Kasutajainfo

Genevieve Cogman

Teosed

· Genevieve Cogman ·

The Invisible Library

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
2
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (2)

Päris huvitav maailm. Või siis hulk paralleelmaailmu, mis erinevad üksteisest kaose/korra ja maagia/teaduse vahekorra poolest. Haldjarahvas tekitab või vähemalt eelistab kaost, (sageli inimkujul esinevad) lohed taastavad korda. Maailmades, kus kaost ja maagiat rohkem, tegutsevad inimeste kõrval lisaks haldjarahvale vampiirid, libahundid ja muu selline seltskond. Nende maailmade vahel on siis Raamatukogu, mille kaudu neisse  pääseb. Raamatukogus töötavad, teadagi, raamatukoguhoidjad. Nooremad käivad erinevatest maailmadest raamatuid toomas ja vanemad siis uurivad neid. Sest, noh, eelnimetatud erinevuste tõttu on erinevused ka klassikalistes kirjandusteostes. Parajasti sellised, nagu päritolukoha kaose/korra vahekord seda mõjutanud. Ja vahel tekib mõnes maailmas oluline kirjandusteos, mida mujal ei esinegi. Raamatukoguhoidjaks pürgija - täpsemalt küll valitu - diplomitööks võibki olla näiteks mõnekümne (või mõnesaja) "Fausti" võrdlemine. Noortele seda küll ei öelda, aga teatud vanuses tekib kahtlus, et raamatute iseärasuste kaudu saab kuidagi mõjutada ka nende päritolumaailmu. Ja kui rõhk juba kirjasõnal, siis suudavad raamatukoguhoidjad asjade Tõelisi Nimesid tundes neid asju ka mõjutada. No et ütled: "Uks, avane," ja ennäe, avanebki. Kui ikka avaneb.
Saadetakse siis Raamatukogust noor, kuid juba üsna mitmel pool raamatute järel käinud ja mõndagi läbi elanud naisterahvas viktoriaanlikku Londonisse, kus peab olema Grimmi muinasjuttude selline esmatrükk, milles üks jutt rohkem kui tavaks. Et osta, varasta või tee mis iganes, aga olgu ära toodud. Kaasa antakse pealtnäha kena ja tugev noormees, kelle jaoks see on esimeseks ülesandeks pärast viis aastat kestnud õpinguid Raamatukogus.
Selles Londonis on kaose ja maagia osatähtsus päris suur, maailmas on üheks oluliseks suurjõuks aga Liechtenstein, kus ehitatakse kõige paremaid dirižaableid. Võibolla seepärast, et Liechtenstein kubiseb haldjatest ning eatu haldjas on ka nende Londoni suursaadik. No ja siis läheb raamatu pärast lahti suur mürgel ja tagaajamine, mille käigus selgub, et mõnigi osaline pole päris see, kellena ta alguses paistab. Krimka, ühesõnaga. Kui nüüd lisada, et kaks järge on juba ilmunud, üks ilmub selle aasta lõpus ja vähemalt ühe on kirjastus veel tellinud, siis ütleb see ühtlasi ära, et krimka lõpus jäävad vähemalt mõned peategelased ellu.
Ma kujutan ette, et see romaan(isari) võib huvi pakkuda üsna erinevatele lugejatele. Neile, kes austavad Sõna, Raamatut, Lugemist jne - nende jaoks on see nö suur plaan. Kuna kirjeldatud London on üsna suitsuvingune ja seal kohtab ka naljakaid leiutisi, siis see võib huvitada aurupungisõpru. Ja krimkasõpradele on jälle parasjagu segadust, ootamatusi ja sellist kraami. No ja isegi mina lugesin päris huviga :)
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Olen ise Hargla teoseid lugenud juba sellest ajast peale, kui ta veel laiemale üldsusele tundmatu Algernonis ja Marduses avaldatav ulmeautor oli ning ta suuremal või vähemalt määral ulmeks kvalifitseeruv looming on mulle tuttav ("Melchiori"-romaane pole ma näiteks tõesti lugenud). Kui mullu ilmunud romaan "Merivälja" oma kvaliteedilt üsna ehmatavalt mõjus, siis käesolev kogumik tõestab, et Hargla võib head žanriulmet kirjutada küll, kui aega ja tahtmist leiab. Ja seda jätkuvalt paremini, kui teised Eesti ulmekirjanikud. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib. 
Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...
Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...
Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuumapungilik ulmekriminull. Tegevus toimub maailmas, kus toimuvad planeetidevahelised kosmoselennud, ent üldine tehnoloogiline arengutase meenutab pigem 1950. aastaid (lintmagnetofonid, mikrofilmid, kirjutusmasinad jne). Loo sündmustiku käivitab astrolaeva Amundsen arvutigiigi (ehk IT-spetsialisti) Yoel Yakovici mõrv, mida laeva pardale saabub uurima inspektor Teofilus Vader...
Sarnaselt kunagisele lühiromaanile "Jõgeva elavad surnud" on autor ka "Per homicidium ad astra" tegelased loonud Eesti ulmefändomis tuntud isikute näol. Ka ma ise olen siin loos täiesti olemas (nooremabi Christoph Snyderi näol). Värvikaid ja naljakaid paralleele reaalsete isikutega leiab käesolevast loost küll vähem kui "Jõgeva elavatest surnutest", põhjuseks ilmselt tegevuskoha ning tegelaskujude (kosmoselaev ja selle meeskond) ning ülesehituse (klassikaline kriminull) teatud piiratus. 
Üldiselt ma kriminulle väga ei salli (just neid klassikalisi, mille ainsaks sisuks on mõrvajuurdlus kuskil piiratud aegruumis; moodsamat tüüpi detektiivilugude, mida ulmevormis on kirja pannud näiteks Jim Butcher, vastu pole mul midagi). Ka käesolevas loos oli neid uurija arutlusi teemal "kes-on-mõrtsukas" üsna igav lugeda, samas oli lool õnneks huvitav puänt, mis tõstis ka hinde mu jaoks "3" pealt heatahtlikult antud "4-" juurde. 
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 1887. Tartust pärit rahvaluule-koguja kohtub Kagu-Eestis ringi uidates mõnevõrra räsitud olemisega külajoodikuga, kes jutustab talle oma ekslemisest metsas, müstilisest Kolmevaimukivist ja seda ümbritsevatest tontidest. Õpetatud mees eeldab muidugi, et toimunule on olemas mingi ratsionaalne seletus ja otsustab selle Kolmevaimukivi metsast üles otsida...
Küllaltki tüüpilise süžeega õudusjutt, ent hästi kirja pandud ja päris üllatava lõpplahendusega.
Üks detail loos jäi küll veidi kummaliseks - kuidas sai 1887. aastal elanud minategelane Nikolai II "meie kõige armulisemaks isevalitsejaks" pidada, kui too tõusis Venemaa troonile alles 1894. aastal?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast filosoofilist SF-i "iidsete tulnukate" hüpoteesi teemal. Kusjuures need "iidsed tulnukad" polegi Hargla loos tegelikult tulnukad... Rohkem sisust rääkida ei tahakski, jäägu see teiste lugejate avastada. 
"Heliose teoreem" on üsna korralikult kirjapandud lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb selles loos minu jaoks nagu midagi puudu. Võib-olla on põhjuseks teatud kuivus ja see, et suur osa loost koosneb veidi moraliseerivatest dialoogidest.
Teksti loeti eesti keeles

Viieleheküljeline jutt on vist mõeldud ulmevormis poliitilise paskvillina. Naljakas ei olnud ja midagi muud ma selles ka leida ei suutnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummituslugu 19. sajandi Tartut meenutavast kohast, kus loodusseadused toimivad teistmoodi ja mis paistab kuskil alternatiivses maailmas asuvat...
Võimalik, et see tegevusmaailm võiks pikemalt lahti kirjutades päris huvitav olla, ent käesolev 3-4 lehekülje pikkune laast jäi üsna väheütlevaks.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...
Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.
Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...
Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Etnohorroriks oleks seda laastu liigitada vast vale... Lugu ei pretendeeri õudusele, vaid pigem südamlikkusele. Ehk siis selline etnoteemaline üleloomulik lugu. Ja nii lühikese loo puhul ei saa vist sisust põhjalikumalt rääkida, ilma et midagi olulist välja lobiseks. 
Korralikult kirja pandud, aga mind jättis kuidagi külmaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...
"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...
 
Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.
Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.
Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...
"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.
Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.
Hindeks kokku "3 +".     
Teksti loeti eesti keeles

Kosmilisi imeloomi koguva julma kollektsionääri teema meenutas veidi Martini "Liivakuningaid" ja mõningaid paralleele tekkis mainitud teosega veel, ehkki nii Reynoldsi stiil kui ka tegevusmaailm on hoopis teistsugused. Tegevusmaailma ja stiili eest tuleb seda lühiromaani ka kiita, ent sisu poolest jättis see mind millegipärast veidi külmemaks kui eestikeelse kogumiku "Spioon Europal" kaks esimest teksti, mistõttu hinne langeb ka "4" peale. 
Pealkirjast: "bestiaariumideks" nimetati keskaegses Euroopas nii reaalsetest kui mütoloogilistest loomadest rääkivaid teatmikke. Reynolds kasutab seda sõna tõesti "loomaaia" või täpsemalt "loomade kollektsiooni" tähenduses. 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.
"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.
Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo peategelaseks on digitaliseeritud tulevikuinimene Ürmo, kes otsustab Eesti territooriumil asuvast virtuaalkeskkonnast (ja Päikesesüsteemist) tervikuna lahkuda, ent saab ootamatult reisikaaslaseks ekshumaani (inimpäritolu mõistusliku putuka) Miia... 
Suhteliselt rahulikult kulgev tekst, milles on mõned päris omapärased ideed (neist omakorda naljakaim on ilmselt Tammsaaret tsiteeriv ekshumaan). 
Selline "tugev keskmine" lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklusliku noorteulmeka tegevus toimub Marsil kupliga kaetud maalaste koloonias, mille ühiskond on läbinud mõninga taandarengu ja kaotanud sideme oma ühise minevikuga. Seos "Saladusliku tsaari" universumiga tuleb ilmsiks alles loo kestel...
Andresoni loo stiil erineb mõnevõrra enamikust teistest "Tsaari" maailma tekstidest. Teksti üldine meeleolu on päikeseline ja eksootilis-eskapistlik, Eestile vihjab ainult ühe tegelase nimi (Indrec) ning vihasest ugridoomilikkusest pole siin jälgegi. Autori keelekasutus on viimase paari aastaga mõnevõrra paranenud, ehkki kohati riivavad ta lausekonstruktsioonid siiski silma ( nt: ..."Seltskond pimedas ruumis põrkus ja rullus üksteise otsas, kuid kusagilt kinni haarata polnud võimalik, et vähemalt proovida oma kehasid säästa..."). Veidi kummaline on ka see, et autor nimetab Däni ja Meyd pidevalt "lasteks", ehkki Maa ajaarvamise järgi peaksid nad üle 20 aasta vanad olema. 
Teksti loeti eesti keeles

Seekordse "Tsaari" maailma loo tegevus toimub üllatuslikult hoopis postapokalüptilises Lätis. Loo keskmes on Kuldiga kandis maapiirkonnas elavad tulnukviirusest seestunud naised, kellest osa on rasestatud putukalaadsete tulnukate poolt, teine osa muutunud zombilaadseteks olenditeks ja ülepea on nad inimmõistust kaotamas ning loomastumas...
Üsna jälk tekst (mis meeldiks ilmselt nii mõnelegi õudusfännile) ja oma jälkuses kuidagi tüütu ning väsitav. Ma ise ei kuulu lugejana kaugeltki nõrganärviliste sekka, ent kogu see loomastumise, putukjäleduste ja muude ebameeldivuste kümnete lehekülgede pikkune kirjeldus jättis mind lugejana kuidagi külmaks ega pannud kaasa elama. Lõpupoole tulid sisse ka muud teemad nagu kontakt võõriku kosmosetsivilisatsiooniga, ent needki ei suutnud nagu erilist huvi äratada. Ilmselt on asi ka selles, et Mandi ja Lauriku sama tegevusmaailma kirjeldav "Prussakad jäävad" mängis selle inimeste ning putukate kokkusulandumise teema juba uudsuse ja detailse võikusega läbi ning Roosvaldi tekst vähemalt minu jaoks sellesse midagi uut juurde ei anna. 
Eeltoodud arvamus kirjeldas mu isiklikku lugemiselamust... tehniliselt on lugu ju korralikult teostatud ja võib arvata, et see leiab ka vaimustunud lugejaid. 
Teksti loeti eesti keeles

Esimese kaasautori nime ja teose pealkirja järgi võiks sellest õudusteemat oodata, ent tegu on siiski puhtakoelise kosmoseulmega. Peategelaseks on Pluutol asuvas eestlaste koloonias elav teismeline tüdruk, kes omavoliliselt kääbusplaneedi enda poolt avastatud kaaslasele Liiva-Annusele lendab ja seal veidra võõrmõistusega kokku puutudes kummalise transformatsiooni läbib...
Üsna kummalise ülesehitusega tekst. Lühiromaani algus, kus kirjeldatakse Pluutol elavate andekate noorte tegemisi, meenutab mingit 1940. või -50. aastate naiivsevõitu noorteulmet (nagu näiteks Heinlein seda toona kirjutas). Ootamatult keerab teos aga hoopis tõsisematele teemadele, nagu inimeseks olek, surematus, kohtumine võõrtsivilisatsioonidega... Kõigele sellele lisandub veel "Tsaari" maailma kummaline Eesti-kesksus ja rahvuslike motiivide ühendamine kosmoseteemaga. 
Väga suurt vaimustust "Zombinaator" minus ei äratanud, ent huvitavaid ideid on selles lühiromaanis küll ja seda peegeldab ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu jäisel Enceladusel omnikuteks kutsutud mõistusliku putukrassi kätte vangilangenud kosmoserändurist. Mehe kaaslased on omnikute poolt pärast julma piinamist tapetud, teda ennast on aga lisaks piinamisele ka mõningate üliinimlike omadustega varustatud ja vangina ellu jäetud, kuna Enceladusel lõksus olevatel omnikutel läheb ta abi vaja oma ainsa kosmoselaeva juhtarvuti parandamisel. Samal ajal käärib hiidputukate ühiskond ka sisemiselt ja on kodusõtta paiskumas...
Autor ühendab siin loos endale tuttavad või meelepärased teemad - süsteemiadministreerimise, entemofoobia ja külmakartuse. Tulemusel pole tegelikult väga vigagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Meenutab üsnagi sarja esimest osa "Tormirinne" - põhjaliku mütoloogilise taustaga linnafantaasia-märul, kus kiire tegevus ei peatu hetkekski ja peategelane Dresden on pidevalt surmaohus, segatud erinevatesse jamadesse ning saab igalt poolt peksa, üritades seejuures meeleheitlikult olukorda ära klaarida. Veidi nagu mingi Hollywoodi märulifilm (või politseiuurijate tööst rääkiv USA telesari) segatud fantasyga. 
Teksti loeti eesti keeles

1120. lehekülje paksune science-fantasy elementidega alternatiivajalooks liigituv telliskiviromaan on USA-s ilmunud nelja romaanina. Neist kolme esimest on Hargla Baasis arvustanud, ent tervikul kujul on see romaan (või romaanitetraloogia) Baasi arvustajatest seni puutumata jäänud, nii et esmaarvustajana pean siin mõnevõrra ka teose sisu tutvustama.
Tegu on raamjutustusega. 20.-21. sajandi vahetusel kirjutab üks Inglise ajaloolane raamatut Ashist, 15. sajandi Euroopas tegutsenud naissoost palgasõdurite pealikust. Ash on justkui äraspidine versioon Jeanne d'Arcist - nais-väepealik, kes kuulis hääli, mis teda juhendasid ja kelle elu lõpp saabus samuti varakult - 20-aastaselt 1477. aastal Nancy lahingus, milles hukkus ka viimane Burgundia hertsog Charles Südi ning mis tegi jõuka Burgundia hertsogkonna iseolemisele jäädava lõpu. Erinevalt patriootlikust Orleansi Neitsist võitleb Ash palgasõdurina nende eest, kes talle ja ta eraarmeele paremini maksavad ning ka neitsilikkusest on ta üsna kaugel, kuna leidlapsena palgasõdurite laagris üleskasvamine on ta kõikvõimalike kuritarvituste ohvriks muutnud.
Mingil hetkel hakkab Ashi elulugu uuriva ajaloolase uuritav ladinakeelne käsikiri kuidagi imelikuks muutuma. Lõpptulemusena selgub, et käsikiri pärineb paralleelsest universumist, kus ajalugu kulges teisiti. Selles maailmas pole araablased ega islam jõudnud kunagi Egiptusest lääne poole ja 15. sajandi Põhja-Aafrikas asub läänegootide riik pealinnaga Kartaagos (reaalses ajaloos valitsesid läänegoodid Rooma impeeriumi langemise järgsel ajastul küll Hispaaniat, ent kadusid ajaloo areenilt juba 8. sajandil, Põhja-Aafrikasse jõudsid aga nende sugulasrahvas vandaalid. Gentle'i romaanis kirjeldatud Kartaago pole seejuures see kuulus linn, mille hävitasid roomlased, vaid hiljem roomlaste poolt samasse kohta ehitatud uus linn). Kartaago kultuuris on põimunud idagermaani-, rooma- ja araabiapärased elemendid, usuna tunnistatakse seal ariaanlust (4.-7. sajandil levinud kristlikku usulahku, mis oli teatud määral islami eeskujuks). Tegu on sünge ja pentsiku kohaga, kus ei paista kunagi päike ning kus kasutatakse erinevatel otstarvetel golemeid ning muid veidraid poolmaagilisi seadeldisi. Ühel hetkel toimub läänegootide sissetung Euroopasse, samal ajal kustub Euroopa taeva kohal (v.a. Burgundia hertsogkonnas) päike ja hakkavad valitsema jääajale omased kliimatingimused. Ash aga satub oma palgasõdurite kambaga läänegootide sissetungi keskmesse...
Ashi elulugu uuriv ajaloolane kahtlustab algul, et 15. sajandi Põhja-Aafrikas võis tõesti olla mingi varakeskajast säilinud läänegootide asundus, mille hilisem ajalugu on mingil põhjusel maha vaikinud ja mille asukate väike rüüsteretk Euroopasse on käsikirjas tohutult suureks puhutud. Järgneb arheoloogiline ekspeditsioon Tuneesiasse, mille käigus selgub, et vanades käsikirjades kirjeldatud paralleelmaailm hakkab jõuliselt meie maailma sisse tungima - väljakaevamistel leitakse golemeid ja läänegootide "superarvuteid". Kogu lugu hakkab järjest kummalisemaks muutuma... (Huvitaval kombel on arheoloogiliste uuringute ala ehk Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida laiemalt nimetatud lakkamatute sõdade, poliitilise ebastabiilsuse ning terrorismi pesaks - romaani kirjutamisaega arvestades on see isegi mõnevõrra prohvetlik.)
Teatud määral võib romaani liigitada sellise fantasy alamžanri nagu grimdark alla. Teos on üsna sünge ja nõrgema närvikavaga lugejatel tasuks sellest ilmselt eemale hoida-lisaks vägivallale leidub siin kõiksugu seksuaalperverssuste kirjeldusi ja laps-Ashi üleelamised palgasõdurite laagris on lausa kenderliku detailsusega edasi antud. Samas ei kujuta Gentle (erinevalt näiteks Abercrombie'st) oma tegelasi mingite sadistlike värdjatena, tegu on lihtsalt omalaadsete moraalipõhimõtetega karmi elu elavate inimestega. Vägivallale ja süngusele lisanduvad kohati situatsioonikoomikale omased elemendid, muutes Ashi ning ta kambajõmmide seiklemise Euroopa lahingutandritel omalaadseks julmaks ning frivoolseks, ent samas kuidagi lapselikult süütuks-lõbusaks koomiliseks ooperiks. Selline stiil torkab eriti silma romaani esimeses pooles ja nii mitmedki tegelaskujud (nagu palgasõdurite arst, kes on tegelikult meheks maskeerunud lesbiline naine või ülbe, ent sisimas argpükslik rüütel, kellega Ashi naituma sunnitakse) aitavad seda veriste lahingute ning muude koledate sündmuste taustal toimuvat lõbusat komejandimeeleolu hoida. Lõpupoole hakkab teos küll mõnevõrra venima (ma tõesti ei tea, miks peaks näiteks detailselt kirjeldama 15. sajandi jõuluetendust) ja ka kirjeldatud eriomasest stiilist ei jää enam palju järele. 
Kokkuvõttes: romaani idee on hea ja kirjeldatud alternatiivajalooline maailm päris huvitav. Samas, maksimumhinnet ma sellele raamatule anda ei taha-kohati kippus ikka liiga venima ja näib, et nii paksu raamatu kirjutamine käis autorile kohati nii kompositsiooniliselt kui ühtlase stiili hoidmise osas üle jõu. Lõpplahenduski oli kummaline, ehkki vähemalt mitte ettearvatav. 
Hindeks siis "4+". Lisaks nõrganärvilistele/kaunishingedele peaksid sellest teosest ilmselt eemale hoidma need, keda keskaja ajalugu ei huvita või kes pakse telliskiviromaane ei seedi. 
Teksti loeti inglise keeles