Kasutajainfo

Genevieve Cogman

Teosed

· Genevieve Cogman ·

The Invisible Library

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
2
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (2)

Päris huvitav maailm. Või siis hulk paralleelmaailmu, mis erinevad üksteisest kaose/korra ja maagia/teaduse vahekorra poolest. Haldjarahvas tekitab või vähemalt eelistab kaost, (sageli inimkujul esinevad) lohed taastavad korda. Maailmades, kus kaost ja maagiat rohkem, tegutsevad inimeste kõrval lisaks haldjarahvale vampiirid, libahundid ja muu selline seltskond. Nende maailmade vahel on siis Raamatukogu, mille kaudu neisse  pääseb. Raamatukogus töötavad, teadagi, raamatukoguhoidjad. Nooremad käivad erinevatest maailmadest raamatuid toomas ja vanemad siis uurivad neid. Sest, noh, eelnimetatud erinevuste tõttu on erinevused ka klassikalistes kirjandusteostes. Parajasti sellised, nagu päritolukoha kaose/korra vahekord seda mõjutanud. Ja vahel tekib mõnes maailmas oluline kirjandusteos, mida mujal ei esinegi. Raamatukoguhoidjaks pürgija - täpsemalt küll valitu - diplomitööks võibki olla näiteks mõnekümne (või mõnesaja) "Fausti" võrdlemine. Noortele seda küll ei öelda, aga teatud vanuses tekib kahtlus, et raamatute iseärasuste kaudu saab kuidagi mõjutada ka nende päritolumaailmu. Ja kui rõhk juba kirjasõnal, siis suudavad raamatukoguhoidjad asjade Tõelisi Nimesid tundes neid asju ka mõjutada. No et ütled: "Uks, avane," ja ennäe, avanebki. Kui ikka avaneb.
Saadetakse siis Raamatukogust noor, kuid juba üsna mitmel pool raamatute järel käinud ja mõndagi läbi elanud naisterahvas viktoriaanlikku Londonisse, kus peab olema Grimmi muinasjuttude selline esmatrükk, milles üks jutt rohkem kui tavaks. Et osta, varasta või tee mis iganes, aga olgu ära toodud. Kaasa antakse pealtnäha kena ja tugev noormees, kelle jaoks see on esimeseks ülesandeks pärast viis aastat kestnud õpinguid Raamatukogus.
Selles Londonis on kaose ja maagia osatähtsus päris suur, maailmas on üheks oluliseks suurjõuks aga Liechtenstein, kus ehitatakse kõige paremaid dirižaableid. Võibolla seepärast, et Liechtenstein kubiseb haldjatest ning eatu haldjas on ka nende Londoni suursaadik. No ja siis läheb raamatu pärast lahti suur mürgel ja tagaajamine, mille käigus selgub, et mõnigi osaline pole päris see, kellena ta alguses paistab. Krimka, ühesõnaga. Kui nüüd lisada, et kaks järge on juba ilmunud, üks ilmub selle aasta lõpus ja vähemalt ühe on kirjastus veel tellinud, siis ütleb see ühtlasi ära, et krimka lõpus jäävad vähemalt mõned peategelased ellu.
Ma kujutan ette, et see romaan(isari) võib huvi pakkuda üsna erinevatele lugejatele. Neile, kes austavad Sõna, Raamatut, Lugemist jne - nende jaoks on see nö suur plaan. Kuna kirjeldatud London on üsna suitsuvingune ja seal kohtab ka naljakaid leiutisi, siis see võib huvitada aurupungisõpru. Ja krimkasõpradele on jälle parasjagu segadust, ootamatusi ja sellist kraami. No ja isegi mina lugesin päris huviga :)
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustust:

Teine osa on natuke youngadultilikum kui esimene. Kuigi on ka selliseid nalju, mida varateismeline ehk nautida ei oskaks. Lihtsalt tegevus on sirgjoonelisem ja niiöelda kangelaslikum.
Pahadel haldjatel õnnestub loheprints Kai ära röövida ja toimetada nii kõrge kaosetasemega maailma, et lohed tunnevad end seal väga kehvasti - liiatigi tähendaks lohede sissetung sügavale haldjate tagalasse samahästi kui otsest sõjakuulutust. Mille peale loheröövijad mängivadki. Nii peabki Irene suurema osa päästeoperatsioonist enda peale võtma. Tegevuskohane on Veneetsia päris suurejooneline.
Kuna lugeja teab, et järgesid tuleb veel ja veel, võib ta olla ka üsna kindel, et lõpuks tulevad peategelased kõigi raskustega toime. Põnevuse pakkumiseks peaksid siis vaenupoolte võimalused näiliseltki võrdsed olema. Võlukunsti puhul on seda alati raske korraldada ja mulle tundub Irene oskus asju nende Tõelisi Nimesid kasutades mõjutada nagu liiga võimsa relvana.
Ah, noh, ladus lugemine, aga midagi jäi nagu puudu ja kohati oleks autor nagu kiirustanud.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt ei alusta keegi mingi sarja lugemist kaheksandast osast. Sest just kaheksandana või siis teise põlvkonna teisena see raamat vürstkaupmeeste sarja kuulub. Ja et toimuvat mõista, peaksid ka eelmised osad loetud olema. Kui on, siis veereb tuttav sündmustik mõnusasti edasi.
Õigupoolest koosneb raamat küll kahest osast. Umbes kümnendiku mahust moodustab lisa, kus autor valgustab pikalt ja igavalt selle ajaliini kujunemist, kuhu Miriam omal ajal klanni viis, kui usa lennuvägi nende ajaloolise kodumaa aastatuhandeteks hiilgama pommitas. Alates umbes sellest, et kui Charles Stuart poleks 1745 tunginud Inglismaa kallale vaid piirdunud enda kindlustamisega Šotimaal. Kogu selle alternatiivajaloo võib vabalt ka lugemata jätta. Mingi senisest selgema ettekujutuse see kirjeldatud maailmast küll annab ja küllap leidub ajaloohuvilisi, kes naudivad just lisas toodud mõttekäike.
Romaani sündmustik toimub aastal 2030 ehk siis miski veerand sajandit pärast seda, kui Briti impeeriumist sai Ameerika vabariik, mis hõlmab nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat. Maailma teine suurjõud on Prantsusmaa (pealinnaga St Peterburgis), mis hõlmab suurema osa Euraasiast. (On veel mõned tähtsusetud väikeriigid nagu Hispaania, Holland, Türgi ja Itaaliad.) Kukutatud Briti monarhi poeg ja pojatütar on maapaos St Petersburgis, samune tütarlaps on meheleminekuikka jõudnud ja kihlub prantsuse kuningaga, kuid kavatseb klanni abiga Ameerikasse kolida. Ameerika esimene eluaegne president on suremas ning erinevad fraktsioonid valmistuvad võimuvõitluseks. Miriami tütar Rita heitleb kahe maailma vahel - nö. meie ajaliin on ta värvanud spioneerima, siin on tal lesbipartner ja Ida-Saksa kasuvanaisa, seal bioloogiline ema, hulk sugulasi ning üllatav arusaam, et kui ta ema oli mingil ajal kuninganna, siis oleks tema ju nagu printsess, mis siis, et olematuks muutunud maa oma.
Veel leiavad mõlemad ajaliinid üha uusi, pealtnäha küll asustamata ajaliine, ning torgivad asju, mida ei peaks torkima. Lühidalt: autoril on tehtud kõik ettevalmistööd, mis lubavad järgmises osas suurejoonelist katastroofi.
Vürstkaupmeeste esimestes osades andis Stross põneva tegevuse taustal ülevaate erinevate majandusmudelite toimimisest, nende tugevatest ja nõrkadest külgedest. See oli konkreetne ja huvitav. Nüüd on taustal poliitika, totalitaarsete riikide sunnivahendid ja muu ebahuvitavam kraam. Aga haaravalt jutustada Stross ikkagi oskab.
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäletagi, kas ja millal ma Zelaznyle nii madala hinde oleksin pannud. Pealegi pole tegemist sahtlinurgast leitud mustandiga, mis oleks vabalt võinud sinna jäädagi. Siiski, mingi temaatilise kogumiku jaoks kirjutatud asjad kipuvad samuti viletsakesteks jääma, selle kohta on nüüd ka kohalikust ulmest piisavalt näiteid.
 
Niisiis, kirjutatud kogumikule "Fantastic Alice" ja arusaadavalt on tegemist sama Alice'iga, kes valge küülikuga seikles ja peeglitaguses maailmas käis jne. Kõrvaltegelastena on mängus hulk Carrolli tegelaskujusid ning nende sekka on Zelazny poetanud teist samapalju niisama veidraid tüüpe omalt poolt. Aga istub siis vanaks jäänud Alice üksildaselt teed joomas ja mõtleb, et pole elus nagu suur midagi teinudki. Elab ta Ärtuemanda (ja tillukese Ärtukuninga) riigis, aga monarhid valitsevad seal vaid formaalselt, tegelik võim on asevalitsejaks vormistatud deemoni käes. Too on suutnud vangistada isegi Luciferi, kes suudab küll vahel välja murda, kuid võetakse siis jälle kinni.
 
Pärast mitut peamiselt nimede ja laulmisega täidetud lehekülge sekkub jõuluingel, deemon kihutatakse minema, Alice saab taas nooreks ja abiellub Luciferiga, et siis koos hakata deemonist lörtsitud maad jälle korda tegema. Et selline lugu siis.
Teksti loeti inglise keeles

Elab tollal veel Konstantinoopoli nime kandnud linnas jõukas kreeklane, kellele meeldib oma uhke elamu aias töötada. Ühel kenal päeval katkestab ta sellekohase tegevuse aga teenija teatega, et üks kena daam palub vastuvõttu. Ning kasutas seejuures mitte nime, mille all naabrid kreeklast tunnevad, vaid seda teist. Nii et tööasjad, ohkab kreeklane. Selle teise nime all on ta palgamõrtsukas, kes võtab ette vaid kõige raskemaid, ent ka tasuvamaid töid. Daam näib sellega kursis olevat, igatahes on tal kaasas kott kullaga, mis kaalub peaaegu niisama palju kui ta ise.
 
Alustavadki siis kreeklane Kalifriki (Zelazny loomingu tundjale võiks see nimi tuttav olla, mulle paraku ei olnud) ja daam nimega Alice sissejuhatavat vestlust, millest lipsavad läbi mõisted nagu kloonimine, singulaarsus, portatiivsete mustade aukude kasutamine ruumisõidukite jõuallikana jne. No et üks mainib midagi niisugust ja küsib igaks juhuks, et teile on see mõiste ju tuttav, ning teine siis, et üldiselt küll, jah. (Olgu öeldud, et autoril on selles jutus umbes kaheksa sõna, mille tähendus jääbki teadmatuks, ent mis kõlavad vestlustes päris loomulikena.) Jõuab siis Alice asja juurde: tuleks lõpp teha millelegi, mis oleks nagu isik, aga ei ole ka, ja samas nagu koht, aga ei ole ka. Kalifriki siis kurdab, et ta on küll õppinud nii zeni meistrite kui sufide juures, aga selline definitsioon jäi talle siiski segaseks.
 
Alice on siis sunnitud seletama, et on üks originaal-Alice'i seitsmest kloonist. Originaali kallim oli kapten, kelle kosmosesõiduki tehisintellekt läks hulluks, juhtus mingi jama, mille käigus kaks teadvust on kuidagi kokku põimunud, tehti hädamaandumine Maale ja et kohalikele mitte liialt silma jääda, moodustati oma tasku-universum. Alice tekitas siis kloonid ja lendas kallimat päästma, selgus aga, et maine entiteet on sadistlike kalduvustega, meelitab inimesi lõksu ja asub ka Alice'eid tapma. Too, kes Kalifriki juurde ilmub, ongi kaheksast veel viimasena alles jäänud.
 
See oli nüüd vaid sissejuhatav osa. Ning muidugi pole miski nii, nagu esialgu paistab.
 
See on tänuväärselt keeruline lugu. Esimesel tasemel ulmelise kastmega üle valatud armastus, vihkamine ja muud inimlikud tunded. Teisel tasemel hulk vihjeid tuntud - ja vähemtuntud - kirjandusteostele ning filmidele. Ja kolmanda tasemena - kuidas ja miks tuli autor selle peale, et need asjad just niiviisi kokku segada?
Teksti loeti inglise keeles

Motiiv on tegelikult vana, muinasjuttudest tuntud. No et vaene mees otsib pojale ristiisa, keeldub Jumalast ja Kuradist ning eelistab Surma, sest too kohtleb kõiki võrdselt. Antud juhul siis käitub ristiisa igati vääriliselt, toob sünnipäevaks lahedaid kingitusi jne, ristipoeg aga õpib soovitust kuulda võttes arstiks. Paratamatult tekib ka huvide konflikt, kui arst ravib neid, keda ei peaks, ent siis on ka surmal erihuvi, et üks avarii ohver arsti abiga ikka ellu jääks. Seega siis lepitakse ära. Hinnet tõstab minu jaoks lõpulause ja seegi, et Surm on suur ameerika jalgpalli fänn.
Eks meister Z kirjutades muidugi teadis lähenevast surmast, küllap sellest ka see lepitav loomus. Muideks on autor selle loo ka näidendiks kirjutanud, aga ma ei usu, et seda oleks rohkem esitatud kui üks kord - no et autor luges selle kord sõpradele ette.
Teksti loeti inglise keeles

Olgu siis üks žüriiliikme arvamus veel kirja pandud. (Rõhutades seejuures, et on väga hea, et žüriiliikmete arvamused on nii erinevad. Ja imestades, miks oli žürii poolt paremateks kuulutatud lugude kogumikule veel eraldi koostajat vaja, sest kohe pärast punktide kokkulugemist oli ju selge, millised lood trükki lähevad. Aga hea küll, kellegi nimi peab ju kusagil olema. Lihtsalt et koostajast rohkem oleks vaja olnud toimetajat, kes trükivead ära oleks parandanud.) Kõige nukram tõdemus oleks ehk see, et ükski lugu ei kuulu õigupoolest 21. sajandisse. Tähendab, need oleksid võinud vabalt olla kirja pandud ka veerand või isegi pool sajandit tagasi. Järgmist "Apelsinikollast" pole paraku keegi kirjutanud. Ei, pole hullu, kirjutati vahel ju päris häid jutte ka eelmisel sajandil. Aga sisuga on mind väga raske üllatada. Seepärast ma pöörangi rohkem tähelepanu stiilile. Sellele, kuidas just on juba aastatuhandete eest paika loksunud inimsuhete kirjeldused ja muidu muinasjutud sel korral kirja pandud. Sest stiilis, selles, kuidas asju nähakse, avaldub ajastu sageli selgemini kui sündmustikus. Püüdes alguses hästi lahke olla, leidsin, et laekunud 68st tööst lausa 28s oli midagi positiivset. Olgu või mõni mõttejupp või sõnaleid või looduskirjeldus. Neist poolte puhul võis täheldada teatud sarnasust kirjandusega. Ning tükki 5-6 oli isegi äratrükkimist väärival tasemel. (Millised just, selles osas läksid žürii arvamused muidugi lahku.)
 
Loomulikult oli ju  toredaid lugusid. Minu vaieldamatu lemmik oli "Tsölibaadi lõpp". Mitte küberpungi sugemete pärast, see osa jäi minu jaoks ehk isegi natuke lahjaks. Aga miskipärast ma kujutasin ette, et iga selle veidra perekonna liikme vaatenurgast saaks kirjutada uue loo, milles just tema eripära oleks olulises rollis. Kokku võiks saada kogumiku, mis võibolla - aga mitte tingimata - meenutaks näiteks Kutneri perekond Hogbene.
 
Veel meeldis mulle "Meie külas nähti imet". Tegelastel oli isikupära, sündmustik edenes tempokalt, mul pole ka midagi tõdemuse vastu, et hiiepuude vägi on suurem kui juhmivõitu tembutajal risti-jeesusel. Heal ja mitte-nii-heal jutul aitas vahet teha seegi, et võistlusel oli ka sellelel loole teise autori poolt kirjutatud järg. Mis tuletas meelde ammuse aja, mil Mari Laaniste ja Berk Vaher tegid koos võrguväljaannet ThePression, esimene oskas kirjutada, teisel ei õnnestunud see aga pingutustele vaatamata.
 
Ma ei saanud hästi aru Rauli virisemisest, et mõned lood on argised. Aga no milleks panna mingi seltskond ülevalgusekiirusel mööda Sigakoera tähtkuju kimama, kui samad probleemid võiksid esile tulla ka Paidest Türile sõites. Nii et mulle täitsa meeldivad lood, milles ulmelised sündmused toimuvad tuttavlikus keskkonnas. Väga võimalik, et mõnele lugejale on üksikemade probleemid võõrad, aga mina kujutasin "Kõik kivide pärast" peategelast väga hästi ette. Minu meelest oli see tore lugu ja alles mõne aja pärast tuli pähe, teine pool jutust jäi ju puudu, see, milles oleks kirjeldatud peategelase teisiku samaaegseid sekeldusi.
 
Üks võistluslugu meeldis mulle veel päris hästi, aga paraku olin ma žüriis ainus, kellele see meeldis, ja nii maandus see maikuu Reaktorisse. Loomulikult on hindajate taustad erinevad ja küllap olin ma ainus, kellele meenus, et üsna täpselt 35 aastat tagasi oli põhjanaabrite juures populaarne muusikapala, milles väideti, et peale mustade inglite teistsuguseid ei olegi (Tuomari Nurmio, Lasten mehuhetki).
 
Siis olid mõned meh? lood. Arvestataval kirjaoskuslikul tasemel, kuid eskapistlikud, kirjutatud kirjutamise enda pärast. Näiteks kogumiku nimilugu. No mida? mõtlesin ma lugedes. Misjaoks ometi? Kas see on tellimustöö miskiks küüditamise aastapäevaks? Või on Harriet Beecher-Stowe juubel tulemas? Ning roheliste seinte ja akende lugu algas eikusagilt ja sumbus eikuhugi. Aga võibolla on see jälle tulevase kena romaani peatükk, nii et las ta siis olla pealegi.
 
Ja kaks lugu, mis olid ehk kahest eelmisest pisut kohmakamalt kirja pandud, kuid tundus kuidagi, et nende kirjutamine oli autoritele tähtsam olnud - et neil oli suurem vajadus lugejale midagi öelda. "Enne kui lahvatab leek" ja "Tuulerändur".
 
Trükikirjal on omamoodi efekt. Kui mingi tekst on ikka juba raamatus, siis võib jääda mulje, et see on midagi väärt. Hinnegi tõuseks nagu automaatselt. Seega siis, Adler, Jürgens, Kalmsten ja eriti Näär: 1, mitte 0.
 
Ühe loo väljajäämisest oli mul veel kahju. Ma saan küll aru, et jällegi võisid teised žüriiliikmed pidada seda kehvasti teostatuks, aga midagi selles siiski oli. Reaktor korjas selle õnneks septembrinumbri jaoks üles. Vaatasin igaks juhuks üle ka Vennaskonna samanimelise video, mitte midagi ei olnud sarnast. Mitte et pidanuks olema.
 
Et siis BAASi hinneteks teisendades: kolm viit, kaks kolme, kaks nelja, neli ühte. Tervik saab kokku nelja pigem ajastudokumendina kui väärt lugemismaterjalina.
Teksti loeti eesti keeles

Millaski 21. sajandi lõpu poole saabub Tallinnasse endine sõjaväelane, nüüdne AR (Augmented Reality) spetsialist Nick, et aidata eestlasi nende üldises mahajäämuses kõige arvutitesse puutuva osas. Tallinnas on väga vähe baare või klubisid, kus inglise keelest aru saadaks, ja ühes neist kohtub Nick miski jutuka mehikesega, kes kutsub teda endises Patarei vanglas peetavale reivile. See on ikka veel muljetäratavalt sünge koht, pime ja võrguühenduseta, "sõber" kaob kuhugi ära ja vene maffial õnnestub Nick ära uimastada.
 
Võrguühendus on inimestel käsivarde istutatud kiibi kaudu ja spegiaalsete AR prillide vahendusel. Üldiselt töötab see võrk igal pool, aga mõnes eriti mahajäänud riigis mitte päris korralikult - lisaks Eestile on selles nimekirjas veel Tai, Iraak ja Argentiina. Pahad on Nickil selle kiibi välja kakkunud ja nii et saa ta endast kellelegi teatada ega saa ka ise infot maailmas toimuva kohta. Kui Nick teadvusele tuleb, on igatahes juba päris palju aega mööda läinud ja ta leiab end miskist haigla moodi keldrist kusagil Kesk-Ameerikas. Mõnele vastutulijale pasunasse andnud, leiab Nick end barakist, kus on sadakond tema klooni. Et ise ellu jääda, tuleb üks noorem kloon ära kägistada ja välipeldikusse uputada (ja kui selgub, et see oli halb plaan, siis sealt jälle välja õngitseda). Kloone valmistatakse üldiselt selleks, et neid - originaaliga võrreldes parendatud kujul - maha müüa miskitesse lahingukolletesse, kus osavaid sõdijaid vajatakse. Koos ühe vanema klooniga läheb Nickil korda hoolega valvatud laagrist põgeneda. Järgneb hulk igavavõitu sekeldusi (no lastakse Nickil jalg läbi, ei jaksa nagu hästi edasi minna, aga siis ta mõtleb tütarlapsele, kes teda ehk ootab, ja väsimus ongi nagu peoga pühitud) ning veel igavamaid arutlusi kloonimise eetilisuse üle.
 
Millaski hakkab jooksma teine liin, milles CIA nooremanalüütikul tekib kahtlus, kui ta avastab, et mõni endine sõjaväelane, kes on teadmata kadunud - st tema kiip ei reageeri enam - on umbes kolmes erinevas kohas surma saanud. Otsene ülemus soovitab tungivalt siuke jama unustada ja olulisemate asjadega tegeleda, aga nooremanalüütik ei jäta, seades sellega ohtu mitte ainult enda, vaid ka hea sõbra, kellega ta seda värki koos uurima hakkas.
 
Lõpuks kõik muidugi laheneb, CIA head töötajad panevad CIA pahadele, kloonijatega koostööd teinud töötajatele punni habemesse ja selgub, et Nicki tütarlaps tõesti ootas teda, kuigi oli vahepeal sunnitud koos elama ühe Nicki klooniga, kes varem USAsse jõudis. Ning kloonidel ju puuduvadki kokkupuuted tsiviilühiskonnaga ja oskused selles hakkama saada.
 
Keskpärase põnevikuna oleks lugu ehk kolme teeninud, aga Eesti mõnitamise eest läheb hinne alla. Järelsõnas autor küll kinnitab, et Tallinn on õudselt kena linn ning inimesed ja restoranid on toredad, Patarei aga muljetäratavalt kole koht, mis inspireeris teda siukest juttu just sealt alustama.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu veab end mõnusa aeglusega käima. On asutud koloniseerima kaugeid tähesüsteeme, sellega tegeleb vastava ametkond. Aastat nii 500 tagasi oli üks geeniteadlaste koolkond sunnitud Maalt põgenema, kuna Ameerika nürikristlik valitsus pidas nende tegevust lubamatuks. Aeti ära üks juba kolonistidega täidetud laev, otsiti endale mitte just eriti soodsate elutingimustega tähesüsteem; kes tahtsid, need saadeti tagasi, kes tahtsid kohale jääda, nende geenid kirjutati sealse elu jaoks sobivaks. Või siis sellisteks, nagu neile meeldis, nii et koloonias elab kõikvõimalikke muinasjutuelukaid, superkangelasi jne. Maa silmis on aga tegemist peaaegu et sõjakurjategijate või siis nende järeltulijatega.
Jutustaja on mässulise koloonia president - valiti ebapopulaarsele ametikohale, kuna oli parajasti miskitel välitöödel ega saanud vastu vaielda. Ent tema teha jäävad olulised otsused, kui tundub, et Maalt saadetud sond on koloonia avastanud ja midagi head sellest kontaktist loota ei ole. Ning siis tekivad järsku vägagi eksistentsiaalsed küsimused - kes on kes jne. Pisut ehk ootamatugi puänt annab mõned vastused...
Teksti loeti inglise keeles

Kuu pimedam pool on umbes nagu omal ajal Austraalia - kauge koht, kuhu parandamatud kurjategijad ära saata või kuhu mõned ühiskonnaga pahuksis tüübid ära tahavad minna. Ent kuhu maise korruptsiooni eest on sunnitud pagema ka aus ja äraostmatu võmm, kes juhtus valele tüübile varba peale astuma. Muidugi leidub ka kohalik oligarh, kes peab plaane kogu inimkonna hüvanguks, kellel on toredad hobid ja kes üldiselt nagu ütleb, kuidas asjad peavad olema.
Ja siis hakkab samusel Kuu tagaküljel tegutsema sarimõrvarist robot, kes on (hiljem selguvatel põhjustel) otsustanud saada Kuningaks, Võluriks ja üldse maailmade valitsejaks. Roboti dialoogid vastutulijatega on tõeliselt nauditavad. Paraku leidub romaanis ka filosofeerivaid, lausa targutavaid lehekülgi, mis nii naljakad ei ole. See ei lase ka kõrgeimat hinnet anda.
Siiski, suht harva on nn teaduslik fantastika nii õnnestunult kokku sobitatud musta huumoriga.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt mõni sõna tõlkest. Üldiselt ma ei poolda isiku- ja kohanimede tõlkimist, et ei tekiks järjekordset Paunaste-efekti, aga polnud parata, Jää ja tule lauluga tuli otsad kokku viia. Mõned seal esinevad kohanimed olid küll originaalist põhjendamatult kauged, kuid väga võimalik, et kohanime päritolu tuli välja alles hilisemates osades, tõlkijal oli seda vaja aga juba esimeses (ma ei tea, olen Jää ja tule lugemisest ammu loobunud). Siiski, seitsmikud ja seitsminnad on minu jaoks alati jaburalt kõlanud, niisiis on need asendatud originaali septonite ja septadega. Ning arusaamatus rüütliga, kes piigivõitluse ajal käis vahepeal kusagil odasid murdmas, sai ka ära parandatud. Veel: kõik ju teavad, et maaga rüütli juures teenivate rändrüütlite puhul on sworn shield lihtsalt ihukaitsja, sworn sword aga täidab mitmekülgsemaid ülesandeid. Teavad kõik peale selle tõlke toimetaja, kes viimasel hetkel otsustas veel natuke s!tta keerata.
Mulle jäi arusaamatuks selle kogumiku sihtgrupp. Lasteraamatuks on see ehk pisut julm ja algklasside õpilaste jaoks jäävad mõned pulmapeo nüansid küllap arusaamatuks. Täiskasvanute jaoks on need lood selgelt liiga naiivsed. Ütleme siis, et tegemist on pildiraamatuga. Pildid on ju kenad ja nii veab tervik ehk miinusega nelja välja.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui autor kogu sarja kirjutamise ajal planeeris sellist lõpplahendust, siis tuleb talle küll au anda. Ei pruugi küll päris lõplik lõpp olla, aga eriti nagu kuskile edasi minna ei ole. Niisiis, kui seni oli iga osa iseseisev seiklus, mille käigus mingi paha suurte raskustega paika pandi, siis nüüd on mitmed neist uuesti platsis ja suurimaks vaenlaseks hoopis Ühendkuningriigi loll valitsus. Oletaks siiski, et mingid päevasündmused on Strossile tugevasti närvidele käinud, aga autori emotsioonide eraldi välja toomine ei tee kirjandust paremaks, oleks piisanud ju probleemi olemust illustreerivast loost endast.
Niisiis, Ameerikas on üleloomuliku jõu poolt üle võetud telejutlustaja juba saavutanud olukorra, kus riiklik üleloomulike nähtuste vastu võitlemise agentuur on laiali saadetud ja asendatud jutlustaja poolt juhitud turvateenistusega. Niiöelda kits-kärneriks olukord. Ja saabub jutlustaja Londonisse, et sealgi sama operatsioon ette võtta. Kuna avalikkuse silmis pole Laundry just heas kirjas pärast Leedsi äpardust, kui haldjarahva sissetungi takistamise käigus mõnikümmend tuhat tsiviilelanikku otsa sai, saadetaksegi kogu Laundry paari päevaga laiali. Mõtlemata seejuures näiteks niisugustele pisiasjadele, nagu teenistuses olnud vampiirid, kelle verevajaduse eest seni hoolitseti ametlikke kanaleid pidi.
Laundry kõrgem ešelon püüab olukorda päästa, üheks probleemiks veel seegi, et ühiseks tegutsemiseks peaksid need erivõimete ja -vajadustega tüübid kellelegi vande andma. Aga kui valitsuses on vaid jobud... Ning lõpuks tuleb teha valik kahe halva vahel. Pärispahad on valinud eriti ilge paljunemisviisi, nii et väga raske see valik ei ole, liiatigi lubab teine pool, et vähemalt püüab ametlikest seadustest kinni pidada. Ning haldjate valitseja Connie on endiselt väga sümpaatne tegelane. Ja Stross on minu jaoks endiselt aktiivsete kirjanike top-3 seas.
Teksti loeti inglise keeles

Vahel tekib hea kirjandus sellest, et autoril on midagi olulist südamel - tal on kaaskodanikele midagi öelda. Vahel sellest, et autoril ongi lihtsalt jutuvestmise annet. Veel parem, kui need kaks asja käiksid koos, aga seda saab öelda vähem kui viie protsendi kohta ilmuvatest raamatukujulistest esemetest. Ja siis on veel selline kirjutamise/avaldamise õigustus, mille üheks avastajaks oli Mario "Ristiisa" Puzo, et ühe väga hea asja kirjutamise järel võib kirjutada ükskõik mida, nagunii ostetakse ära. Konkreetsemaks minnes: Neal Stephensoni "Snow Crash" ja eriti "Cryptonomicon" olid nii head, et olin minagi peaaegu nõus kõike järgnevat alla neelama. Aga hakkas juba mõne lehekülje järel vastu, tundus lootusetult paljusõnalisena. Kuni siis nüüd DODOni. Ei, midagi olulist Stephensonil südamel ei ole, peale ehk mõne torke mitte kõige otstarbekamate ühiskonnakorralduslike aspektide suunas, aga osava jutuvestjana tõestab ta end uuesti.
Romaani sisuks on maagia, selle kadumine ja selle taastekkimise võimalikkus kaasaegses maailmas. Oleme ju lugenud piisavalt lugusid, kuidas vanal heal ajal maagia toimis, siis aga sai visinal või pauguga otsa. Antud juhul on sellele Schrödingeri kassi kaudu leitud elegantne põhjendus. Teatavasti kirjeldavad kassi olekut kuni kasti avamiseni keerukad lainevõrrandid. Võib ka öelda, et mõnes ajalõimes on kass elus ja mõnes ajalõimes ei ole. Nõid on see, kes "näeb", millises lõimes kass elus on, ja maagia on tema võime näiteks erinevates ajalõimedes olevaid asju vahetada. Mitmelt poolt maailmast kogutud dokumendid näitavad, et maagia toimis aastani 1851. Peagi leitakse ka põhjus: kui enne seda oli ajalõimede vahel (ja nendes) liikumine vaba, siis tol aastal päikesevarjutuse jäädvustamiseks kasutatud esimesed dagerrotüüpiad fikseerisid lõime ning nii maagia kaduski, mida enam fotograafia arenes, seda põhjalikumalt. Hea küll, minu esituses ei kõlanud see ehk veenvalt, aga Stephensoni kirjeldus ongi kordades parem.
Maagia ajaloo uurimine on tehtud ülesandeks noorele ja sümpaatsele sõjaväeluure majorile, kes palkab endale abiks vanade keelte spetsialistist naisterahva. Kui asjad hargnema hakkavad ja vana füüsik ehitab muust maailmast täielikult isoleeritava ruumi, mille sees maagia toimib, ning leitakse ka esimene pädev nõid, hakkab kollektiiv - peamiselt poliitkorrektsete militaarjobude arvel - kasvama. (Jah, ja mina ei saa samuti aru, miks õpivad debiilikud politoloogideks.) Selgub, et nõidade kutse-eetika ei luba jännata tina kullaks või plutooniumiks muutmisega, küll aga on nende jaoks suht lihtne kedagi ajas tagasi või edasi saata. Siis tuleb kollektiivil aga hakata tehtud kulutusi tagasi teenima. No näiteks minevikus midagi hiljem väärtuslikuks saavat kindlasse kohta peita ja reaalajas välja kaevata. Või siis usinalt täita sõjaväeluure ülesandeid. Selgub nimelt (ja see suht vähetähtis episood on siinkohal pigem teaser kui spoiler), et Krimmi annekteerimist venelaste poolt oleks võimalik ära hoida, kui neljanda ristisõja ajal Konstantinoopoli piiramise käigus aastal 1203 miski oluline reliikvia ühest telgist mõnekümne meetri kaugusel asuvasse teise telki toimetada. Umbes samal ajal (reaalajas) hakatakse seni Trapetsoidina tuntud hoonet Pentagoniks nimetama...
Ajarändude ja muu taolise puhul on autori valida, kui raskeks ta selle oma tegelastele teeb. Strossi Vürstkaupmeestes (ja selle sarjaga võib siin mitmeid paralleele leida) sai teise ajalõime minnes kaasa võtta nii palju, kui tassida jaksas. DODO agendid ei saa kaasa midagi, saabuvad kohale täiesti paljana. (Mõistagi sobib sel juhul aadressina bordell, liiatigi eelistavad ka paljud kohalikud nõiad elukohana sellist asutust.) Üldiselt aga selgub, et juba palju sajandeid tagasi elas (vähemalt militaarbürokraatide jaoks) uskumatult taibukaid inimesi. Nii et sekeldustest raamatus puudust ei tule.
Olen seni maininud vaid Stephensoni, aga kaasautori mõju on tegelikult tuntav. Stephensoni naistegelased on olnud... noh, mitte eriti naiselikud. Antud juhul ei saa seda ette heita. Üldse, üks romaani plusse minu jaoks on jutustajahäälte, seejuures just naishäälte paljusus. On päevikumärkmeid, kirjavahetust, meililistis toimuvat jne - mumeelest on toimuva edasiandmiseks leitud üsna optimaalne ja huvitav meetod. (Kusjuures ma olen ju alatasa korranud, et üle nelja jutustajahääle on ilmne liialdus, kõige parem oleks aga ühe jutustajaisikuga läbi ajada...) Olgu siinkohal öeldud, et lõpud pole kunagi Stephensoni tugevaks küljeks olnud ja selles osas pole ka kaasautori lisandumine midagi muutnud.
Lugejatel, kel kombeks romaanist pedantse järjekindlusega ranget loogikat otsida, seejuures juba ette veendunud olles, et ajarännud pole võimalikud, ei ole mõtet seda raamatut ette võtta. Sest küsitavusi võib tekkida küll. Näiteks erinevate ajalõimede koondumisest käesolevasse hetke ja siis jälle hargnemisest. Aga kui lasta end jutust kaasa haarata, siis võiks saada päris kena lugemiselamuse.
Teksti loeti inglise keeles

et siis käes on triloogia kauaoodatud viimane osa. kauaoodatud selles mõttes, et wtf, lõpuks peab autor ju ära seletama, mis värk üldse käib.
no ja seletus tulebki. viiekümne ligi homoseksuaalsele mehele, endisele jutlustajale ja hilisemas elus majakavahile läheb pind näppu. pärast seda hakkavadki temaga ja tema ümber imelikud asjad juhtuma. sest polnud tavaline pind, vaid kaugelt kosmosest on kohale lennanud killuke miskist olendist, kelle planeet kuidagi õnnetult katastrofeerus. ja hakkab killuke siis terraformima. mitte terra-, tähendab, vaid endale sobivamaks.
tülika järjekindlusega on kordamööda veeretatud nelja tegelase lugu: teise osa peategelane, esimese osa peategelase kloon jne. nagu vahepealkirjadest vähe oleks - või peab autor lugejat päris lolliks - on nende peatükkide eristamiseks kasutatud kord oleviku, kord mineviku kolmandat isikut, kord teist isikut ja kord siis on esimene lõik esimeses isikus, edasi läheb aga kolmandas. sugugi mitte harvad pole laused, mida võib viis korda eest taha ja tagant ette lugeda ning ikkagi mitte aru saada, mida sellega öelda on tahetud.
tõsiselt haige raamat, ja ma ei mõtle seda komplimendina. aga muidugi võib proovida lugeda. näiteks kui on miski karmavõlg tasuda vms.
Teksti loeti inglise keeles

Sandman Slim meets Mad Max. Või umbes nii. Vaevalt jõuab äsjatapetud Sandman jala kusagil põrgu ääremaadel maha panna, kui näeb liivatormi lähenemas. Täpsemal vaatlusel on siiski tegemist Mad Maxi filmides nähtud motoriseeritud üksusega, tsiklid ees, siis rotitud sõiduautod, siis hulk veokaid tohutut platvormi vedamas (millel, nagu selgub, tohutu kahur). Selgub, et see on ristikäik, eesmärgiga kahurile vajalikud tükid kokku otsida ja siis see jumalale üle anda, et taevas toimuvat mässu maha suruda. Ristikäiku on haaratud vanu tuttavaid, aga üldiselt on seltskond ikka nii kuri ja kahtlustav, et alles kusagil poole romaani kohal söandab Sandman öelda, kes ta on, seni aga palub end ZaSu Pittsiks nimetada (hmm, pidin küll järele vaatama, kes see oli).
Varasemate osadega võrreldes: bluesi ei ole, aga mõttetu vägivald on veelgi kõrgemalt üle võlli keeratud. Intriige ja läbipõimunud vastandlikke rühmitusi on nii põrgus, taevas ja maa peal ning tundub, et nii mõnedki neist on huvitatud Sandmanist või tema lõplikust kõrvaldamisest. Tõenäosus sellest mängust puhtalt välja tulla on pisike, üks pettus järgneb teisele ja reetmine reetmisele ning ega päris puhtalt Sandman ei pääsegi. Aga mõne peaingli taevane teekond saab otsustava lõpu. Peategelane teeb põgusa ekskursiooni taevasse, jõuab lõpuks aga maa peale tuttavasse LA-sse ja oleks nagu jälle elus - aga tingimisi. Niisiis on oodata järge(sid).
Sarkasmi ja lahedaid kilde jätkub; kes sarjast kord juba sõltuvusse sattunud, loeb muidugi edasi, aga tükati jääb tunne, et autor pole täpselt teadnud, mida kord sisse toodud sõgeda jõuguga nüüd edasi teha. Ehk siis sündmustik on kohati tähtsam kui stiil ja Kadrey puhul on see miinuseks.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte otseselt järg eelmisele romaanile, pigem siuke tie-in, kus keskendutud paarile eelmise osa rohkem nagu kõrvaltegelasele. Üks neist on eelmise romaani laevaaju. Mis sai siukese õnnetu kolaka, et tuli restart teha. Mispeale ta oleks nagunii kõik eelnenu unustanud. Sestap tehakse restart androidi keresse. Millega AI siis suure vaevaga harjuda püüab. No et kui enne oli tema käsutuses laevatäis andureid ja laevatäis ülesandeid ja side kõikvõimalike andmebaasidega, siis nüüd tuleb läbi ajad suht kitsa koonusekujulise nägemisväljaga. (Kui kellelegi meenus Leckie Asendavate sari, siis üldse ei ole sarnane.) Teine liin on tütarlaps, kes aretati spegiaalselt suures tehases robotite valve all katkise elektroonika parandamiseks. Miski tööõnnetuse käigus käib pauk ja tüdruk pageb prügimäele, kust need parandamist vajavad tükid pärit. Katkine süstik avab talle uksed ja süstiku AI püüab teda vähehaaval õpetama hakata. Järgmised kümme aastat veedab tüdruk prügimäekoeri süües ja süstikut parandades, kuni see lennuvõimeliseks saab. Chambersi hoolivus ja südamlikkus on alles ka selles romaanis ja ka karme olusid kirjeldades. Võõrliike sel korral palju ei kohta, rohkem on juttu ainult tätokameistrist, kes oma liigikaaslastega suhtleb põskedel vahelduvate värvitoonide kaudu. Autori lesbilisus hakkab vähehaaval närvidele käima, heterosuhted on eranditult platoonilised - mitte küll et neid muid suhteid väga palju oleks. Oluliselt rohkem häirib aga autori AI-käsitlus. Need on tal emotsionaalselt - kui mitte ka intellektuaalselt - midagi lamba ja kutsika vahepealset. Õrnatundelised, kunstihuvilised - nii et vahepeal annavad peaaegu hipsteri mõõdu välja, aga ega kutsikast hipsterini palju maad olegi.
Teksti loeti inglise keeles
6.2017

Sündmusterohkusele vaatamata on see suhteliselt igav raamat. Või siis just selle sündmusterohkuse tõttu. Kui peategelase elu on lakkamatult ohus ja ometi tuleb ta kõigist pahandustest puhtalt välja, siis ei lisa järjekordne sekeldus enam midagi. Sest gradatsioon, väiksematelt ohtudelt suurematele minek koos vahepealsete hingetõmbeaegadega ja tagasilöökidega ei ole just kõige õnnestunum. Igatahes jõudis see tekst mul paar korda muude asjade alla mattuda, enne kui selle kõheldes jälle välja otsisin.
Ideed pole küll kuigi uued, aga ega neile pole ka midagi ette heita. Et kui superarvuti hakkab inimkonna hea käekäigu eest hoolitsema, siis sellest head nahka ei tule. OK, palju kordi kohatud. Et rikkamate ja vaesemate vastuolu võimendub seeläbi, et rikkad lasevad endale lisavõimeid andvaid implante panna. Kah nagu nähtud. Et kui hardware ja wetware on kokku põimunud, siis võtab osav viirus maha nii ühe kui teise. Rucker umbes 30 aastat tagasi ja veel paremini Besher umbes 20 aastat tagasi.
Kiituseks võib öelda, et enamasti autor teab, millest kirjutab. Mõnda tööd tunneb ta ilmselt päris hästi.  Neid on siis ka asjatundlikult ja pikalt kirjeldatud. Ja mind jäi kummitama küsimus, kas tegevuspaik on autorile tuttav või - nagu ka tunnustatud meistritega pahatihti juhtub - internetist võetud. Hea küll, ma ei hakanud lausa jälgi ajama, aga vähemalt näis, et mingi kohatunnetus on ehedam kui ainult sekundaarsetele allikatele toetudes.
Avalausele kinnituseks: üsna lõpus on mitu lehekülge šifreeritud teksti. Mul ei tekkinud vähimatki huvi teha katset seda dešifreerida. Kui sündmustik oleks leidnud aset Eestis ja eesti nimedega tegelastega, siis ma oleksin ehk kaalunud hinnaalandust. Ent võrreldes kogu päevast päeva maailmas ilmuva ulmega ei saa üle napi kolme siiski välja anda.
Teksti loeti eesti keeles

Eks oleks õigem sarjasid ikka ettenähtud järjekorras lugeda ning ega ma ei tea küll ise ka, miks mul see osa Laundry sarjast seni lugemata oli. Siit oleks saanud vastused küsimustele, mis järgmisi osasid lugedes tekkisid. Kuidas tekkis Bobi peresse kass Spooky? Kuidas sattus Laundry teenistusse malbe noor vampiir Alex? Kuidas ikkagi läks Bob nii rängalt tülli oma abikaasa viiuliga, et pidi kodunt välja kolima? Kuidas oli võimalik, et sai surma... noh, selles sarjas üsna tähtsat rolli täitnud isik.
Muidu on see osa aga vampiiridest. Kõik ju teavad, et vampiire pole olemas, eks ole. Sest kui oleks, ja kui arvestada nende energiavajadust ning vere siiski suht nappi toiteväärtust, siis poleks kuu-paari pärast enam tavalisi inimesi ning vampiirid sureksid samuti nälga. Seega ei saa neid olemas olla. Selgub, et taolist ajupesu on edukalt korraldanud vampiirid ise.
Et siis Stross oma tavalisel tasemel, nii pole ka hindes põhjust kahelda.
Teksti loeti inglise keeles

Kena, et eelkirjutaja seda juttu meelde tuletas. Oma lühiduse juures väga, väga tihe tekst, isegi kui sisu kohe ära tunda ja lõpptulemust ette näha. Nagu eespool öeldud, lisab Rammsteini Sonne-video veel täiendava mõõtme. Ning tõesti pole põhjust üle lugeda, jääb meelde ka esimese korra järel. Ja ka korduv ülelugemine ei õpeta algajale, kuidas ise niiviisi kirjutama õppida...
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma muidugi teadsin, millele välja lähen. Aga oli vaja kolm päeva haiglas vedeleda ning selle aja täitmiseks tundus pikk ja igav tekst sobivat. Kuigi vahepeal näis, et aknast vaadata, kuidas vanurid pargis oma koeranärusid situtavad, on huvitavam.
Niisiis, aeg: Butleri džihaadi järelkajad. Lõpuks saabub imeeriumis näiv rahuaeg.
Kohustuslikud elemendid:
Corrinod: troonil. Reetlik, juhm, aga mitte päris lootusetu. (Olemas)
Harkonnenid: nende käes on Bene Gesserit. (lausa kaks asja olemas). Julmad, kättemaksuhimulised.
Atreidesed: sõjakangelane, aga suht maapaos. Õilsad, töökad, ennastohverdavad jne. (Olemas)
Idaho: relvameister, lolluseni ustav. (Olemas)
Suk doktorid: paistavad silma piinamisoskustega (olemas)
Mentaadid: olemas, staatus segane, džihadistide jaoks vastukaal mõtlevatele masinatele.
Fremenid: olemas, aga vastikud sitapead. Kõigepealt müüvad suurtöösturile, ainsale jõule, kes ludiitidest džihaadiliikumisele vastu saaks, oma vana siitši melanži hoidmiseks, siis saavad Corrinolt veel rohkem raha samuse hoiupaiga rüüstamise ja hävitamise eest.
Navigaatorite gild: tekib romaani lõpuks.
Kõige ulmelisem element: vanamoor, kes oma melanžiauruga täidetud akvaariumis universumit nii osavalt kokku voldib, et võib muud liiklusvahendit omamata suvalisse kohta ilmuda. Jääb sellegipoolest siia-sinna hiljaks.
Atreidesed käituvad alati õilsalt. Harkonnenid käituvad reeglina ilgelt. Ülejäänud käituvad täiesti juhuslikult ehk siis autorid on põiminud teksti hulga arusaamatusi ja vääritimõistmisi, et süžee kuidagi koos seisaks. On tapmist ja tagaajamist, on lahinguid nii maal kui kosmoses.
Kui tegemist pole just mingite erakorraliste asjaoludega, siis soovitaks vältida. Nagu ka kõike muud, mida see autoritepaar koos või eraldi kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitav maailm. Või siis hulk paralleelmaailmu, mis erinevad üksteisest kaose/korra ja maagia/teaduse vahekorra poolest. Haldjarahvas tekitab või vähemalt eelistab kaost, (sageli inimkujul esinevad) lohed taastavad korda. Maailmades, kus kaost ja maagiat rohkem, tegutsevad inimeste kõrval lisaks haldjarahvale vampiirid, libahundid ja muu selline seltskond. Nende maailmade vahel on siis Raamatukogu, mille kaudu neisse  pääseb. Raamatukogus töötavad, teadagi, raamatukoguhoidjad. Nooremad käivad erinevatest maailmadest raamatuid toomas ja vanemad siis uurivad neid. Sest, noh, eelnimetatud erinevuste tõttu on erinevused ka klassikalistes kirjandusteostes. Parajasti sellised, nagu päritolukoha kaose/korra vahekord seda mõjutanud. Ja vahel tekib mõnes maailmas oluline kirjandusteos, mida mujal ei esinegi. Raamatukoguhoidjaks pürgija - täpsemalt küll valitu - diplomitööks võibki olla näiteks mõnekümne (või mõnesaja) "Fausti" võrdlemine. Noortele seda küll ei öelda, aga teatud vanuses tekib kahtlus, et raamatute iseärasuste kaudu saab kuidagi mõjutada ka nende päritolumaailmu. Ja kui rõhk juba kirjasõnal, siis suudavad raamatukoguhoidjad asjade Tõelisi Nimesid tundes neid asju ka mõjutada. No et ütled: "Uks, avane," ja ennäe, avanebki. Kui ikka avaneb.
Saadetakse siis Raamatukogust noor, kuid juba üsna mitmel pool raamatute järel käinud ja mõndagi läbi elanud naisterahvas viktoriaanlikku Londonisse, kus peab olema Grimmi muinasjuttude selline esmatrükk, milles üks jutt rohkem kui tavaks. Et osta, varasta või tee mis iganes, aga olgu ära toodud. Kaasa antakse pealtnäha kena ja tugev noormees, kelle jaoks see on esimeseks ülesandeks pärast viis aastat kestnud õpinguid Raamatukogus.
Selles Londonis on kaose ja maagia osatähtsus päris suur, maailmas on üheks oluliseks suurjõuks aga Liechtenstein, kus ehitatakse kõige paremaid dirižaableid. Võibolla seepärast, et Liechtenstein kubiseb haldjatest ning eatu haldjas on ka nende Londoni suursaadik. No ja siis läheb raamatu pärast lahti suur mürgel ja tagaajamine, mille käigus selgub, et mõnigi osaline pole päris see, kellena ta alguses paistab. Krimka, ühesõnaga. Kui nüüd lisada, et kaks järge on juba ilmunud, üks ilmub selle aasta lõpus ja vähemalt ühe on kirjastus veel tellinud, siis ütleb see ühtlasi ära, et krimka lõpus jäävad vähemalt mõned peategelased ellu.
Ma kujutan ette, et see romaan(isari) võib huvi pakkuda üsna erinevatele lugejatele. Neile, kes austavad Sõna, Raamatut, Lugemist jne - nende jaoks on see nö suur plaan. Kuna kirjeldatud London on üsna suitsuvingune ja seal kohtab ka naljakaid leiutisi, siis see võib huvitada aurupungisõpru. Ja krimkasõpradele on jälle parasjagu segadust, ootamatusi ja sellist kraami. No ja isegi mina lugesin päris huviga :)
Teksti loeti inglise keeles

Lugu ilmus diiselpunki tutvustavas kogumikus. Oletasin, et see alamžanr on ehk elujõulisem äbarikust vennast aurupungist. Päris veendunud ma selles siiski pole.
Ulmeline on see, et erinevalt meile teada olevast maailmast kestis Esimene maailmasõda kauem, sest sakslased tõid välja mingid maismaaristlejad, millest jagu saamiseks oli vaja noort ohvitseri Pattonit, kes venelastelt hangitud kolmerattaliste tankidega samustele ristlejatele otsa peale tegi. Sõja meenutamine pole asjatune, sest eradetektiivist peategelane on endine merejalaväelane vms ja jutus kirjeldatud sündmuste ajal algab Teine maailmasõda. Ah jah, ja New Yorgis on lendavad taksod, kuigi muu autoliiklus püsib kenasti maapinnal.
Nii palju siis ulmest, sisu on korralik Chandleri laadis hardboiled krimka. (Või, noh, pealkiri on kummardus Hammettile, lihtsalt mulle meeldib Marlowe rohkem kui Spade.) Erinevalt vana aja eradetektiividest ei saa küll peategelane kordagi korralikult peksa (üks pooljuhuslik kuul küll käsivarde augu uuristab, aga seegi on juba järgmiseks lauseks ununenud), vaid pruugib punapäist vormikat kahtlusalust seksuaalselt kuni politseile üle andmiseni. Aga, noh, krimkana polnud lool vigagi.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelmises osas selgus, on supervaras - ja, mis märksa haruldasem, maagia suhtes immuunne - Cooper sunnitud vanglasse tagasi mineku vältimisega koostööd tegema DOPSiga - politsei salastatud osakonnaga, mille täisnimi on Department of Peculiar Sciences. DOPSis on kõike, alates antigravitatsiooni seadmest ja suurte obejktide muundurist segadusttekitavate granaatideni. Ning DOPSis töötab hulk surnuid, enamasti pahatahtlikke. Sest, noh, muid maiseid rõõme peale teistele käru keeramise pole neile ju jäänud. Aga ribastajasse ei tohi neid sattuda üle ühe kvartalis, muidu jäävad kõik preemiast ilma.
Kellel on kõik juba olemas, tahab alati midagi veel. Nii saab Coop ülesandeks virutada vähetähtsast muuseumist muumia. Konsultandina lööb kaasa egiptoloog, kes Sethi needust uurides kassiks muutus, suri, televiisorisse kandus ja nüüd konkreetsel teleekraanil ringi nihverdab ning subtiitrite kaudu suhtleb. Liikumisvõime tagamiseks on televiisor varustatud kaheksa iminappadega kombitsaga. Ja nii edasi. Ning juba ammu pole ma lugenud raamatut, kus nii õnnestunult mõnitataks idioote-loomaõiguslasi. (Nood "vabastavad" laborist hiired, kelle seljas kasvatatakse inimestele siirdamiseks mõeldud kõrvu. Arusaadavalt tekitavad sellised hiired "vabas looduses" segadust.)
Kadrey romaanid on suht sarnase ülesehitusega. Esimene kolmandik on kohutavalt naljakas, kõik oleks just nagu hästi ja käib tihe killurebimine, aga tagaplaanil vihjatakse, et varsti läheb jamaks. Siis lähebki, kilde jääb vähemaks, aga natuke naljakas on ometi. Ning viimane kümnendik on siis katarsislik finaal, eluaeg kasse vihanud Coopile kingitakse kassipoeg jne.
Vahepeal on siis muumia ellu ärganud, Coopile needuse peale pannud, mõned teadvused üle võtnud ja asunud maailma vallutama. DOPSist laenatud vidinatega õnnestub Coopil suuremad pahandused ära hoida - nagu võiski arvata. On toredaid tegelasi, nalja saab küllaga, aga Kadreyl oleks kuidagi nagu enamat oodanud.
Teksti loeti inglise keeles

Kosmoseseiklus küll, aga rõhk pole tobedal rauakolinal. Juhtub pahandusi ja äpardusi, ent need pole eesmärgiks omaette, vaid aitavad avada tegelaste olemust ja motivatsiooni. Nii et südamlik võiks olla märksõna, mis selle loo oma alamžanris esile tõstab. Taustast. Maa on omavaheliste sõdade tõttu suht elamiskõlbmatu. Osa inimkonnast on loonud koloonia Marsile, osa liigub oma rakettideparvega lihtsalt ringi, osa püüab end sisse seada muude mõistuslike liikide juures ja mõned erilised fanaatikud püsivad Maa orbiidil, käies vahel vaatamas, kas all on tingimused paranenud. Mitte väga ammu on inimesed aga siiski mõistuslikeks olenditeks tunnistatud ja kaasatud suurde mõistuslikke liike ühendavasse organisatsiooni. Kus nende osatähtsus mingite otsuste tegemise mõjutamisel on umbes niisama suur kui Eestil Europarlamendis. Või pisut väiksem. Veel taustast. Vanemad ja targemad liigid on juba ammu avastanud mooduse, kuidas kosmoses ussiauke ehk siis otseteid tekitada. Üldiselt käib see nii, et vastava tehnikaga varustatud laev sõidab kõigepealt loodava tunneli kaugemasse otsa, käivitab tehnika ja uuristab siis tee tuttavasse, juba kaardistatud maailma. Tegemist on vastutusrikka ja ohtliku tööga ning seetõttu on suht haruldane, et ühe taolise, tõsi küll väikese laeva meeskond koosneb peamiselt inimestest. Naguöeldud, võib ka inimeste päritolu olla erinev. Nii ongi kapten parvest, arveametnik Marsilt, üks mehhaanik Maa orbiidilt jne - ning lisaks veel kolme võõrliigi esindajad. Teekond väikese kurja planeedini (mis ei olegi Maa, nagu ehk arvata võiks) võtab aega ja teel juhtuva kaudu avab autor siis oma tegelaste tausta, nende muresid ja rõõme, tugevusi ja nõrkusi. Midagi lauskujutletamatut pole autor õnneks püüdnudki välja mõelda, aga naljakaid variatsioone väärtushinnangutes, peretüüpides, suhtlemisviisides jms on siiski päris palju. (Autori enda lesbilisus on aimatav, aga ei häiri.) Kindlasti leiab mõni lugeja, et sündmusi on vähe, struktuur läbinähtav jne. Minu jaoks kaalus loo südamlikkus need pisiasjad aga üles.
Teksti loeti inglise keeles

WJWilliams on mulle varasemast hea mulje jätnud, tahtsin teada, mida ta viimasel ajal on kirjutanud, ning sattusin täiesti süüdimatult miski sarja spin-offile. Või siis järjele. Või siis katsele kunagisest müügiedust (?) veel tilgake välja pigistada.
Igatahes on nii, et Lady Sula, kes mängis suure sõja võitmisel otsustavat rolli - kuigi see roll oli ette nähtud kellelegi teisele - saadetakse jalust ära täiesti kõrvalisse kohta. Maale kosmosesadama ülemaks. Kus selgub, et on inimesi, kes teda sõjakangelasena suuresti austavad, aga samal ajal käivad ringi tema teisikud, kes oma tegevusega teda kompromiteerida püüavad. No ja kuna tema enda nooruses on pehmelt öeldes hämaraid perioode, siis tekib mitmesuguseid intriige.
Autorit võib kiita selle eest, et ta ei hakanud jõudu kulutama miski kujuteldamatu kujutamisele, lisas ainult Maale natuke tulevikuajalugu. Ehk siis lasi oma kosmosesõjardi esivanemate planeedi vaatamisväärsustega tutvuma, mille hulgas on lisaks meilegi tuttavatele veel mõned, mida pole veel jõutud ehitada. Kokkuvõttes kena meelelahutus, mis, tõsi küll, ei kutsunud lähemal ajal sarja eelnevate osadega tutvuma.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna ükskõik, millise juhusliku tekstivalikuga tegemist - on see miski antoloogia või siis jutuvõistlusele või romaanivõistlusele saabunud tekstide hulk, tulemus on ikka ühesugune. Selles leidub paar-kolm päris head teksti, veel mõni suht hea, aga oma väikeste vigadega tekst, suu-uur hulk kõntsa ja mõni täiesti loetamatu tekst. Nii et normaaljaotusele ei allu see kogus mitte. Ei aita ka see, kui kaanel on kiri Best of the Best vms. Ning ma ei kahtle selleski, et kui ma paneksin kokku miski endale elu sees kõige rohkem meeldinud lugude kogumiku, jõuaksid paljud lugejad täpselt samale tulemusele.<p>Kuna ma olin paari päris head teksti enne lugenud, olid mul selle antoloogia suhtes teatud lootused. Ja tõesti, paar kena juttu leidsin ma veel. Jõudes üsna ruttu järeldusele, et ükshaaval pole kõiki siiski mõtet arvustada. Muidugi oli täiesti loetamatuid või lihtsalt vananenud jutte, nagu ka lihtsalt jama. Ei tasuks uskuda ka seda, nagu oleks tegemist naljakate juttudega. Aga kui võtta see kogumik ette eeldusega "ehk on siin mõni jutt, mis mulle meeldiks", siis pole pettumus ka liiga suur.
Teksti loeti inglise keeles