Kasutajainfo

Dennis E. Taylor

Teosed

· Dennis E. Taylor ·

We Are Legion (We Are Bob)

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Bob Johansson on umbes meie kaasajal elav jõukas noor mees kes sõlmib lepingu firmaga mis lubab kliendi ootamatu surma korral tema surnukeha külmutada et see siis kunagi tulevikus uuesti ellu äratataks. Üsna varsti pärast lepingu sõlmimist juhtubki nii et Bobile sõidab auto otsa, tal kaob pilt eest... ja tuleb tagasi. Mööda on läinud 130 aastat, aga juhtunud ei ole siiski päris see mida lepingus lubati. Nimelt on vahepealse aja jooksul USAs pääsenud võimule kristlikud fundamentalistid ja krüogeenika on tunnistatud jumalateotuseks. Bob ei ole enam inimene vaid tarkvara. Tüüpidel kes Bobi sisse skaneerisid ja arvutisse salvestasid on idee teha temast aju valmivale kosmosesondile. Sondi missiooniks on lennata teise tähesüsteemi, seal leiduvate ressursside baasil ehitada endast koopiaid ja saata need omakorda uutesse tähesüsteemidesse et niimoodi uurida läbi võimalikult suur osa kosmost ja võib-olla leida asustamiskõlblikke planeete.
Lisaks USAle töötavad samasuguse tehnoloogia kallal veel mitmed suurriigid, ja mitte edutult. Bobist saab osaleja kosmose hõivamise võidujooksus. Mõistagi tähendab see võõraste tähtede läheduses peetavaid lahinguid kus konkureerivate riikide kosmosesondid teineteist ulmerelvadega pilbasteks tulistavad (lootes seejuures et viimane backup on ikka taastatav), aga mitte ainult. Kloonitud Bobide armaadal tuleb tegelda muuhulgas näiteks esmakontakti loomisega primitiivse võõrtsivilisatsiooniga kui ka elanikkonna päästmisega Maalt kus asjad vahepeal päris käest ära lähevad.
Juba teose pealkirjast jääb mulje et tegu ei ole just surmtõsise tekstiga, ja nii ongi. Otseselt komöödia või paroodia zanri see teos kindlasti ei kuulu ja naerma ta ei aja, aga kerge mõnus huumor on tajutav igal teisel leheküljel ja see muudab lugemise tublisti meeldivamaks. Kasuks tuleb ka autori ilmselge pädevus IT valdkonnas mis minu kui sama ala inimese jaoks tegi tarkvaralise Bobi tegelasena üpriski usutavaks. Samas IT-zargooniga eriti üle ei pingutata, nii et muult elualalt pärit lugejal ei ole põhjust karta arusaamatusse terminoloogiasse uppumist. Tulenevalt peategelase virtuaalsest olemusest ei leia sellest teosest suuri inimsuhete draamasid. Põgusaid mõtisklusi transhumanistlikes küsimustes tuleb küll ette, aga üldiselt on lugemiselamuse järelmaitse siiski pigem nagu lõbusal ajaviitelisel arvutimängul, mitte sedalaadi tekstil milles püstitatud suurtele filosoofilistele küsimustele või eriti originaalsetele teaduslik-tehnilistele ideedele lugeja veel nädal aega pärast raamatu sulgemist tagasi mõtleks.
Olgu veel mainitud et tegu on "Bobiverse" nimelise sarja avaromaaniga, mille teine osa peaks ilmuma juba lähinädalatel. Jääme ülekeskmise huviga ootama.
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu suureks plussiks ja miinuseks samal ajal on see vankumatu optimism, millega Bob suhtub enda uude digitaalsesse minasse, kosmose hõivamisse, tervete planeetide maasarnastamisse, lahingutesse konkurentidega, isegi iseenda surmasse. Olgu tegu mistahes jamaga, helge tulevik terendab silmapiiril ja kõik on justkui hästi isegi kui on ilmselge, et tegelikult on vägagi kehvasti.
 
Et tegemist on vähemalt osalt transhumanistliku teemaga, siis tegelikult võiks ikka rohkem sellele tähelepanu pühendada küll. Sellisel kujul nagu praegu on raamatus selgelt kaks-kolm suuremat osa - esiteks nö sissejuhatus, kus põgusalt tutvustatakse Bobi enne kui ta surma saab ja kuidas ta siis "kasvab" kosmosesondi ajuks. Mu meelest on selle osa juures päris tore see taustal toimiv usufanaatikute kildkondade hõõrumine USA õigusjärglase FAITH'i poliitladvikus. Teiseks suuremaks osaks on siis paari Bobi "järeltulija" pingutused Maa elanikonna riismete päästmisel. Kõige selle vahele on pikitud siis teiste tähesüsteemide uurimist, koos kosmoselahingute ja kontaktidega. Lõpp on selline selgelt "järgneb..." ilmega. Ja kusjuures täitsa tekkib tahtmine järgmine osa kätte võtta.
 
Igati tore lugemine oli. Ja nalja ikka sai küll :)
Teksti loeti inglise keeles

just selline ulme, mida nohiklik ulmefänn minus on eluaeg tahtnud. Palju tehnoloogiat, palju mastaapsust, hulga lahedaid ideid jne. Väga suur rõhk on just transhumanismil, kus on ühe inimese võimalikud piirid seal. Kas üks inimene on võimeline ületama aja ja ruumi kõik piirid ja uurima kogu universumi kehatu digitaliseeritud olendina, mis võib teha endast lõputult koopiaid ning toota lõputus koguses uusi masinaid ja ideid ning konseptsioone. Panin kõhklemata viie ära kuigi, kui nüüd muutuda nohiklikust ulmefännist küüniliseks kirjandussõbraks siis arenguruumi autoril on. Tahaks näha rohkem peategelase minade vahelisi konflikte ja arusaamatusi, Ka võiks nõks nuriseda autori kosmoseteadmiste üle. Kosmoselahinguid kirjeldatakse natuke liiga vähe ja kohati jäävad nad segaseks, arusaamatuks jääb, kuidas saab Bob just hetk tagasi välja tulistatud rakette uuesti üles korjata, kas ta ei peaks ootama kuni see on oma trajektoori ära teinud vms. Samuti on vähe selgitust saanud see, et miks Bob ei saa ikkagi lükata kogu asteroidivööndit 3d printereid täis mis toodavad uusi 3d printereid jne. See kaotaks ju kohe resursipuuduse, mis takistab tal näiteks maalasi ümberasustamast ja isegi kui printerite tootmine on esialgu aeglane oleks nende juurdetekkimise tempo eksponentsiaalne. Aga neist pisiasjust hoolimata mõnus lugemine, kiire, hoogne ja transhumanismi suhtes meeldivalt jaatav ning optimistlik.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles