Kasutajainfo

Kaido Tiigisoon

  • Eesti

Teosed

· Sever Gansovski ·

Den gneva

(jutt aastast 1964)

eesti keeles: «Raevu päev»
«Noorus» 1974; nr 1 – nr 2

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (7)

Vaat see on LUGU! Tõeline Lugu suure algustähega. Lugu, mida lugedes minul isiklikult tekkis sama küsimus, mis Lem ulmepamflette lugedes: KUST ta teadis, KUIDAS oskas ette näha? Võib-olla just see oskus, oskus ennustada linnulennu ja tolmukübemete liikumise järgi HOMSET teebki LIHTSALT kirjanikust HEA kirjaniku. Eriti just ulmekirjaniku. Millest on juttu? "Jälle me räägime inimesest", ütlevad Masinad Tehnikalaos Strugatskite jutus "Tigu nõlvakul". Jälle. See jutt on inimeseks olemisest, ilmselt siis INIMSUSEST? Kuskil, ühel kaugel maal, oli metsas labor. Laboris tehti geneetilisi eksperimente. Ja siis juhtus midagi. Eksperiment läks kontrolli alt välja. Ja looming jooksis laiali. Ei, mitte midagi hirmsat! Olid ju loomingu produktiks äärmiselt intelligentsed inimkarud (või karuinimesed?) otarkid. Äärmiselt intelligentsed. Suisa taibukad. Neid uuriti parlamendi ja inimõiguste ja ... ühesõnaga - igat masti komisjonides (nagu komisjone ilma vähe oleks!) ja leiti, et nad on kõigiti tublid, head ja korralikud. Nagu üks otark ütles: "Ma tunnen kõrgemat geomeetriat ja arvutan... kas ma pole siis inimene?" Tõepoolest - inimene mis inimene. Riided selga, mask koonule ja ... inimene mis inimene! Kurjad keeled isegi räägivad, et isegi väga mõne prominendi moodi... Aga eks kurjad keeled ürita alati laimata. Hea seegi, et neist mõned aeg-ajalt ära kaovad. Muidu mine tea, mis kokku latraksid! Ajavad rahva ärevusse. Ometi näitavad avaliku arvamuse uuringud, et sealsamuses metsas, kus otarke kõige rohkem elab ei tunne inimesed end millestki ohustatuna, läbisaamine otarkidega on hea. Ollakse vastastiku sallivad ja abivalmid. Mis siis, et otarkid on peamiselt lihasööjad- 50% karud ju! Mille üle te imestate? Aga kuuldused ikka roomavad ja roomavad... Et igasugu vaenulikele kõlakatele lõppu teha saadab Valitsus (demakraatlik, mitte mingi niisugune) kohale ühe (aja?)kirjaniku. Viimane peab tellimustööna kirjutama loo inimeste ja otarkide suhetest. Positivistliku. Ja rändabki sulerüütel koos kohaliku Metsnikuga otarkilaanes ringi. Paraku osutub tegelikus direktiividele mittevastavaks. :-((( Samm-sammult avaneb teistsugune tegelikkus. Farmerite pelglikud näod ja põiklevad vastused... Otarkide juurest naasnud veidrad lapsed... Loo lõpp on traagiline - Metsavaht tapetakse. Sihukene Lugu. Loo alltekst on nii selgelt nähtav, et selle loo avaldamiega kaasaegses Läänes tuleks vist rohkem löömist kui omaaegses N. Liidus. Mida siis öelda lõpetuseks? "Ta ei teadnud, et farmerid, saanud kuulda Metsniku surmast, mõistes, et nüüd ei kaitse neid mitte keegi... kaotanud viimase lootuse abile... kaevasid välja relvad." ("Raevu Päev").
Teksti loeti vene keeles

Head (ulme)kirjandust saab mõista nii ja naa... Gansovski antud lugu kuulub üliheade lugude hulka ning seda on võimalik tõlgitseda lõputult.

Tehti laboris karud arukateks... nüüd arvutavad, räägivad võõrkeeli ning söövad inimesi kah.

On üks ajakirjanik, loll ja ennasttäis... nagu nad ikka kipuvad olema. On metsavaht Meller — üksikvõitleja! Tal pole perekonda, pole maad, pole lapsi... tal on püss... temaga tuleb arvestada... otarkid arvestavad ja (vist isegi) kardavad. Sest lisaks kõigele laseb Meller kiirelt ja täpselt... täpne on ka tema inimese määratlus... otarkid sinna määratluse alla ei mahu.

Jutu motos küsib otark miski Komisjoni esimehelt, et kas nad pole inimesed, et mida inimesed neist enam oskavad... küsitaks Melleri käest... too vastaks, et otarkidel puudub oskus kaasa tunda... Isegi see tühine ajakirjanikunäru jõuab jutu lõpuks selle oskuseni ning hoolimata verisest ja surmalembelisest lõpust on jutus üsna elujaatav laeng.

Kummitama jäi aga hoopis Melleri suht triviaalne mõte, et kui meile saabuksid isegi miskid kaheksajalad Marsilt (vihje Wellsile ja Laginile), isegi siis leiduks inimesi, kes nendega kokku lepiksid ja koostööd teeksid...

Jutust on endises Nõukogude Liidus ka samanimeline film valminud: kui thriller on see suht vaadatav, aga filosoofia on seal üsna ära nüsitud ja silutud... üsna üheselt Lääne olude paljastamiseks.

Kahju!

Gansovski jättis otsad üsna lahti ning ameerika kriitik Algis Budrys oli 1968. aasta «Galaxy`s» üsna kindel: «Et hoolimata kummalistest pseudoinglise nimedest on tegu kriitikaga nõukogude korra pihta, sest kusagil maailmas ei eksisteeri kõrvuti hobutransport ja kõrgtehnoloogia.»

Vaat nii!

Lühidalt, kes tahab ennast pidada asjatundlikuks fänniks, see läheb nüüd siis lähiajal raamatukokku ning otsib üles 1974. aasta «Nooruse» kaks esimest numbrit... mäng väärib küünlaid!!!

1983. aastal tegi ajakiri «Uralski sledopõt» küsitluse vene fännide hulgas, et millised tekstid peaks esindama nõukogude ulmet võimalikus tõlkeantoloogias... «Raevu päev» oli lühijutu kategoorias ülekaalukas liider!

Ka tõlge on hea! Au ja kiitus kadunud Matti Vagale!!!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kunagi lapsepõlves sai vaimustuses oldud selle jutu järgi tehtud samanimelisest filmist. Seetõtu kartsin natuke - yldreeglina tundub sellises olukorras see, mida sa teisena loed/vaatad halvem. Kartused osutusid alusetuteks. Jutt on tõsiselt hea, ehkki teistugune kui tema järgi tehtud film.
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Karm ja eba6iglane lugu. Hoolimata oma maksimumhindest on kogu sisu väga kiivas ühele poole. Tegelt on muidugi 6igus hoopis lugupeet eelarvustajal Jyrkal, kes ytleb, et seda lugu oleks ehk ysna l6putult v6imalik m6testada. Ausalt öelda oleks minu jaoks i`le täpi peale pannud see, kui kasv6i natuke rohkem oleks valgustatud otarkide arusaamisi asjadest. Terakene kummaline tundub kiskajatest aretatud elukate puhul (mida karud siiski kahtlemata on) kaastunde ja mängureeglite puudumine. Erinevalt rohusööjatest on minu teada pea k6igil kiskjalistel oma nö "aukoodeks", mida järgitakse üsna järjekindlalt. Kannibalism kannibalismiks, mitte ei saa ma aru, miks seda alatihti teistele loomadele (v6i siis ulmekirjanduses ka teistele m6istuslikele olevustele) patuks pannakse, vaevalt et kellelegi on uudiseks ka inimese sellest patust mitte päris prii olemine. Ehk siis t6epoolest jutt inimestest ja inimsusest ja millele m6eldes l6peks isegi enam ehk ei olegi väga kerge eristada inimlooma otarkloomast ja yheselt öelda, et kes on 6igem.
Teksti loeti vene keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles

Vene muinasjuttudel ja müütidel põhineva koomilise fantasy-romaanide tsükli esimene osa. Peategelaseks on nooruke militsionäär Nikita Ivašov, kes kolkakülas asuva tare keldrit uurima sattudes paralleelmaailma lõksu jääb. Too paralleelmaailm meenutab õhustikult muistset Venemaad (sarnasusi on nii varakeskaegse Kiievi-Vene, hilisema Moskva suurvürstiriigi kui ka muude ajalooperioodidega), samuti tegutsevad seal kõikvõimalikud muinasjuttudest ja müütidest tuntud kollid. Ivašov saab hea klapi Lukoškino-nimelises pealinnas resideeruva tsaar Gorohhiga, kes otsustab oma riigis miilitsaameti sisse seada ja Ivašovi seda juhtima määrata. Miilitsa uueks elukohaks saab kuulsa nõiamoori Baba Jagaa tare ja tema abiliseks juurdluste lahendamisel kahe meetri pikkune ning karu jõuga, ent lollakavõitu külapoiss Mitka. Esimene tõsine juurdlus end igavesti oodata ei lase - tsaari varakambrist vehitakse sisse kolmsada kuldtšervoonetsit, selle kuriteo tagant koorub aga hoopis ulatuslikum vandenõu...
Romaan on kirja pandud vene muinasjuttudele omases lõbusalt rahvalik-pajatuslikus stiilis (mis on jäljendamist leidnud ka mõnede Eesti ulmeautorite poolt). Eestikeelses tõlkes on see stiil päris hästi edasi antud - niipalju kui originaali lugemata arvata julgen. 
Lõbus ja meelelahutuslik romaan, millest midagi väga sügavamõtteliselt oodata ei tasu, ent mis on sellest hoolimata päris muhe lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaksin täienduseks eelarvustajale natuke ka romaani sisust rääkima. Lähitulevikus umbes paarisaja aasta pärast on Päikesesüsteem inimkonna poolt koloniseeritud. Romaani peategelaseks on asteroidikaevandamisega tegeleva perefirma omanik ja kaevanduslaeva Nexo noor Eesti päritolu kapten Kalle Moskar, kelle elu möödub suuresti oma laevas mööda kosmoseavarusi ühe asteroidi juurest teise juurde rännates. Moskari vanemad on õnnetuses vigastada saanud ja elupäästmiseks krüounne suigutatud, nende terveksravimiseks aga puudub tal raha. Nii peab närvilise, konfliktse ja paranoilise iseloomuga noormees pereäriga jätkama ning kehtestama oma autoriteeti Nexo mitmerahvuselise meeskonna üle. Pahandused end mõistagi oodata ei lase...
Minu meelest hästi väljakukkunud romaan, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks. Oli hoogu ja põnevaid ulmelisi ideid, võõrikuid eluvorme ning tulevikutehnoloogiat. Natuke häiris (SPOILERIHOIATUS!!!) suure sõja kujutamine romaani lõpuosas - selliseid katartilisi viimsepäevalahinguid pinge kruttimisega viimase piirini, õnnelike pääsemiste ja südantsoojendavate taaskohtumistega on erinevate ulmeromaanisarjade viimastes osades ning Hollywoodi filmides lõpmatuseni kohatud ja kõik need tunduvad täpselt ühesugused. "Kosmose pikk vari" on küll piisavalt õhuke romaan, et selle viimsepäevalahingu kirjeldus ei jõua otseselt tüütuks muutuda ja puudub ka järgnev ning veel tüütum kohustuslik osa sellest, kui õnnelikult peategelased pärast viimsepäevalahingut elama hakkasid. Üldiselt koosnebki romaan kahest mõttelisest poolest, millest esimene, valdavalt Nexo pardal toimuv ja aeglast sündmustearengut sisaldav, jättis mulle parema mulje kui lõpuosa kosmiline tulevärk.  Korrektuuri- ja küljendusvigade eest ma romaani hinnet alandama ei hakka, sest need pole otseselt autorite süü. Edaspidi tasuks Lummuril neid küll iga hinna eest vältida - korrektne vormistus vähendab lugejatele amatöörliku mulje jätmise tõenäosust, eriti kui tegu on suhteliselt algaja Eesti autori raamatu esmatrükiga.
Võrreldes suuresti sama autoritepaari poolt kirjutatud "Saladusliku tsaari" ühismaailma lugudega võib "Kosmose pikas varjus" tähendada järgmisi edasiminekuid:
1) "Kosmose pika varju" peategelane on eestlane, ent Eesti-kesksus ei mõju selles romaanis enam nii jaburalt üle võlli keeratuna kui "Tsaari" maailmas. Tuleviku Päikesesüsteemis hulgub ringi erineva päritoluga isikuid, kelle seas on ka eestlasi ning teisi Läänemere-äärsete rahvaste esindajaid - ja see tundubki loomulik.
2) Suurem stiililine ühtsus. "Tsaari" raamatuid lugedes tekib pidevalt küsimus, et kas autorid on kirjeldatut tõesti tõsiselt mõelnud või hoopis mingi pilana. "Kosmose pikas varjus" see kõikumine surmsünguse ja paroodia vahel puudub, romaan on kirja pandud ühetaolises kerges ning hoogsas stiilis. Ilmselt pole see võrdlus küll päris täpne, sest "Kosmose pika varju" näol on ikkagi tegu tervikromaani, mitte samas maailmas toimuvate erinevate tekstidega.
3) Tegelaskujud on paremini loodud, eristuvad selgelt üksteisest ega lähe lugedes pidevalt omavahel segi. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles