Kasutajainfo

Riho Välk

12.08.1988 -

  • Eesti

Teosed

· Riho Välk ·

Marssi vallutamas

(jutt aastast 2017)
http://ulmeajakiri.ee/?jutt-marssi-vallutamas

ajakirjapublikatsioon: Reaktor
  • Reaktor
  • Reaktor, juuli 2017
Hinne
Hindajaid
0
2
1
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)

Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lõpp jäi õhku rippuma.
Jah, miskit erilist ei juhtunud ja millegipärast ma arvasin, et pealkirjas kajastatud vallutamine juba a priori tähendab võitlust mingite tulnukatega.
Jube lühike oli kah.
See on juba kolm miinust aga minu jaoks kaks plussi annab juurde see, et jutt oli väga hästi kirjutatud. Mulle meeldisid kõik laused ja nende esitamine. Ladus oli lugeda. Mõnus oli lugeda. Mõnda ulmelugu loed ja ei saa mitte halligi aru, siin aga on kõik justkui sulavõi, millest silmad üle jooksevad.
Mõne loo puhul pole vaja palju öeldagi, piisab vaid vihjamistest. Neli reaalselt eksisteerinud kosmonauti muutusid Nõukogude propagandas õigete eelduste täitumisel kangelasteks aga päriselus näe - tänu kapitalistlikele sigadele, kes ei lasknud NLiidul õilmitseda, pidid needsama neli kosmonauti hukkuma kosmoses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kõikusin nelja ja viie panemise vahel, kuid siis meenus see koht, kus Austraalia pärismaalasest poisike Paganelile oma geograafiateadmisi ette kandis.
Teksti loeti eesti keeles

Et vähemalt üks eelarvustaja on lugu hinnanud "tugeva neljaga", siis ma täpsete kümnendkohtade arvu suurendamiseks ümardan ülespoole. Pärast Apollo lende kosmose hõlvamisse levima hakanud suhtumise "ah, see on nii ohtlik ja nii raske ja nii kallis ja mõelge, mitu nälgivat neegrit selle rahaga ära saaks toita..." taustal päris vajalik tekst. Soovitage.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee? Kusse idee oli? Nojah, olgu, 0,1 ikka oli, ülejäänud 0,9 oli Vendade oma.
Teostus oli, ütleme, idee originaalse osa vääriline. Taheti jälkusi kirjeldada, aga ei olnud kuigi jälk. (Nagu enamjagu õudukaid pole kuigi õudsed). Ja tarbimisühiskonna nippide kirjeldus on kah veidi kulunud võte.
Kokkuvõttes on mul lugemisele raisatud ajast kahju. Kuid ühe lisapalli saab lugu selle eest, et autor ausalt ära ütles, kelle idee see idee on ;) .
Teksti loeti eesti keeles

Teie, möödunud sajandil arvustanud (peale JK):
praegu internetipiiranguid jälgides tasub mures olla.
Teisalt ma ei saa aru, miks rohelised pole seda lugu oma krestomaatiasse paigutanud. A' seal võib olla teksti mõistmise küsimus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sihuke Poistelehe jutt.
Minategelane töötab Marsi baasis, kus on alati ja kõigest puudus, ja et baas suurima kasuteguriga töötaks, peavad "töölised" olema vähemalt Ph.D.
A' minategelasele on peale pandud ebameeldiv kohustus vahetevahel Marsile sattunud "jäneseid" Maale tagasi saata. Noh, tuleb siis ükspäev üks kaubalaev ja ilmub ka üks jänes. See ei taha kuidagi Maale tagasi minna, sest...
... edasi võite ise lugeda. Naiivne, kuid kenasti kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui jutt räägiks hipsteri sattumisest maale lehmakarja keskele, võiks temas ju midagi olla, kuid ulmet siit kunstsônadest hoolimata otsida ei maksa.
Teksti loeti eesti keeles

No "Trifiidide päev" on parem, kuid "viie" alla mahuvad mõlemad. Võimalik, et mingid asjaolud sattusid sobivalt kokku, kuid romaani algus -- see ühiskonnakirjeldus -- tekitas minus musta masenduse. Religioon on niikuinii saatanast, ja kui selle põhieesmärk on erinevuste likvideerimine... kas me midagi taolist ei näegi täna?
Peategelase isa tuletas mulle kohe meelde ühe Postimehe kolumnisti, kelle nime ma ei hakka siin nimetama sellepärast, et see kogemata tulevastele põlvedele Baasi kaudu edasi ei kanduks, ja kelle kirjutiste taga võib alati näha võitlevat "liberaali", kes meeletult ihaldaks oma väikestesse valgetesse kätesse automaati, et selle abil siis võrdsus maa peale tuua.
A' edasi läks rohkem bojevikuks (ja mul masendus üle) ning kannatas lugeda õige hästi. Selliste äravalitute ja äratõugatute vastanduvate seltskondade kirjeldustes kipuvad autorid sageli äratõugatuid idealiseerima, ja õnneks Wyndham seda ei teinud.
Õnnelik lõpp? No mis tan'd nii hirmus õnnelik oli, ja positiivse noodiga pidi ju lõpetama. Muidu polnuks nukkude arengul mingit mõtet olnud.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Kõigepealt lugesin vene keeles (teadmata, kes tõlkija oli). Hirmsasti meeldis. Siis eesti keeles. Hirmsasti meeldis. Nii et pidin ka algupärandi läbi lugema. Ikka hirmsasti meeldis. Ja kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Ahjah, teosele järjeks olla tahtvat "Trifiidide ööd" võimistan'doligi oleks parem mitte lugeda. Mul kahjuks juhtus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Näe, "Marslane" enne "Marslast" ilmunud! Või umbes selline oli mu tunne seda raamatut lugema hakates. Ega päriselt ma sellest lahti ei saanudki, ja põhimõtteliselt pole võimatu, et Andy Weir siit midagi ammutas.
Lugu algab sellega, et Richardson, esimene normaalne USA president pärast JFK-d, otsustab ameeriklased Marsile saata. Ja nagu Kennedygi, taipab ta, et ei tohi määrata tähtaega, mis tema valitsemisajast väga kaugele tulevikku jääb. Jama on vaid selles, et sobivad lennuaknad avanevad juba nelja aasta pärast. Ometi otsustab NASA ekspeditsiooni ette võtta. Ja muidugi tulevad ekspeditsioonil jamad.
Lõppu ma ära rääkima ei hakka, ise loete. Kui loete. Sest hirmsasti ma seda raamatut ei soovita.
Esiteks on tegevuses suur osa Marsi tolmutormidel, mis seal inimesi kimbutavad. See on jama. Marsi 6-millibaarises atmosfääris puhuv sajamiiline tuul tunduks meile meeldiva paitusena. Olgu, sama vea teeb ka Weir oma raamatu alguses, aga tal oli ju katastroofile mingit põhjust vaja, ja hilisem tolmutormi kirjeldus on "Marslases" korrektne. Blevins ekspluateerib hirmsaid torme terve raamatu vältel.
Teiseks on seal võrdõiguslikkuse teema -- andekas ja vapper naisastronaut vs šovinistlik komandör. Selle lõpu võite ka ära aimata...
Ja kolmandaks on veel üks tahk, mida ma ära rääkima ei hakka; sellega taheti lugu ilmselt põnevamaks teha ja võib-olla isegi lahtine ots järje jaoks jätta, kuid mulle oli see vajalik vaid "nelja" ja "kolme" vahel otsustamiseks.
Teksti loeti inglise keeles

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles