Päikesesüsteem 22.sajandil. Eksisteerib (ilmselt mingis mõttes ÜRO edasiarendusena) United Earth Nations, millele sekundeerib Sino-Soviet Empire. Merkuuril, Kuul, Veenusel, Marsil, Jupiteri ja Saturni kuudel on teadusbaasid, samuti mõned testkolooniad. Kosmoses majandatakse usinasti - seal on mõlema suurvõimu sõjalaevastik, on turismi ja loomulikult on asteroidikaevurid. Maal on asjad kehvasti - ülerahvastatus, tänasega võrreldes veelgi rohkem pekkis ökosüsteemid, elukallidus on üle mõistuse, elukvaliteet paljude jaoks väga kehva. Niivõrd kehva, et kaevanduslaevale tööle minek on isegi võrdlemisi majanduslikult mõistlik valik. Seetõttu peategelane Ivan Pritchard ongi sebinud end kaevanduslaeva Mad Astra meeskonda ja läheb värske rohelise iduna oma elu esimesele kaevandusretkele.
Ilma eriliste spoileriteta olgu siis öeldud, et kunagi ajastuid tagasi on miski kõrgtsivilisatsiooni automatiseeritud kosmosesond jätnud päikesesüsteemi oma "saadiku", et kui siin peaks arenema intelligentne rass, siis ootaks neid ees kohtumine. Mad Astra kapten on rahalistes raskustes ja nad vajavad hädasti, et neil õnnestuks asteroidivööst leida mõni maavaraderikas kivikamakas, mille siis mõni suurkorporatsioon ära ostaks. Alguses ei lähe neil sugugi hästi. Siis aga... Nad sattuvad asteroidile, mis on nii uskumatult rikas maavaradest, et ka ainult ühe osa saagist saavad meeskonnaliikmed on hoobilt miljardärid. Aga... Juhtumisi tuvastavad nad oma asteroidijuraka ümber tiirlemas mingi väiksema kivikillu, millelt tuvastatakse anomaalia.
Minnakse seda anomaaliat siis uurima ja Ivan näpib seda ning "anomaalia" kargab talle kallale. Või nii alguses tundub. Edasi läheb kõik mingis mõttes tüüpilist rada: meeskond isoleerib Ivani, anomaaliaga väike asteroidikild lükatakse oma varanatukese juurest süvakosmosesse, asjasse sekkuvad ICDC - nakkushaiguste kontrolli keskus - ja sõjavägi. Selgub, et anomaalial on omad eesmärgid. Ivan hakkab muunduma millekski teistsuguseks.
Kulminatsioonina tuleb muidugi päästa terve inimkond.
Ideede poolest on siin siis mängus Fermi paradoks, Drake'i valem, Suured Filtrid, mis takistavad tsivilisatsioonidel mingist tasemest kaugemale arenemist. Spoilerina olgu veel öeldud, et romaani pealkiri viitab ühele sellisele filtrile.
Kokkuvõttes on mõnus, kerge lugemine. Häirima jäid mõningane pinnapealsus, pärast esimest kolmandikku läks tempo alla, mis küll õnneks viimases veerandis jälle ülespoole keris. Netiavarustes leiab arvustusi, mis heidavad ette tegelaste ebaloogilist käitumist; noh, inimesed käituvadki tihti ebaloogiliselt kõigi teiste, välja arvatud nende endi meelest... Olgu siis põhjuseks puudulik info, segavad emotsioonid või mis tahes. Kusjuures neid loogika (masina loogika vs inimese loogika) küsimused on ka romaanis lahkamist leidnud. Samuti eneseteadlikkuse ja üldse inimeseks olemise küsimused.
Ilma eriliste spoileriteta olgu siis öeldud, et kunagi ajastuid tagasi on miski kõrgtsivilisatsiooni automatiseeritud kosmosesond jätnud päikesesüsteemi oma "saadiku", et kui siin peaks arenema intelligentne rass, siis ootaks neid ees kohtumine. Mad Astra kapten on rahalistes raskustes ja nad vajavad hädasti, et neil õnnestuks asteroidivööst leida mõni maavaraderikas kivikamakas, mille siis mõni suurkorporatsioon ära ostaks. Alguses ei lähe neil sugugi hästi. Siis aga... Nad sattuvad asteroidile, mis on nii uskumatult rikas maavaradest, et ka ainult ühe osa saagist saavad meeskonnaliikmed on hoobilt miljardärid. Aga... Juhtumisi tuvastavad nad oma asteroidijuraka ümber tiirlemas mingi väiksema kivikillu, millelt tuvastatakse anomaalia.
Minnakse seda anomaaliat siis uurima ja Ivan näpib seda ning "anomaalia" kargab talle kallale. Või nii alguses tundub. Edasi läheb kõik mingis mõttes tüüpilist rada: meeskond isoleerib Ivani, anomaaliaga väike asteroidikild lükatakse oma varanatukese juurest süvakosmosesse, asjasse sekkuvad ICDC - nakkushaiguste kontrolli keskus - ja sõjavägi. Selgub, et anomaalial on omad eesmärgid. Ivan hakkab muunduma millekski teistsuguseks.
Kulminatsioonina tuleb muidugi päästa terve inimkond.
Ideede poolest on siin siis mängus Fermi paradoks, Drake'i valem, Suured Filtrid, mis takistavad tsivilisatsioonidel mingist tasemest kaugemale arenemist. Spoilerina olgu veel öeldud, et romaani pealkiri viitab ühele sellisele filtrile.
Kokkuvõttes on mõnus, kerge lugemine. Häirima jäid mõningane pinnapealsus, pärast esimest kolmandikku läks tempo alla, mis küll õnneks viimases veerandis jälle ülespoole keris. Netiavarustes leiab arvustusi, mis heidavad ette tegelaste ebaloogilist käitumist; noh, inimesed käituvadki tihti ebaloogiliselt kõigi teiste, välja arvatud nende endi meelest... Olgu siis põhjuseks puudulik info, segavad emotsioonid või mis tahes. Kusjuures neid loogika (masina loogika vs inimese loogika) küsimused on ka romaanis lahkamist leidnud. Samuti eneseteadlikkuse ja üldse inimeseks olemise küsimused.