Endine tarkvarainsener ja -ärimees Bob Johansson, kellest on saanud mitukümmend kloonitud kosmosesondi, jätkab "Bobiverse" sarja teises osas oma seiklusi samaaegselt mitmes erinevas tähesüsteemis. Esimeses osas alguse saanud tegevusliinid lähevad sujuvalt edasi. Jätkuvalt on käsil näiteks inimeste ümberasustamine tuumasõja tõttu elamiskõlbmatuks muutunud Maalt, nagu ka ühe kiviaja tasemel võõrtsivilisatsiooni jaoks jumala mängimine. Olulisema uue liinina tuleb sisse kokkupuude kõrgemal arengutasemel vaenuliku võõrtsivilisatsiooniga. Sarja esimese kahe osa tegevustik on omavahel tihedalt seotud, ja arvestades kuidas teine osa lõpeb on ilmselge et kolmas läheb samast kohast hooga edasi. Võib isegi öelda et tegu ei olegi sarjaga vaid ühe pika romaaniga mis ilmub mitmes järgus. Igatahes selle sarja lugemisel ei ole mingite osade vahelejätmine või "vales" järjekorras lugemine soovitatav.
Erinevalt paljudest teistest sarjadest ei teki "Bobiverse" puhul teise osani jõudes tunnet et autoril ei ole enam midagi uut pakkuda aga edasi kirjutada justkui tahaks. Pigem jättis teine osa isegi parema mulje kui esimene. Arvestades et tegu on üleüldse Taylori teise romaaniga (ehk siis sarja avaosa oli Taylori esikromaan) võiks loota et tase tõuseb edaspidi veelgi ja sündinud on uus kosmoseooperite kunn.
Bobiverse sarja romaanid on mahult pigem õhukesepoolsed (300+ lehekülge) ja nende kaante vahele on mahutatud päris palju teemasid ja tegevusliine - transhumanism, postapo, inimkonna kokkupuude erinevate kõrgemal ja madalamal arengutasemel võõrtsivilisatsioonidega... Märkimisväärne, kuidas seejuures ei teki lugemisel tunnet et mingitest teemadest on liiga pealiskaudselt "üle kapatud" ega kao lugejal seda erinevate tähesüsteemide vahel hüplemist jälgides järg käest.
5, kiitusega.
Erinevalt paljudest teistest sarjadest ei teki "Bobiverse" puhul teise osani jõudes tunnet et autoril ei ole enam midagi uut pakkuda aga edasi kirjutada justkui tahaks. Pigem jättis teine osa isegi parema mulje kui esimene. Arvestades et tegu on üleüldse Taylori teise romaaniga (ehk siis sarja avaosa oli Taylori esikromaan) võiks loota et tase tõuseb edaspidi veelgi ja sündinud on uus kosmoseooperite kunn.
Bobiverse sarja romaanid on mahult pigem õhukesepoolsed (300+ lehekülge) ja nende kaante vahele on mahutatud päris palju teemasid ja tegevusliine - transhumanism, postapo, inimkonna kokkupuude erinevate kõrgemal ja madalamal arengutasemel võõrtsivilisatsioonidega... Märkimisväärne, kuidas seejuures ei teki lugemisel tunnet et mingitest teemadest on liiga pealiskaudselt "üle kapatud" ega kao lugejal seda erinevate tähesüsteemide vahel hüplemist jälgides järg käest.
5, kiitusega.