Kasutajainfo

Friedebert Tuglas

2.03.1886–15.04.1971

  • Eesti

Teosed

· Friedebert Tuglas ·

Helloi maa

(jutt aastast 1971)
https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/8483

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 1971; nr 2
Tekst leidub kogumikes:
  • Looming
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas arvustus sarjast "paren hilja kui...".
 
Lapsepõlves mind häirisid kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest nemad olid pikad. Nüüdsel ülevaatamisel häirivad mind kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest ma ei viitsi hakata iga jumala kala peale võrgust järele vaatama, kas Verne'i andmed ka tegelikkusele vastavad.
 
Aga, noh, ei saa märkimata jätta, et Verne esialgses romaanis oli Nemo poolakas, kes võitles venelaste vastu. Sellest lähtudes saab ka triloogia daatumid nii paika panna, et mingeid vastuolusid  ei tekiks. Aga kirjastaja keelas selle majanduslikel põhjustel ära ja nii tuli Verne'il mingi ersats leida.
 
Teksti loeti eesti keeles

Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

No isegi kodanik Beekmanit tema Lindgreni-tõlgete eest tänades ei saa ma selle asja eest üle "kahe" panna. Nagu Ohhotnikov või Palman või... Aga õnneks kaunis lühike.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

 Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles

Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, kui mitte arvestada seda, et varem autojuhtimist vaid pildilt näinud poiss hakkab neegrilt ostetud Mustangiga sõitma nagu vana mees. Sõidukirjeldusi kannatab aga lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jalakäijate ja autojuhtide rivaalitsemine pole ammu enam midagi uut, kuid hr. Leiber oskab seda kaunis põnevalt ja naljakalt kirjeldada. Lugege.  
 
Lugemise käigus kaalusin, kas panna "neli" või "viis" ning otsustasin hinnata selle järgi, kas lõpp on asjaks või ei.
 
Teksti loeti inglise keeles

No jälle üks jutt kurjast tulevikust, kus autod ja autoteed on inimesed endile allutanud. Peategelane sõidab oma ülemuse juurde ja annab aru viimasel ajal tekkinud tendentsist: korralikud, enamasti keskealised või vanemapoolsed inimesed sõidavad KST kuhu -- aga hästi kaugele. Autodega, muidugi, sest lendamine neile ei meeldi. Ja jäävadki sinna elama.
 
Aruandmise käigus selgub ka nähtuse põhjus, kuid see on liiga triviaalne, et seda siin ümber jutustada. Või jutule kõrgemat hinnet panna.
 
Teksti loeti inglise keeles

Näe, juba pool sajandit tagasi osati kirjutada sellest, mida mõtlematu rohepööramine endaga kaasa võib tuua. Selle eest saab jutt lisapalli. Ja muidugi oli juba siis ka teada, et igasugu rohejamad lähtuvad Kaliforniast.  
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke omamoodi antiutoopia. XX sajandi alguses võistlevad auto ja mingi trammi või lõbusõidurongi laadne transpordivahend. Ei lähe nii nagu meie maailmas.
 
Kuid seda lugu võidakse kasutada ka Fail Balticu reklaamimiseks...  
Teksti loeti inglise keeles

Minategelane elab linnakeses, kus on kolm tanklat-töökoda. Korraliku inimesena käib ta oma autoga (Rambler Americaniga) ühes kahest "nimega" töökojast. Kuid ühel päeval kaotab ta oma krediitkaardi ja on sunnitud mineme kolmandasse, mida peab keegi kodanik Bosko, kellel on üks abiline, üsna madala taktisagedusega noormees Bubber.
 
Minategelane ütleb Bubberile, et ta soovib oma autot hooldada (to service her), aga Bubber võtab asja ehk liiga täht-tähelt.
 
Rohkem ma ei räägi, sest seda juttu võite isegi lugeda.
 
P.S. Tol ajal oli Rambler American tõsise Usa autosõitja jaoks sihuke autolaadne toode.
Teksti loeti inglise keeles

"Lendav Hollandlane" lähitulevikust.
 
Ja rõõm selle üle, et hr. Martin autosid armastab. Muidu ta nendest niimoodi kirjutada ei saaks.
Teksti loeti inglise keeles

Peategelane on teedeehituse kõige vägevam boss. Tema ütleb, kuhu uus tee teha, tema ütleb, kas sinna mootorrattaid lubada, tema ütleb, ...
 
Ning ta pole lihtsalt mingi ametnikuhing. Tema suurim nauding on nendel teedel sõita. Eriti siis, kui need veel liikluseks avatud pole...
 
Kuid sel korral läheb midagi veidi vussi....
Teksti loeti inglise keeles

Üks ameerika autokonstruktor on sõitnud Itaaliasse, et kohtuda kunagise kuulsa autoehitaja Belliniga ja tagastada talle radiaatorikork, mis sattus konstruktori kätte üsna veidratel asjaoludel.
 
Suurte raskustega õnnestub tal vana Bellini juurde pääseda, kuid siis leiavad nad ühise keele, nagu kaks autohullu kunagi. Vanamees tunnistab üles, et ta on pärast avalikust elust lahkumist ehitanud veel ühe auto, ja pakub konstruktorile seda proovimiseks.
 
Auto ongi loomulikult maailma parim ning konstruktor otsustab selle tootmahakkamisega maailma õnnelikumaks teha.
 
Ja siis tuleb loo viimane lehekülg... Nii kurba juttu pole ma ammu lugenud.  Ahjah, fantastikat ega ulmet siin küll polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, näete, isegi paralleelmaailma valimisel tasub enne peent kirja lugeda...
Keelekasutus, jah... aga pikapeale harjusin ära. Ainult tundub, et lugu on teismelistele kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles