Dennis E. Taylor

Lugu saab alguse, kui Cormac on parajasti sisse imbunud kuhugi Separatistide organisatsiooni, kes võitlevad Polity ülemvõimu vastu. Separatistid kasutavad oma võitluses terrorit ja neile vastatakse samaga; Cormac tapab juhtiva separatisti Arian Pelteri õe ja maniakist Pelter vannub kättemaksu ning asub teda mööda planeete jälitama. Kaasas on tal kari kõrilõikajaid ja lahtimurtud ja reprogrammeeritud teadvusega android sarjast 25, Mr. Crane. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuigi lõpus pekstakse Mr. Crane täiesti tükkideks kahe Cormaciga kaasas olnud kõrgema sarja androidi poolt, pole ta sarjast kuhugi kadunud – Cormaci sarja kolmas raamat, Brass Man, just nimelt Crane’i saatust vaatlebki.

Cormac saadetakse uurima planeedil Samarkand toimunud telepordivärava hiigelplahvatust, mis surmas miljoneid ja kuna väravast ei valgunud enam maasarnastamiseks hädavajalikku soojust, on planeet muutumas tagasi jääkamakaks. Peagi selgub, et kuidagi on asjaga seotud kummaline entiteet Dragon, neljast kilomeetrise läbimõõduga kerast koosnev biomehhaaniline olend, kes on täiesti ilmselgelt mitteinimliku päritoluga ja kelle motivatsioon ja käitumine on enam kui kahtlased ja umbusku tekitavad. Cormacile hingavad veel kuklasse psühhopaadist terrorist koos psühhopaadist androidiga.

Edasi polegi mõtet rääkida. Soovitan soojalt lugeda: kuigi esmapilgul kubiseb raamat hiigelkogusest teadusest ja lähemalt uurimata on teda kerge liigitada hard sf alla, on tegelikult tegu siiski zhanriga, mida kaldutakse nimetama New Space Operaks, ja mille vaieldamatu meister ja novaator Neal Asher on. Hoolimata tõesti muljetavaldavast “teadusest” ja igasugu imevidinate kirjeldustest on raamatut siiski ülikerge lugeda, seda tänu tõesti hoogsale süzheele, mis ei lase hetkekski tempot maha võtta ja Asheri mõnusast, kerge huumoriga maitsestatud kirjutamisstiilist, mis meenutab kohati aurupunki.

Seda raamatut lugedes oli tunne, nagu loeks hollivuudi löömafilmi stsenaariumi. No täiesti. Selle alusel annaks kenasti ilusa sarja teha.

Kolme saab selle eest, et lõpp oli segaselt kirjutatud. Lugesin läbi ja jäin mõtlikult jõllimata - et misasja? Mis nüüd toimus siis? Wikipedias olid lahked inimesed teinud sisukokkuvõtte ja sealt siis lugesin, mis toimus ja miks toimus.

Teos koosneb kahest liinist, mis mõlemad kannatavad probleemide all. Üks, mahu poolest suurem liin on agent Cormacki konflikt terroristidega. Selle osa probleemiks, nagu Liisa Vesik juba ülalpool kirjutas, on tunne et seda kõike on kümneid kordi juba loetud või kinolinalt nähtud. Samas on selles eriliste pretensioonideta kirja pandud seikluses piisavalt sellist hoogu ja särtsu et halvaks ei saa seda mingil juhul nimetada.

Teine tegevusliin, kokkupuude maavälist päritolu Dragoniga, tuuakse ootamatult sisse kusagil poole romaani peal ja see peaks vist mõjuma kuidagi eriti salapärase või lausa õudsena, umbes nagu Dan Simmonsi loodud Veristaja. Välja kukub see aga pigem piinlikult koomiline nagu vaataks tänapäeval mõnda 1970ndate ulmefilmi. Ja need osad, mis ei mõju koomiliselt, mõjuvad jällegi segaselt. Ma ei viitsi Wikipediast ka järgi uurima hakata mis värk selle Dragoniga siis tegelikult oli, sest selleks ei suutnud teema mind piisavalt köita.

Kokkuvõttes võib julgesti öelda et tegu on igati tubli keskpärase kraamiga ja pole mingit põhjust miks lugeja peaks mõnele muule ulmeromaanile just seda eelistama.