Kasutajainfo

Dennis E. Taylor

Teosed

· Dennis E. Taylor ·

We Are Legion (We Are Bob)

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
2
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (4)

Bob Johansson on umbes meie kaasajal elav jõukas noor mees kes sõlmib lepingu firmaga mis lubab kliendi ootamatu surma korral tema surnukeha külmutada et see siis kunagi tulevikus uuesti ellu äratataks. Üsna varsti pärast lepingu sõlmimist juhtubki nii et Bobile sõidab auto otsa, tal kaob pilt eest... ja tuleb tagasi. Mööda on läinud 130 aastat, aga juhtunud ei ole siiski päris see mida lepingus lubati. Nimelt on vahepealse aja jooksul USAs pääsenud võimule kristlikud fundamentalistid ja krüogeenika on tunnistatud jumalateotuseks. Bob ei ole enam inimene vaid tarkvara. Tüüpidel kes Bobi sisse skaneerisid ja arvutisse salvestasid on idee teha temast aju valmivale kosmosesondile. Sondi missiooniks on lennata teise tähesüsteemi, seal leiduvate ressursside baasil ehitada endast koopiaid ja saata need omakorda uutesse tähesüsteemidesse et niimoodi uurida läbi võimalikult suur osa kosmost ja võib-olla leida asustamiskõlblikke planeete.
Lisaks USAle töötavad samasuguse tehnoloogia kallal veel mitmed suurriigid, ja mitte edutult. Bobist saab osaleja kosmose hõivamise võidujooksus. Mõistagi tähendab see võõraste tähtede läheduses peetavaid lahinguid kus konkureerivate riikide kosmosesondid teineteist ulmerelvadega pilbasteks tulistavad (lootes seejuures et viimane backup on ikka taastatav), aga mitte ainult. Kloonitud Bobide armaadal tuleb tegelda muuhulgas näiteks esmakontakti loomisega primitiivse võõrtsivilisatsiooniga kui ka elanikkonna päästmisega Maalt kus asjad vahepeal päris käest ära lähevad.
Juba teose pealkirjast jääb mulje et tegu ei ole just surmtõsise tekstiga, ja nii ongi. Otseselt komöödia või paroodia zanri see teos kindlasti ei kuulu ja naerma ta ei aja, aga kerge mõnus huumor on tajutav igal teisel leheküljel ja see muudab lugemise tublisti meeldivamaks. Kasuks tuleb ka autori ilmselge pädevus IT valdkonnas mis minu kui sama ala inimese jaoks tegi tarkvaralise Bobi tegelasena üpriski usutavaks. Samas IT-zargooniga eriti üle ei pingutata, nii et muult elualalt pärit lugejal ei ole põhjust karta arusaamatusse terminoloogiasse uppumist. Tulenevalt peategelase virtuaalsest olemusest ei leia sellest teosest suuri inimsuhete draamasid. Põgusaid mõtisklusi transhumanistlikes küsimustes tuleb küll ette, aga üldiselt on lugemiselamuse järelmaitse siiski pigem nagu lõbusal ajaviitelisel arvutimängul, mitte sedalaadi tekstil milles püstitatud suurtele filosoofilistele küsimustele või eriti originaalsetele teaduslik-tehnilistele ideedele lugeja veel nädal aega pärast raamatu sulgemist tagasi mõtleks.
Olgu veel mainitud et tegu on "Bobiverse" nimelise sarja avaromaaniga, mille teine osa peaks ilmuma juba lähinädalatel. Jääme ülekeskmise huviga ootama.
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu suureks plussiks ja miinuseks samal ajal on see vankumatu optimism, millega Bob suhtub enda uude digitaalsesse minasse, kosmose hõivamisse, tervete planeetide maasarnastamisse, lahingutesse konkurentidega, isegi iseenda surmasse. Olgu tegu mistahes jamaga, helge tulevik terendab silmapiiril ja kõik on justkui hästi isegi kui on ilmselge, et tegelikult on vägagi kehvasti.
 
Et tegemist on vähemalt osalt transhumanistliku teemaga, siis tegelikult võiks ikka rohkem sellele tähelepanu pühendada küll. Sellisel kujul nagu praegu on raamatus selgelt kaks-kolm suuremat osa - esiteks nö sissejuhatus, kus põgusalt tutvustatakse Bobi enne kui ta surma saab ja kuidas ta siis "kasvab" kosmosesondi ajuks. Mu meelest on selle osa juures päris tore see taustal toimiv usufanaatikute kildkondade hõõrumine USA õigusjärglase FAITH'i poliitladvikus. Teiseks suuremaks osaks on siis paari Bobi "järeltulija" pingutused Maa elanikonna riismete päästmisel. Kõige selle vahele on pikitud siis teiste tähesüsteemide uurimist, koos kosmoselahingute ja kontaktidega. Lõpp on selline selgelt "järgneb..." ilmega. Ja kusjuures täitsa tekkib tahtmine järgmine osa kätte võtta.
 
Igati tore lugemine oli. Ja nalja ikka sai küll :)
Teksti loeti inglise keeles

just selline ulme, mida nohiklik ulmefänn minus on eluaeg tahtnud. Palju tehnoloogiat, palju mastaapsust, hulga lahedaid ideid jne. Väga suur rõhk on just transhumanismil, kus on ühe inimese võimalikud piirid seal. Kas üks inimene on võimeline ületama aja ja ruumi kõik piirid ja uurima kogu universumi kehatu digitaliseeritud olendina, mis võib teha endast lõputult koopiaid ning toota lõputus koguses uusi masinaid ja ideid ning konseptsioone. Panin kõhklemata viie ära kuigi, kui nüüd muutuda nohiklikust ulmefännist küüniliseks kirjandussõbraks siis arenguruumi autoril on. Tahaks näha rohkem peategelase minade vahelisi konflikte ja arusaamatusi, Ka võiks nõks nuriseda autori kosmoseteadmiste üle. Kosmoselahinguid kirjeldatakse natuke liiga vähe ja kohati jäävad nad segaseks, arusaamatuks jääb, kuidas saab Bob just hetk tagasi välja tulistatud rakette uuesti üles korjata, kas ta ei peaks ootama kuni see on oma trajektoori ära teinud vms. Samuti on vähe selgitust saanud see, et miks Bob ei saa ikkagi lükata kogu asteroidivööndit 3d printereid täis mis toodavad uusi 3d printereid jne. See kaotaks ju kohe resursipuuduse, mis takistab tal näiteks maalasi ümberasustamast ja isegi kui printerite tootmine on esialgu aeglane oleks nende juurdetekkimise tempo eksponentsiaalne. Aga neist pisiasjust hoolimata mõnus lugemine, kiire, hoogne ja transhumanismi suhtes meeldivalt jaatav ning optimistlik.
Teksti loeti inglise keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Loole oleks ilmselt juurde andnud mingi keskse peategelase või väiksema peategelasegrupi olemasolu, kelle silmade läbi toimuvat näidataks. Oleks kellele kaasa elada.
 
Hetkel tegelikult meenutab toimuv sellist mõnusat muusikavideot, kus kaamera liigub suvaliselt mööda ruume ringi ja võtab üles, mis silma jääb. Bändi osas on vahakujud ja solisti näha ei ole :D no kujuta ette, kui järgnevas videos laulu ja solisti ei oleks - midagi olulist oleks jalamaid puudu: https://www.youtube.com/watch?v=BP3wAfIIhAo
 
Möll on mõnus, tegevuspaik ja seltskond sobituvad kokku ja loovad kõik hea fiilingu verepulmaks, selle kõige eest punkt juurde. Fiiling oli, aga mõnes kohas oleks võinud tempo korraks maha võtta ja toimuvat nõks ka süvitsi lahata, kus tegelased seletavad lugeja jaoks lahti, mis ja kus ja püüavad lugejaga sõbraks saada.
 
Seos telefonimängu ja kollide elustumise vahel oli aimatav aga jäi segaseks. Sellise slasheri lugeja tahab et asi tehakse ikka puust ja väga tilkuvalt punaseks. Tilkumist oli kohe mõnusalt, nii head verest libedat treppi, millest lugeja saaks alla kukkuda on kohe lust lugeda aga trepipuud jäi väheks :D Lugeja kukkus ilma trepita niisama alla vereloiku :D
 
Aga midagi sarnast (kus on lisaks ka peategelane ja kõik on puust ja punane), tahaks edaspidi veelgi kindlasti lugeda.    
Teksti loeti eesti keeles

Uljas, väga uljas. Aga see, et rüütlihärra kongist nii lihtsalt pärast massimõrva välja lasti... hmm, see tundus veider, ning kuskohast ta äkki sõna "portaal" üles korjas?
Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Seekord võitleb leegion Valrus siis Masinate maailmas. Raamatu ainus miinus on, et noist masinatest räägitakse üsna vähe. Neid muidugi rapitakse veidi ja nemadki tapavad inimesi - peamiselt küll inimeste seljast töödeldud metalli õgides - mis sa hing ikka vaenuliku atmosfääriga planeedil ilma kaitsekostüümita teed, eks tuleb surra. 
Aga muidu läheb seeria minu meelest aina paremaks. Peategelane areneb, üha enam ilmub põnevaid kõrvaltegelasi. Tähtedevaheline poliitika muutub üha keerulisemaks. Mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukad tulevad ja teevad asja eest teist taga esiteks kerge vaippommituse ja siis külvavad Maa üle ka bioterminaatoriga, mis hävitab kõik elava. Siiski suudab mõni miljon inimest kes on asustatud paikadest eemal nagu näiteks allveelaevades, arktikas vms kohtades, ellu jääda. Keegi ei saa aru, miks see vajalik oli, sest elama ei kavatse tulnukad siia jääda.
Meie peategelane on suht äkilise meelelaadiga noormees, kes, nähes tulnukate laeva maandumas, ründab neid, sest ega elulootust niikuinii ei ole. Ja satub koos sõbraga tulnukate laeva. Ja siis läheb lahti kosmiline madin, kus inimestest üritatakse luua supersõdureid, kes peavad sõdima ühtede tulnukate poolt ja teiste vastu, olles ise orja seisuses.
Selline natuke naiivse algusega, kuid väga süngeks arenev kosmiline sõjaromaan. Heppner ei ole tegelaste kujutamisel just eriti tugev, kuid vägevad mastaapsed sündmused, korralik kosmosesõda ja sünge tulevik kaalub selle kõik üles. 
Teksti loeti inglise keeles

Maailm, kus tegutsevad koos kõrgtehnoloogia ja maagia. Neil, kes on võimelised maagiat kasutama on kõrgklassis ja mida väiksemad on oskused, seda allapoole ka sotsiaalne staatus kukub.
Peategelanna Neve Marchi ema on irkaanlaste (putukamoodi elukad) poolt sõjaohvrina vägistatud ja selle tulemusena on Neve nahk kohati imelikult kitiinine. Arvatakse, et sellised ei ole maagiaks võimelised ja seepärast on tema ainus võimalus kuskil karjääri teha, kaitsejõududes kahurilihana. Ühel ülesandel satub ta aga ebatavaliste, ohtlike ja reetlike sündmuste keerisesse. 
Ma ütleks, et suhteid ja intriige ning tulistamist ja madinat on selles romaanis just võrdselt, nii et peaks sobima mõnuga lugeda ka naislugejaile. Mulle väga meeldis see veidi omapärane maagia, mis selles maailmas oli. Tehnoloogia ja maagia loomulik segu tegi selle maailma minu jaoks eriti huvitavaks.
Lisaks vahvad tegelased, huvitav maailm, mõnusad seiklused. 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Jon Hawkins ja ta meeskond said eelmises osas omale hiiglasliku tehisintelligentsi juhitava tähelaeva. Nüüd kõpitsevad nad seda tasapisi üles, et valmistuda võõr-AI võimalikuks järgmiseks sissetungiks. Aga ohoo - selgub, et enne hukku oskas AI endast varukoopia maha jätta ja see ehitab Päikesesüsteemi äärealal endale uut laevastikku. Mis muud, kui tuleb plasmakahurid kuumaks kütta ja kihutada taas inimkonda päästma. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et inimkond ise eesotsas kommunistliku Maaga üritab tal vaipa, õigemini superlaeva alt ära tõmmata. Sõda kahel rindel ja kosmilises mastaabis. 
Tase pole kehvem, kui eelmises osas. Ehk siis - kõrgkirjandus just ei ole, aga see-eest madinat ja ulmet on kõriauguni. Mina olen rahul ja järg ka juba ostetud. :)
Teksti loeti inglise keeles

Kosmosejaamas Horus käib madin häkkerite ja supersõdurite vahel. Endine merejalaväelane, nüüd kosmosekorporatsiooni New Origins sõdur hüüdnimega Stealth, on mures, et koos superiks saamisega kadusid tal mälestused varasemast elust. Aeg-ajalt on tal mingeid mälusähvatusi nagu oleks tal kunagi olnud naine. Alice, tema naine, otsib samal ajal vastuseid, kuhu kadus tema mees, kes läks kosmosesse head palka teenima. Osava arvutispetsina smugeldab ta end kosmosejaama ja avastab, et seal käib halastamatu sõda kahe grupi vahel, mille eri pooltel sõdivad nüüd ka tema ja ta kadunud abikaasa.
Väga vahva, üübertehnikaga varustatud ja geneetiliselt ülespumbatud tegelastega madin. Möllu, häkkimisi, lahinguid, verd ja plahvatusi terve hiiglasliku kosmosejaama jagu.
Teksti loeti inglise keeles

Maa laevastik madistab mingil võõral planeedil. Esiplaanil on Black Scull nimelise mehhaniseeritud jalaväerühma siseelu ja heitlused. Hästi edasi antud mil-sf. Lõpp oli liiga järsk, ilmselt seepärast, et see on sarja esimene osa. Aga intrigeeris ja loeks järge küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hoogne ja vahva lugu. Sissejuhatus ehk tõesti veidi venib ja selle sidumine põhitegevusega oleks andnud loole juurde aga ulmebutafooria, head ideed ja punk on mulle alati meeldinud ja siin loos on need kolm kenasti kokku köidetud. Tubli! Nii hoida ja edasi tähtede poole :D
Teksti loeti eesti keeles

Tulnukad tulevad, korjavad Maalt hunniku inimesi ja treenivad neid kosmosesõduriteks. Sõdalasi on neil vaja selleks, et hakata vastu kuskilt Linnutee keskmest kord tuhande aasta järel ilmuvate Impeeriumlastele, kes pealtnäha põhjustea tapavad maha kõik, kes ette jäävad.
 
Algus on ehk veidi veniv, kuid muidu igati vahva raamat. Larsoni peategelased, ma vaatan on enamus sellised "teen, mis tahan" rebel tüübid ja naisi murravad nad nagu loogu. Siin ongi kõvasti nii seksi, kui vägivalda eri liikide vahel. Mis selle maailma huvitavaks teeb, on erinevatest tulnukate puntidest kokku klopsitud vastuhakuarmee ülesehitus ja toimimisprintsiibid. Veider ja ebaratsionaalne paiguti ja pead raputama panev ja lugejale mõnus vaheldus. Tegemist sarja avateosega.
Teksti loeti inglise keeles

Maa vallutab järjest teisi, meie päikesesüsteemide planeetide ümber olevaid iseseisvaid riike. Ootamatult ilmub aga kosmosesügavusest tulnukate laev, mis tundub võitmatu ja keerab kõik plaanid kõigil kummuli. Peategelaseks, kes pahadega sõdima hakkab, on Maa-vastaste palgasõdurite rügemendi viimane ellu jäänud ohvitser ja tema mehed-naised.
 
Möllu on. Kosmost on kõvasti - kogu tegevus toimub avakosmoses. Vahvaid tegelasi on nagu ka. Üle kolme tärni ei tahaks anda, sest vahepeal tundus sisu nõks liiga usutamatuid pöördeid võtvat. Ehk oleks neid isegi uskunud, kui tegelaste motivatsioone oleks paremini lahti kirjutatud, mitte ainult moka otsast mainitud. Lugesin siiski huviga, sest juba raamatut kätte võttes eeldasin, et see pole hard SF vaid kosmosemärul. Aga see on siiski tugevate hard-SF elementidega teos, igaks juhuks mainin.  Kosmosemärulit ma eeldasin, seda ka sain. Tegemist on sarja avaromaaniga, siis oli piisavalt hea, et loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üks arvutimänge armastav noormees, kes on alles 24 aastat vana, avastab,et peab tööle minema. See kohutav sündmus tuleneb sellest, et ta ema kaotab töö ja isa palgast ei piisa kolme inimese ülalpidamiseks. Kuna noormees ei oska suurt midagi peale tulistamismängude, siis läheb ta viimaks ennast muude võimaluste puudumisel pakkuma kosmiliste palgasõdurite erinevatesse kompaniisse. Sealgi teda eriti keegi ei taha, kuid patuga pooleks saab viimaks end kirja. 
Noormees avastab, et pärissõda ei ole päris see, mis arvutimängud. Tegelt kohe üldse mitte see. Võrdlus on eriti hea selle poolest, et ta satub sõdima päriselt samale planeedile, kus ta on ka mingi mängu läbinud. 
Kokkuvõtteks - lobe lugemine, palju kiiret märulit, tulistamist, dinosaurus-tulnukaid, macho-mehest peategelane, ootamatud süžeepöörded. Üldiselt mulle meeldis, võtan kindlasti ka järjed ette. Läheb samasse kategooriasse Skalzy "Vanamehe sõjaga", kellele meeldis too, võib ka Larsoni raamatu ette võtta.
Miks viite tärni ei saanud: Kiirelt kirjutatud ja kiirelt loetav mis tähendab, et üldiselt peab ühe silma mingite asjade koha pealt kinni hoidma ja ütlema enesele, et see ei ole hard sf, see on kosmosemärul, see ei pea nii detailne ja loogiline olema. Aga noh, vahepeal siiski tahaks :D siis saaks viie kätte.
A miks neli tärni väärt oli? Larson oskab kirjutada nii, et tühja juttu üldiselt ei ole. Räägitakse asjast, tehakse asju ja need asjad on loo seisukohalt olulised ja minu jaoks huvitavad. Väga huvitav näiteks oli see, mis on ka kaasaja lääne sõdades oluline: Reeglid, mille järgi sõdida.  Kui palgasõdurite lepingus on kirjas, et õhujõude ei kasuta, siis õhujõude ei kasuta ja see muudab sõdimise tegelaste jaoks keerulisemaks. Tehnikat ja vahendeid nagu on, aga kasutada ei tohi. 
Teksti loeti inglise keeles

Kosmiline orjakaubandus ja eetilised probleemid.
Täitsa olen nõus, et esikohavääriline lugu, nii oma teema ja selle lahenduse poolest. Mulle meeldis. A laused võiks teinekord veidi siledamad olla :D See kergendaks tublisti lugemist. Eriti dialoog oli veidi kuiv ja nurgeline. 
Teksti loeti eesti keeles