavad - nagu filmides jääb vampiirihammustusest. Selgus, et kadunuke oli huvitunud gooti subkultuurist ja eriti vampiiritemaatikast. Tal olid tekkinud suhted kinnise Mandragooria-nimelise vampiiriklubi juhtfiguuriga. Maagiliste Teenuste Büroo asub tegevusse ja varsti on neil ees juba teine tüdrukulaip, kes surnud samadel asjaolude, ning sihikule on võetud kolmas ja neljaski.
 
Romaani domineerivam aspekt on minu meelest aga hoopis pidev vaimutsemine. Detektiivide brigaad (kõik noofemapoolsed, umbes pooleks mehi ja naisi) pöörab rohkem tähelepanu vastastikusele aasimisele, sõbralikule õelutsemisele. See jätab mulje, et tõsise kuriteo lahendamine on neile pigem mäng, aines uute ja uute vaimukate märkuste leidmiseks. Seetõttu ei ole see lugu väga tõsine, sellne kerglase või humoorika maiguga. Kellele autori naljad rohkem peale lähevad, eks see paneb ka kõrgema hinde. Mainin ka ära, et mõrtsukaks osutub ikkagi Luke ja tapmise meetod on üleloomulik.
 
Ja veel - ehkki tegevus toimub minu meelest Moskvas, ei ole loos mingisugustki Vene koloriiti - isegi viina ei jooda kordagi, ainult viskit. Ja metrood ei ole ka mainitud - äkki siiski mõnes väiksemas linnas see lugu.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud tuulte linn on Bakuu, Aserbaidžaani pealinn. Suurem osa tegevusest toimub tuulte linnas. Mulle tundub ka, et autor on ise selles kandis viibinud.
 
Peategelane Anneliis on Bakuus mingi vabatahtlike programmi raames, tal on seal ka poiss-sõber, kohalik noormees, jalgpallur. Mitmete kokkusattumuste tõttu sattub Anneliis pealtnäha pigem tavapäraste kuritegelike sündmuste keerisesse. Kesksel kohal on lastekodu ja haigla ning raskelt hinge vaakuv autistlik poisike. Tegelikult ulatub ajaskaala aga kaugemasse minevikku ja autor kasutab legendi Põhjamaade jumalast Odinist, kes ühe teooria järgi saabus põhja poole Aserbaidžaanist ja kelle väidetav haud asub Osmussaarel. Autori jumalik pilk viib meid minevikku, näitab, kuidas odin saavutas üleloomulikud võimed ja kuidas ta sõlmis lepingu kurjuse ilmaga. Tegutsevad Odini kaarnad Huginn ja Muninn ning hull väliseestlane Robertson koos sadistist kasupojaga, kes tahavad sarnaselt Odiniga ammutada imettegevat rüübet kvasirikaevust.
 
Romaan on kubiseb klišeedest ja tore, et on piisavalt lühike - ei jõua veel ülemäära närvidele käima hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle loo võiks liigitada etnoõuduse alla, ehkki märke on ka fantasy-maailmast. Mingeid paralleele võiks tuua Eesti kirjandusest "Süvahavvaga" (haud, veri, õua-õua).
 
18. sünnipäevale lähenev Ivo asub koos ema ja noorema õega elama Lõuna-Eestisse Verevalla külasse, mille kohta Google'ist vähe andmeid saab. Tavapärane Eesti elukorraldus ei näi selles paigas toimivat. Enamik inimesi on siniste silmadega ja n-ö normaalseid tundub olevat ainult paar peret. Ovo saab kohe aru, et midagi on viltu ja asub asja uurima. Tema pea lõikab nagu... ma ei tea mis. Näiteks kui ta une pealt voodist maha kukub ja lömastab roti, tõmbab ta kohe seose umbes samal ajal surnud naisega külast - nad pidid olema üks ja seesama hing. Hingeloomad/linnud on üks märksõnu. Aga selles keerulises struktuuris on haldjad, inimeste ja haldjate järeltulijatest poolhaldjad, marras (käändub marda, marrast) Mardo, kes on surmakuulutaja ja oskab linnuks moonduda (õigemini - aeg-ajalt moondub ta inimeseks), püha mets, võluveega allikas, suure tamme sees elav metsaisa, tüüp nimega Põrgu (kes elab Manalas), küla vardjatekogu, seestunud kehad ja nii edasi. Kõik on kuidagi seotud ajlooga - esialgu näib, et 19. sajandiga, aga tegelikult läheb kõik veel kaugemale minevikku. Skeem on segane ja kas ka Ivol endal on selles mingi koht mitte? Üldiselt väsitavad liiga keerulised ja ebaloogilised sündmuste jadad ja arusaamatud motiivid "Verevalla varandust" lugedes ikka tõsiselt ja pikapeale tekib huvipuudus, sest vastus järgmistele loogiliselt tõusetuvatele küsimustele võib olla ükskõik milline ja ükskõik kui jabur. Nii et kui lugemisel jääb päev vahele, siis olin juba täiesti nõutu - Ivo ja teine neam-vähem päris inimene Luukas valmistuvad Verevalla kirikusse tungima, et leida sealt... aga mis see oli, enam ei mäleta? Surnukeha, vaim, nõiaraamat, varandus? Ei meenu ja nagu ei huvita ka enam. Eriti romaani lõpuosa läheb kuidagi eriti tempokaks ja infoküllaseks, nii et lööd lihtsalt käega.
 
Nii et jutt on lobe, laused korralikult sõnastatud ja nii edasi, on "Verevalla" fantaasiaküllasus kordades üle minu vastupanuvõime.
Teksti loeti eesti keeles

Inglismaa maapiirkond, ilmselt 1930-ndad. Nooremapoolne abielupaar Rodney ja Helen sõidavad öösel kodu poole, kui leiavad teelt lebava surnukeha - see on nende hea tuttav Charlie. Mees on jõhkralt tapetud, ent samas võiks vigastuste järgi arvata, et seda on teinud hoopis loom. Charliega koos olnud sõbranna on kadunud ja kui ta mõne aja pärast teadvusetult kaevanduskäigust leitakse, ei oska ta juhtunu kohta rääkida muud, kui et pimedusest ilmusid Charlie selja taha käed, haarsid kõrist ning hakkasid kägistama-rebima. Selline on sündmuste algus.
 
Kriminulli/põneviku atmosfääris kulgev lugu hakkab tasapisi võtma üleloomulikku suunda. Piirkonnas näib luuravat mingisugune olevus, kes tegutseb öösiti, kellest on näha vaid hõõguvad silmad ja kes võiks olla näiteks rändtsirkusest põgenenud tiiger. Ent vilksamsi nähakse hoois pooleldi ahvi, pooleldi hiigelsuure neegri sarnast koletist. Kahtlused langevad hiljuti sündmuspaikade lähedusse häärberisse elama asunud krahvile Corvinus Brahmile, kelle eraklik eluviis, saabumine Kesk-Euroopast (kus lollid kohalikud krahvi sõnul uskuvat tema vähese suhtlemisvajaduse ja teadlasele omase raamatutesse sukeldumise pärast, et tal on leping kuradiga) ja muud kummalised asjaolud jäävad silma Rodneyle ja tema sõbrale - nemad selle loo koos lahendavadki, nii et politseil jääb üle vaid kõrvalt vaadata.
 
Rohkelt dialoogi sisaldavast romaanist ei ole põhjust oodata sügavust ja kõrgkirjandusele omaseid tunnuseid, küll aga leiame taolisi võtteid nagu "süütu noore naise päästmine viimasel hetkel", Ida uskumiste müstifitseerimine, ootamatuid karjatusi või pööranguid sündmustes, mille peale tegelased on otsekohe šokis ja muid taolisi muhedaid nippe, mis eeldavad väga lihtsat lugejat. Ühesõnaga - väga sümpaatne lugu ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Kaanepilt on ka hea - 2001. aasta kordustrükil on reprodutseeritid esmatrüki kujundus.
Teksti loeti inglise keeles

November 1919. Revalis, ühel surnuaial, mõtiskleb Otto Rosenberg (19.07.1888-26.11.1919), õpetlane, japanoloog, budist. Ta on raskelt haige, suremas. Mõtted liiguvad igavikulistel budistlikel radadel. Tema kõrvale pingile istub mees, samuti Rosenberg, aga Alfred. Hüpliku vestluse käigus selgub, et Alfred Rosenberg on saabunud tulevikust, aastast 1946. Põhimõtteliselt istub ta Nürnbergis ja ootab kohtuotsuse täideviimist. Tal on põhjust arvata, et Otto teab "Tõelist Sõna", mille abil saaks ajaloo käiku muuta, Saksamaa katastroofist päästa ja A. Rosenbergi natsionalistlikud ideed ikkagi ellu viia. Otto on elanud Jaapanis kloostris budistliku sekti juures ja midagi ta teabki, aga ei pea õigeks seda Alfrediga jagada. Mingi hetk saabuvad kalmistule veel kaugemast tulevikust veel kaks ajaloolist tegelast, Julius ja Ethel Rosenberg...
 
Omapärane lugu, mille sügavusi ja varjatud hoovusi ei ole mina võimeline Ida filosoofiate ja religioonide mittetundmise tõttu isegi mitte aimama. Seepärast selline lühitutvustus. "Ksetra" tähendab sanskriti keeles püha välja. Jutt on eesti keelde tõlgitud venekeelsest käsikirjast, tõenäoline originaali pealkiri oleks "Kšetra Rozenberga".
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Noore autori kopsakat (420 lk) debüütromaani kätte võttes kartsin hullemat, ent õnneks eksisin. "Puhkus koomas" on saanud kirjanduskonkursil Bestseller esimese koha ja kuigi ma pole konkureerinud teoseid lugenud, saan žüriist aru, sest lobe tekst ja fabuleerimisoskus tekitavd autori suhtes austust. Samas oleks liiast öelda, et ma seda lugu nautisin.   Žanriliselt on tegu pigem põneviku/kriminulliga kui ulmelooga, ehkki vormiliselt on loo raamistik üleloomulik. Saskia (20-aastane) sõidab otsa Ralphi-nimelisele noormehele ja mõlemad saavad surma. Taevaväravas ootab neid Peetrus, kes silmitseb muiates liikluseeskirja üle vaidlevat paari. Siis selgub siiski,et Saskia ei ole päris surnud ja tema hing hakkab maapinnale tagasi liikuma, et noore naise kehasse naasta. Samal ajal pakub Peetrus Ralphile ütelda viimast soovi ja ainud, mida too öelda jõuab, on see, et Saskia hing läheks Ralphi kehasse ja tooks avalikkuse ette Ralphi sõbra mõrtsuka. Ralph oli vahetult enne surma näinud pealt sõbra tapmist, aga tapja nime ta taevas välja öelda ei jõudnud. Niisiis jääb Saskia keha koomasse ja tal on poisi kehas aega 40 päeva mõrtsuka nimi selgeks teha.
 
Selgub, et Ralph õppis noorte kurjategijate internaatkoolis (peaaegu noortevanglas) ja Saskial tuleb hakata elama hierarhia madalamal astmel oleva päti elu. Paraku pole talle kaasa antud aga Ralphi mälu, mis teeb tema olukorra veel topelt keeruliseks. Sellest hoolimata saab ta võõras kehas jamiljöös ikka uskumatult hästi hakkama, ehkki teda peetakse imelikuks, liiga targaks, naiselikuks jne. Saskia sukeldub detektiivitöösse ja temast kujuneb peaaegu ühe politseiuurija paarimees.
 
Ei ole selge, millises riigis peaks tegevus toimuma, aga tundub nagu ingliskeelne riik (Laytoni erikool, õpetajate kohta öeldakse miss või missis jne). Iseloomulikud on ka mitmed inglise keelele viitavad keelendid, mis on tekstis tõenäoliselt siiski tahtmatult ("Saskia süda sirutus poisi poole", "hea katse" (nice try), "oleksid pidanud paremini teadma", "varjudes hiilima"), samas tunneb üks tegelane ilmselt "Kalevipoega", sest kasutab sõna "koerakoonlased" ja teine teab vene laenu "tutkit!". Nii või teisiti, ükskõik mis riik see ei ole, tahaks seada kahtluse alla nii politseitöö korralduse kui ka erikooli õhustiku. Pätikoolid kubisevad madala intellektiga tüüpidest, aga siin raamatus paistavad kasvandikud silma pikkade lausete ja sõnastustega, mida nagu oodatagi ei oskaks (Nt "Tal puudus täielikult empaatiavõime ning tema vanemad pigistasid selle suhtes silma kinni, sest kartsid, et kui nad hakkavad oma pojale abi otsima, võidakse neid süüdistada tema väärkohtlemises."). See lisab sündmustele teatava ebausutavuse varjundi, mida võimendavad pätipoiste vägivallal põhinevate suhete uskumatud ümberkasvamised (eelkõige Jacki lugu) või kiired suhtumiste muutused paremuse poole. Ütleks nii, et nende ebausutavuste mittemärkamine nõuab tugevat enesesugestsiooni võimet. Samas ei keela ju keegi kirjutada ebahariliku käitumismudeliga inimestest...
 
Esialgu ühe mõrva lahendamisena paistev lugu kasvab lõpuks sarimõrvari tabamise looks, sest selgub, et aastate jooksul on teise ilma saadetud juba hulk poisse ja kõik on kuidagi seotud WIlliam Goldingu romaaniga "Kärbeste jumal", mis näib olevat olnud tapja kinnisidee. Võimalik, et Goldingu raamatu tundmine aitab loo mõistmisele kaasa.
 
Mõrtsuka nimi saab selgeks ca 80 lk enne lõppu ja romaani viimane ots läheb sujuvalt üle suhtelooks, mida oligi juba varem (vastavalt eelhäälestusele) kas siis loota või karta. Raamatu põhilised tegelaskujud on vanuses 17-20 ja eks kuhugi sinna kanti peaks jääma ka potentsiaalse lugejaskonna vanus. Esimese romaani põhjal julgen ennustada, et Helga-Johannast võiks kujuneda ka menuautor.
Teksti loeti eesti keeles

"Kurat kantslis" on selline lugu, mida sõltuvalt eelhäälestusest võib lugeda kas üleloomulikuks või mitteüleloomulikuks. Kui eelhäälestus kaldub esimese poole, siis liigitame romaani õuduse alamžanri, ent vale poleks ka öelda müstiline põnevik või krimka.
 
Tegevus toimub kauges Inglismaa maakohas, Gloomsdale'is, kuhu saabub uus kirikuõpetaja, noor mees, koos oma noore naisega. Koht ei suhtu uude õpetajasse sõbralikult, vaid on lausa usuvaenulik; kogudus on väike, keegi ei taha Jumalast kuuldagi. Läheduses asub koobas või jäärak, mille juures sesiab poollooduslik kuradi kuju. Legendi kohaselt käis Saatan kunagi selles kandis, puhkas seal jalga ja lubas igavesti küla kummitama jääda. Inimesed on märganud, et enne kui mingi õnnetus juhtub, tõmbub kivikuradi nägu irvesse. Seal samas lähedal asuvad aga Devellayne'ide suguvõsa valdused. Pahelised Devellayne'ide on kõige teravamad kohalikud usuvastased ja nende näojooned sarnanevad vägagi kivikuradile. Kohe esimesel päeval näeb saabunud noorpaar, kuidas saatana nägu muigele läheb...
 
Uue kirikuõpetaja masendus süveneb, kui tema noor naine ei suuda usufanaatikust mehe rangust ja maakoha üksluisust taluda ning ta jookseb ära liiderliku Devellayne'i perepojaga. Varsti aga hakkab juhtuma: Devellayne'ide suguvõsa juhid hakkavad ükshaaval surema - kahtlastel asjaoludel, mõrv või õnnetus. Detektiivi rolli hakkavad mängima kohalikud kirikuteenrid, baarimehed ja muu lihtrahvas. Kahtlustatakse heledas ülekuues pika mütsiga meest, keda enne õnnetusi sündmuspaiga läheduses nähti. Et kurat on pugenud nende uude kirikuõpetajasse, ei suuda keegi uskuda. Kas see oli ikka päris kurat või tuleb vaadata asja ainult kujundlikult - ei tea. Igal juhul püüab õpetaja kivikuradi juures läbi viia ebaõnnestunud eksortsismi, misjärel tekibki jumalateenri sisemusse teine mina, n-ö mr Hyde.
 
Loos on moraalilugemist, koomikat, põnevust, tolleaegse seltskondliku elu ja seisusevahede temaatikat, ka ballasti. Ei soovita kellelegi peale minusuguste vähenõudlike veidrike. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu jutustab meile Claudia Förck, kes on kuueteistkümneaastane ja peab end tavaliseks inimeseks. Lugejale avanevas (aga väga viletsalt avanevas) ühiskonnas on inimesed jagunenud kaheks: tavalised ja hübriidid. Hübriidid on poollibahundid, poolvampiirid. Nende võime muunduda tekib umbes täisealiseks saamisel. Hübriidid on heledate juuste ja siniste silmadega, tavalised inimesed tumedamate juustega. Elatakse lahus, aga lähestikku - kahte sorti rasse eristab valve all olev joon, mis on siiski suhteliselt lihtsalt ületatav. Samas on joone ületamine ja teise rassiga suhtlemine karmilt karistatav. Rassid ei erine peale moondumisvõime teineteisest kuigivõrd, hübriidid on ehk natuke sõbralikumad ja avalamad. Miks nad eraldi elavad, ei ole päris selge. Hübriidid ei ole tegelikult verejanulised.
 
Millisel aja- ja ruumijoonel see maailm asub, pole päris selge. Tegelaste nimed on rahvusvahelised, aga korra mainitakse ka kedagi Tõnist, peategelane nimetab ühe korra jaanipäeva ja veel keegi kasutas sõna "davai".
 
Koolis pigem tõrjutud tüdruk Claudial tekib kontakt teisel pool joont elava hübriidpoisi Robiniga. Poolkogemata ületatakse kogukondi eraldav joon ja muututakse tagaotsitavateks. Selgub, et on teisi linnu, kus kaks rassi elavad koos, ja siis on veel metsa põgenenud noortekambad, kus ka vahet ei tehta. Claudia ja Robini põgenemine vallandab üleüldise mässu, mis päädib vana ühiskonnakorralduse lõpu ja sõbraliku kooseluga.
 
"Üle joone" on omakirjastuslik teos, mida poodidest hetkel ei leia, küll aga raamatukogudest. Saan aru, et autor on alles keskkoolitüdruk ja see on tema esimene avaldatud teos. Ilmselt tulenevad kõik teose puudused autori õrnast east ja kogenematusest. Tegelikult on see nii vilets lugu, et ma ei viitsi õieti üksipulgi lahkama hakatagi. Väljajoonistamata maailm, infantiilselt käituvad inimesed (pean silmas eelkõige täiskasvanuid, sest lapsed peavadki olema lapsed), naeruväärsed süžeekäigud, hüplik tempo, abitu kompositsioon jne. On ka aru saada, et autor ei jaga suuremat reeglitest, eelkõige põhjalikkusest, millega tuleks ühte omailma üles ehitada. Kui pidevalt tekivad küsimused "Kuidas nii?" ja "Miks?", siis peaks oskama neid ette bäha ja anda vastused, kas või lühikesed.
 
Keeletoimetaja puudumine torkab valusalt silma: pidev ajavormide vale vaheldamine, suurtähtede puudumine lause alguses, tüpograafiline sigrimigri (jah, mõttekriips tuleb panna kahe tühiku vahele ja mitte poolituskriipsuna, vaid selle pikemana) jne. Aga ega keeletoimetaja poleks saanud aidata sisuliste hädade juures. Minu meelest oleks võinud selle avaldamisega oodata, lasta lugeda mõnel kirjandusteadlikumal täiskasvanul ja siis vaadata, et kas ikka tasub avalikkusele pakkuda. Võib-olla loevad autoriga samas vanuses inimesed seda lugu vähem kriitiliselt, ei tea. Täiskasvanutel on romaanis marginaalne tähendus ja ilmselt on potentsiaalne lugejaskond teismeliste vanuseklassist.
 
Tekst algab lk-l 7 ja lõpeb lk-l 164. Formaalsest näitajast hoolimata võib "Üle joone" siiski jääda lühiromaani mõõtudesse.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Markus Vetemaa esimese ja teise ulmeromaani ilmumise vahele jäi 18 aastat. Aega läks, aga kas ka asja sai, pole sugugi kindel.
 
"Tarkade kivi ja kannabinoidid" on mahukas teos, mille 600-leheküljelisele nominaalsele sislule tuleks võrdlusmomendiks ehk sadakond lehekülge veel juurde mõelda, sest leheformaat ületab tavapärase kõvakaanelise oma. Sellesse tekstimassiivi on kirjanik mahutanud keeruliste süžeekäänakutega ja mitmel tasandil toimuva sündmustiku, mille kokkuvõtmine vähegi hõlmataval moel ei ole väga kerge ülesanne. On tõenäoline, et lugeja "pea segiajamine" on olnud üks autori eesmärke, vähemalt kaudne eesmärk (aga võib-olla ka siiski ka kirjanduslik saamatus).
 
Kindel on see, et peategelane on eesti juurtega turvamees Christian Thoresson. Tal töötab Agentuuris (mis näib olevat palgasõduri- ja turvatööd pakkuv tõsine äriühing), tal on selja tahaga sõdurikarjäär, Afganistan, ta läheneb vanuselt 40-le ja tema turvateenistus Lõuna-Aafrikas paiknevas konverentsikeskuses on pigem lauge tee pensionile kui macho'le vääriline tegevus. Tal pole naist ega lapsi, vabalajal põrutab ta linnas elitaarset neegrilibu. Selles konverentsikeskuses toimub pikem sümpoosion, kus ei-tea-mida arutab hulk tippfüüsikuid ja kosmolooge.
 
Christianile lööb külge konverentsil osalev teadlane Diana, kes on mehe jaoks ilmselt liiga noor, ilus ja tark. Kui Christian saab mõne aja pärast eriüleande tuua kusagilt maakohast ära üks salapärane objekt, mis olevat "taevast kukkunud". Ülesande viib ta läbi koos Dianaga - objekti valdav neegernõid on nõus seda loovutama ainult armastajatele. Selle salapärase kivi ümber hakkabki kogu asi keerlema - kivil on "kiiritav" mõju või igatahes mõju inimeste teadvusele. Silmatorkav on mõju ka seksuaalse iha tekitaja ja tõstjana, mistõttu Christian saab ootamatult lähedaseks oma kuivikust naisülemuse Maryga, kellesse ta armub siiralt ja kirglikult.
 
Samal ajal hakkab Christian saama oma mailboxi faile, mis justkui ulmeromaani vormis räägivad maale saabunud kosmoselaevast ja sellest, kuidas teadlaste ja poliitikute komisjon valmistub kontakteeruma maale saabunud tulnukatega - hakatakse sisenema nende laeva. Meiliaadressi järgi justkui iseendalt Christianile tükikaupa saabuvad failid on teises šriftis, ent need võtavad romaani mahust märgatava osa. Need on vaheldumisi "päris" sündmustega ja lugejal võib hakata tekkima kahtlus, mis on tegelikkus ja mis ei ole. Nn tulnukate laevaga suhtlemst kirjeldavasse tekstiosasse hakkavad ilmuma samad tegelased, kes eksisteerivad tegelikkuses, sh Christian. Hakkavad tekkima kahtlased paralleelid ja oletused, et nn ulmeromaaniga seletatakse n-ö reaalsena tunduvaid sündmusi. Üks tõlgendusvõimalus on selline, et taevast kukkunud kivi ongi Maale lihtsamaid organisme uurima tulnud kosmoseelanike sõiduk. Pikapeale kaks põimuvad kaks süžeeliini (päris- ja metatasand) üheks, ent küsimusi jääb õhku rohkem kui vastuseid.
 
See teises šriftis sündmuste käik annab "Tarkade kivile" ka tugevalt koomilise, mängulise varjundi. Põhilised tegijad on siin kaks lobisemishimulist tulnukat, kellest üks on suure konna ja teine kalanäoga. Nende familiaarne killuviskamine võtab ka lugejalt maha pinge, et peaks nii tõsist teemat nagu võõrtsivilisatsiooniga kohtumine väga südamesse võtma.
 
Romaani teises osas on Christian väikesel Norra saarel, elab üksinda, joob kõvasti. Ta mõtleb toimunule, eriti kahele naisele, keda ta Lõuna-Aafrikas armastas, ent on siiski omamoodi õnnelik. Ta ise veel ei tea, aga tema peavalude põhjuseks on ajukasvaja, mille tekitas ilmselt tihe kokkupuude taevast kukkunud kiviga. Ükskiku joodiku elu saab Chris elada vaid mõnda aega - minevik tuleb talle järele.
 
Romaani ugedes tekkis mul korduvalt küsimus, et kui autor kavatseb kõike toimuvat ka lõpus ära seletada või kokku võtta, siis kuidas ta seda teeb? Loos on nii palju täiesti seosetuna tunduvaid ja kokkusobimatuid episoode, et keskmine aju ei suuda neid hõlmata ega meelde jätta. (Ühes kohas tekib ka romaanis arutluskäik, et mida siis nüüd ette võtta, kui see siin oleks ilukirjanduslik teos ja kuidas lugeja selles aru peaks saama.) Mul oli siiralt kahju peategelasest, kes pidi kõiki neid aju krussi ajavaid episoode läbi elama ja tegelikult üsna raskelt kannatama (eriti teises osas, see on ikka räige piinade rada, isegi tõssele palgasõdurile). Loetlen mõned võimalustest, millena loo erinevaid episoode võib tõlgendada (ent milles ei või kunagi päris kindel olla): 1) tegelikkus 2) unenägu 3) valemälu/valemälestus 4) narkouimas nägemus 5) kellegi saadetud ilukirjanduslik tekst 6) paralleelmaailm 7) tulnukate saadetud kujutluspilt 8) skisofreenia.
 
Lõpus ei seletagi autor kõike toimuvat nii loogiliselt ära, nagu oleks näiteks kriminaalromaani lõpus, ja otsad jäävad lahti, aga ikkagi - see kõik oleks võinud mahtuda umbes 400-le leheküljele; episoodide ja seosetute sündmuste arvu oleks võinud vähendada; erinevaid reaalsuse tasandeid, mida siin loetlesin, oleks võinud olla vähem. Aga muidugi jääb alati võimalus, et minu mõistus on liiga lihtsakoeline, et sellest keerulisest kassikangast vaimustuda.
 
Mingi teema on "Tarkade kivis" ka kanepiga, aga ega ma jällegi autori positsioonist aru ei saanud. Lõpu poole ravib Christian end rohelisega ja sealt võiks nagu järeldada, et avaldatakse toetust nn ravikanepile. Eespool serveeritakse seda taime aga justkui tugevat hallutsinogeeni (ebaõiglaselt, minu arvates). Siis on suhtumine jälle irooniline (ainult kanepit tarbinud inimesed suudavad tajuda tulnukaid) jne. Ei oska sellest õieti midagi arvata - vist nagu kogu "Tarkade kivi" sündmustega: kõrvuti on iroonia ja ilkumine ning tõsised teemad (kontakt võõrtsivilisatsiooniga ja armastus).
 
Väga raske on seda romaani hinnata. Võiks panna neli plussi või kaks miinuse - nii eripalgeline on see mahukas tekst, äratab vastakaid tundeid.
Teksti loeti eesti keeles

Haiiti, voodoo teine kodumaa. Iseseisvunud saareriigis saab võimule mees, kes pärit mägedest, vana nõidnaise perest, ent õppinud kusagil lääneriikides ja asjaolusid arvesse võttes üsna haritud. Saarele naasnud mees ei taha kaltsakast emast enam midagi kuulda - ja see on viga. Kui pulmapeole mittekutsumise annab naine veel andeks, siis kuningakroonimisest kõrvalejätmine sunnib teda poega ja tolle naist ära needma. Maksab kätte miniale ja kuningas siis omakorda oma emale - ja too ema - juba surnuna - maksab kätte pojale.
 
Kuivas ajakirjanduslikus stiilis lugu (otsene kõne puudub sootuks). Kirjutatud nagu ülevaade Aafrika/Lääne-India saarte maokultusest ning siis ühest Haiiti valitsejast. Peaaegu btekkis soov vaadata Wikipediast, millisest Haiiti kuningast siis jutt käib. Nagu ei meenutagi ilukirjandust, tuim, ei tekita põnevust ega üldse huvi, et millega see kõik siis lõpeb.
Teksti loeti vene keeles

Wisconsini ulmelegendi August Derlethi debüütlugu. Kas võis tollal 17-aastane August-poiss, kes kindasti rõõmustas jutu ilmumise üle Weird Tales'is, arvata, et 66 aastat hiljem avaldatakse tema jutt ka Venemaal vampiiriantoloogias "Ruka Drakulõ" pealkirja all "Bašnja letutšei mõši"? Ja et veel 25 aastat hiljem loeb seda hinnatud Eesti ulmekriitik ja teeb BAASis täiesti maha? Vaevalt.
 
Lugu on silmatorkavalt ebaoriginaalne (ka 1926. aasta kontekstis), saamatu ja piinlik lugeda. Annaks jumal, et see ei satuks kätte inimesele, kes hakkaks selle põhjalt tegema üldstavaid järeldusi õuduskirjanduse kohta laiemalt.
 
Peategelane läheb elama maahäärberisse, mis sarnanevat Conan Doyle'i kirjeldatud Baskerville Hallige. Peategelase nimi on Lorville. Kohalikud ei taha endisest omanikust rääkida ja keegi ei taha majja kokaks tulla - kardetakse. Käivad jutud, et eelmise paruni ajal kadus ümbruskonnast noori naisi ja lapsi. Maja ennast aga hüütakse Nahkhiire Torniks. Siis tuleb ridamisi igasugu kummalisi juhtumisi, mis kõik viitavad, et eelmine omanik oli vampiir või midagi sellist. Ja kuna vanamees hakkab öösiti peategelasele ja tema teenritele ilmuma, siis on selge, et päris surnud ta veel ei ole. Ja siis hakkab Lorville majast leitud maagia-valdkonna raamatute abil kurja esile manama, unustades endale maagilise ringi ümber tõmmata.
 
Üldiselt võiks see lühike lugu olla aabitsanäiteks sellest, kuidas ei tohiks kirjutada.
Teksti loeti vene keeles

Anni Pea jutustust "Ripatsid" lugema hakates ei tulnud esialgu selle peale, et tegu võiks olla tõlkelooga.
 
Aga juba esimestest lehekülgedest peale hakkasin mõtlema, et see pole mitte ainult halb kirjandus, vaid just nagu ka halb tõlge. Igalt poolt kumab läbi, nagu oleks autor nii sügavalt sees inglise keeleruumis, et see mõjub eesti keelele masendavalt. Pidevalt on sees üleliigne "oma", mis tuleb ingliskeelsete sõnade my, his, her ja their parasiittõlkest eesti keelde. Näiteks "Ta tõmbas oma sõrmedega juustest läbi" või "Ta suunas oma pilgu maha". Oeh, no kelle sõrmedega siis veel või kelle pilgu? Kiillause ajavormid on inglispärased, näiteks: "Ma üritasin piiluda, olles kindel, et kõik on nii, nagu peab." Ilmselt peaks korrektne lause olema "Ma üritasin piiluda, tahtes kindel olla, et kõik on nii, nagu peab." Võõras keel läbi igalt poolt, lihtne on teha sõna-sõnalist tagasitõlget inglise keelde.
 
Veel mõned näited: ""Tee see lahti," käskisin ma, kuida ta raputas oma pead, öeldes ei." ja "Risk, et politsei mu kinni peab, oli mu probleemidest väikseim." Ja kuidas suhtuda sellisesse lausesse - "Kui ma ukseni jooksin ja seda avada püüdsin, leidsin, et see oli lukustamata."? Kas juba jooksmise ajal leidis peategelane, et see oli lukustamata? Võib-olla leidis ta selle siiski siis, kui oli ukse juurde jõudnud? Ebaloomulik keel võimendab loo sisulisi puudusi ja häirib väga.
 
Süžeest. Mees on kinkinud oma abikaasale mitu ripatsit, mida on palunud avada alles siis, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ripatsites on kirjad ja lingid videoläkitustele, kus mees annab naisele hingejõudu ja kinnitab, kui väga teda armastab. Mees hukkub autoõnnetuses, aga tema hing jääb kahe maailma vahele aistiva teadvusena hõljuma. Kohati õnnestub hingel endast naisele ka teada anda (unenägude kaudu peamielt), samuti tajub teda tema koer. Hing viibib oma pere läheduses, jälgib nende tegemisi ja meenutab olnud aegu.
 
Raamatu lõpus on järelsõna, kus saame teada autorist ja raamatu sünniloost. Veel rohkem saame asjadest teada aga 12. augusti Lääne Elu online-artiklist, mis on algaja autori ja tema loomingu käsitlemise kontekstis üsna pikk ja väga informatiivne. Saame teada, et 27-aastase autori õpitud eriala on kokandus, ent töötab keevitajana. Tema ema ja üks õde on samuti keevitajad, isa tuletõrjuja. Eestikeelset kirjandust on tal kodus null eksemplari. "„Inglise keel meeldib mulle meeletult. Ta on nii väljendusrikas. Ma ei oska seda seletadagi. Igaüks kirjutab selles keeles, mis talle meeldib. Maailmas tuntud lugusid loen originaalis. Oma lugusid saan ingliskeelsete lugejatega, keda on ju palju rohkem,” ütleb ta. Oma lood on Anni üles pannud Wattpadi ja seal tekkis tema vastu huvi ühel Kanada kirjastusel. "Ripatseid" oli Wattpadis augusti esimese poole seisuga lugenud üle 3000 inimese. Paberväljannet oli siis trükitud 60 eksemplari, millest poole oli kirjanik maha müünud ja teine pool pidi Apollosse müüki minema.
 
Autor ise ütleb, et "Ripatsid" meeldivad neile, kellele meeldivad imalad armastuslood. Küllap see nii ongi. Jutustuses on kõvasti tundlemist tunde enda ümber, õhkamist ja heldimist eeldavaid situatsioone. Talle on öeldud, et juba esimestel lehekülgedel hakkavad pisarad jooksma.
 
Kui autor leiab, et mõni järgminegi lugu väärib eestindamist, võiks kaaluda Tiina asemel mõnda teist tõlkijat või lasta toimetamine ja korrektuur ära teha mitte Teksti- ja Tõlkebürool Välek, vaid kellelgi teisel, sest keeleprobleemid torkavad valusalt silma (mõned tüpograafilised asjad ka, näiteks mõnel leheküljel ei ole tekst veerust veeruni, vaid joondatud ainult vasakule). Eesti kirjanike eestikeelse loomingu lugemine aitaks ka kindlasti edasi.
 
Registreerisin selle teose siin lühiromaanina, aga ridade hõre paigutus ja tähtede suurus ei luba päris kindel olla (vormiliselt jätkub teksti 75 leheküljele). Aga vähemalt sain ka ilma prillideta lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Tore on lugeda raamatut, mille esikaanel on pentagramm - üks nurk suunatud alla, soku näokujutis (Baphomet) keskel. Üldse annab meeldiva eelhäälestuse Dennis Wheatley nimi raamatukaanel. Mis siis, et konkreetses raamatus ei ole juttu satanismist ja ka Black Magic Story reklaamlausena ei ole päris täpne.
 
Wheatley on suurepärane jutustaja ja fabuleerija, kuid seekord paneb ta romaani alguses lugeja ette kari, mille ületamine nõuab teatavat tahtejõudu. Selleks kariks on pikk analüüs Suurbritannia relvajõudude arenguvajadusest olukorras, kus Nõukogude Liit on tuumarelvade omanik, aga vana hea Inglismaa kulutab ikka veel raha kolme traditsioonilise väeliigi - jalaväe, lennuväe ja mereväe varustamiseks. Gifford Hillary on keskealine erusõjaväelane, laevatehase oluline aktsionär, kes kutsutakse kaitseministri juurde salavestlusele. Minister üritab Hillaryt veenda laevatehase juhtkonnal patriootlikel kaalutlustel tagasi lükkama kahe allveelaeva riiklikku tellimust, mis kohe saabumas on. Tagamõtteks on suunata UK kaitsepoliitikat pigem õhuväe ja tuumarelvade arendamisele kui mereväele. Lugeja saab mutu pikka lehekülge analüüsi, mille puhul Wheatley on ilmselt kasutanud oma isiklikke teadmisi teenistusest Sõjaministeeriumis. Kui lugeja selle osa ära kannatab, läheb lihtsamaks.
 
"Päris" sündmused algavad aga sellega, et laevatehase heaks töötav insener-teadlane tapab Hillary oma leiutatud uue laseri tüüpi relvaga. Selle tagajärjel sureb küll peategelase keha, ent sellest eraldub tema teisik vaimumaailmas - Ka - mis ei liigu teispoolsusesse, vaid jääb siinpoolsusesse hängima. Mõrva motiiviks on mõrtsuka armulugu Hillary noore ja ilusa naisega, kes on aga mehe tapmisest šokis. Esialgu mängib naine küll tapjaga kaasa, ent tapab siis selle vihahoos, kirjutades oma surnud abikaasa käekirja imiteerides "hüvastijätukirja", milles too nagu tunnistaks, et tapja on tema, Hillary. Hillary vaim aga jälgib kõike järgnevat: mis tegelikult toimub, kuuleb, mida lähedased temast tegelikult arvavad, näeb oma matuseid, politsei juurdlust jne. Vaimul on võime liikuda läbi tahke mateeria, ent säilinud on teatavaid inimlikke omadusi - kõik tunded ja mõtted on nagu elaval inimesel, maailma näeb ta umbes 1m 80cm kõrguselt, kiiremat liikumist saab teha ikkagi ainult liiklusvahendite abil jne.
 
Põneva ja keerulise sündmuste käigu järel mõtleb Hillary vaimkeha naasta oma materiaalsesse vormi. Elusalt matmise kartuses on ta andnud testamendis korralduse säilitada surnukeha nädala jagu ilma matmata, puurida kirstu õhuaugud ja hoida kaane kergelt avatuna. Naasmine kehasse õnnestubki tal, ent ta ei suutnud ette mõelda, et hauakambris ootavast kirstust väljapääsemine võib osutauda siiski füüsiliselt raskeks, ja et n-ö surnust tõustes seisab ta vastakuti süüdistustega teise inimese tapmises.
 
Romaani viimane viiendik kirjeldabki väga kaashaaravalt Hillary pingutusi oma süütuse tõestamisel, arvestades sealjuures, et tuleb hoolikalt varjata kehavälise elu kogemust, mida ükski kohtunik ega politseinik ei usuks. Kuna Gifford Hillary on väga sümpaatne isik, siis just romaani lõpuosa pani kõige rohkem kaasa elama.
 
Niisiis: müstiline põnevik, mis võib pakkuda huvi ka krimižanri austajatele.
Teksti loeti inglise keeles

Näidendis on sõnaline roll ainult Georg Friedrich Parrotil (1767-1852), kes oli Venemaal (sh Eestis) tegutsenud teadlane ja ja vahemikus 1802-1813 kolmes järgus ka Tartu Ülikooli rektor.
Tegevus (kui seda sõna on õige monoloogi kohta kasutada) leiab aset anatoomikumis, kus äsja on lõppenud loeng ja kuhu professor jääb istuma-mõtisklema. Seltsi pakub talle ainult laual lebav laip. Professori jutt liigub ühelt teemalt teisele, kaldudes pidevalt kuhugi kõrvale ja pidevalt rääkija enda isikule ja teenetele. Elekter ja selle olemus ning salvestamise võimalused, teadus, teatri halvustamine, Tartu Ülikooli taasasutamine jms - ei oska päris ühte katusterminit leidagi. Mingil hetkel hakkab Parroti jutule reageerima laual lebav surnukeha, lähtudes oma liigutustes mingil määral ka jutu sisust. Teaduslikku maailmapilti kiitev teadlane ei reageeri aga sellele kuigivõrd, vaid jätkab oma monoloogi, kus põimuvad läbisegi mitmed tema elutöö ja vaadetega seonduvad teemad. Veidi aja pärast jalutab laip minema.
Mulle näib, et näidendi kokkuvõttev sõnum seisneb ikkagi näitamises, et Tartu Ülikooli loomine ja Tartu vaimsuse tekkimine olid väga suured ja väga õnnelikud juhused. Et ehitati hooned, aga kas vaim ka sisse tuleb - Jumal teab. Võrdlus linnumaja ehitamisega tundub üsna originaalne. Aga see viimane särtsakas Leideni purgiga, mis kõige lõpus veel tuli... kas see oli nüüd tavaline füüsikaline reaktsioon või sai Parrot tõesti sel moel Tartu vaimu või mingi muu vaimu pudelisse - mina aru ei saanud. Kui juba surnud ringi kõnnivad, pole miski võimatu. Tartu Ülikooli vilistlasena ei pruugi mu hinne olla väga erapooletu,st võin olla alateadlikult ülehinnanud.
"Vaimu masinas" on ka lavalaudadel esitatud ja kui kummaline see ka ei tundu, aga Parroti rollis esines Merle Jääger.
Teksti loeti eesti keeles

Tore, et romaani pealkirjas on kohe ka alamžanr märgitud - ei pea ise pead vaevama. Puhas fantasy see küll ei ole, on selline segažanr, kus on õuduse elemente ja suur osa sündmuskust käib teatavas unenäolises miljöös. Eelkõige on see siiski lastele mõeldud lugu, kuigi taas - kohati võib see noortele jälle liiga keeruline olla. Peategelane Jimbo (=Jim ehk siis James) on elava kujutlusvõimega poisike, kes tajub maailma maagilisemalt kui enamik teisi lapsi. Tema kaheksa õde-venda on sellega harjunud, ent tema konservatiivne erukolonelist isa arvab, et poisile on vaja eraõpetajat, kes lapsest rumalad kujutlused välja ajaks. Majja saabunud eraõpetaja prl Lake on tore inimene, ent teeb sellise vale käigu, et süstib Jimbosse kohutava hirmutunde Tühja Maja vastu. See maja seisab Jimbo kodu läheduses ja lapsed suhtuvad sellesse iigi teatava kartusega. Kui Jimbo satub ühel päeval Tühja Maja juurest ehmunult põgenedes veiste karjamaale, pusib lehm teda sarvega, mille peale poisike teeb suure kaare ja kukub pauguga maha. Sellest põrutusest lendab Jimbo sisuliselt mingile teisele tasandile, ehkki tema keha lebab teadvusetult haigevoodis. Selles ulmelises "teises maailmas" viib olevus nimega Hirm (Fright) Jimbo Tühja Majasse, kus ootab juba ees sadakond last, kes kõik on saabunud sinna tänu sellele, et neid on nn päris elus millegagi ära hirmutatud. Vaimselt on tegu täiskasvanud inimestega, kehalt lastega. JImbole saabub sinna maailma siiski kaitseingel - seesama eraõpetajanna, kes talle tahtmatult häda tekitas - ja hakkab õpetama poissi (kelle mälu on kadunud) , kuidas siiski päris elu tagasi pääseda ja Hirmu hirmuvalitsuse alt pääseda. Keskne teema on siin Jimbole kasvavad tiivad ja nendega lendama õppimine. "Jimbo" on üsnagi sündmustevaene lugu. Suur osa tekstimahust kulub mälu kaotanud poisi tunnete ja tajude kirjeldamisele. Kannatliku täiskasvanuna võin ma ju kõik selle mõtlikult läbi töödata, aga kas romaani potentsiaalne sihtgrupp ikka jaksab? Arvan, et kui lisaks igavusele sellest loost veel midagi meelde jääb, siis intensiivne nukrustunne, mida peategelane ebamääraselt ent permanentselt kogeb, sest aimab, et tema eraõpetajannast päästja peab tema pääsemise nimel ise surema. Nii lähebki - ja mina mõtlen, et kas tänapäeval tahaks keegi sellist üsna kurva lõpuga lugu noorele põlvkonnale kirjutada. Mainin veel, miks ma üldse soetasin raamatu, mida tituleeriti müügikuulutuses kui "children's fantasy" - lihtsalt sattusin peale ja märkasin, et heas seisus esmaväljaanne oli väga soodsalt saada. Ning Blackwood on mulle varem pehmelt öeldes sümpaatse mulje jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Piraatide kuldajastu, mereröövlite laev. Peategelane on nooruk Hawk, piraadilaeva vähemtähtis madrus. Mereröövlid satuvad laevavrakile, millest ulatub välja vaid tilluke ülemine ots. Seal otsas kükitab suhteliselt kena noor naisterahvas. Midagi on temaga viltu, sest ta ei taha lasta end päästa ega ütle ka sõnagi ühegi küsimuse peale, kui ta lõpuks vägisi laevatekile püütakse. Ainuke, kellele ta midagi räägib, on nooruke Hawk, sest too astus välja naise au kaitseks. Ent naise jutt on siiski segane: midaci Columbinast ja Arlecchinast ja Kellestki, Kes Valvab tema (st merehädalise naise) järele. Mingil hetkel läheb võitluseks nii vrakilt leitud aarde kui ka ilusa naise keha pärast, ent see päris rabaja tuleb hoopis vee alt, ta on hiigelsuur ja tal on kombitsad... Selline ebamäärase väärtusega jutt - midagi nagu on, aga mis nimelt...? Neid kombitsa-lugusid on ju varem küll loetud. Tundub, et sõltuvalt enda meeleolust, võiks seda erinevatel päevadel hinnata hindega kahest viieni. Jutt on ilmunud mereteemaliste Cthulhu-lugude antoloogias "High Seas Cthulhu" (Elder Signs Press, 2007).  
Teksti loeti inglise keeles

Wyatt Blassingame oli laia profiiliga kirjamees, kes avaldas oma süngemat jutuloomingut ajakirjades Dime Mystery Magazine, Terror Tales ja Horror Stories. Neid väljaandeid võiks vist lugeda pulp-niši kõrgemaks ešeloniks, sest vähemalt honorarid olid nendes kõrgemad. Blassingame'i õudus- ja hirmujuttudest avaldas kirjastus Ramble House käesoleval sajandil 3 kogu ja "Song of the Dead" on ilmunud raamatus "The Tongueless Horror and Other Stories".
"Surnute laul" on žanripuhas ghost story, mille tegevus toimub Kariibi merel. Väike seltskond - 5 inimest - seilab seal laevukesega ringi. Otsustatakse külastada ka väikest Saba saarekest, ehkki kohalik neeger neid hoiatab - meremeestel ei olla hea sinna minna, sest nad kartvat Bill Walesi - aga kes see selline on, ei tea. Kolm meest ja naine lähevad siiski paadiga maale, kuigi minajutustaja näeb kaldal meest, kes justkui paistab läbi ja haihtub ootamatult. Ühesõnaga - kummituse moodi. Kaldal ongi neil vastas kummaline mees, kes tutvustab end Billina ja on neile teejuhiks saare ainukese küla juurde. Minnes laulab see kummaline mees kummalist laulu:
"Oh, the first man died in a fall from the cliff.
And the second one died the same.
And the third went to awatery grave.
And the woman died from shame."
Ei kulu palju aega, kui laulu sõnad hakkavad värsshaaval teoks saama.
Teksti loeti inglise keeles

Selle romaani võiks tuua tüüpnäiteks teosest, mis mulle EI meeldi. Tõeline lugemispiin, tappev igavus, aga milline pretensioonikus! Märksõna oleks unenäolisus - tegelased käituvad nii absurdselt, kui vähegi võimalik, aga eriti pead ei vaeva, miks kõik nii veider on. Vennasteosena hakkas mulle kangastuma Ristikivi "Hingede öö" - teine "pärl", kus tegevus kulgeb mõttetus nõiaringis - ilma vähimagi point'ita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuues ja viimane lugu sarjast, kus tegutseb "psychic doctor" John Silence. Ilmunud ülejäänud viiest loost 6 aastat hiljem meile, ulmesõpradele, nii hästi tuntud väljaandes "The Occult Review".
Silence'i konsultatsioonile tuleb kummaline mees. Kui Silence ooteruumis viibivat meest piiluaugu kaudu uurida püüab, on ruum tühi. Ehkki Silence tajub, et ruumis on inimene. Pikkamisi külaline materialiseerub ja parapsühholoog saab aru ka sellest, et pigem on uurimise objekt tema ise, sest tüüp vahib otse tema piiluauku. Vestluse käigus selgub, et matemaatikas ja füüsikas kodus viibiv klient on poolteadlikult avastanud võimaluse, kuidas siseneda "Kõrgemasse Ruumi" või tasandisse. See kõrgem tasand on kuiagi seotud neljanda mõõtme avanemisega. Kome mõõtmega harjunud inimesele on neljanda mõõtme kirjeldamine ja selle mõistmine alati seotud vaevalise ajugümnastkaga, ent tundub, et mingil moel on autor sellega siiski hakkama saanud. Patsiendi probleem on selles, et viibimine neljamõõtmelises ruumis ei ole sugugi positiivne elamus ja teatavate katalüsaatorite olemasolul kaob ta sinna neljandasse mõõtmesse vastu oma tahtmist. Konsultatsioonil viibides saab selleks katalüsaatoriks tänavalt kostev orkestrimussika, mis esitab Wagnerit. Patsient hakkab järk-järgult haihtuma.
Loo põhiprobleemiks on see, et hetkel, kui sündmused peaksid alles käima minema, lõpeb jutt ära. Jääb selline poolik mulje. Pika miinusega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Tuimas stiilis SF-jutt, millesse on põimitud eetilis-filosoofilist sõnumit ja mille lõpplahendus peaks arvatavasti lihtsamat lugejat naerutama. Minajutustaja loeb lehest oma tuttavast, professor Pakterovist (Jurjevi ülikoolist), kes olla loonud tehislikke algloomi või muid elusolendeid. Tutvust ära kasutades läheb jutustaja professorile laborisse külla. Too näitabki talle ühte teist (sh ühte sõrmepikkust ahvi ja sisaliku ristandit), ent saladuskatte all veel ühte juhtetega ühendatud tukslevat kotikest, kus teadlase jutu järgi pidi valmima tehislik laps, kes on valmistatud ilma ühegi loomse algamaterjalita. Laps pidavat valmima 21 kuu jooksul. Professor tahab aga maailma üllatada oma imega alles siis, kui laps on saanud täiskasvanuks. Kuna teadlane kolib mingil hetkel Ameerikasse, ei saa minajutustaja (ega lugeja) tema jumaliku kätetöö tulemustest teada. Aga ca 20 aasta pärast saab ta professorilt kirja, mille toob talle kätte professori poeg omapärase nimega Sylphomanus -, kes peaks siis idee järgi olema see tehislik inimene. Noormehe kirjutatud - väidetavalt reaalsel elul põhinev - nägemus rännakust astraalmaailmas (Taevas ja Põrgus) moodustab Narodny lühikesest jutust peaaegu poole.
Mulle jääb selle igava jutu ümbertrükk teatavale tasemele pretendeerivas kirjandusajakirjas üsna arusaamatuks. Juunikuu Vikerkaar on vene diasporaa ja "lähivälismaa" erinumber ja etnilise eestlase Narodny seostamine vene diasporaaga on samuti küsitav.
Teksti loeti eesti keeles

Nüri lugu, mis žanriliselt jääb vist õuduse ja fantasy vahele, ent millel on ka mitmeid naisteka tunnuseid.
Alice ja Danny on hiljuti tutvunud ja abiellunud, Alice ob ka lapseootel. Otsitakse maja, mida ära osta, minnakse vaatama nn Tennsoni villat - häärberit, mis oma tornide ja gootilike akende tõttu veidi lossi meenutab. Kohalik mees keelab neil kategooriliselt seda maja soetada, sest see olevat needuse all ja elanikud võivad vallandada aheldatud jõud. Midagi on selle majaga tõesti viltu, sest juba esimesel ülevaatusel kuuleb Alice (aga teised mitte) kummalist lapsenuttu ja kohtub kummitusliku poisikesega, kes ütleb, et ainult Alice saab "neid" päästa. Pärast majasse elama asumist on jälle Alice see, kes kohtub majas mingi koletisega ja kolmeteistkümne kummitusliku külaelanikuga, kes saja eest kadunuks jäid ja nüüd seal villas kehatut vangipõlve elavad. Alice'i mehe Danny psüühikas toimuvad aga muutused halvemuse poole: järsk suhtumine noorikusse ja süvenemine mingi arvutimängu programmeerimisse, kus peaosatäitjaks kuri nõid Croqu. Selgub aga, et see Croqu pole mitte ainult virtuaalne tegelane, vaid tema koguprobleemi võtmeisik ongi!
Aga kõik lõpeb ikkagi hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Aare Tamm on ligi kaheksakümneaastane vaimulikust vanahärra, kelle kirjatööde hulgas on ka ilukirjanduslikke teoseid. "Kaks elu" määratleb end juba esikaanel ulmeromaanina, nii et siin on teatavat pretensioonikust žanrinõuetele. Olen lugenud Tamme ühte varasemat romaani "Loti naine" (2000, kordustrükk 2017), mis oli töötlus tuntud piiblilegendist, ja kuna Lott (või oli see tema naine?) muutus ka selles romaanid sõna otseses mõttes soolasambaks (kui mälu ammu loetud raamatu suhtes nüüd ei peta), siis formaalselt oli ka see romaan ulmeline. "Kaks elu" algab mõisa-aegsete taluinimeste Matsi ja Mari kurva eluga. Aeg võib olla 17. sajandi ja 19. sajandi esimese poole vahel. Mats ja Mari on kupja piitsa eest põgenenud metade ja soode taha ja elanud sinna ehitatud majas pika elu. Mari sureb ja leinav Mats läheb ka varsti teispoolsusesse järele. Aga see teispoolsus osutub mingisuguseks päris reaalsuseks. Nimelt tuleb Mats teadvusele lahinguväljal, kus ta on nuia või mõõgaga pähe saanud ja omaksed viivad teda koju ravitsemisele. Teda peetakse aga mitte Matsiks, vaid Heryks. Teda ümbritseb kohalik ülikupere, kelle perepoeg ta on - ta näeb, et tema keha on noore mehe oma, aga hing ja teadvus on ikka Matsi jagu. Võiks öelda, et siin on variatsioon "Jänkist kuningas Arthuri õukonnas", arvestades veel, et ühe kohaliku kuninga nimi ongi Artur (ma miskipärast ei usu, et autor nime valikul Mark Twainile mõttes, aga mine tea). Romaanis ei ole ühtegi kohanime. Pole kindel, kas Mats ja Mari on eestlased, veel segasem on see paik ja ajastu, kuhu Mats satub. See on agraarne ja sõjaline ühiskond, võideldakse mõõkade ja piikidega, ent näiteks vibu, rääkimata püssirohust ei tunta. Mõne aja pärast saab Mats aru, et sinna samasse külasse on "uuesti sündinud" ka tema naine Eli, kes on samuti noore naise kehas. neist saab paar ka uues reaalsuses. Mats ja Mari kasutaad omavahel minevikku meenutades vana elupaiga kohta sõna Maa, mistõttu jääb mulje, et nende uus elu on mõnel teisel planeedil (ka tähed taevas on neile võõrad). Aga see ei ole tegelikult üldse oluline, nagu pole sõnagagi mainitud, kuidas nad võõras kohas keelelises mõttes suheldud saavad. Talumehest Matsist saab uues kodus kiiresti hõimu sõjapealik ja temas avalduvad isikuomadused, mida ühest lihtsast talupojast arvatagi ei oskaks. Tema uue elu keskne teema on võitlus saareriigi teise poolega, kus elab vaenulik koonukate hõim. Sõdimine nende koonukatega, valmistumine kaitseks ja ründeks, võtab romaanist palju täheruumi. Peale selle on vaatluse all Matsi süümepiinad seoses keeruliste isiklike suhetega. Kolmas põhiprobleem on aga saart piirama hakkavate tehnliselt arenenumate inimeste rünnaud, mis viib kahe vaenutseva hõimu ühinemiseni ühise vaenlase vastu. "Kaks elu" on kirjutatud sellises õpetlikus toonis, kus sõnumiteks on sõbralik suhtlemine erinevate kultuuride tasemel, sõbralik kooselu perekonna ja kogukonna tasemel, õiglus, ausus, demokraatia. Me saame lugedes ühemõtteliselt aru, mis on õige ja mis vale - ka siis, kui tegelased teevad eksisamme (või eelkõige just nende eksisammude kaudu). Üsna ootamatu on, et helge tuleviku poole suunduva saarerahva elu lõpeb väga halvasti - romaanil ei ole õnnelik lõpp. Asi lõpeb sõna otseses mõttes tuumapommiga ja ma küsin hämmeldunut - mille eest siis inimesi niimoodi karistati? Aga kelle käest sa küsid - Jumal taevas ei vasta ja autor võiks samuti öelda, et "Issanda teed on ettearvamatud". Aga võib-olla on see lõpplahendus siiski vähem halb, kui oleks tulnud magus ja roosa "kui nad veel surnud pole, siis elavad nad tänini" tüüpi lõpp. "Kaks elu" on omakirjastuslik väljaanne, ehkki korralikult toimetatud (ei märganud ühtegi kirjaviga) ja normaalse kujundusega. Kindlasti ei saa nimetada autorit grafomaaniks, aga miskipärast väsisin ma sündmusi jälgides ikkagi tõsiselt ära - 260 lehekülge tihedat teksti tundus pikemana, kui see tegelikult oli. Mulle näib, et ilmselt pole teoses taolist uut ja huvitavat intriigi, mis oleks tõsiselt kaasa elama pannud (ehkki mul oli nii mõnestki surma saanud positiivsest tegelasest siiralt kahju). Ei ole ühtegi sellist mõttekäiku või lausetki, mille puhul oleks tekkinud mõte, et see on originaalne ja tähelepanuväärne, ei tekkinud kadedust. Üldisemas plaanis jäi see asi mulle igavaks. Ehk on siin mingi tõrge autori keelekasutuse ja/või jutustamise viisi vastu, mis tundusid mõnevõrra klišeelikud ja sellised... veidi vanainimiselikud.  
Teksti loeti eesti keeles