Alf Henrikson

Teos koosneb üheksast omavahel seotud jutukesest, mille sisuks on see, et nornid (pidin googeldama), Põhjala saatusehaldjad koostöös Lõuna moiradega (taas aitas Google), oma lõunapoolsete suguõdedega, sõlmivad ringi mitmete meile ajaloost tuntud isikute elulõngasid ning vaatavad, mis oleks saanud kui...

Ja sünnib päris huvitavaid asju. Isiklikult meeldisid enim mõttemängud sellest, mis oleks saanud kui: Otto von Bismarck oleks juba varases lapsepõlves saanud oma tahtmist ning veetnud noorukipõlve Smålandi jahilossis; Hiina admiral Zheng He oleks enne Kolumbust Ameerikasse jõudnud; või kui Aleksander Suur oleks Issose lahingu kaotanud.

Iseenesest on mõne arvates ilmselt tegemist nn piiripealse ulmega, kuid minu meelest väärib teos kohta Baasis. Ulmeline element on täiesti olemas ja lausa mitmeplaaniline. Ning kuna autor on harrastusajaloolane, siis põimuvad faktid ja kontrafaktid üsnagi elegantselt. Ladus lugemine kõikidele (alternatiiv)ajaloohuvilistele.

Alternatiivajaloona erakordselt saamatu käkk: nii ideede originaalsuse kui nende teostuse meisterlikkuse poolest. Kirjandusena piinlikkust valmistav... asi.

Veetsin selle 80-leheküljelise vihiku seltsis ligemale pool tundi, mis kulus maaliinibussil Tartust Nõkku jõudmiseks. Raamatukese jätsin seejärel bussi, nagu sedasorti kirjanduse puhul vist loomulik ongi. Õnneks maksis vaid 2 rubla kopikatega.

«Teos» tõestab veel kord, et reeglina ei ole rootslased raamatute kirjutamiseks välja mõeldud. Neil on looduses ilmselt mingi teine tähtis funktsioon.

Bussist väljudes tegin igatahes 3 suitsu järjest, et halba maitset suust ära saada. Maal avasin aga Silverbergi «Roma Eterna» suvalisest kohast ning veendusin taas kord, et head kirjandust ja head alternatiivajalugu tehakse ikka ka. Lihtsalt Loomingu Raamatukokku see tänapäeval enam kuidagi ei jõua. Selle heftikese ainus maakeeles ilmumise põhjus ongi ju fakt, et raamatu tõlkija ja LRi pikaaegne peatoimetaja Anu Saluäär on Rootsi kirjanduse fanaatik.

Ahjaa, USA ühe lahedaima välisministri John Foster Dullese keskmine nimi ei ole Forster, nagu autor või tõlkija ekslikult on kirja pannud. Forster oli näiteks loodusteadlastest isa ja poja nimi, kes saatsid James Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Forster on ka üks tänapäeva filmilavastaja.

Raamatukese žanrit (alternatiivajalugu, sest see see väliste tunnuste järgi paraku siiski on!) järelsõnas ega tagakaanetekstis kordagi mainitud ei ole. Ma ei usu, et tõlkijale see termin tundmatu on. Vt ka suure osa eesti kirjastajate hirm sõna `ulme` ees.