Kasutajainfo

Sylvain Neuvel

Teosed

· Sylvain Neuvel ·

Sleeping Giants

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)

Otsustasin selle raamatu osta peale "Reaktori" uudiskirjanduse rubriigis ilmunud tutvustuse lugemist. Ei hakka seda siinkohal ümber lööma, igaüks võib seda ise sealt või siis raamatu tagakaanelt lugeda. Ilmselt võlus mind seal toodud võrdlus "Marslasega", mis oli tõesti hea ja lobedalt loetav romaan.
Sarnasused "Marslasega" piirduvad siiski jutustamise stiilis, kuid sedagi vaid vähesel määral. Sisult võrdleksin lugu pigem "Kontaktiga". Hmm, kas peaksin nüüd ka esimese arvustajana siinkohal väikese sisuülevaate andma? Ei, sest nagu ma ülalpool ütlesin, võib igaüks seda raamatu tagakaanel olevat netist lugeda ja see on ka täiesti piisav. Pigem püüan oma arvustuses edasi anda oma mõtted, mida romaan mus tekitas.
Stiililiselt on lugu minu jaoks küllaltki uues formaadis kirja pandud ehk siis pea kõik peatükid on intervjuud. Küsijaks raamatu lõpuni tundmatuks jääv kõrge luureametnik (?), vastajateks erinevad projektiga kokkupuutuvad tegelased. Sekka ka mõni üksik "Marslase" stiilis päevikukanne. Väga omapärane viis lugu rääkida ja jätab lugeja fantaasialennule ruumi. Samas polnud romaan mitte nii väga lobedalt loetav kui näiteks seesama korduvalt eelpoolmainitud "Marslane". Ei tekkinud sellist tegelastega samastumist ja tahtmist nüüd ja KOHE teada saada, mis edasi juhtub. Olid mõned ootamatud süžeepöörded ja veelgi salapärasemad tegelased kui peategelase (?) rollis tundmatuks jääv küsija. Kuid paraku jäi oodatud katarsis lõpuks saabumata ning "Kontakti" mõõtu ei venitanud "Magavad hiiglased" kindlasti välja. Ka tõmbas punkti maha viimane peatükk, mis paistis olevat kirjutatud puhtalt selleks, et oleks popp ja noortepärane või siis võimaliku järje tarbeks. Igatahes ei saanudki ma aru, miks seda veel vaja oli.
Aga muidu, kas ma seda romaani soovitaksin? Soovitaksin küll, kokkuvõttes ikkagi hea lugemine ja mõnes mõttes isegi rohkem poliitiline põnevik kui ulme - nii et kui selline žanr istub, siis jah. Ning loomulikult tasub lugeda neil, kes tahavad raamatut lugeda enne kui filmi vaadata - filmiõigused on juba müüdud ja karta on, et film tuleb.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirjutada. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheks lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.
 
Aga tagasi hiiglaste raamatu juurde.
 
Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm oli kokkuvõttes. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt.
 
Raamat keerleb alguses ümber Rose Franklini elu, kes raamatu alguses kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus...
 
Raamatut tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena.  Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Magavad hiiglased” on pigem lohutu. Samas on see alles sarja algus, eks peabki tegevust ja tegelasi paksu ja vedela seest läbi vedama. :)
 
“Magavad hiiglased” on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetse ostmist ega lugemist aga ei ole väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Aga kui ei jää siis ilmselt unustan raamatu mingi aja peale.
Kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2020
november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020

Autorite sildid: