Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Dennis E. Taylor

Teosed

· Martin H. Greenberg ·

Foundation's Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov (Expanded Edition)

(antoloogia aastast 1997)

Sisukord:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
1
2
0
1
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)
Kristjan Rätsep

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles
9.2022
Tormi Ariva

Asimovi hommage-antoloogia eesti keelde tõlkimine on hullumeelne ettevõtmine, vaata millisest otsast tahad. Teos on mõeldud äärmiselt kitsale (mitte koguarvu, ennemini huvifookuse poolest) sihtgrupile ja tihedalt seotud oma esimeste trükkide ilmumisajaga, aga praegu on Asimovi kirjanikukarjääri poole sajandi verstapostist ja surmast möödas juba kolm kümnendit.
 
Uued tähtpäevad tulevad ja lähevad vääramatult, kestma jääb hea kirjandus, mitte peomeeleolu. Teine põhjus, miks raamatu ilmumine paneb kulmu kergitama, ongi jääva ning mööndustega ka iseseisva väärtusega kirjanduse madal kontsentratsioon selles. Asimovi omade kõrval on vähesed lood siin mõnuga kontekstiüleselt (või konteksti rikastavalt) loetavad ja on huvitav jälgida, kuidas koostaja Martin H. Greenberg on neid hoolikalt järjestanud, et kasinavõitu materjalist vaheldusrikas ja mitte väga saamatu mulje jääks. Kolmandaks on ühele väliskirjanikule pühendatud originaalloomingu kogumik Eestis midagi erakordset, peaaegu pretsedenditut. Kodumaiste autorite puhul samalaadseid köiteid küll leidub (nt Juhan Liivi tekstidest inspireeritud luulet on lausa mitmes kogumikus), aga isegi muidu taolistele nähtustele kõige altim ulmesfäär pakub vaid üksikuid näiteid (Herta Laipaik, Fr. R. Kreutzwald). Sellest järeldub, et Asimovil on eesti tõlkekultuuris täiesti ainulaadne koht.
 
"Asumi sõprade" tagakaanelt võib lugeda, et raamat "sobib ka esimeseks tutvuseks autori (ja tegelikult ka tema ajastu, ehk eelmise sajandi keskpaiga ja teise poole) teadusliku fantastikaga". See väide on täiesti kohatu, pelk reklaam ja oma eksitavuse tõttu piinlik. Tegemist on selgelt nišiteosega, mida julgeks soovitada üksnes neile, keda Asimovi isik ja looming juba köidab. Õieti on siin ühtede kaante vahele köidetud kaks väga erinevat raamatut, tüsedam jutu- ja õhem mälestustekogu. Need ei ole tulemuslikult võrreldavad formaadid, aga näib, et teine on esimesest sellegipoolest väärikam – ja kahtlemata terviklikum. Originaallugude seast tõstaksin esile pikimat, Orson Scott Cardi "Põlvnemisteadlast", aga küllaltki hästi on õnnestunud ka Willise, Sheckley ja Sargenti vaimusünnitised. Enamasti valitsevad siiski kahvatud, kramplikud või ideevaesed narratiivid. Meenutused on jälle lühemad, ladusamalt loetavad ja kohati päris värvikad (nt Asimovi laitmatu mälu varjuküljed ilmnenud autobiograafia kirja panemisel: "Olen kirjutanud kuussada lehekülge ja ma olen vaid üheksa-aastane ja midagi pole veel juhtunud"). Teineteise kohalolust võidavad mõlemad, kuid kirjanduslooline pool teeb kirjanduslikule silmad ette. Ning see on miski, mis suure tõenäosusega pahaaimamatut juhulugejat ebameeldival moel üllatada võib. Ent kõigile meeldimine ei tohikski olla eesmärk omaette.
 
Raskem on läbi sõrmede vaadata eestikeelse väljaande nigelale teostusele. Tõlkijaid on palju (14) ja see paistab silma, kuivõrd tõlkekvaliteet on häirivalt kõikuv. Ma ei tea, kui palju kohmakust ja anglitsisme toimetajad tõlgetest välja viimistlesid, aga paraku mitte piisavalt. Üldse paistab kogumiku kallal tehtud toimetustöö lohakana, näiteks ühe autori (Connie Willis) nimi on valesti kirjutatud nii tema jutu juures kui ka sisukorras. Omaette kurva paketi moodustavad raamatu kujundus, küljendus ja tüpograafia. Sündmuste Horisondi kujundused pole kunagi kriitikat kannatanud ja silmnähtavat kursimuutust pole siiani märgata. Kui kaaned on kaetud inetute fontide ja viletsalt paigutatud tekstiga, siis ei päästa midagi ka John Harrise kaunis kosmosevaade. Ma ei võtaks seda kõneks, kui ma oleksin veendunud, et vorm peegeldabki siin üldreeglina sisulist kvaliteeti või kui sarja ilmumine oleks lapsekingades (ka Orpheuse Raamatukogu esimese aastakäigu kujundus ei lubanud aimata meisterlikkust milleni praeguseks välja on jõutud) – aga rohkem kui 80 eemaletõukava välimusega raamatut! Poeriiulitelt vastu vaatavad ebaprofessionaalsed (aga oma žanrilist kuuluvust jõuliselt manifesteerivad) kaanekujundused hoiavad minu alandliku arvamuse kohaselt otse kuritegeliku südidusega elus ulmekirjandust puudutavaid eelarvamusi ning ainult suurendavad lõhet omnivoorist lugeja ja fantastikagurmaani vahel.
 
Hoolimata ohtratest möödalaskmistest on mul siiski hea meel, et "Asumi sõbrad" eesti keeles ilmus. Loodetavasti jagub edaspidigi hulljulgust majanduslikult enam kui kahtlaseid kirjastusavantüüre ette võtta ja seda üha parema stiilitunnetusega. Ning veel: ükski "Viimase küsimuse" kordustrükk pole kunagi liiast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Ats Miller

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Alustaksin Musta Kassi tsitaadiga: "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." MK ütleb, et ei ole nii hull. Jätkem eufemismid, täpselt nii hull ongi, kui mitte veel hullem.
Teiseks (kah juba eespool mainitud): teos on vananenud.
Ehk võib-olla ma oleksin teost kõrgemalt hinnanud, lugedes seda 2003, ilmumisajal, kuid nüüd... Jah, on toredad kirjeldused, jah, on mõtteid... aga see kõik on selline... tühjavõitu tulevärk, umbes nagu vaataks (eks ole, nüüd, septembris) eelmistest jõuludest järelejäänud kuuske, kuhtunud ja tolmuseid konfette ja vettinud, juba järgmiste sügislehtedega segunenud ilutulestikuraketikesti...
Ja asi pole üldse selles, et raamat napilt slipstream. Mul tuli millegipärast ette, et tagantjärele on teada, et Neuromancerit kirjutades polnud WG-l arvutitest üldse suuremat aimu. Aga siis oli tal midagi öelda. Butafooria kannatas ära, sest -- miks mitte? Jah, sellist (arvuti)maailma ei ole kunagi olnud ega tulegi (ja see oli juba siis väga ilmne), ent raamat on ju hea.
Ehk -- lugeda tasub. Kui suuta kuidagi haakida end lahti tänapäevast ja püüda sisse elada, mis tundus "kuum" 20 a tagasi ja mismoodi siis mõned asjad võisid edasi minna... oeh, ei saa jätta nätakat panemata -- inimese meelest, kes endiselt tehnikast ja eriti arvutustehnikast suuremat ei jaga. Et minust valesti aru ei saadaks -- ala põhjalik tundmine ei ole alati hea kirjanduse conditio sine qua non. Aga antud juhul ma lugesin lehekülgede kaupa sellise kerge... tüdinud ohkega, et ja-jah, jutuks hea küll...
Ja noh, lummav ja omapärane ja detailirohke... Hm, võtame seda teistpidi, et teos pole ulme -- see ei ole ka see elu, mida elavad (või elasid 20 a eest) inimesed planeedil Maa. Ehk autor võtab tegelased ja subkultuuri ja keerab selle kõik selliseks, et teos tegelikult muutub ulmeks (ja mitte heas mõttes) -- sel pole suuremat kokkupuudet reaalsusega.
Tähendab, teosel on oma sõnum. Kohati sümpaatne.
Üldiselt -- halb raamat see ei ole.
Aga minu jättis see külmaks ja tõlkimise suhtest vähemalt seda ohtugi ei ole, et see SH sarjas ilmuks (sest loen romaane ju ikka mh ka selle mõttega, et leida midagi, mida välja anda).
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamat, mis taassüütab lootuse, et eesti keeles (ja eriti kulka diletantide, ametnike ja patoloogiliste kultuurivihkajate mahitusel) ei anta välja ainult "moesolevat" lumehelbepaska.
Samas teeb kuidagi nukraks, et raamat on kirjutatud üle poole sajandi tagasi...
 
Iseenesest on tegemist ladina-ameerikaliku väga hämara ja jabura ulmega. Et kui suht raamatu alguses on lause: "Meie tegemistest rääkimine aitab lihtsalt täita vältimatuid tühikuid, sest vahel me oleme vaesed või vangis või haiged, vahel keegi sureb või (mul on valus seda mainidagi), keegi reedab, loobub või läheb tööle maksuametisse." on see raamat mulle maha müüdud. Ja kui pisut edasi tuleb: "Me jõime nii ohtralt Nebbioltit, et mu noorem õde hakkas lõpuks rehaga lauda koristama." siis see lause on juba pigem kõigest meeldiv leid, mis iseloomustab hästi teose vaimu ja tonaalsust.
 
Ehk peotäis fantastilisi kilde, mille lugemine lepitab maailmaga.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tähendab, tavakirjandusteosena parem kui nii mõnigi tekstikogum, mida ma viimastel päevadel-nädalatel lugenud olen, ent olles lugenud juba kes teab mitmendad emast ininat selle kohta, kui pahad on inimesed ja kuidas kõik perse läheb, on mul tolerantsusega pehmelt öeldes halvasti.
 
Samas, raamat ei ole halvasti kirjutatud, nii et:
Ulme: 0
Kirjandus: 3,5
Kokku: 2
 
No olgu, paar sõna raamatust ka. Et tagakaanetekst ei valeta: viletsatest oludest pärit Sabrina, kelle on kunstikalduvusi, elab ökoloogilise allakäigu maailmas.
Minu kommentaar sellele oleks, et las ta siis olla Sabrina - raamat laseb aimata, et kuigi vast visuaalselt mitte just väärtusetu, pole tal justkui jõudugi päriselt naisena toimetada. Peale täiesti korraliku kirjutamistehnika ja teatud asjatundlikkuse kunstis annab romaanile kirjandusliku väärtuse just tajutav usutavus sedalaadi emaste inimeste kujutamisel - kui on vaja lähedust või raha, võib ju lasta ennast keppida ja tore, kui ei pea orgasmi teesklema.
Samamoodi mõjub väga siiralt, et too tegelane ka väga halbades oludes käib ringi laadimata püssiga ja sõbrustab ükoterroristiga. St muidugi on tsivilisatsioon - inimesed - kõiges süüdi! Ja peategelasel ei tule kordagi mõtet, et võib-olla on kusagil inimesi, kes... tahaksid lihtsalt elada, sest elu ei ole neile ainult hunnik sedasamust, mis tuleb kuidagi ära kannatada?... kes võib-olla on isegi õnnelikud, kuigi see kindlasti mõjub peategelase moodi ebaõnnestunumatele kahejalgsetele solvanguna?
Üldistades: tekib tunne, et teatud inimeste jaoks on (öko)katastroof teatud masohhistlik nauding - et just sellepärast nad sellest kirjutavad ja seda ootavad ja ootamisigavuse peletamiseks proovivad sedalaadi tekstidega välja manada.
Et jah, puhtkirjanduslikult tegelikult päris hea, aga milleks küll on maailmal vaja järjekordset mäda hinge märga unenägu?
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

 

Jälle 1 tühikirjandusteos, mis üritab ulmeks maskeeruda. Oh jah, maailmalõpp on ka, üleujutus.

   

Jälle 1 selline raamat, et hakkad lugema ja justkui väga halb ei olegi... Et jutt jookseb ja natuke on pinget üleval ja tegelased ka mitte kõige hullemad...  

 

Ainult et natukese aja pärast tekib tunne, et miks ma seda jura lugema pean? Mis see mulle annab? Nagu öeldud, pole raamat halvasti kirjutatud, vastu lugemine ei hakka, aga... igav ja usutamatu. Ma olen neid maailmalõpulugusid lugenud rohkem kui tarvis; mida annab juurde 1, kus pole isegi vaevutud seletama, mis õieti juhtus – lihtsalt kõik läheb perse ja mõnedel läheb pisut paremini, kuivõrd nad üldse on elus seda lugu jutustama. Oli see millegi suhtes hoiatuseks? Mille küll? Et kõik võib perse minna? Nagu see kellelegi uudiseks oleks... Ja kuidagi nagu selgelt on tunda, et teos on naise kirjutatud, kes on terve elu olnud lumehelbeke lisaks – et kõik surevad leplikult ära ja nad saavad käia üleujutatud külas rahulikult soomust tegemas...  

 

Ehk raamat ei küüni kuidagi üle tavalisest suhtedraamast, mis viidud ebatavalistesse (loe: usutamatutesse) oludesse. Mul on ta tegelaste saatusest suht ükskõik ja kui ma ei leia raamatust mitte üht kildu või mõttetera, mis kuidagigi ajusagaraid positiivselt paitaks, siis... taas – mille kuradi pärast ma seda jura lugema pean?...  
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimese hooga oleksin selle raamatu peaaegu pärast ca mõnekõmne lehe lugemist ja edasiehitsemist kõrvale visanud nagu juba paari tüütu ulmet mängiva tühikirjandusteosega tegin, kuid tasapisi läheb raamat paremaks ja seekord pean ütlema, et tüütul tekstil on oma mõte -- ega vist teisiti ei saagi seda lugu edasi anda.
 
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
 
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ehk, kui keegi seni aru ei saanud, tirisin raamatukogust hunniku Stalkeri nimekirja raamatuid ja töötan neid läbi.
 
Ega seegi suurt muud pole, kui pläku-pläku-pläku... aga noh, autor on pisut vaeva näinud ja vähemalt üritab jätta muljet, et tal on midagi öelda.
Sihuke hämarulmeline narisemine, sekka natuke põlvkondade laeva; noh, selle kirjeldused oleks nagu üleeelmisest sajandist. Sekka kunstlikku põnevust (ökoterroristid, pomm raamatukogus etc). Tegevusliine hulk (vist vähemalt 5). Lisaks tulevikule vana-aega puudutav kuidagi... hale. Samas mõned, eriti kaasaega ja lähiminevikku puudutavad tegelikult päris... loetavad.
Aga minu jaoks ei tulnud siin küll midagi kokku.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku...
 
Ja nii 600+ lehekülge.
Ulmet on mikrogrammides - 1 hele täht taevalaotuses.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Selle lora lõpus on, et ei hukkunud ükski väljamõeldud Vana-Kreeka noormees/neiu, aga minu ajurakkudel nii hästi ei läinud.
 
Pelevinil tuleb suht hästi välja õel tekst Orkistani elust -- orkide enesemõnitamist on ikka hea lugeda, Pelevini kibeduses on jõudu, hoogu ja huumorit. Aga orkidel, ka parimatel nendest ei ole... hm, tsivilisatsiooni kandvaid mõtteid. Neil ei tule isegi korralik jäljendus või (nagu antud juhul) müüditöötlus kuigi hästi välja.
 
Ehk: tüütu ja tühjavõitu tekstirisuhunnik.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Formaalselt ulme, sisuliselt argieluline narisemine.
 
Tähendab, see raamat on nagu õpikunäide, miks ma vihkan nn ajarändu igasuguste alustamata reaalharidusega tegelaste lugudes. Neis pole midagi tegemist ajarännuga, "ajaränd" on seal ainult tegevuse järjepidevuse ärakäkkimiseks -- autor ei tule toime loo kooshoidmisega normaalses maailmas ja võtab seega appi maagilise (sest teadusega pole sel kaudseimatki kokkupuudet) põhjus-tagajärje seose rikkumise, ehk paranduste tegemise juba olnud asjades. Muidugi on ka hunnik "reegleid", mille ainus mõte on logisevat süžeed kuidagi vähegi seeditavamalt esitada. Tulemus on pehmelt öeldes piinlik.
 
Mitte et mul oleks midagi žanrite segunemise kui sellise vastu ja tegelikult ju peaks pigem rõõmustama, et tühikirjandus kah ulmekaanoneid kasutab. Pigem... ütleme, on viga minus -- kui raamat reklaamib end ulmena, on mul selle vastu huvi. Ma annan heale loole andeks mannetu teaduse; ma olen selles osas elu jooksul palju tolerantsemaks muutunud; ära oota kahejalgsetelt ahvidelt rohkemat, kui nad võimelised on. Aga kui ma loen mitte millegi poolest miljonist teisest tühikirjandusüllitisest erinevat lugu, kus on ainult üks tool, mille kaudu saab pidada dialoogi minevikuga... jah, siis lähen ma turri.
 
Omaette küsimus on tõlge. Sash üldiselt on hea tõlkija, nii et viga vaevalt temas on, ilmselt on see kaudtõlke häda ja ilmselt on suurem osa jaapanipärastust juba välja auranud inglise keelde tõlkimisel, aga ainult nimed ja mõned väga elementaarsed kombed (pidev kummardamine ja kirjade kahe käe vahel üle andmine etc) tuletavad meeldet et tegu Jaapaniga. Nii et ikkagi -- minu jaoks täiesti mõttetu olmekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mehis Heinsaar jätkab raugematus tempos hämarulmelise jura kirjutamist. Ta on selles osas saavutanud vaieldamatu meisterlikkuse. Mõnes neist lugudest isegi midagi on, mõned on naljakad ja mõned puudutavad mingeid hingekeeli. Võtmesõna on siin "mõned". Et mitte mürgitust saada, olen neid lugenud jupiti. Neid on päris hea lugeda ja kuna ma just vahetult enne lugesin alamõõdulist jura, kaalusin isegi 4 panemist...
 
Tähendab, kordame. MH oskab kirjutada. Ühes tema teise kogumiku arvustuses ironiseeriti, et võib-olla on tegu kirjandusega. Mina viskan selle küsimuse õhku ilma irooniata, sest teda on kerge lugeda. Tegelikult usun, et laias pildis tuleb eestikeelsele kirjavarale kasuks, et meil on ka MH. Mind ta lood vanduma ei pane, pigem tekitavad hea tuju. Peab siis kõiges mõte olema?
Teksti loeti eesti keeles