Kasutajainfo

Dennis E. Taylor

Teosed

· Neal Asher ·

Gridlinked

(romaan aastast 2001)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (5)

Neal Asheri romaanides on nii palju tegevust, ideid, kummalisi elukaid ja fantaasialendu, et lühidalt on üsna raske seda kõike kokku võtta. Lisaks läbitakse raamat peadpööritava kiirusega, üks kaelamurdev stseen järgnemas teisele. Tegu on Maa Keskjulgeoleku agendi Ian Cormaci esimese seiklusega. Ian Cormac on selline üsna jamesbondilik tegelane, suurte volitustega agent, kes uurib AIde (usun et ei pea siinkohal seletama, mis on AI; iga vähegi ulmet lugenud/vaadanud inimene peaks selle terminiga tuttav olema) poolt juhitud inimtsivilisatsiooni Polityt ohustavaid asju. Cormac on umbes kolmkümmend aastat olnud gridlinked - otseühenduses võimsa keskvõrguga, mis annab hetkega igasugust taustinformatsiooni ükskõik mille kohta, millega ta parajasti kokku puutub. Ühenduses olemine on aga hakanud teda mõjutama, ta inimlikud tunded on jäämas tagaplaanile ja ta on emotsionaalselt muutumas masinaks. Sellepärast laseb ta end terava kahjutundega lahti ühendada.

Lugu saab alguse, kui Cormac on parajasti sisse imbunud kuhugi Separatistide organisatsiooni, kes võitlevad Polity ülemvõimu vastu. Separatistid kasutavad oma võitluses terrorit ja neile vastatakse samaga; Cormac tapab juhtiva separatisti Arian Pelteri õe ja maniakist Pelter vannub kättemaksu ning asub teda mööda planeete jälitama. Kaasas on tal kari kõrilõikajaid ja lahtimurtud ja reprogrammeeritud teadvusega android sarjast 25, Mr. Crane. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuigi lõpus pekstakse Mr. Crane täiesti tükkideks kahe Cormaciga kaasas olnud kõrgema sarja androidi poolt, pole ta sarjast kuhugi kadunud – Cormaci sarja kolmas raamat, Brass Man, just nimelt Crane’i saatust vaatlebki.

Cormac saadetakse uurima planeedil Samarkand toimunud telepordivärava hiigelplahvatust, mis surmas miljoneid ja kuna väravast ei valgunud enam maasarnastamiseks hädavajalikku soojust, on planeet muutumas tagasi jääkamakaks. Peagi selgub, et kuidagi on asjaga seotud kummaline entiteet Dragon, neljast kilomeetrise läbimõõduga kerast koosnev biomehhaaniline olend, kes on täiesti ilmselgelt mitteinimliku päritoluga ja kelle motivatsioon ja käitumine on enam kui kahtlased ja umbusku tekitavad. Cormacile hingavad veel kuklasse psühhopaadist terrorist koos psühhopaadist androidiga.

Edasi polegi mõtet rääkida. Soovitan soojalt lugeda: kuigi esmapilgul kubiseb raamat hiigelkogusest teadusest ja lähemalt uurimata on teda kerge liigitada hard sf alla, on tegelikult tegu siiski zhanriga, mida kaldutakse nimetama New Space Operaks, ja mille vaieldamatu meister ja novaator Neal Asher on. Hoolimata tõesti muljetavaldavast “teadusest” ja igasugu imevidinate kirjeldustest on raamatut siiski ülikerge lugeda, seda tänu tõesti hoogsale süzheele, mis ei lase hetkekski tempot maha võtta ja Asheri mõnusast, kerge huumoriga maitsestatud kirjutamisstiilist, mis meenutab kohati aurupunki.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arust oli põhjus, miks peategelane võrgustikust lahti võeti, suht punnitatud - eesmärk oli lihtsalt leida põhjus, miks ta ei peaks pidevalt võrgust igast infot saama.

Seda raamatut lugedes oli tunne, nagu loeks hollivuudi löömafilmi stsenaariumi. No täiesti. Selle alusel annaks kenasti ilusa sarja teha.

Kolme saab selle eest, et lõpp oli segaselt kirjutatud. Lugesin läbi ja jäin mõtlikult jõllimata - et misasja? Mis nüüd toimus siis? Wikipedias olid lahked inimesed teinud sisukokkuvõtte ja sealt siis lugesin, mis toimus ja miks toimus.

Teksti loeti inglise keeles

BAAS arvab küll teisiti, kuid mõningad muud allikad ütlevad et "Gridlinked" on Asheri esimene romaan. Lugedes on seda ka tunda, sest võrreldes näiteks hilisema "Skinneriga" on tegu tunduvalt lahjema kraamiga.

Teos koosneb kahest liinist, mis mõlemad kannatavad probleemide all. Üks, mahu poolest suurem liin on agent Cormacki konflikt terroristidega. Selle osa probleemiks, nagu Liisa Vesik juba ülalpool kirjutas, on tunne et seda kõike on kümneid kordi juba loetud või kinolinalt nähtud. Samas on selles eriliste pretensioonideta kirja pandud seikluses piisavalt sellist hoogu ja särtsu et halvaks ei saa seda mingil juhul nimetada.

Teine tegevusliin, kokkupuude maavälist päritolu Dragoniga, tuuakse ootamatult sisse kusagil poole romaani peal ja see peaks vist mõjuma kuidagi eriti salapärase või lausa õudsena, umbes nagu Dan Simmonsi loodud Veristaja. Välja kukub see aga pigem piinlikult koomiline nagu vaataks tänapäeval mõnda 1970ndate ulmefilmi. Ja need osad, mis ei mõju koomiliselt, mõjuvad jällegi segaselt. Ma ei viitsi Wikipediast ka järgi uurima hakata mis värk selle Dragoniga siis tegelikult oli, sest selleks ei suutnud teema mind piisavalt köita.

Kokkuvõttes võib julgesti öelda et tegu on igati tubli keskpärase kraamiga ja pole mingit põhjust miks lugeja peaks mõnele muule ulmeromaanile just seda eelistama.

Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles

Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles

Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis taassüütab lootuse, et eesti keeles (ja eriti kulka diletantide, ametnike ja patoloogiliste kultuurivihkajate mahitusel) ei anta välja ainult "moesolevat" lumehelbepaska.
Samas teeb kuidagi nukraks, et raamat on kirjutatud üle poole sajandi tagasi...
 
Iseenesest on tegemist ladina-ameerikaliku väga hämara ja jabura ulmega. Et kui suht raamatu alguses on lause: "Meie tegemistest rääkimine aitab lihtsalt täita vältimatuid tühikuid, sest vahel me oleme vaesed või vangis või haiged, vahel keegi sureb või (mul on valus seda mainidagi), keegi reedab, loobub või läheb tööle maksuametisse." on see raamat mulle maha müüdud. Ja kui pisut edasi tuleb: "Me jõime nii ohtralt Nebbioltit, et mu noorem õde hakkas lõpuks rehaga lauda koristama." siis see lause on juba pigem kõigest meeldiv leid, mis iseloomustab hästi teose vaimu ja tonaalsust.
 
Ehk peotäis fantastilisi kilde, mille lugemine lepitab maailmaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tähendab, tavakirjandusteosena parem kui nii mõnigi tekstikogum, mida ma viimastel päevadel-nädalatel lugenud olen, ent olles lugenud juba kes teab mitmendad emast ininat selle kohta, kui pahad on inimesed ja kuidas kõik perse läheb, on mul tolerantsusega pehmelt öeldes halvasti.
 
Samas, raamat ei ole halvasti kirjutatud, nii et:
Ulme: 0
Kirjandus: 3,5
Kokku: 2
 
No olgu, paar sõna raamatust ka. Et tagakaanetekst ei valeta: viletsatest oludest pärit Sabrina, kelle on kunstikalduvusi, elab ökoloogilise allakäigu maailmas.
Minu kommentaar sellele oleks, et las ta siis olla Sabrina - raamat laseb aimata, et kuigi vast visuaalselt mitte just väärtusetu, pole tal justkui jõudugi päriselt naisena toimetada. Peale täiesti korraliku kirjutamistehnika ja teatud asjatundlikkuse kunstis annab romaanile kirjandusliku väärtuse just tajutav usutavus sedalaadi emaste inimeste kujutamisel - kui on vaja lähedust või raha, võib ju lasta ennast keppida ja tore, kui ei pea orgasmi teesklema.
Samamoodi mõjub väga siiralt, et too tegelane ka väga halbades oludes käib ringi laadimata püssiga ja sõbrustab ükoterroristiga. St muidugi on tsivilisatsioon - inimesed - kõiges süüdi! Ja peategelasel ei tule kordagi mõtet, et võib-olla on kusagil inimesi, kes... tahaksid lihtsalt elada, sest elu ei ole neile ainult hunnik sedasamust, mis tuleb kuidagi ära kannatada?... kes võib-olla on isegi õnnelikud, kuigi see kindlasti mõjub peategelase moodi ebaõnnestunumatele kahejalgsetele solvanguna?
Üldistades: tekib tunne, et teatud inimeste jaoks on (öko)katastroof teatud masohhistlik nauding - et just sellepärast nad sellest kirjutavad ja seda ootavad ja ootamisigavuse peletamiseks proovivad sedalaadi tekstidega välja manada.
Et jah, puhtkirjanduslikult tegelikult päris hea, aga milleks küll on maailmal vaja järjekordset mäda hinge märga unenägu?
Teksti loeti eesti keeles

 

Jälle 1 tühikirjandusteos, mis üritab ulmeks maskeeruda. Oh jah, maailmalõpp on ka, üleujutus.

   

Jälle 1 selline raamat, et hakkad lugema ja justkui väga halb ei olegi... Et jutt jookseb ja natuke on pinget üleval ja tegelased ka mitte kõige hullemad...  

 

Ainult et natukese aja pärast tekib tunne, et miks ma seda jura lugema pean? Mis see mulle annab? Nagu öeldud, pole raamat halvasti kirjutatud, vastu lugemine ei hakka, aga... igav ja usutamatu. Ma olen neid maailmalõpulugusid lugenud rohkem kui tarvis; mida annab juurde 1, kus pole isegi vaevutud seletama, mis õieti juhtus – lihtsalt kõik läheb perse ja mõnedel läheb pisut paremini, kuivõrd nad üldse on elus seda lugu jutustama. Oli see millegi suhtes hoiatuseks? Mille küll? Et kõik võib perse minna? Nagu see kellelegi uudiseks oleks... Ja kuidagi nagu selgelt on tunda, et teos on naise kirjutatud, kes on terve elu olnud lumehelbeke lisaks – et kõik surevad leplikult ära ja nad saavad käia üleujutatud külas rahulikult soomust tegemas...  

 

Ehk raamat ei küüni kuidagi üle tavalisest suhtedraamast, mis viidud ebatavalistesse (loe: usutamatutesse) oludesse. Mul on ta tegelaste saatusest suht ükskõik ja kui ma ei leia raamatust mitte üht kildu või mõttetera, mis kuidagigi ajusagaraid positiivselt paitaks, siis... taas – mille kuradi pärast ma seda jura lugema pean?...  

Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga oleksin selle raamatu peaaegu pärast ca mõnekõmne lehe lugemist ja edasiehitsemist kõrvale visanud nagu juba paari tüütu ulmet mängiva tühikirjandusteosega tegin, kuid tasapisi läheb raamat paremaks ja seekord pean ütlema, et tüütul tekstil on oma mõte -- ega vist teisiti ei saagi seda lugu edasi anda.
 
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
 
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.
Teksti loeti eesti keeles

Ehk, kui keegi seni aru ei saanud, tirisin raamatukogust hunniku Stalkeri nimekirja raamatuid ja töötan neid läbi.
 
Ega seegi suurt muud pole, kui pläku-pläku-pläku... aga noh, autor on pisut vaeva näinud ja vähemalt üritab jätta muljet, et tal on midagi öelda.
Sihuke hämarulmeline narisemine, sekka natuke põlvkondade laeva; noh, selle kirjeldused oleks nagu üleeelmisest sajandist. Sekka kunstlikku põnevust (ökoterroristid, pomm raamatukogus etc). Tegevusliine hulk (vist vähemalt 5). Lisaks tulevikule vana-aega puudutav kuidagi... hale. Samas mõned, eriti kaasaega ja lähiminevikku puudutavad tegelikult päris... loetavad.
Aga minu jaoks ei tulnud siin küll midagi kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku...
 
Ja nii 600+ lehekülge.
Ulmet on mikrogrammides - 1 hele täht taevalaotuses.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lora lõpus on, et ei hukkunud ükski väljamõeldud Vana-Kreeka noormees/neiu, aga minu ajurakkudel nii hästi ei läinud.
 
Pelevinil tuleb suht hästi välja õel tekst Orkistani elust -- orkide enesemõnitamist on ikka hea lugeda, Pelevini kibeduses on jõudu, hoogu ja huumorit. Aga orkidel, ka parimatel nendest ei ole... hm, tsivilisatsiooni kandvaid mõtteid. Neil ei tule isegi korralik jäljendus või (nagu antud juhul) müüditöötlus kuigi hästi välja.
 
Ehk: tüütu ja tühjavõitu tekstirisuhunnik.
Teksti loeti eesti keeles

Formaalselt ulme, sisuliselt argieluline narisemine.
 
Tähendab, see raamat on nagu õpikunäide, miks ma vihkan nn ajarändu igasuguste alustamata reaalharidusega tegelaste lugudes. Neis pole midagi tegemist ajarännuga, "ajaränd" on seal ainult tegevuse järjepidevuse ärakäkkimiseks -- autor ei tule toime loo kooshoidmisega normaalses maailmas ja võtab seega appi maagilise (sest teadusega pole sel kaudseimatki kokkupuudet) põhjus-tagajärje seose rikkumise, ehk paranduste tegemise juba olnud asjades. Muidugi on ka hunnik "reegleid", mille ainus mõte on logisevat süžeed kuidagi vähegi seeditavamalt esitada. Tulemus on pehmelt öeldes piinlik.
 
Mitte et mul oleks midagi žanrite segunemise kui sellise vastu ja tegelikult ju peaks pigem rõõmustama, et tühikirjandus kah ulmekaanoneid kasutab. Pigem... ütleme, on viga minus -- kui raamat reklaamib end ulmena, on mul selle vastu huvi. Ma annan heale loole andeks mannetu teaduse; ma olen selles osas elu jooksul palju tolerantsemaks muutunud; ära oota kahejalgsetelt ahvidelt rohkemat, kui nad võimelised on. Aga kui ma loen mitte millegi poolest miljonist teisest tühikirjandusüllitisest erinevat lugu, kus on ainult üks tool, mille kaudu saab pidada dialoogi minevikuga... jah, siis lähen ma turri.
 
Omaette küsimus on tõlge. Sash üldiselt on hea tõlkija, nii et viga vaevalt temas on, ilmselt on see kaudtõlke häda ja ilmselt on suurem osa jaapanipärastust juba välja auranud inglise keelde tõlkimisel, aga ainult nimed ja mõned väga elementaarsed kombed (pidev kummardamine ja kirjade kahe käe vahel üle andmine etc) tuletavad meeldet et tegu Jaapaniga. Nii et ikkagi -- minu jaoks täiesti mõttetu olmekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Mehis Heinsaar jätkab raugematus tempos hämarulmelise jura kirjutamist. Ta on selles osas saavutanud vaieldamatu meisterlikkuse. Mõnes neist lugudest isegi midagi on, mõned on naljakad ja mõned puudutavad mingeid hingekeeli. Võtmesõna on siin "mõned". Et mitte mürgitust saada, olen neid lugenud jupiti. Neid on päris hea lugeda ja kuna ma just vahetult enne lugesin alamõõdulist jura, kaalusin isegi 4 panemist...
 
Tähendab, kordame. MH oskab kirjutada. Ühes tema teise kogumiku arvustuses ironiseeriti, et võib-olla on tegu kirjandusega. Mina viskan selle küsimuse õhku ilma irooniata, sest teda on kerge lugeda. Tegelikult usun, et laias pildis tuleb eestikeelsele kirjavarale kasuks, et meil on ka MH. Mind ta lood vanduma ei pane, pigem tekitavad hea tuju. Peab siis kõiges mõte olema?
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen veel kurjem kui eelarvustaja.
Võtsin raamatukogus sellelt n-ö viisaka soovituse laualt (mis võib olla lihtsalt tagastatud raamatud, mida pole jõutud riiulisse tagasi pista, ma ei tea...) autori jutukogu, milles see nimilugu (sest nimi ja lugu [täpsemalt selle saamislugu] tuttavad).
 
Kehtib kogu selle kogu kohta -- teate, selliseid lugusid kirjutati sajand tagasi. Ma lausa tunnen ära tollase tehnilise naiivsuse ja pateetiliseks (anglo-ameerika tähenduses) muudab kõik need autori lood teatud lapselik siiras usk, nagu oleks neis tuhat korda läbi kirjutatud väga lihtsakoelistes narratiivides midagi... kordamisväärset (?) Autor ei kirjuta halvasti teatud elementaarsel tehnilisel tasemel, niisamuti kui lood on võib-olla isegi armsad ja sellised siirad... Aga noh... ei taha elusale inimesele liiga halvasti öelda... Ehk sõnastagem selle minu tõsise puudusena -- ma ei ole võimeline lugema midagi sellist ilma ropendamata üle 30 sekundi.
 
Lehitsedes nüüd konkreetselt nimilugu, siis... noh, jah, tõepoolest, suurem enamik Jänkistani lastemultikaid on umbes sellised -- ülilihtsad, 10-aastasele mõistetavale tasemele viidud tehnilised lahendused, pea peale kukkunud prussaka teravmeelsuse ja loogikaga tegelased, AA toetusrühmas lubatava intensiivsusega "konfliktid" ja nii edasi. Ja see on tegelikult kiitus, jaapanlaste omad on hullemad, seal käratsevad ja rabelevad ekraanil lasteaia tasemel karikatuurid...
 
Samas kui idee kui selline polegi ju halb -- masinõppimise kõrvalmõjud. Aga, esiteks, nagu eelarvustaja märksi, on lugu täis ballasti. Teiseks,kordame, sellest, kui neid asju tehti kusagilt elektrit läbi lastes, on möödas tegelikult juba kaks sajandit (st, deus ex machina kasutamine on ok, kui see on loo käimasaamiseks, ent pole ok, kui see on peaprobleem). Teiseks, mind ajavad lihtsalt oksele lood, kus lapsed teevad põhjapanevaid avastusi. Ma olen lastega koos pidanud liiga palju selliseid filme vaatama -- ja tulemusena lähevad mul transformerid ja ninjakilpkonnad segi, sest ainus vaatamistväärt asi neis filmides oli Megan Fox...
 
Olgu, aitab. Ma loodan, et autor ühel päeval üllatab -- nähtud ju autoreid, kes paarikümne aastaga pika tee ära käivad ja lõpuks juba midagi kirjandusega sarnanevat toodavad...
Teksti loeti eesti keeles

[Sisaldab pisikesi spoilereid]
 

Meeldiv raamat.
 

Mida ma arvan ajarännulugudest, ei vaja vist ülekordamist, nii et ma pidin end kokku võtma, et sellest tõrkest üle saada. Ajarännuosa oligi, muide, täpselt nii halb või veel natuke halvem, kui ma arvasin, aga kuna see oli pigem loo käimasaamiseks, siis tühja sellest. (Nii et see kvalifitseerub pigem virisemiseks.)
 

Raamatu suurim pluss on kahtlemata autori lõõpiv toon ja oskus tuua midagi uut sisse pea igal momendil, kui tundub, et nüüd läheb tempo maha. Samuti oli kuidagi väga lahe ja tervendav lugeda midagi, mis vähemalt mõnes osas on realistlik ja loogiline – jah, veider väljend ulmeraamatu kohta, eks ole, aga tegevuse sisemine loogika, tegelaste motivatsioon ja kirjeldatud olustiku tundmine on asjad, mis ju puuduvad enamikust tavakirjandusest.
 

Mind häirisid loetu puhul liigsed kordused. Ehk loole oleks väga kasuks tulnud korralik toimetajatöö. Ja raamat oleks igas mõttes parem saanud, kui seda oleks kõige mittevajaliku minemakraapimisega jõhkralt sadakond lehekülge lühemaks tehtud.
 

Ja noh, valitud lõpplahendus ja teatud hoiakud võivad meeldida või mitte meeldida, aga ma annan palju andeks teosele, kus külm juuditar natsi embusse sulab ja mõni paha lõpuks lihtsalt ära süüakse.
 

Teksti loeti eesti keeles