Kasutajainfo

Margus Haav

  • Eesti

Teosed

· Margus Haav ·

Kuidas lõhnab kuri

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Tsilisatsioon on hävinud ja mõnda aega mägede ja karmi ranniku varjus peidetud külas elanud poisike, tema isa, vana retsidivist ja külahull asuvad teele üle tühermaa lähima linna suunas. Üldiselt väga The Road-i filmi meenutav lugu (raamatut ma pole lugenud). Ehk märuli asemel on rõhk tegelaste mõttemaailmal, sisekaemustel ja ümbriseva atmosfääril. See on kõik kirja pandud ehk vahel küll kohmakalt aga haaravalt. Liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju. Mõned neist oleks võinud mehed ka lõkketulede valgel ära pajatada, liiga palju autoripoolset kirjeldust ilma dialoogita on muarust liiga elutu. Kuigi võibolla oligi autori taotlus antud zanris rohkem elutut hingust saada ja filmilikke "flashbacke" jäljendada? Satiiri ja kibedat irooniat ei hoia autor hävinud ühiskonna suunas samuti tagasi. Aga erinevalt Tarlapist ei soovitata ka tagasi metsa onni elama minna. Põhimõtteliselt oli elu enne halb, silmakirjalik ning tühine ja sõda tõi välka halvima ning viis asja veelgi hullemaks.

Lugedes jäi mulje kangesti, et autorit on kõige rohkem inspireerinud just filmid. Väga palju oli hetki, kus ma diivanil nihelema hakkasin omaette pobisedes "ma tean seda kohta, ma tean, ma olen seda kuski filmis näinud!" ja see toob meid raamatu ehk teise probleemimin milleks on ajutine klisheelikus. Kuid ka siin ei taha ma hoiatavalt näppu viibutada. Aegajalt suutis ta ikkagi päris korralikult üllatada, näiteks toonekurgede evolutsioon oli väga vahva detail. Ka lõpp oli hästi puäntiseeritud, kuigi saabus sedavõrd aeglase loo juures liiga kiirelt. Mis puudutab tegelasi siis üllatuseks muutus kõige põnevamaks tegelaseks aegamööda just vana gänster-retsidivist. Poiss ise oli lihtsalt, noh poiss, tema isa oli teadlikult jäetud salapäraseks ning külahull, tema kadus lõpuks üldse areenilt (see on ka kohe kindlasti miinus). Kokkuvõtteks (pärast seda hulga vigade otsimist) pean üllatuslikult tunnistama, et mulle meeldis. Nagu korralikult lavastatud ja üllatusmomentidega Hollywoodi (mitte ehk kõige suurema eelarveline) film, mida on igati mõnus vaadata. Lugesin pühapäeval ühe hingetõmbega lõpuni ja ei kahetse, sain ideid ja ka elamust. Korralik debüüt, mille suunas listis ja facebookis lennutatud kriitika pole sugugi õigustatud (eriti veel kuna kriitika põhineb tagakaane tekstil). Tasub proovida.

Teksti loeti eesti keeles

Hoogsa ja seiklusliku süžeega, ent üsna sünge ning lohutu-küüniline postapo-romaan. Silma torkab, et kui viimastel aastatel kodumaises ulmes levinud postapo-buumis on üldjuhul kirjeldatud tuleviku-Eestit (Mandi ja sõprade looming, Lauriku "Süsteem" jne), siis Haav jätab oma romaani tegevuskohad teadlikult lahtiseks-geograafia, isikunimede ja üldise tausta osas ei kattu need päriselt ühegi reaalselt eksisteeriva kohaga.
Eelarvustaja mainitud tegelaste (eriti külahullu) areenilt kadumine polnud tõesti parim võte. Ja ilmselt peaks veel lisama, et romaani lõpposas mängutulnud Ränitaeva-usund meenutas väga Stirlingi ja Drake´i "Raj Whitehalli" sarjas kirjeldatud postapokalüptilist arvutireligiooni.
Üldiselt täitsa tubli romaan, eriti eelmise aasta kodumaise ulme kontekstis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi juhtus nii, et sattusid kolm postapo-romaani järjestikku - Jana Vagneri "Vongozero", Risto Isomäki "Sarasvati liiv" ning Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri" kõige sappa. Kusjuures lugemise eesmärk oli hoopis muu - Vagner jäi raamatuhunnikust näppu kaanepildi tõttu, Isomäki kuna kaasaegset soome kirjandust olen vähe lugenud ning Haav seeõttu, et seos eesti ulmega kipub viimasel ajal endal kokku kuivama.

Sisust - inimkond on endale korralikult jalga tulistanud. Sõjad kasvasid järjest suuremaks kuni lõpuks said otsa nii taplejad kui laskemoon. Raamat algab peale ühes väikses kalurikülas, meile tutvustatakse mitut huvitavat tegelast. Nooruke Erik ja ta isa Einar, suur mehekolge Hull-Andreas, hõbedase hambaga Katariina - ja eks neid on mõned veel. Raamatu üks suurimaid plusse ongi algusepoole olev rahulik õhustik, kus saame tegelastega tuttavaks ning räägitakse ajaloost, et mis pagan siis küll juhtus. Sest raamat algab ajal, mil inimkond on kusagil keskajas; elekter, arvutid, masinad, tulirelvad - sisuliselt kõik see on kadunud.

Ühel hetkel lõhutakse rahulik olustik ära ning raamat liigub üle roadmovieks, kus teel Lõunasse kohatakse mitmeid värvikaid indiviide ning taaskord on kogu see lohutu ja nukker maailm omamoodi võluv, endale tulid silme ette kohati "Half-Life" ja kohati "RAGE". Taaskord on tempo pigem rahulik ning kogu kompott enda koleduses hästi mõnusalt värvikas.

...aga siis hakkab raamatu lõpp lähenema ning vägisi on tunne, et autoril on ajaline surve. Viimase veerandi sisse mahub sama palju tegevust kui esimesse kolmveerandisse, lapats põhja ja sulg suitsema! See mõjus kõik kuidagi väga rabisevalt - ning kuigi lõpp-lahendus on tegelikult igati sobiv siis päeva lõpuks muutis natuke kurvaks. Kuna tegu on debüütromaaniga siis saab kiirustamise andeks anda, eriti kuna esimest korda nägi käsikiri lugejasilma vististi romaanivõistlusel...? Jäi kusagilt see infobitt silma, ei mäleta enam kindlalt. Igaljuhul sealt edasi viis tee siis Eva Lutsu toimetajakäe ja Fantaasia kaante vahele.

Miinuspoolele jääb autori lauseehitus. See on lihtsavõitu. Vahepeal on okei. Aga siis hakkab tulema lihtlause lihtlause sabas kinni. Ma ei saa aru. Miks. See pole nagu läbiv stiil ka - kuid jäi häirivalt tihti silma.
 

Kokkuvõtvalt mõnus kiire lugemine, mille puhul on tunda, et autor oskab kirjutada (vaadates ta tausta siis on see ka loogiline). Loodan väga, et ta laseb enda sulel ka tulevikus ulmeradadel kõndida, mulle väga meeldis kurja lõhna maailm.

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida. 
 

Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles

 

Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!

 

 

Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut olen kunagi üritanud lugeda aga andsin tollal kusagil mõnekümne leheküljega alla. Nimelt on see raamat üsna ebahariliku struktuuriga - mitte ei räägita ühte lineaarset lugu (nagu suurem osa raamatutest kipuvad olema) vaid (vähemalt) kahte. Ning kunagi ei suutnud ma seda hästi haarata, lisaks ei tundunud just eriti põnev. Praeguseks on aga vett palju merre voolanud, proovisin uuesti.
 

Autor ise on ütelnud, et see on ta enda kirjutatud raamatutest lemmik. Samuti on tegu ühe äärmiselt isikliku kirjutisega, ridade vahelt kumab palju personaalset läbi. Raamatu enda algne, läbiv idee on samuti pärit Kingi elust. Nimelt sattus ta aastal 1999 karmi liiklusõnnetusse, kaubik sõitis talle otsa ning King oli pikalt haiglas. Eks see intsident käib kirjanikul mitmest raamatust läbi, näiteks “Tumeda torni” sarjast. Aga Lisey raamatu juured on siis selles, et Stephen Kingi abikaasa Tabitha tegi haiglasoleku ajal Kingi kabinetti ümber. Kui kirjanik koju tagasi jõudis siis nägi ta enda asju kastidesse pakituna. Kuna autoõnnetus oli ise selline, et kannatanu oli surmasuus siis Kingi jaoks oli kodus avanenud pilt justkui see, mis juhtuks siis kui kirjanik on surnud.
 

Raamat räägibki kuulsast kirjanikust nimega Scott Landon ja ta abikaasast Lisey’st. Kui raamat algab siis tolleks ajaks on Scott olnud kaks aastat surnud, maailm avanebki lugejale läbi Lisey silmade. Üks tegevusliin on nö. olevikus, kus siis Lisey pole seni lahkunud abikaasa kirjanduslikku pärandit ära sorteerinud, elamine on kaste täis. Kirjaniku pärand pakub huvi väga erinevatele inimestele (kes pole tingimata heatahtlikud), lisaks on eraldi tegevusliin Lisey suhetest oma õdedega. Teine rada jookseb minevikus, kus Scott on veel elus, maailm nähtuna taaskord läbi Lisey silmade. Veel on täiesti eraldi lugu see, kuidas Scott meenutab omakorda oma lapsepõlve, elu koos vend Pauli ja nende isaga.
 

Need eraldi rajad polegi tegelikult midagi väga erilist nö. keerukuse mõttes. Mis aga muudab raamatu lugejale mõnevõrra väljakutsuvaks, on keelekasutus ning väljendusviis. Seda on raske seletada aga kohati on see soniv, siis hüplev, hopsakas, tantsisklev. Lisaks on siin raamatus Kingi “mulisemist” vahel üsna palju, meenutab mingitel hetkedel technomuusikat kus läbivalt on 4/4 rütm ning samal ajal kogu aeg lisandub mingeid detaile. See polegi otseselt ei hea ega halb - st jah, enda jaoks muutus kohati natuke segavaks aga teisalt ma saan aru miks mingid väljendid raamatust ikka ja jälle läbi kumavad.
 

Stiili mõttes on raamat kohati selline “tavaline” lugu, kohati viskab sisse Kingi lemmikteemasid ja -võtteid, on teispoolsust segatuna õudusega, situatsioone kus ühtäkki autor pahaaimamatule lugejale äkiste labidaga nätaki! näkku äsab ning kogu tegevus üle võlli keeratakse. On väga karm ja kurb poisipõlvelugu, on nukker pala õe elust. Kuna raamat on paras tellis siis jagub lugemist mitme erineva nurga alt, väga lihtsalt klassifitseeritav ta pole. Aga eks ta Lisey Debusher Landoni lugu ole, Kingi moodi armastusromaan kahe inimese elust. Lugu leinast. Noh ja kõik see muu mida varem juba mainisin.
 

Eks ta üsna “armastan” või “vihkan” tüüpi teos ole. Kindlasti pole juba tehniliselt lihtne lugemine kuna lugu on hüplev, kord on tegevus olevikus, siis minevikus, siis üldse… kusagil kolmandas mõõtmes. Samas kui Kingi looming meeldib siis tasub meeles pidada, et autori enda jaoks on tegu parima raamatuga, mille on kirjutanud. Juba seepärast tasub pilk peale visata, et saada natuke aimu mis inimese peas võib toimuda.
 

Endale raamat meeldis. Pole kindlasti hõlplugemine, isegi lugesin ka ikka tükk aega. Mingis mõttes on ta pigem huvitav kogemus - st pole kindlasti kiirest neelatav raamat, pole ka selline “vohh!”, pole ka vastuhakkav. Et kui Kingilt hiljuti loetud “11/22/63” oli selline, et peale lugemist tahaks püsti tõusta ja aplodeerida siis Lisey raamatuga täitsa nii pole. Samas on mõlema raamatu lõpp erakordselt ilus ja toob pisara silma. Ei ole lihtne see elu, isegi kui tegu on väljamõeldisega.

Teksti loeti eesti keeles

Ei suutnud mina seda raamatut üle paarikümne lehekülje lugeda. Tuim ja nüri tükk, kirja pandud meistri poolt ja räägib tükk aega enne ASOIAFi toimunust, Targaryenide hiilgusest ja langusest. Tolkieni "Silmarillion" on midagi sarnast, samamoodi loetamatu ning saepurune. Ilmselgelt on sedasorti pseudokroonikale lugejaid, minust lendas selle teose väärtus küll kaarega mööda. Tunnistan enda küündimatust.
Teksti loeti eesti keeles

Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti



Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.


Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.


Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.


Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.


Teksti loeti eesti keeles

Etteruttavalt - see on (minu arvates) armastusromaan.
 

Kui keegi tahab Kingi nurgast natuke proovida ning õuduskirjaniku tiitel pelutab siis see raamat on väga  hea kandidaat. Sest see nimelt pole “õudukas”, on žanrilises mõttes “lihtsalt” ulme. Võinoh, isegi ulmega on see lugu, et seda ju tõesti siin raamatus on - aga tegu on enamasti taustaga millele kirjanik maalib hoopis teise pildi. King on seekord ette võtnud väga mahuka teema,  rääkides ajarändamisest. Inglise keele õpetajast Jake Epping avastab, et on võimalik liikuda kahekümnene esimese sajandi teisest kümnest tagasi kahekümnenda sajandi viiekümnendatesse, raamat keerlebki selle ümber, et hoida ära kahekümne teisel novembril aastal tuhat üheksasada kuuskümmend kolm toimunud John F. Kennedy atendaat. 
 

Raamat on kirjutatud vägagi küpse Kingi poolt (ta kuuekümnes raamat, neljakümne üheksas romaan) aga algne idee tekkis tal juba aastal 1971. Tollal küll tundis ta, et pole veel nii laiaulatusliku raamatu jaoks valmis (esikromaan “Carrie” ilmus alles kolm aastat hiljem) ning idee jäi oma aega ootama. Pea nelikümmend aastat hiljem võttiski King koos pikaajalise abilise ja uurija Russ Dorriga ette uurimistöö, muuhulgas külastasid Dallases ka Kennedy mõrvanud Lee Harvey Oswaldi elamist, töötasid läbi palju vanu reklaame, ajalehesabasid, televisioonikavasid, lugesid vanu dokumente et saavutada raamatus võimalikult detailine Ameerika viie-kuuekümnendate õhkkond.
 

Tõetruudust on ka igal sammul tunda, kui kääritatud linnasejook “root beer” maksab viis senti väiksem, kümme senti suurem toop siis tollal ka nii oli. See meeldis kõik ilmselgelt ka lugejatele kuna raamat sai peale ilmumist kiirelt bestselleriks (mis muidugi Kingi puhul on pigem reegel kui erand), mida praeguseks kinnitab kasvõi Goodreadsi keskmine hinne 4.31 (viiepalliskaalal), rääkimata omal ajal ilmunud raamatuarvustustest. Lisaks sai raamat  2011 aastal Los Angeles Timesi raamatuauhinna “mystery/thriller” kategoorias.
 

See, millest on juttu raamatu reklaamis ning ka kaante peal, on natukene alguses ning üldistatuna raamatu teises pooles. Vahepealne osa (ning kuni lõpuni välja) aga on suures osas hoopis sellest kuidas peategelane Epping elab aastatel 1958 - 1962 George Ambersoni varjunime all. Ausalt üteldes oli see enda jaoks isegi põnevam ja igasuguseid huvitavaid detaile täis. Esiteks muidugi see, kuidas kogu maailm on hoopis teistsugune aga peamiselt just inimsuhete poolest. Sest on ju Epping pärit hoopis teisest ajast ning eelmise sajandi viie-kuuekümnendate naiste jaoks on ta midagi ennekuulmatut. Olid ju tollal paarisuhted väga… polaarsed, naiste alandamine, peksmine ning üldse erineval viisil alla surumine meeste poolt on täiesti normaalne käitumine. Ning kui nüüd ilmub ühtäkki maailma mees, kes kuulab, on emotsionaalne ja kohtleb naist endaga võrdselt… see meeldib naistele väga. Epping-Amberson küll üritab keskenduda oma põhieesmärgile, mitte siduda end kellegagi aga ega südant ahelatesse pane - oluline osa raamatust ongi ta suhe raamatukoguhoidja Sadie Dunhilliga. Sadie on olnud abielus - võinoh, ta ongi veel teoreetiliselt abielus. Ta abikaasa  Johnny Clayton on oma ajastu vili - üsna külm ning suguelu tekitab temas vastikust. Ei tohi siin vist väga detailseks minna aga see, kuidas Sadie ühel hetkel kirjeldab enda armukogemusi, on ikka päris kummastav.
 

Või kasvõi supermarketis avanev pilt. Mehi leidis seal harva - või kui siis osteti mõni üksik asi. Sisseoste tegid ikka naised, kes lükkasid suuri korve enda ees. Mehed… tegid muid olulisi töid. Või “töid”.
 

Samas raamatu lugemisel ei tasu ära unustada tausta. Ei mõtle hetkel isegi JFK’ga seotud osa vaid seda, et meie jaoks on see ajalugu, pole ju ilmselt keegi siin elanud tollel ajal Ameerikas ning nii mõnedki asjad on heal juhul ajalooõpikust tuttavad. Kes on nõuka-ajal elanud siis mäletab muidugi maailma teise nurga alt. Kogu hirm tuumasõja puhkemise ees, külma sõja ja relvastumise üks tipphetki mil Nõukogude Liit Kuubale tuumapäid vedas, mõlemapoolne retoorika stiilis “tuleks raisad õhku lasta!” - see häiris ja segas kodanikke meeltult ja varjutas kogu elu. Näiteks siis Sadie Dunhilli abikaasa  Johnny Clayton ei taha midagi kuulda lastest kuna: “Mina küll ei taha lapsi sellesse maailma tuua!” Mis seal salata - see inimene on raamatus küll üsna võigas tüüp aga ma saan temast selle nurga alt aru.
 

Kuna raamat on päris kopsakas siis jõuab King minna mitmes kohas üsna korralikult detaili ja inimhingede sügavustesse pugeda, nii ka nii peategelase kui Sadie Dunhilli omasse. Minu versioon on suurem, kõvakaaneline, paperbackid on pea 1000lk kanti, natuke siia-sinna. Pagana raske ning kopsakas tükk, voodis lebotades ei tohi tukkuma jääda muidu võib köite kukkudes vigastada saada. Samas on mul ainult hea meel raamatu toekuse üle kuna kirjanikust inimhingeinsener jõuab tegelased vägagi armsaks voolida, äärmiselt kahju on raamatut sulgeda.
 

Kui mõtelda raamatule peale lugemist siis on nende kaante vahel mitu teost koos. Eks ühtepidi ajalooraamat, saame ju päris täpselt teada kuidas Lee Harvey Oswald elas teatud ajaperioodil. Aga märksa rohkem on see minu arvates armastusromaan. Ei ole raamatus need valikud lihtsad, oh ei. Korduvalt on olukordi kus nõrgemad karakterid murduksid, selles raamatus on ikka tõelist veest, tulest ja vasktorudest läbikäimist. Ulme, jah on ulmet ka. Mingil määral.
 

Need, kes on raamatut lugenud, märkavad muidugi, et jätan mingi osa raamatust enda jutus välja. Noh, kõike ei pea ka ära rääkima. Aga on mingi osa kus King keerab ühepidi punni põhja ning kõik keerab väga-väga rajuks. Sealsamas kõrval on kohad mis endal tõmbasid silma niiskeks - sest armastus ei tunne mingeid piire.
 

Raamatu järgi on tehtud ka miniseriaal “11.22.63” mille puhul on samuti kopitavat ajastutruudust toodud välja - ning seda positiivses võtmes, kriitikute agregeeritud arvamus on äärmiselt positiivne. 

Teksti loeti inglise keeles

Mainin igaks juhuks kohe alguses, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et te teaksite.  

Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu koostajateks Joel Jans, Triin Loide, Maniakkide Tänav ning Jüri Kallas, kaanepildi autoriks Meelis Krošetskin, toimetas Kristjan-Jaak Rätsep. Autorite nimekirjas on nii tuttavamaid nimesid kui (enda jaoks) kirjanikena üsna võõraid.   

“Tuumahiid 5: Fusioon” võtab kokku “Reaktoris” aastatel 2018-2019 ilmunud parimad lood. Tegu on mitmes mõttes ümmarguse sünnipäevanumbriga - ilmus ju hiljuti “Reaktori” sajas number ning tegu on viienda tuumahiiuga. Teemad ja maailmad on juttudes üldiselt pigem tuttavamad, on siis tegu mägihotelli, soo või koduse talumajaga. Samas on ka düstoopilisi lõikeid virtuaalreaalsusesse ning jõuame ka planeetide vahel rännata.  

Raamatu avab Marika Piip looga “Üksi” - mõnusas klassikalises stiilis kummituslugu. Peategelane veedab aega Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres kohvikut lahti hoides ning ühel hetkel hakkavad veidrad asjad juhtuma. Selline leebe ja sümpaatne kulgemine, ei ole midagi põrutavalt uut - aga see polegi oluline. Endal jäi peale lugemist hinge hea tunne - siit raamatust juba midagi tuleb! (4/5)  

Järgmine kirjatöö on Kadri Umblejalt, “Kollaborant” viib meid düstoopilisse maailma, kus on mõnevõrra militaarulmelist tausta ning põhirõhk on inimsuhetel, täpsemalt koostööl, sõprusel, ka reetmisel. Tuleb nentida, et enda jaoks kippus lugemisel tähelepanu hajuma ning erinevate tegelaste sebimine ei haaranud no kohe üldsegi mitte. Seega toimus kokkuvõttes mis toimus aga kuu aega peale lugemist polnud enam loost mitte midagi meeles peale virr-varri ja ühe nime (Iva). (1/5)  

Maniakkide Tänav “Tähed täis surma” - Mandiga on mu puhul muidugi ka see asi, et endale meeldis jubedalt “Surmakarva” aeg ja stiil, hilisem rohkem “tavalisse” ja tehnilisemasse ulmesse minev looming ei istu tihtipeale. Antud loos on palju erinevat masinavärki, kosmoselaevad, tähekaevurid. Peategelane on digiteeritud (masinkehas inimene) kosmosekaevur, kes on kohtuotsusega määratud eluks ajaks sunnitööle. On actionit, on kokkupuuteid humanoididega, möllu ja pauku jagub selle üsna pika lühijutu peale päris palju. Kui Kadri Umbleja loo puhul hajus enda tähelepanu tegelaste tundlemiste tõttu siis siin loos oli pilt kuidagi väga kirev, sündmus ajas sündmust taga ning vägisi tekkis küsimus, et mis see point nüüd on? (2/5)  

Miikael Jekimov “Muld ei hoia” - enda jaoks läheb see hästi kokku ühte ansamblisse koos Maarika Piibu looga. Jekimov pajatab vanaaegse talueluloo, kus surnud ei taha hästi surnud olla kui nad ikka kuidagi rahu ei saa. Pala ei üllata otseselt millegagi aga selline klassikalises võtmes sulesepitsus istus hästi. (4/5)  

Heinrich Weinberg “Vaikust ja rahu” - vaat’ siin punktis ei suuda ma kuidagipidi olla neutraalne kuna Weinbergist on enda jaoks kujunenud eesti uuema ulme tipp ja täht, inimene kohe oskab väga hästi lugusid jutustada. Antud juhul lähevad kontorirotid rabamatkale ning asjad lähevad järjest nihu -  levi pole, kompass näitab aiateibaid, üldse on palju teadmatust. Õhkkond on õudukalik ning enda silmis on see lugu justkui üks “X-Files”-i episood, kus asjad lähevad järjest rohkem rappa (pun intended) ning paksust supist läbiveetud ellu jäänud afganistanikogemusega isiku juttu ei peeta millekski. Kui ma panen jutu Weinbergi muu loomingu taustal - no eks ta oli sutsu lahjem. Samas on “võib-olla mitte nii hea” Weinberg pagana mõnus lugeda. (4/5)  

Joel Jans “Taevatrepi punased astmed” - lugeja saab piltlikult üteldes kohe alguses labidaga näkku (või siis noa rindu). Küll jõuad hiljem ka aru saada, kes on kes ning mis üldse toimub. Lugu paneb kohe täie tambiga minema, lugeja peab kinni hoidma et kosmoseliftist maha ei kukuks. Tegevus toimubki siis jah kosmoseliftis kus peategelane püüab ellu jääda ning see tee on üsna okkaline. Ma pole kirjandusteoorias suurem asi spetsialist aga see lugu tundus olevat pulp’ilik, mis antud kontekstis oli kõva pluss. (3/5)  

Laura Loolaid “Öö laulupeomuuseumis” - lõbus rümbarebu, kus sarnaselt Joel Jansile hakkab tegevus üsna kiirelt peale. On pidu muuseumis, torditükid lükatakse naha alla ning ühel hetkel taarub ringi juba verest tilkuvate lõugadega postipapa. Tegelaste jaoks pole see justkui midagi ennekuulmatut, kiirelt lähebki lahti sõda inimeste ja kollide vahel kuni päikesetõusuni välja. Eraldi kiidaks just autori keelekasutust, see on just täpselt sobivalt lopsakas-värvikas. (4/5)  

Mairi Laurik “Kaks pistet rebase jalga” - selline hirmus veider pala lugemiskogemuse mõttes. Lauriku romaan “Süsteem” maitses mulle üsna hästi, mõnus armastusromaan. See rebasepiste-lugu liigub mitmete ajaperioodide vahel, lõngad on 21. ning 17. sajandi vahel kenasti kokku sõlmitud. Endale meeldis baltisakslaste maailm rohkem, just autentse maailma ja sõnakasutuse poolest. Loo lõppedes aga kippus segadus hinge, et mida ma nüüd küll lugesin? Oli kohati huvitav, kohati ajas haigutama. (2/5)  

Raamatu võtavad kokku kaks lühemat kirjutist. Ander Skarpi “Inimlik eksimus” on lühike laast tehisintellektist, kellel läheb asi natuke näpust ning see mõjutab inimkonna elu-olu märkimisväärselt. Selline päris äge lugu mitmes mõttes - lühike, pulli käänakuga ja jääb meelde. Niipalju kui olen Skarpi lugenud siis tal kipubki alati olema midagi ütelda, lood on paraja pikkusega ning on hea lugeda. (5/5)  

Helina Ravasoo “Musta reede söömaaeg” paneb siis punkti. Seda lugedes oli endal pidevalt deja vu, mingi hetk hakkasin lausa kahtlema, et kas olen seda hiljuti lugenud. Või siis midagi väga sarnast. Räägib Eestist tulevikumaailmas, kohati lembides meie praeguste hirmudega ning tuues mängu tehisinimesi ning igihaljaid “mida hobune minust küll mõtleb?” hirmusid. Jällegi - ei üllata aga hea lugeda - ning see on enda jaoks äärmiselt oluline punkt. (4/5)  

Mis jäi silma - autoreid on sooliselt pooleks, pooled mehed, pooled naised. Seda kohtab pigem mehises ulmekirjanike maailmas harva ning mul on ainult hea meel, et väga erinevad inimesed raamatukaante vahele pääsevad.   

Kokkuvõtvalt - selline heas mõttes normaalne kogumik. Eraldi kiidaks Marika Piibu, Miikael Jekimovi, Heinrich Weinbergi, Laura Loolaiu ja Ander Skarpi sulesünnitusi, müts maha teie ees ning kraaps. Mis seal salata, mõni teine tekst väga ei klammerdunud enda külge aga eks see ongi kogumike võlu ja valu, lood hakkavad omavahel lugeja peas võistlema. Tunnustan koostajate tööd just selles osas, et on hästi palju erinevaid autoreid (kümme autorit ja kümme lühijuttu) - ise sain siit mitu nime millel plaanin tulevikus silma peal hoida. Ning see, et nii mõnigi jutt endas tundeid ei tekitanud, ei tähenda, et kellelegi teisele ei meeldiks.   

Kui ka kirjandusliku väärtuse mõttes on kohati nii ja naa siis teisalt annab see kogumik hea pildi sellest, mida “Reaktoris” avaldatakse, mis omakorda suuresti illustreerib eesti lühijutuulme hetkeolukorda. Kuna ma olen hetkel ise sattunud üsna järjest lugema jutukogusid (Stephen Kingi “Kõik on mõeldav”, Silverbergi “Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1”, Karel Michal “Viirastused päise päeva ajal”) siis on taustsüsteem natuke ebaaus - või siis pingutav, võta nüüd kinni. Sest võistleb ju eesti algupärand muu eesti keeles ilmuva kirjandusega, lisaks vahel tõlgitakse eesti ulmet ka teistesse keeltesse, värskeim uudis on näiteks Maniakkide Tänava “Vanemate nimel” ilmumine rumeenia keeles ulmeajakirjas “Galaxia 42” - https://galaxia42.ro/fictiune/traduceri/ancestral-5241.html . Igaljuhul on suurepärane, et eesti uuematel ja vanematel ulmekirjanikel on võimalus enda loomingut avaldada nii wõrgus kui raamatukaante vahel, mul on hea meel, et Lummur on selle raske töö ette võtnud.  

Ahjaa - tehnilise poole pealt on raamat kenasti ära rehitsetud, näiteks trükivigu ei hakanud silma. Märkimisväärne osa on siin kindlasti toimetaja Kristjan-Jaak Rätsepal, mingi osa ka allakirjutanul, kes kah mõne ettepaneku tegi. 

 

-------------

 

Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1180

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on saanud “Portti-palkinto”, auhinna soomekeelse ulmeraamatu kategoorias aastal 1991.

Boris Hurtta varjunime taha peitub Tarmo Talvio, endine poiltseinik. Ka on ta kasutanud nime Boris Lindström. Raamatu ilmumise ajal kirjutas ta õudust, vahepeal liikus seikluskirjanduse juurde aga siis tuli jälle tagasi õudukate manu. Eesti keeles on ta tekste ilmunud “Soome ulme 2” kogumikus. Kõnealune raamat ei ole eesti keeles ilmunud.

Raamat räägib sellest, kuidas Turu lähedal väiksest väljamõeldud Mörkholma nimelisest asulast leiatakse kevadpühal risti otsast naise surnukeha. Kohalik konstaabel Erik Viik hakkab seda uurima ning mingil hetkel tundub, et see ei pruugi olla ei enesetapp ega ka “tavaline” mõrv. Mörkholma on muidu selline omapärane kant kus vahel ikka kevaditi surnukehi leidub, nii inimeste kui loomade omi. Raamatu arenedes astub püünele mitmeid tegelasi ning keskel kipuvad olema Harkkokivide perekond, kellega on midagi… veidrat.

Ma nüüd natuke spoilerdan ära aga raamatu lõpupoole selguv Harkkokivide leping Luciferiga oli päris huvitav. Nimelt Bütsantsi ajal (ca kuussada suve tagasi ehk siis 14. sajandil) tegi perekond Prodromos kõige uhkema ja võimsama ingliga lepingu, et nad elavad igavesti. Õnnetustesse surra võivad nad ikka - aga mitte vanadusse, nad jäävad selliseks nagu on lepingu tegemise ajal. Vastutasuks siis toovad iga kevad valguse inglile (inim)ohvri. Noh, pole just midagi üliuut aga enda jaoks oli väga võigas see koht, kus perepea Paul Harkkokivi meenutab, kuidas ta kunagi ammu paljaste kätega enda kaks väikest last surnuks kägistas. Paul ei suutnud enam kannatada seda kuidas lapsed jälle õpivad ära mõne uue tembu, õpivad mõned sõnad aga varsti, hiljemalt järgmise suve saabudes, unustavad kõik ära. Klassikaline igavese elu mõnu ja needus.

Tegelastest oli enda lemmik Eriku poeg Markus - neljanda klassi poiss, kes kuulas heavy metalit ning vaatas õudusfilme. Selline jummala lahe tüüp, eks natuke tundsin ennast ka temas ära (metal tuli küll kolm aastat hiljem ning õudukateni oli veel rohkem aega).

 
Ilmselt oleks hea millalgi üle lugeda kuna raamat pole tingimata lineaarne ning vahel eksib ära unenäolis-filosoofilisse maailma. Üldse jäi raamatust kohati natuke segane mulje - ma tegelikult ka ei taha, et oleks järjekordne tellis kokku kirjutatud aga praeguse napi kahesaja lehekülje puhul jäi kohati loodud maailm kuidagi õhukeseks ja visandlikuks. Ma austan väga seda kui autor jätab lugejale mõned otsad lahtiseks aga praegu tundus, et mingil hetkel läks kuidagi rabinal ühtepidi raamatu lõpetamiseks aga teisalt oli ka soov jätta midagi lugeja fantaasia jaoks. Või siis on enda soome keele oskus piisavalt pealiskaudne.
Teksti loeti soome keeles

Teinekord ma ikka mõtlen, et peaks endal internetis panema kinni igasugused raamatute ostu-müügikohad kuna ikka ja jälle leiab midagi huvitavat ning lugemata raamatute hunnikud kasvavad kodus veel suuremaks. Aga kui ka seda teeks siis ega raamatud lollid pole - nad on kavalad kui kuradid ja leiavad ikka tee mu riiulile. Antud raamat jäi silma Keiti Vilmsi seinal, nimelt jagas ta pilti pealkirjaga “Sel nädalal lugemisel” - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10222537284369535&set=a.10201895355534215&type=3 . See tekitas kohe arutelu ning Michali raamat oli üks, mida erinevad inimesed (muuhulgas ka Leelo Tungal) väga kiitsid. Mind ostis ära see kommentaar: “see on super raamat, seal on kana, kes paneb tänavasillutist, pärast surma rääkiv kass ja vaim, kes kummitab sõjaväe välipeldikus:)”. Kuna endale on tšehhi huumor väga istunud siis oligi varsti raamat Raamatuvahetusest kohal, selline õhuke vihik mahub ju hästi muude lugemiste vahele.
 

Loomingu Raamatukogu väljaandes on viis lühijuttu, Karel Michali raamat on originaalis samanimeline kuid märksa paksem. Karel Michal on tegelikult pseudonüüm, mille taha peitub tšehhi kirjanik Pavel Buksa. See jutukogu on pärit ta varajasest loomeperioodist.
 

Kuidas ma nüüd ütlen - eks ta üks vaese mehe Hašek/Čapek/Steklac ole. Tähendab, need kolm härrasmeest (ning ilmselt ma unustan veel kellegi ära) on enda jaoks tšehhi huumori (ning üldse huumori) tipp. Seega kui mõni autor on nende moodi siis see on tegelikult väga-väga kõva tunnustus enda silmis. Michal on tegelikult väga, väga hea aga mis seal salata - enda jaoks on mainitud kirjanike kolmik lihtsalt lati nii kõrgele ära ajanud. 
 

Kes tahab siis saab seda raamatut lugeda ulmena - sest on ju lisaks eelpool mainitud tegelastele juttudes ka kujumuutev inimene ning Valge Daam. Jutud on enda olemuselt pealispinnalt natuke muinasjuttude moodi aga allpoolt vaatab vastu ühiskonnakriitiline satiir. On siis juttu raamatupidajast kes saab võlusõrmuse või sõjaväes igavlevast staabikaptenist, kelle rahulikku tiksumist segab välikemmergus kummitav lummutis. Igaljuhul pagana ägedad lühemad palad, mul on kahju, et seda autorit rohkem maakeeli ei leia.

Teksti loeti eesti keeles

 “Laululindude ja madude ballaad” toimub 64 aastat enne "Näljamängude" triloogias kirjutatut, peaosas on härrasrahva seast pärit 18-aastane hilisteismeline/noortäiskasvanud Coriolanus Snow. Snow on orb, elab koos nõbu Tigrise ning vanaema Grandma'am’iga. Snowde perekond on saanud sõdades kõvasti räsida, raamatu alguses ongi neil tõsine probleem kas suudavad makse maksta ning äkki jäävadki kogu minevikuhiilgusest ilma. Järjekordsed mängud on tulemas ning Coriolanus Snow on üks mentoritest, kes saab 12. ringkonda esindava  Lucy Gray Baird mentoriks. Kogu selle perioodi ajaks õnnestubki tal veel viimased perekonna varanduseriismed kokku kraapida, et jätta teiste rikaste mentorite kõrval võrdväärne mulje. Edasi hakkab aga lugu keerutama ühes ja teises suunas, Collinsil on varrukast mõned huvitavad käänakud võtta. On ju Snow see isik, kes üle kuuekümne aasta hiljem on Katnissi maailmas mängujuht.  

Eks ta kohati selline klassikaline noorema lugeja pala ole - on sõprust, on varast armumist, on konflikte. Mingil määral sikutatakse Coriolanust läbi paksu ja vedela, vahel tuleb deus ex machina mängu. Kokkuvõttes selline “pole paha”, “okei”, “normaalne” raamat. Hetkel on küll olnud juttu vaid sellest raamatust aga kui Collins peaks ka selle raamatuga järjekordset sarja alustama siis minust jääb see ilmselt küll lugemata. Laululindude ning madude raamat laiendab kahtlemata Panemi maailma ning heidab nii mõnegi pilgu näljamängude algusaegadesse. Raamatuna on see selline keskmiselt huvitav tulemus, kui Katnissi triloogia oli üldiselt hoogne ja huvitav siis Coriolanus Snow maailm on rahulikum, vahepeal on ka aktiivsemat osa aga palju on sellist rahulikumat eluveeretamist. Samas on eriti just fännidel huvitav teada president Coriolanus Snow kujunemislugu. Isiklikult ei kahetse kindlasti raamatu lugemist aga vähemalt hetkel ei plaani küll seda endale riiulisse jätta, läks ulmeturule müüki ja leidis uue omaniku.

Teksti loeti inglise keeles

Oh heldeke millise häda ma endale kaela tõmbasin. Ma ei mäleta küll näiteks Mary Shelley “Frankensteini” olemust (üsna sarnasest ajajärgust) aga kunagi ammu-ammu lugedes ta hullult veniv või uinutav ei tundunud. Aga eriti just selle raamatu esimesed kolm lugu olid pagana jõhker unerohi. Ma olen seda raamatut vahelduva eduga kätte võtnud ca kuu aja jooksul, kõige karmim lugu oli Balzaciga mida lugesin unega võideldes, lõpuks sain läbi ja siis ka kukkusin voodisse. Okei, ma olingi lugemise ajal voodis, pigem kukkus raamat käest. Peale ärkamist polnud mul õrna aimu ka millest jutt rääkis. Pagana püssi plaadid on ikka siia kaante vahele kokku korjatud, iga lehekülje keeramisega tõusis jälle õhku selline tolmupilv, et ainult läkastasin ja pühkisin silmi. Kusjuures “Melmoth the Wanderer” on veel siin raamatus kõvasti  lühendatud versioon, täispikk romaan on pea 700lk.

Maupassanti “Nülitud käsi” oli õnneks midagi muud, tegu on klassikalise looga, millel on siis kerge õudusemaik man. Kusjuures ma ei pea end tingimata lihtsa kirjanduse fänniks aga antud kogumiku puhul küll meeldis just kõige sirgejoonelisem, ehk isegi klassikaline pala. Mis seal salata, viimase kahe anonüümsete autorite kirjutatud palade jaoks jagus võhma juba päris vähe ning ehk isegi ebaõiglaselt ei süvenenud enam eriti.

Võib-olla millalgi proovin uuesti aga hetkel tundub küll, et sedasorti gooti horror pole enda jaoks (või siis ei oska ise hinnata, tunnistan enda küündimatust). Jah, oli õudne küll, õudselt igav. Henry Jamesi “Kruvi keere” meeldis näiteks märksa enam - aga see on ka juba 19. sajandi lõpus kirjutatud.  

Teksti loeti inglise keeles

Juba pealkirjas torkas enda jaoks silma üks huvitav nüanss: “kuritöö” versus “kuritegu”, kumb on õige? Ise arvasin kogu aeg, et raamatu nimi on “Härra S. Karma kuritegu” aga võta näpust, on “kuritöö”. ÕSis on ka peamine sõna “kuritegu”, ka karistusseadustikus kasutatakse tänapäeval sõna “kuritegu”. Aga mis seis oli aastal 1984, see on juba omaette põnev küsimus.  

Raamat liigituks ilmselt kategooriasse “Kummalised lood”. Ma pole Kafka “Protsessi” küll läbi lugenud aga “Härra S. Karma kuritöö” tundub olevat midagi sarnast mingis mõttes. Raamatut saab lugeda mitmel viisil, on ta nüüd lihtne ulmelugu või allegooriline muinasjutt, see jääb juba lugeja otsustada. Kui läheneda sellele kui lihtsale ulmeloole siis võib raamatust teerulliga üle sõita ja põrgupõhja kiruda sest mitte miski ei klapi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on see raamat midagi märksa enamat, selline mõistukõne.  

Juttu on siis härrast, kes ärkab ühel kenal hommikul üles ja avastab, et on enda nime ära unustanud, “oma nime ei leia ma enam üles”. Nimi on kadunud visiitkaartidelt, nimi puudub isikut tõendavas dokumendis. Mees läheb siis sööklasse, läheb töökohta ning mida edasi seda painavamaks õhkkond kujuneb. Kui mees satub rinda pistma kohtusüsteemiga siis kisub see kõik veel eriti jaburaks. Raamat keerutab edasi üht- ja teistpidi, mida edasi seda absurdsemaks ning tölbakamaks kõik kisub. Mingil hetkel veel tuleb välja, et tal on mõned võimed mida täitsa igal lihtsurelikul ei ole…  

Novot, selline tore väike raamatuke. Kui võrrelda “Neljanda jääajaga” siis kuritöö ei jõua nii painavaks minna, lisaks on kuritöö-raamat mõnevõrra kas just lõbusam aga napakam, vinti on vähe teistmoodi üle keeratud. Eks on lehekülgi ka kuritööl kaks korda vähem. Aga sarnane joon on mõlemis tajuda, näriv hirm, tühjus ja meeleheide. Mulle meeldis see jubedal kombel, millalgi võtan pikas plaanis ka “Luitenaise” ette.

Teksti loeti eesti keeles

Karen Orlau on kirjutanud üsna palju õuduskirjandust, raamat ise on sarjast “Kummalised lood”. Selles sarjas ilmuski vaid kaks raamatut (teine on Molly Browni “Valel ajal”). Kirjastus Salasõna tegutses aastatel 1998-2005, tegu oli Mario Kivistiku kätetööga, milles ilmusid muuhulgas ka Marduse raamatud. Ma muidugi ei tea kas Salasõna tegutses ka varem kui “Mardus” veel ajalehe formaadis ilmus. Aga see selleks.
 

Karen Orlau kohta on kasutatud väljendit “eesti dame noir'”, enda jaoks see kogumik isegi niiväga õudne ei olnud. St jah, eriti kui panna raamat ajaloolisele skaalale siis ilmumise ajal asetus ta hoopis teisele taustale. Raamatus on loomulikult ka õudust kuid pigem ongi lood kummalised, noh. Või kõhedusttekitavad. Ei tahaks ise ühte silti külge panna kuna raamatus on teemadevalik märksa laiem.
 

Kogumikega kipub ikka minema nii, et mõned lood eristuvad teistest, kas siis meeldivuse või ebameeldivuse poolest, on tugevamad ja nõrgemad. Läbiv joon kipub enda jaoks olema ürgsus, see on ka Orlau kirjanduse juures see mis endale kõige rohkem meeldib ning näiteks “Rannahiidsetes” selgelt välja tuleb.
 

Kui rääkidagi täpsemalt mõnest meeldejäävamast loost siis “Habras ime” on vaid kuue lehekülge aga pagana lummav lugu joodikmehe armastusest. Jätab kenasti lugeja otsustada kas see üldse ongi ulme, äkki on hoopis napsitaja deliiriumiga tegu?
 

“Hirmu suured silmad” on ka üks kuuelehene lühi-lühike lugu, endale jäi esimest korda ette kunagi ammu “Marduses”, praegu oli tore üle lugeda ja “ahha, mäletan küll!” avastada. Võiks ütelda, et stephenkingilikus meeleolus väike lookene mis on paganama äge.
 

“Rannahiidsed” ongi enda jaoks see “miski”, mis teeb Orlaust Orlau. Rahvapärimuslikusegune naha alla pugev õudus, rannakülahorror naistest läbi mitme generatsiooni. Stalker on siinkohas küll auga ära teenitud.
 

Nimilugu “Sealtmaalt” on klassikaline ja samal ajal kurb lugu noorest armastusest ja mineviku külge klammerdumisest. Ei ole tingimata midagi uudset aga teate, töötas!
 

“Hunt, madu ja Põrgu perenaine” on üks jutt, mis on osades arvustajates tekitanud kunagi väga palju vastikust (“Jutt on rõve!”, ”See pani mind mõtlema, miks autor sellist asja vajalikuks kirja panna pidas? Kas ta elab nii mingeid komplekse välja? Maandab pingeid? Paiskab kogu kurja oma sisemusest teostesse ja on eraelus selle võrra parem inimene?”, “Ei meeldinud mulle see lugu.Liiga palju vihkamist (lausa ood vihkamisele), liiga palju sadismi, liiga perversed inimesed.”), mis enda jaoks oli suur üllatus. St ma lehitsesin BAASi arvustusi peale raamatu lugemist, päris huvitav oli näha teiste reaktsioone. Minu arvates oli see väga kena raju jutt õdedest ja perekonnast, kes leiavad enda frustratsiooni väljaelamiseks üsna reljeefse viisi tõepoolest. Meeldejääv!
 

“Hingesugulane” jätab jälle palju lugejale mõtlemiseks. Lugu sellest kuidas saada jumalaks ja jumaldatud.
 

“Hall koer” - seda lugedes tulid endale silme ette lapsepõlvest mitmed kohtumised koertega, lapsena mõjusid igasugused vähegi suuremad urisevad loomad ikka päris hirmsalt. Siin jutus on peategelaseks täiskasvanud aga hirmud on aegumatud ja universaalsed. Seda lugedes tekkis tahtmine kaasa plaksutada, lisaks veel see puänt - no kuidagi eriti hästi õnnestunud.
 

“Lastelaul” - kaasaegse sättungiga muinasjutt, jällegi on lugeja ülesanne mõned detailid enda jaoks lahti mõtestada, autori käest pole mõtet uurida, et mida nüüd üks või teine asi tähendas. Kui mõtelda õuduseskaalal siis sellised lood on enda jaoks ühed hirmsamad, pelutavamad.
 

“Malin Malini metsast” võtab raamatu kokku ning selgitab ka kaanepilti. Ilus metsane meeleolulugu mis voolab ja voolab, saab väga ruttu otsa  - ning see ongi hea! Jällegi kuidagi väga mõnusalt õige närvi peale sattunud, meeldis endale jubedal kombel.
 

Üheteistkümnest loost kaheksa on sellised, mis erineval moel meeldisid kohe VÄGA, kolmest ei kirjutanud (need polnud ükski kindlasti halb aga jäid natuke lahjemaks enda silmis). Kokkuvõttes väga mõnus lugemine, ei ole liiga pikk ning läbiv naiselik toon ja joon istuvad hästi. Tegu pole kusagilt otsast “naistekaga”, siin lugudes on tugevad ning eneseteadlikud tüdrukud, nõiad ja naised kes seisvad enda eest ning teinekord seavad maailma vägagi karmilt enda käe järgi paika.
 

Ma tegelikult imestasin, et see raamat Raamatuvahetuses “ripakil” oli. Sest üldiselt vanemat eestikeelset ulmet väga palju ei liigu (kui jätta välja nõuka ajal kümnetes tuhandetes ilmunud raamatud), aja jooksul on need ära ostetud ja riiulitesse ära pandud. Läks igaljuhul õnneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjastus Fantaasia on ilmutanud Silverbergilt kolm jutukogu, see on neist esimene. Antud raamat kajastab lugusid kirjaniku varajasest kirjanikunoorusest, olemuselt on need pigem lihtsamad seikluslood, küpsema Silverbergini on veel aega. Järgmised kogud lähevadki ajas järjest edasi. See raamat räägib päris palju ulmest Ameerikas eelmise sajandi viiekümnendatel, Silverbergi tekstid on aastatest 1955 - 1958. 
 

Juttude alguses on autori enda kommentaar, mis on alati ka loo kohta aga suuremas osas kajastabki tolle ajastu ulmekultuuri. Ning see on ikka pagana põnev, kuidas makstakse jala ukse vahele saanud autoritele üllatavalt heldelt, kuidas toimetajad väga julgelt lugudega ümber käivad, kuidas on täiesti normaalne, et mõne varjunime taga on üle kümne erineva autori, kuidas toimetaja ise valib, et mis varjunime all nüüd järjekordne jutt parasjagu ilmub. Silverberg ise kirjeldabki, kuidas nii mõnigi talle varem meeldinud autor on osutunud väga paljude varikirjanike koostööks, kuidas ta ise saabki mõneks autoriks, kes talle varasemalt on meeldinud. Kogumik lõpebki sellega kuidas üks periood saab USA pehmekaanelises pulpulmes otsa, Silverberg ise mingi hetk avastas end üldse kirjutamas ulmevabasid softcore erootilisi romaane tükki kaks või kolm kuus. Mis oli igatepidi ainult hea kuna läbi rohke kirjutamise ta järjest arenes, lisaks on ju ta hilises loomes erootilist joont (õrnalt) siin ja seal tunda, näiteks “Aja maskides” (üks enda suuri lemmikuid).
 

Selles kogumikus on koos üheksa pala, ei tahakski neid eraldi lahkama hakata kuna kokku on nad üks hunnik kiiret ja hoogsat lugemist. “Cutwoldi kütid” on üks, mis selgelt teistest eristub moraalse dilemma poolest. “Jaht kosmosenõiale” on uskumatult tihe ja detailne klassikaline kosmoseooper, natuke üle 40lk aga pagana mõnus maailm. Nii on paljude paladega, kasvõi nimilooga kus (tsisteerin nüüd Raul Sulbit): “1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.” Ainult mõnikümmend lehekülge aga kui palju põnevat maailma suudab noor autor sellega lugejale manada!
 

Eks on muidugi ka igatepidi üsna lihtsaid lookesi paar tükki, nagu näiteks “Astu mu pähe”, mis on enda jaoks huvitavam pigem ajalooliselt, selliseid ampsukesi oli ka “Marduse” algaegadel eesti ulmes päris palju kus küpsema kirjanduse mõistes nagu polegi suurt midagist, natuke tegevust, kulunud puänt ja… kõik.
 

Nii mõnigi jutt on hiljem kirjanikuhärra poolt leidnud uue ja põhjalikuma vormi, näiteks lühijutt “Uus algus” on tegelikult romaani “Uus teekond” eelkäija. Selle puhul oli põnev lugeda kuidas autor luges märksa hiljem täiskasvanud kirjanikuna üle nii romaani ja lühijutu sisuliselt eraldiseisva lugejana kuna ei mäletanud enam väga midagist. Ning talle meeldis see kõik väga! :)
 

Endale meenutas see raamat head hakklihakastet. On ju olemas igasuguseid toite ning ka tippkokad alustavad lihtsamate roogadega. Samas saab ka selliseid “labaseid” toite ära rikkuda - või siis valmistada imemaitsvalt. Õitsvas eas Silverbergi noor ulme on just selline mõnus ja maitsev söök, mille valmistamist ning söömist ei pea küll keegi häbenema.
 

Äge, et kirjastus Fantaasia on võtnud ühe autori niimoodi ette ning ta lühiloomingut kolme raamatuna süstematiseeritult avaldanud. Võtan kindlasti ka järgmised kaks millalgi ette. 

Teksti loeti eesti keeles

Fun fact - see on üks huvitav eestikeelne kordustrükk kus esimene versioon oli kõvade kaantega ja teine (mida ise ka lugesin) pehmekaaneline.
 

Lugusid iseloomustavad autori ees- ja järelsõnad. St kõige alguses on Kingi enda sissejuhatus kuid iga jutu kohta on tal eraldiseisev kommentaar veel lisaks. See annab juurde veel eraldi mõnusa lisakihi, mõne puhul on kas just lausa hädavajalik aga paneb vaatama uudse nurga alt. Lõpus on mõned Jüri Kallase mõtted Kingist, selline kena väike kokkuvõte. 
 

Enda jaoks avastasin sealt suure üllatusega, et Kingi kui füüsilise isiku esimene romaan ei olnudki “Carrie”. St ta on ju teatavasti kirjutanud ka teise nime alt, Richard Bachmanina ning enamus selle variisiku romaane on tegelikult kirjutatud enne “Carrie”-t. Varjunime kasutamisel oli omamoodi põhjus - nimelt tollal ei olnud “viisakas” üle romaani aastas avaldada. Kingil aga tuli torust märksa rohkem ning seetõttu võttiski ta kasutusse Bachmani. See muide tuli välja just siis kui King kirjutas “Misery”-t, mille ta alguses plaaniski Bachmanina välja anda.
 

Mulle endale meeldis see raamat jubedamal (heh-heh) kombel, kuidagi väga hästi kirjutatud, mõnus lugeda ning ei hakanud kordagi venima. Eks lühijutud ongi “tihedamad” ning on raskem venima minna - aga siiski, siiski, kirjanikuhärra on mu hinnangul selles raamatus tipus.
 

Ükshaaval:
 

Avalugu "Lahkamispalat nr. 4" on kohe selline mis tõmbab raamatu kenasti käima - on pinev, põnev, tegelikult päris õudne ning samal ajal ka naljakas. Ning kõike seda kuidagi täpselt õiges koguses. Lugu siis klassikalisel teemal - kõik peale lahatava arvavad, et ta on surnud.
 

“Musta ülikonnaga mees” - klassikaline muinas-õuduslugu, mis sisu poolest on üsna “tavaline” - aga töötab. Selline mõnus väike sutsakas.
 

“Kaob kord kõik, mis meile armas” - meeleolulugu pikituna motellide igapäevakultuuriga. Originaalis oleks ilmselt juures lisakiht mis kardetavasti läks onelinerite tõlkimisel kaotsi. Aga see selleks, hea lugeda. 
 

“Jack Hamiltoni surm” - üks kogumiku tippe. 20. sajandi Ameerika ja surutise aeg, gängsterid, tulevahetus, põgenemine elu ja surma peale. Mul on pagana kahju, et see oli vaid lühilugu, sellist vahedat, ehedat ja kurba maffialugu loeks veel ja veel.
 

“Surmakongis” - Ameerika korrespondent on tibake kimpus fiktiivse Ladina-Ameerika võimudega. Pagana hästi kirjutatud pinevuspala.
 

“Eluuria väikesed õed” - “Tumeda torni” maailmaga seotud lugu, Roland tegutsemas enne “Laskurit”. On tunda kuidas tõlge on pärit varasemast ajast kuna nii mõndagi  kohta nimetatakse lühiromaanis teistmoodi kui hiljem romaanides. Jälle selline tore lugu, kus Roland satub kokku omalaadsete verehimuliste tütarlastega.
 

“Kõik on mõeldav” - lugu sellise kergelt lihtsama meelega noormehest kes on mõne nurga pealt vägagi andekas. Seda märkab riigiaparatuur ning pakub noorukile hästi tasustatud tööd. Väga stephenkingilik lugu, täitsa kahju, et nii ruttu ära lõppes kuna ainest on kõvasti.
 

“L. T. lemmikloomateooria” - üks mu lemmiklugusid. See mehe-naise-lemmikute ring on pagana tabav ning pere-elu ussitamine kuradi hästi kirja pandud. Lugu ise pole eriti kõhe ega õudne - aga ega ei peagi (kuigi raamatu olemus sellele ju vihjab). Natuke lõpupoole on kõhedust ja ulmevihjeid aga pigem on see pala hoopis midagi muud.
 

“Maanteeviirus suundub põhja poole” - kurja, see tuli jube tuttav ette, kas on eesti keeles varem äkki ilmunud? Klassikaline ning ehk lihtnegi pala sellest kuidas ostetud pilt hakkab oma elu elama.
 

“Eine kohvikus Gotham” - minu jaoks on see teatud tüüpi Kingi musternäidis, kus seina peal püss ei tee mitte lihtsalt pauku vaid osutub lausa leegiheitjaks. Põmsti on see lugu nässuläinud abielust ning ühest lepituslõunasöögist koos advokaadiga. Aga oh seda tulevärki mis siis lahti läheb...
 

“See tunne, mida saab väljendada ainult prantsuse keeles” - huvitaval kombel on erinevad leheküljed toonud välja kogumiku lugude erinevad tõlkijad aga seda tõlkinud Jüri Kallast mitte… Jutt ise tahab ülelugemist, esimesel korral jäi natuke segaseks - mis on küll ilmselt ka taotluslik, eriti kui lugeda juurde Kingi enda kommentaari. Üldiselt meeldis, kõik ei peagi olema lihtne ja sirgjooneline siin maailmas.
 

“1408” - üks mitmest selle kogumiku tipphetkest. Mõnes mõttes klassikaline kummitava toa lugu aga teate… kuidagi väga hästi kirjutatud ning omade kiiksudega.
 

“Kuulisõit” - taas klassikaline pala kingiliku krihvkaga. Ilus, südamlik ning samal ajal häiriv ja kurb lugu emaarmastusest.
 

“Õnneraha” - lõpetuseks väike positiivne jupikena, ei ole tingimata nii sünge kui mõnigi teine lugu selles kogumikus. Mulle väga meeldis raamatu sulgemine positiivsel noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
 

Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
 

Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
 

Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
 

Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
 

Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
 

Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
 

Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
 

Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
 

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
 

Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
 

Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
 

Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
 

Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
 

Mis niiväga ei istunud:

Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
 

George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
 

Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

Teksti loeti eesti keeles

Paljukiidetud hard sci-fi, kus inimkond põrkab kokku hoopis teistsuguste koeralaadsetest isenditest koosneva grupimõtleva ühiskonnaga. Idee sellest kuidas ühine teadvus koosneb füüsilistest indiviididest oli lahe... aga üldiselt minu jaoks see raamat polnud. Vedasin suure vaevaga hambad ristist sadadest lehtedest läbi - halb ja valus oli. Ei sobinud mu peakujuga kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Läks vale raamatu algne see arvustus. Kuna "Leek sügaviku kohal" ei meeldinud ja see siin tundus alguses sarnase olemusega siis üle paarikümne lk ei jaksanud lugeda. Kahjuks pole BAASis võimalust arvustust eemaldada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
 

Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
 

Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
 

Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
 

Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
 

Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
 

Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
 

“Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

“Hirm on arutapja.

Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

Ma pööran näo oma hirmu poole.

Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

Ainult mina jään alles.”
 

Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
 

Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
 

Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 

Teksti loeti eesti keeles

Robin Artisson elab Ameerikas Maine osariigis New Englandis, keset süngeid metsasid ning mitte väga kaugel kaljusest rannast. Ka ta juttude olemus on sarnane, on tunda rahvajuttude mõjutusi ning pärimusi, mille autor on siis oma käega raamatuks kokku valanud. Nõiakunst, erinevad kultused, libahuntide ürgema ning hullumajas enda juuri avastav noor tüdruk - tume ja karm on maailma Artissoni peas.

“Soon Comes Walpurgis” on lühijutukogu, kõige viimane pajatus (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on mõnevõrra pikem aga lühiromaani kanti ilmselt ei kipu. Juttude teemad on jah klassikalised, kas vaatab vanast peeglist ajatu kurjus vastu või siis räägib hullumajapatsient enda kohutava loo, teinekord tuleb enda peal asuva karistusest vabanemise jaoks minna nõia õhutusel trolli käest nõiariista varastama või minnakse sünge saatusega majja narkot tegema, et omakorda kogu minevikujubedust läbi elada.

Raamatule annavad veel täiesti eraldi mõõtme Larry Phillipsi illustratsioonid. Kunstniku pildikesi on raamatus päris palju (tükki 40) ning nad on kõik varustatud lause-paariga raamatust. Raamatut ennast on nauding käes hoida ja lehitseda, kogu see kurjus ning tumedad jõud on lausa käe all tuntavad.

Tehniliselt on raamat omamoodi. Mõtlen siis seda, et peale iga lõiku on reavahetus, mis näiteks dialoogist tihke teksti puhul jätab kuidagi eriti hakitud mulje. Muidu pole väga viga, mõnes mõttes saabki rohkem jupitada ning näiteks lihtsamalt pooleli jätta kui peaks selleks vajadus tekkima. Ka jäid mõned üksikud trükivead silma, mis on tänapäeval eriti ingliskeelses maailmas veider, erinevad spellerid võiks ju lihtsamad vead lõdvalt kinni püüda. Lisaks on raamatu puhul suurelt välja toodud toimetaja, kes võinuks ju ka kirjaveakuradil sabast haarata...

Raamatule saab ette heita seda, et ta pole tingimata midagi uut. Jah, minu jaoks oli huvitav lugeda aga kriitilisem pilk leiab sarnase miljöö mitmete rahvaste ennemuistsetest juttudest. Robin Artisson on vast mõne kraadi rõhuvam, eriti kuna pajatused ei lõpe tingimata hästi. Samas ega muinasjutudki roosamannas päädi. Samas on jutud just paraja pikkusega, suhteliselt suur font, illustratsioonid ning eelpool mainitud tihedad reavahetused annavad ka oma osa. Absoluutselt ei kahetse lugemist, kindlasti tulevikus tahaks veel sirvida sest tõesti - köide ise on äärmiselt kaunis mis sellise “normaalse” sisu tõstab kraad kangemaks-paremaks.

Samas on raamatus mitmed kujundid, mis on jäänud kummitama (heh-heh, mis võikski ju “õuduka” puhul normaalne olla). Näiteks ühes loos (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on koht, kus ühtäkki kaob majast peretäis inimesi. Kui naabrid vaatama lähevad siis leiavad nad majast vaid muretult mängiva pisitütre, kes ei tea juhtunust mitte midagi. Tüdrukuke mängib rahulikult teekannuga, mis lähemalt vaatamisel on verd täis.

Või kasvõi avajutt “Gwel-A-Throt” kus peategelane eksleb mööda veidrat maastikku, vahepeal satub surnuaeda ning siis on mahajäetud majade vahel, lõpuks kohtub ühe veidra tüdrukuga. Autor ei seleta suurt midagi, me ei saa lugemise käigus ka väga targemaks sest palas polegi see tähtis - olulised on kulgemine ja meeleolu. Ma ei tahaks sildistada ja minu jutu lugeja peas eeldusi tekitada kuid enda jaoks tundub Artisson natuke mingi nurga alt Lovecrafti moodi. Siin raamatus pole pikki õõvakirjaldusi, on natuke tausta maalimist ja siis juurde tegevust - aga see kukub kohati päris ägedalt välja. Praegu seda arvustust kirjutades sirvin raamatut ühte- ja teistpidi - teate, siin on see “miski”. Miski mille pärast me raamatuid loeme.
Teksti loeti inglise keeles

Emma Dean on ameerika autor, elab Californias. Viljakas autor, aastast 2018 on talt ilmunud kümmekond raamatut. Ühes FB raamatukoide grupis on ta raamatuid ikka tutvustanud, paistab, et autori stiil on läbi raamatute üsna sarnane ning kui meeldib üks siis istuvad ka teised (või kui ei meeldi siis...).
 

Kui sisust rääkida siis peaosas on raamatukogu”tädi” Piper, kellele murravad ühel hetkel sisse tööle kolm kuuma kutti. Alguses on kerge madin, selgub, et Tolstoi “Sõjast ja rahust” on ka praktikas külmrelvana kasu. On ka mõnevõrra muid eriarvamusi aga kiirelt selgub, et tegu on Piperi hingekaaslastega. Võinoh… hingekaaslastega - poisid on jõulised, musklis, hellade silmade ja jalustrabava naeratustega. Põmst Piper armub kiirelt nendesse ära, õhk on täis feromoone ning terve raamat säriseb käte vahel.
 

Ca pool raamatut on eelmängu ja siis läheb lahti, igas poosis, paaris, kolme ja neljakesi. Põmst on miskit ulmet ka vahel aga see pole tähtis. St poisid on tegelikult kujumuutjad (nagu pildilt näha siis loomadena on nad leopardid) ning “viimane emane” on neil puudu, et kujumuutvate leopardide sugu ikka edasi kestaks. Õnneks aga Piper sobib paaritumise-rolli imehästi enda kaugete Egiptimaa juurtega seega on kiisude maailm päästetud. Lisaks on veel deemon Eiseth, kelle püha kohus on Piper vainlaste kätte viia, Piperi isa ja veel mõned tegelased.

Selline üsna lihtne ja trafaretne lugu, ladusalt kirja pandud erootiline raamatuke, mida on ulmegarneeringuga kaunistatud. Tõsist süvakirjandust ei tasu Emma Deanilt otsida, küll aga leiab siit mõnusalt kirjutatud armuelamusi mis on naise kirjutatud ja eevatütre silme läbi. Eks vaatenurk küll vahetub aga läbivalt on ikkagi see naiselik raamat. Ma küll ei salli hästi naistekas/meestekas/poistekas (muide, “tütrukukas” liigitust nagu ei mäleta?) lahterdamist aga mingis mõttes on “Spotted Her First” ilmselt üsna tuline ja vürtsikas naistekas kus detailidega tagasi ei hoita. Kusjuures see pole miski raju pornokas - ei, enamuse raamatust ikka keritakse kenasti pinget üles (mis ühel hetkel tuliselt vallandub). Piper, Caleb, Xavier ja Niko on tegelaskujudena üsna kahemõõtmelised - aga jällegi, see pole antud juhul üldse tähtis. Hästi kirjutatud ajaviitekirjandus on enda arvates vägagi vajalik nišš.
 

Üks lahedalt kaasaegne koht oli raamatus. Nimelt ühel hetkel tahab nõid Morgan teha Piperile heameelt. Seega palub nõid raamatukoguhoidja telefoni korraks enda kätte, nõiub ja annab tagasi. “Nii, nüüd Sa ei pea telefoni kunagi laadima.” Naljakas mõtelda mis on tänapäeval oluline.
 

Täiesti eraldi mõõde on raamatus kaslaste maailm. Seda puudutatakse ühtepidi küll pidevalt aga samal ajal põgusalt. Kuidas kolm inimese vormi võtnud leopardipoissi näiteks koos tuduvad - noh nagu kassid seda ikka teevad. Või kuidas nad muul viisil teineteise eest hoolt kannavad - igatepidi selline natuke kummaline aga päeva lõpuks muhe lugu.
 

Lahe raamat, endale meeldis väga. Selline hea kerge tükk, mille mõne õhtuga läbi ratsutada (heh-heh, “ratsutada”). Kui Emma Deani teisi raamatuid oleks käeulatuses siis ilmselt kohe järgmist ette ei võtaks aga muude lugemiste vahele võib küll. Samas kuna neid paberil müüakse ca 15€ tükist (e-raamatuid väga ei taha lugeda) siis natuke kahtlen, et selle autoriga tulevikus kohtun. Kui just mingi aja pärast ta raamatuid odavamalt ei saa.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna mul oli vaja raudhambalt üks teine raamat niiehknaa tellida siis võtsin “Merivälja” veel lisaks. Nimelt ma ei teadnud hiljuti veel isegi, et see raamat on olemas - kusagilt jäi aga korra silma, et kui kehv see ikka on, kuidas osadel lugejatel on Hargla pärast piinlik. Lõpupoole toon ka Indrek Hargla enda arvamuse + mõned näited kriitikutelt.
 

Kuna endal on Harglaga niikuinii olnud segane suhe (kord ei haagi üldse, siis aga tuleb jälle talt midagi vägevat vahele) siis võtsin hea meelega selle tellise ette. Sest noh - huvi oli tekitatud ning kunsti puhul on tihtipeale nii negatiivne kui siis polariseeritud tagasiside need, mis tähelepanu tõmbavad. 
 

Raamatu tegevus keerleb Merivälja objekti, Merivälja ufo (“objekt M”) ümber. Nimelt kuuekümnendatel leiti Meriväljal  Hõbekuuse tee 34 aadressilt maa seest veider objekt, mille päritolu tollal NSVL teadlased ei suutnud tuvastada. Täpsemalt - kogu see omaaegne “päriselu” ning ka see raamat siin on paras segu päriselt toimunust, kuulujuttudest ja folkloorist, loomulikult on Hargla keeranud kõik ilukirjandusse. Igaljuhul raamatus on läinud aeg mitukümmend aastat edasi, on Eesti Vabariik ja kroon kohal. On raamatutäis erinevaid tegelasi, üks abielupaar üritabki 10 miljoni krooniga müüa “UFO-tükki”, lisaks on terve pinu igasuguseid muid tegelasi. Ühel hetkel hakkab neid kõiki telefonitsi ükshaaval tüütama salapärane moonutatud hääl, kes teab kõigi saladusi ning vaikimise eest nõuab erinevaid väikseid teeneid. 
 

Nii kogu see põnevik laiali rullubki, vahel on kergeid põikeid minevikku NSVL aegadesse kui värskelt on maast see veider kamakas välja kaevatud. On erinevaid suuremaid ja väiksemaid saladusi, palju niidiotsi mis siis ühel hetkel kenasti kokku sõlmitakse. Kerge ulmegarneeringuga põnevusromaan, enda jaoks oli täitsa üllatav Harglalt midagi sellist leida kuna mu jaoks on ta seni olnud ulmekirjanik, kes on muuhulgas ka ajalookrimkat kirjutanud. Aga näe, nüüd on ka sedasorti žanrikirjandus tal raamatupagasis olemas.
 

Enne seda raamatut lugesin Heli Künnapase “Homme on ka päev” raamatut (mis meeldis väga) ning kui olin “Meriväljast” ca 60lk läbi ratsutanud siis avastasin ühtäkki, et loen Harglat edasi Künnapase võtmes. Künnapasel oli peategelaseks ka naine (kuigi Hargla puhul ei ole täitsa kindlat peategelast kuid mõned saavad natuke rohkem lavaaega) ning raamatute karakterid olid sarnased - sellised tavalise eesti inimesed, parasjagu on ka kontorielu. Samal ajal hakkas tekkima aimdus, et miks küll eesti mõned ulmelugejad seda raamatut ei salli. Tegu on (enda hinnangul) teisest vallast žanriromaaniga, ulme on siin maitseks, raamat ise on põnevust täis. 
 

"Merivälja" alguses see salapärane helistav ja manipuleeriv hääl tuletab hirmsal kombel Kingi "Needful Things"-i meelde. Kui Kingi salapärane kaupmees Leland Gaunt on selline vaikselt torkiv ja viisakas siis “Meriväljas” on tegemist sirgjoonelise väljapressimisega. Kuid sarnased noodid hakkasid enda peas kõlama - ning kuna Kingi raamat mekkis endale hästi siis hakkas Hargla ka veel kiiremini kulgema.
 

Mida edasi seda rohkem oli see raamat enda silmis nullstiiliga tavaline põnevik. Ei ole harglalik - samas ma vist isegi ei tea, mis on “harglalik”, eriti kuna mul vahel on Hargla istunud, vahel mitte. Igaljuhul ei jäänud silma sellist kiiksu, mis eristaks raamatut teistest. Jah, eesti keeles on põnevikke pigem vähe (veel) ning enda jaoks oli huvitav lugeda Meriväljal toimuvat, eriti kuna baseerub ju see kõik päriselt toimunul (võinoh, mõni asi on ju kunagi toimunud, aines on tulnud päriselust). Aga minu arvates oleks võinud olla kaanel ka mõne teise hea kirjaniku nimi, poleks vahet olnud.
 

Kokkuvõtvalt - selline hea korralik põnevusromaan, meeldis.
 

Raamatu järgi on tehtud ka seriaal, seda pole näinud.

-------

Lisa 1
 

Pikemalt saab Merivälja ufo kohta lugeda siit - https://et.wikipedia.org/wiki/Meriv%C3%A4lja_objekt
 

Praeguseks on tuvastatud, et see oli selgelt inimtekkelise päritoluga objekt. Samas kuna niipalju aega on möödas siis ega pole teada, mida praegu analüüsiti, kas on tegu üldse originaaliga. Pikemalt - https://novaator.err.ee/633267/ttu-teadlased-merivalja-ufo-tukk-on-selgelt-inimtekkeline
 

-------

Lisa 2 (mõnede inimeste kommentaarid)
 

Autor ise: “Minu viimane romaan “Merivälja” (2017) on kirjanduslikult minu kõige parem romaan ja jääb minu elutööks, mille järgi ma sooviks, et mind mäletataks, ning ma kardan, et ma kunagi enam seda romaani ületada ei suuda ja hakkan vaikselt tagasi langema, heal juhul stabiliseeruma.” https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kusimusi-indrek-harglale
 

Kristjan Sander: “Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.

 

Kahju, et Indrekuga nii on läinud.” (BAAS)
 

Andri Riid: “[...]"Merivälja" kõige suurem kuritegu, kui nii võib üldse öelda, ongi see, et ta ei ole žanriulme. Tõupuhast ulmet asendab siin esoteerika ja vandenõuteooria. Selline meetod on rohkem omane peavoolu autoritele, kel tuleb tahtmine ulmega tiiba ripsutada. Teine variant on, et Indrek Harglast ongi saanudki juba selline peavoolu autor. Siis on muidugi kõik väga õige ja loogiline.[...]”  (“Reaktor”)
 

Endale meeldis kõige rohkem Indrek Rüüteli (ehk Weinbergi) arvamusest see jupike: “[...]Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus.[...]” (BAAS)

Teksti loeti eesti keeles