Tegevus jälgib geniaalse varjuteatri näitlejanna Leodora reisi koos joodikust manageri-teejuhi Soteri ja jumaliku andega õnnistatud orvu Diverusega, kes suudab mängida igat pilli, mis tema kätte antakse. Maailm ise aga kujutab endast ookeanitega kaetud pinna peal kulgevat sildade rägastikku. Kogu elu toimub sildade peal, nad moodustavad spiraale ja labürinte. Eri sildeavade vahel asuvad eri "riigid" ja mööda neid terve see reisiseltskond rändabki. Leodora esineb Jaxi nime all, sest selles maailmas ei tohi naised tegelikult varjuteatriga tegeleda.
Enamuse raamatu sisust moodustavad küll tagasivaated, kuidas terve see punt kokku sai. Kusjuures tegelikult eriti midagi selgeks ei saagi, või siis selgub see teises osas. Enamus vihjeid jääb seletuseta ja mõnevõrra oletuslikuks ja arusaamatuks. Aga maailma on kujutatud lopsakalt, värviküllaselt ja äratuntavalt idamaiselt. Idamaisust lisavad veel igasugu jumalad, vaimud, libarebased ja deemonid, kes kõik samuti seda maailma asustavad. Leodora kogub jutte ja igalt poolt, kust ta läbi läheb korjab ta üles mõne loo, mis selgitavad natukene seda sillamaailma.
Kummaline aga teatavas mõttes väga mõnus raamat. Võrdluseks võiks tuua samasuguse lopsaka fantaasiaga kaunistatud Alan Dean Fosteri "Journeys of the Cathecist`i" kolm köidet, Frost meenutab aga natuke rohkem "1001 öö jutte". Teine osa tasub kätte võtta kasvõi sellepärast, et näha, kas kõik see lopsakus ja fantaasialend kuhugi ka viib, või on see kõik ilus ent ilma vähimagi poindita meelelahutus.