Kasutajainfo

Helga-Johanna Kuusler

1991-

Teosed

· Helga-Johanna Kuusler ·

Verevalla varandus

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Selle loo võiks liigitada etnoõuduse alla, ehkki märke on ka fantasy-maailmast. Mingeid paralleele võiks tuua Eesti kirjandusest "Süvahavvaga" (haud, veri, õua-õua).
 
18. sünnipäevale lähenev Ivo asub koos ema ja noorema õega elama Lõuna-Eestisse Verevalla külasse, mille kohta Google'ist vähe andmeid saab. Tavapärane Eesti elukorraldus ei näi selles paigas toimivat. Enamik inimesi on siniste silmadega ja n-ö normaalseid tundub olevat ainult paar peret. Ovo saab kohe aru, et midagi on viltu ja asub asja uurima. Tema pea lõikab nagu... ma ei tea mis. Näiteks kui ta une pealt voodist maha kukub ja lömastab roti, tõmbab ta kohe seose umbes samal ajal surnud naisega külast - nad pidid olema üks ja seesama hing. Hingeloomad/linnud on üks märksõnu. Aga selles keerulises struktuuris on haldjad, inimeste ja haldjate järeltulijatest poolhaldjad, marras (käändub marda, marrast) Mardo, kes on surmakuulutaja ja oskab linnuks moonduda (õigemini - aeg-ajalt moondub ta inimeseks), püha mets, võluveega allikas, suure tamme sees elav metsaisa, tüüp nimega Põrgu (kes elab Manalas), küla vardjatekogu, seestunud kehad ja nii edasi. Kõik on kuidagi seotud ajlooga - esialgu näib, et 19. sajandiga, aga tegelikult läheb kõik veel kaugemale minevikku. Skeem on segane ja kas ka Ivol endal on selles mingi koht mitte? Üldiselt väsitavad liiga keerulised ja ebaloogilised sündmuste jadad ja arusaamatud motiivid "Verevalla varandust" lugedes ikka tõsiselt ja pikapeale tekib huvipuudus, sest vastus järgmistele loogiliselt tõusetuvatele küsimustele võib olla ükskõik milline ja ükskõik kui jabur. Nii et kui lugemisel jääb päev vahele, siis olin juba täiesti nõutu - Ivo ja teine neam-vähem päris inimene Luukas valmistuvad Verevalla kirikusse tungima, et leida sealt... aga mis see oli, enam ei mäleta? Surnukeha, vaim, nõiaraamat, varandus? Ei meenu ja nagu ei huvita ka enam. Eriti romaani lõpuosa läheb kuidagi eriti tempokaks ja infoküllaseks, nii et lööd lihtsalt käega.
 
Nii et jutt on lobe, laused korralikult sõnastatud ja nii edasi, on "Verevalla" fantaasiaküllasus kordades üle minu vastupanuvõime.
Teksti loeti eesti keeles