Kasutajainfo

Karolina Tulp

Teosed

· Karolina Tulp ·

Üle joone

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)

Lugu jutustab meile Claudia Förck, kes on kuueteistkümneaastane ja peab end tavaliseks inimeseks. Lugejale avanevas (aga väga viletsalt avanevas) ühiskonnas on inimesed jagunenud kaheks: tavalised ja hübriidid. Hübriidid on poollibahundid, poolvampiirid. Nende võime muunduda tekib umbes täisealiseks saamisel. Hübriidid on heledate juuste ja siniste silmadega, tavalised inimesed tumedamate juustega. Elatakse lahus, aga lähestikku - kahte sorti rasse eristab valve all olev joon, mis on siiski suhteliselt lihtsalt ületatav. Samas on joone ületamine ja teise rassiga suhtlemine karmilt karistatav. Rassid ei erine peale moondumisvõime teineteisest kuigivõrd, hübriidid on ehk natuke sõbralikumad ja avalamad. Miks nad eraldi elavad, ei ole päris selge. Hübriidid ei ole tegelikult verejanulised.
 
Millisel aja- ja ruumijoonel see maailm asub, pole päris selge. Tegelaste nimed on rahvusvahelised, aga korra mainitakse ka kedagi Tõnist, peategelane nimetab ühe korra jaanipäeva ja veel keegi kasutas sõna "davai".
 
Koolis pigem tõrjutud tüdruk Claudial tekib kontakt teisel pool joont elava hübriidpoisi Robiniga. Poolkogemata ületatakse kogukondi eraldav joon ja muututakse tagaotsitavateks. Selgub, et on teisi linnu, kus kaks rassi elavad koos, ja siis on veel metsa põgenenud noortekambad, kus ka vahet ei tehta. Claudia ja Robini põgenemine vallandab üleüldise mässu, mis päädib vana ühiskonnakorralduse lõpu ja sõbraliku kooseluga.
 
"Üle joone" on omakirjastuslik teos, mida poodidest hetkel ei leia, küll aga raamatukogudest. Saan aru, et autor on alles keskkoolitüdruk ja see on tema esimene avaldatud teos. Ilmselt tulenevad kõik teose puudused autori õrnast east ja kogenematusest. Tegelikult on see nii vilets lugu, et ma ei viitsi õieti üksipulgi lahkama hakatagi. Väljajoonistamata maailm, infantiilselt käituvad inimesed (pean silmas eelkõige täiskasvanuid, sest lapsed peavadki olema lapsed), naeruväärsed süžeekäigud, hüplik tempo, abitu kompositsioon jne. On ka aru saada, et autor ei jaga suuremat reeglitest, eelkõige põhjalikkusest, millega tuleks ühte omailma üles ehitada. Kui pidevalt tekivad küsimused "Kuidas nii?" ja "Miks?", siis peaks oskama neid ette bäha ja anda vastused, kas või lühikesed.
 
Keeletoimetaja puudumine torkab valusalt silma: pidev ajavormide vale vaheldamine, suurtähtede puudumine lause alguses, tüpograafiline sigrimigri (jah, mõttekriips tuleb panna kahe tühiku vahele ja mitte poolituskriipsuna, vaid selle pikemana) jne. Aga ega keeletoimetaja poleks saanud aidata sisuliste hädade juures. Minu meelest oleks võinud selle avaldamisega oodata, lasta lugeda mõnel kirjandusteadlikumal täiskasvanul ja siis vaadata, et kas ikka tasub avalikkusele pakkuda. Võib-olla loevad autoriga samas vanuses inimesed seda lugu vähem kriitiliselt, ei tea. Täiskasvanutel on romaanis marginaalne tähendus ja ilmselt on potentsiaalne lugejaskond teismeliste vanuseklassist.
 
Tekst algab lk-l 7 ja lõpeb lk-l 164. Formaalsest näitajast hoolimata võib "Üle joone" siiski jääda lühiromaani mõõtudesse.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles