Kasutajainfo

Goran Hudec

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Düün»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
8
1
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (60)

Kindlasti hea raamat. Põnev, piisavalt keerukas ja eksootiline. Mulle üldiselt (tagantjärgi) meeldivad raamatud, mis algavad suhteliselt igavalt või arusaamatult ja siis pöördeid juurde kruvivad. Ainuke etteheide ongi see, et romaani lõpuosa sündmused võrreldes alguse või keskpaigaga arenevad liialt kiiresti ning sein tuleb järsku vastu. Raamatut võib lugeda küll igaüks. Ka see, kes ulmekirjandusest muidu suurt ei arva. Võrreldav näiteks Waltari Sinuhega, kui muust kirjandusest paralleele otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Ääretult võimas kindlalt SF-i tippu kuuluv raamat, mis on alguseks kuueosalisele "Dune" sarjale. Tõeliselt tänuväärne on Frank Herberti oskus vältida tavaliselt SF kirjanike poolt sooritatud vigu - näitena võib tuua asjaolu, et kuigi raamat on kirjutatud kuuekümnendate lõpus ei tundu maailmapilt praeguse aja inimesele lapsik ning tehnoloogia kohatu. Tehnika on selles raamatus nagu midagi nii omast, et seda isegi ei kommenteerita. Tähelaev on tähelaev ja mitte üks üleliigne kommentaar. Raamatu tegevust toimub planeedil Arrakis. Arrakis (või nagu mõned seda planeeti kutsuvad, Dune) on universumi ainuke koht, kus tänu oma täiesti enneolematu floora ja fauna tõttu on sõimalik saada ainet midaga kutsuti Spice, mida mina tõlgiksin kui Essents - millegipärast eestikeelses versioonis oli see tõlgitud vürtsina, mis aga oleks liigne jõuga sõnade asendamine. Spice aitas näha tuleviku ning Kosmoselendurite gildi liikmetel voltida aega ja ruumi tehes võimalikuks tähtedevahelised lennud. Kuigi tegevus on paigutatud ettenägematult kaugesse tuleviku on samal ajal ühiskondlik korraldus võrreldav kekajag - imperaator, vasallid, jne. Mis omakorda avab väravad võimuvõitlusele. Frank Herbert on suutnud kogu universumi oma grandioossuses suutnud paigutada kuue raamatu lehekülgedele ning kuulub vaieldamatult ulme klassika tippude hulka.
Teksti loeti inglise keeles

''Düün'' on parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Mitte ainult SF hulgas, vaid üleüldse. Pole kusagil mujal kohanud sellisel tasemel erinevate probleemide ja valdkondade kokkupõimimist (ökoloogia, mitmed eri kultuuride kokkupuudetest tekkivad probleemid, puhtalt SF-likud detailid, eri kildkondade vaheline võimuvõitlus, inimese kui sellise võimalikud arengusuunad jne.), nii et tulemus ka piisavalt sujuvaks ja väljapeetuks jääks.
Teksti loeti eesti keeles

asi oli peris huvitav ja heasti kirjutet. igasugusest b kirjandusest on ta mudgi peajagu üle, kuid parimaid palu ta siiski pole.. düün kuulub ka nende raamatute hulka, mida mina vaid ückord loen, seepärast nimelt, et teistkordsel veerimisel olex ta juba igav.. paraq.. mis veel vastu hakkas? karakterite kindlad piirid a''la harkonnenid pahad, kurjad, täbarad ja mudu halvad loomad, samas atreidesed tublid, head, üllad jne. nigu mingi muinasjutt.. a no mida see scifi tegelt muud ongi.. ka see pole eriti kohane (mu meelest), et kasutataxe asjade kirjeldamiseks kaasasegseid, või isegi minevikust tuntud väljendeid nigu ginzhall jms. niet, asimovile erbert ikke vasta ei saa..
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine sellesse raamatusse on kahtine. Head olid idee ja korralikult ülesehitaud mudel, halvad liigne lobisemine ning tühjalt kõmisevad suured ideed, mis pidevalt peategelase ajurakke vaevasid..
Teksti loeti eesti keeles

Tunnete ja mõtetega usutavad olendid, kes sobivad keskkonda... Süzee ei oma liiga suurt tähtsust, ei domineeri... Väga hea. Mõnes mõttes klassika. :) Aga arvan, et ei ole muinasjutt. Lasteraamat ka ei ole...
Teksti loeti inglise keeles

Noored, omandage positiivne pimu (psühhomüüt) Düün on selleks parimaid lugemisvarasid. Ja Urmas Alase tõlkes oli vaid mõni ebaoluline ebatäpsus. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles

1) Uhiskonnasuhetes rakendatud levinud trikki - minevikust pärit suhete (feodaalsuhted) viimine tulevikku (ka näit. Asimovi Impeerium). Uhiskonnasuhted kujutatud suht naiivselt. 2) Ökoloogia osa hea. 3) Stamplik finaal - positiivse ja negatiivse kangelase vöitlus. Ei sobi. 4) Herbert on näinud piisavalt vaeva, et tehnoloogia osa viimaseni lihtsustada. On neli pöhilist tulevikutehnoloogiat - laser, kilp, kosmoselaevad, tuumarelv. Ulejäänu jääb kohati ka tänapäevale alla. 5) Palju paremini on arendatud inimest uurivaid teadusi. Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on arvutihuviliste hulgas üpris palju neid, kes on mänginud "Düüni" ainetel tehtud arvutimänge Dune I-II (milledes raamatuga muidugi minimaalselt ühist on). Veel on valminud ka film - kuid enne "Düüni" lugemist sellest küll tuhkagi aru ei saanud, asi paistis päris ogar - kui raamatu pahad olid enam-vähem inimlikud, siis filmis näidati neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt värdjatena. Raamatu juurde: njah, võib-olla olid esialgsed lootused liiga suured või asi milleski muus, kuid antud raamat ei jätnud erilist-suuremat muljet, no plussi tahaks veel hindele juurde panna, kui saaks. Oli paks ja suur raamat küll, aga sai kuidagi liiga kiirest läbi, ilma, et midagi ootamatut toimunud oleks - tundus nagu eellugu mingile suuremale teosele - lõpus alles asi tegelikult algas. Mingi tüüp istus keset liivalagendikke ning keeras muudkui pahasid ümber sõrme, mis sest, et vastastel terve galaktikatäis laevu, tuumarelvi ja muud head-paremat sõjakraami leidus. Siis veel sellised imelikud heategelaste pääsemised ning põgenemised, mis tundusi justkui kuskilt Tarzani raamatute ca 18 seeriast välja võetud. Muidugi selline kõrbeplaneedi idee on hea. Maitse asi. (tegelt tahaks küll natuke üle kolme panna ka selle pärast, et muidu on mul Zelazny "Needuste Alleega" samal tasemel, kuid sellest on ta küll kõvasti parem, aga las ta jääb nii).
Teksti loeti eesti keeles

Üsna detailselt kujutatud maailm ning piisavalt võõras ja harjumatu. Elada ainult küll sellises maailmas ei tahaks. Kujutan ette, et destkostüümis, mida kõrbes kanti, polnud just mõnus olla. Kuna vett nii vähe oli, võib arvata, et pesta sai ennast vähe. Korra nagu mainiti ka, et fremenid haisesid... Umbses destkostüümis oli paradiis ka kindlasti kõikvõimalikel naha seenhaigustel... Kuid see selleks, sellest ei käi jutt. Selles maailmas meeldis aga Bene Gesseriti kool. Meil arendatakse praegu tehnikat ning koolid on rohkem mälu tais toppimise koht. Bene Gesseriti koolis aga arendati inimese võimeid ning nende maksimaalset rakendamist. Midagi jooga taolist. Miskipärast oli see kool ainult naistele, nagu meestel polekski mingeid ressursse. Tegelikult ikka on ja rohkem kui naistel, nagu lõpuks selgus. Lugege ning ärge laske ennast pisut raske- pärasest algusest heidutada...
Teksti loeti eesti keeles

Noh lugesin teda inglise keeles ja eesti keeli nigu ei julgegi enam (räägitud kyll, et pidi hää tõge olema, kuid ei raatsi). Raske lugemine ta ju oli, kuid kui juba otsa pääle oli saadud, ega siis enam nii kerge lõpetada polnud enne kui raamatu tagumine kaan yksildaselt pihus... Väärt lugemine - ja yhinen Andri arvamusega - midagi sama võimast ja haaravat, kui Sinuhe - vähemalt võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin kunagi varem mingit "Düüni" hilisemat tuletist lugenud, siis lähenesin "Düünile" teatava ettevaatusega. Too jutt jättis pisut veniva ning ülespuhutud mulje. "Düün" osutus meeldivaks üllatuseks. See, pisut ülespuhutud, stiil võib küll moodsa ilmavaatega inimesele naljaks paista, kuid kuna romaanis on feodaalühiskond parunite, printsesside, imperaatorite, krahvide ja muu taolise lõbusa rahvaga, siis annab see loole stiilse värvingu. Muide, kui filmitähtede kõige kaunimaiks tunnistatud näoosadest pandi kokku nägu, siis polnudki see ilus. Võib-olla on kirjandusteosega sama lugu: ideaalne teos polekski nii hea? Minu tähelepanu äratas autori julgus filosoofilistes valdkondades. Deklareerida keset kuldsete kuuekümnendate progressivaimustust: "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane", on minu meelest paras vägitegu. See, et FH-i pärast seda paadunud tagurlaste pikale pingile ei lükatud, näitab tema headust kirjanikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Lehitsesin oma 1992 märkmeid. Leidsin kommentaare “Düüni” osadele, tsitaate ja süzheekirjeldusi. Kõige lõpuks ka kommentaari “Väga hea sari!” Otsisin ja ostsin antikvariaatidest kõik kolm soomekeelset köidet kavatsusega need kindlasti uuesti läbi lugeda. Nüüd, pärast eestikeelse kättesaamist, olen need muidugi maha müünud. Jäidki lugemata! Aga mul ei tulnud kordagi pähe mõtet osta “Düüni messias” või mõni muu järgnev romaan. “Düüni” loen uuesti läbi niikuinii!
Teksti loeti soome keeles

Einoh, mis siis ikka oliu kyll hea raamat.Herbert oli kyll oma jagu vaeva näinud kogu selle syzee ylesehitamisega, sest peaaegu pool raamatust võttis raamatu tagumises otsas asuv sõnade seletus.Oli tunda meisterlikku sõnakäsitlust .Ma mingi osa lugesin inglise keeles läbi ning soovitaks seda varianti nagu rohkem, kuigi tõlge oli ka väga hea.See sari on ka põhiline asi mille pärast Herbertit, kui kirjanikku yldse tuntakse.Tõeline SF-i tase.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus fantasyromaan vahelduseks. On olemas peaaegu kõik, mis vaja, aga mingitel põhjustel (pikkus??? veel midagi???) pole ma seda veel teist korda suutnud läbi lugeda, kuigi olen paar korda üritanud, niisiis on ikkagi midagi puudu. Oma nelja saab muidugi esimese mulje põhjal ausalt kätte. Oli umbes samal tasemel, kui Baxteri "Ajalaevad", niisiis ka sama hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Raamatut liigitatakse ulme alla ainult seetõttu, et see toimub kuskil kaugel planeedil, millest tulenevalt eksisteerivad kosmoselaevad, laspüssid, kaitsekilbid jne. Raamat oleks vabalt võinud toi- muda feodaalses Maal asuvas väikeriigis. Kogutakse vürtsi asemel näiteks kulda. Aga see selleks, nagu ma juba ennist mainisin on raamat suurepärane. "Düün" on lihtsalt klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis üsna sügava mulje. See on üks sellistest raamatutet, kust võib välja otsida üsna suure hulga tsitaate ning mõtteteri. Mis mind selle raamatu juures võlus, oli Bene Gesserit`i liikmete emotsioonide valitsemine, enda keha tunnetamine ning osaliselt selle üle võimu omamine. Fremen`ite minimaalsus, kõrbes toimetulek ning osavus. Mentat`ite loogilisus ning teadmiste hulk. Üsna detailne tähelepanu pööramine sellele, mida üks tegelane mõtles, mida tundis ja kuidas tundis. Rohkem lugemist väärt inglise keeles, kui eestikeeles. Eestikeelset raamatut hiljem lehitsedes, oli tunne, et see poleks hoopiski nii head muljet jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Igati korralikult välja kujunenud raamat, mis igati sümpaatselt mõjus. Minule sageli meeldivad raamatud, mis teistele üsna lihtalt põhjusel vastu hakkavad: pikkus. Pean nentima, et mul on teatud nõrkus paksude ja tüsedate raamatute järgi. Mis minu jaoks konkreetse raamatu veel paremaks tegi oli muidugi see, et teos oli hästi kirjutatud. Ma ei taha öelda, ei haibin kõike, mis rohkem kui 400 lehekülge paks, vaid seda, et kui raamat ikka tõesti hea on, siis pikkuse pärast ma teda küll maha ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu päästab planeedi täpselt kirjeldatud ja üsna nutikas ökosüsteem (kuigi selle suhtes on mul tugevad kahtlused). Ülejäänu (sündmused, suhted, filosoofia, kirjutamisstiil jpm) ei kannata minu silmis mittemingisugust kriitikat, isegi tõlge pole raamatut päästa suutnud. Tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on vähese intelligentsi viga või mis, aga see raamat oli kyll niivõrd igav, et ta põhimõtte pärast läbilugemine oli yks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest, ja tõenäoliselt selle pärast ka, et veendunud fänne mitte infarktini viia, aga tee, mis tahad - õnnetu poliitikareporteritöö kumab igast lehekyljest ja see, et autor niivõrd äranähtavalt professionaalse kretinismi kyysis vaevleb, on lihtsalt traagiline.
Teksti loeti inglise keeles

Minuga juhtus nii, et enne raamatu lugemist olin jõudnud hoopis samanimelist mängu mängida, aga peab mainima, et raamat oli parem. Selline parajalt mõnus kontrast, koos eksisteerivad tipptehnoloogia ja keskaegne elukorraldus, samas teebki see just asja huvitavaks. Raamat läks lausa neelates. Kõik keerleb selles teoses kolme v ümber. Võim, vesi ja vürts.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska mina läheneda raamatutele teaduslikust või muust sarnasest küljest.. kahjuks - võib-olla, kuid mina õnnetu selle üle küll pole :)Emotsionaalsus tundub lugemiseks parem lähtekoht olevat..Ja `düün` on tase. Minu Piibel ja ammendamatu vastuste varasalv.. :)Eriti meeldib mulle tees `sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane` - hoiatavaks näiteks võtame või `matrixi`.
Teksti loeti eesti keeles

Ehk ei olegi mul õigust seda raamatut siin hinnata, sest ma ei ole seda lõpuni lugenud. Lihtsalt ei jõudnud esimesest sajast leheküljest kaugemale. Esiteks ei meeldinud mulle miljöö, see kõrb, mis tegi mu olemise kuivaks ja kuumaks (oleks ehk pidanud talvel lugema), siis jätab see sotsiaalsete probleemide ja intriigide lahkamine kuningate ja vürstide vahel mind suhteliselt külmaks. Justkui ajalooline kostüümidraama ulmelises butafoorias. Siis häiris mind veel Harkonnenide nimi ning teksti igavus. Midagi pole teha, tekst lihtsalt oli minu jaoks igav.

Nüüd sellest suurest mõttest "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane". Ei ole Herbert esimene, kes selle eest hoiatanud on ega viimane. Ning mis selles mõttes nii suurepärast on, lõhnab keskaegse dogmaatika järele? Kui ulmelist vastunäidet otsida, siis Simmonsi Hyperioni maailmas on inimesesarnaste androidide valmistamine ja kasutamine keelatud ning sellest ei sünni midagi head. Androidid võivad olla palju kasulikumad kui inimene ise. Probleem ei olegi üldse selles, pigem on küsimus selles, kuidas suhtuda masinasse, millel on rohkem mõistust kui inimesel ning osalt ka selles, kuidas mõistuse suurust mõõta.

Ühesõnaga, Adriftedi poolt Düünile" hindeks kolm. Ainuke ulmeraamat, mida ei ole suutnud lõpuni lugeda peale Asimovi "Asumi".

Teksti loeti eesti keeles

Näedsa siis, Düüni (sarja, mitte raamatu) kohta ei olegi ma veel jõudnud pahasti öelda. Esimene osa oli mäletamist mööda võrdlemisi hea. Mitte midagi vaimustavat, lihtsalt, hea. Edasiste osadega läks asi progresseeruvalt koshmaarsel kombel käest ära. Seda kas ma neljanda köitega lõpuni jõudsin, ausaltöelda ei mäleta enam.

Raamatu ainelist arvutimängu siin keegi mainis juba. Lisaks juurde et Dune II oli arvutimängunduses tõsiselt epohhiloov nähtus, millest nyydseks on välja kasvanud terve omaette "zanr" (RTS - realt-time strategy).

Esimesele osale hindeks neli. Ylejäänusid ei lähe parem torkimagi. Mõni siin hakkab veel pahandama ;)

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks oli Dune, Ingliskeelne Dune. Ja see Dune so~itis Tartu ja Puhja vahet, kuni ta läbi sai. Ja ma nägin, et see hea oli, ja hankisin eestikeelse ka. Siis hakkasin mo~tlema. Kui keegi tahab raamatu näidet, mida ei saa hästi to~lkida, mida to~lkida lausa ei tohiks, siis siin see on! Ingliskeelne teos oli keeleliselt vo~rratu, ja olen Zorkiga no~us, et eestikeelses raamatus puudub see hing, asja Iva, olemus, essents, Spice. Jah, Kristian Sanderilgi on o~igus oma märkustega, ent need kaovad autori keele taha ära, tema vo~rratusse mängu, mis ehitatud yles häälduslikule sarnasusele ja keele ko~lale. Näib, nagu oleks autor seda jutuna kuulnud, ja siis alles vaimusilmas näinud... Eestikeelsest on parem mitte rääkida. Ei ole see. Sisu on ehk sama, aga... tegemist on hoopis teise raamatuga. Siin-seal kippus teos kyll millessegi määramatusse uppuma, millest ei saanudki aru, mis see nyyd täpselt on... kas siis liigso¤asus vo~i hoopis liigne väljajättelisus, aga see ei rikkunud yldist muljet. Ja ehkki see mu iskliku arvamuse kohaselt see Päris Tipp ei ole, on ta siiski tipu lähedal. Aga lugeda seda tasub. kasvo~i sellepärast, et näha, mis juhtub maailmas, kus masinate areng pärsitud. Seal on arengu eesmärgiks inimene - ja see ongi lugu ineimesest, olgu ta siis fremen, sardaukar, guild`s steersman vo~i mentat. Autor on ka yritanud kirjutada vastutusest, nii inimkonna kui iseenda ees, aga see pole tal o¤nestunud. Vo~i ehk... see on o¤nestunud paremini Dune Messiah`is. Vastutus... Kelle ees? Mis mastaabis? Ja kes selle vastutuse on andnud? need on kysimused, mille Dune lahtiseks jätab. Lugejale mo~tlemiseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Dune" on ikka Piibel küll. Konkreetne eepos.Kahju, et teisi osasid tõlgitud ei ole. Arvutimäng "Dune I" ja film (tõsine old-scool) annavad sama fiilingu.
Teksti loeti eesti keeles

hea raamat jah, veenev ja põhjendatud kuni peaaegu lõpuni välja. veel see imperaatori laeva ründamine oli usutav, aga siis see lõpustseen kiskus äkki millegipärast jamaks. ei saagi aru - kas frankil olid tähtajad ees või mis, et oli vaja ruttu ära lõpetada. sellisele eepilisele syzheele oleks pidand kindlasti pikemaajalisem vaibumine lõpus olema. sellepärast saab 5 punkti asemel 4. veidi monotyypsed need tegelased ju olid, näitex minu arust see paul yldse mõtles liiga palju - mõtted ja teod on tal raskesti kokku viidavad. aga noh, elame yle. ja siis see feodaalne värk oli ka natuke naljakas.mispärast pole keegi samal kombel yhendanud kiviaega ja kosmoselaevu??lõpus see sõnastik oli ka tobe - enamik asju sai ka tekstist/kontekstist selgeks, või siis ei mäletanud neid teksti lugemisest yldse. tundub kyll et viimistlus jäi pooleli - ilmselt hakkas autoril/kirjastajal kiire...
Teksti loeti eesti keeles

Düüni kosmosekorraldus on üks omapärasemaid, mida ma eales lugenud olen. Mõned tegelased on sellised, et ei taha kohtuda, mõned tahaks maha tappa... Üldiselt üks eriline ja omanäoline romaan. Selliseid loeks kuhjaga, kui vaid oleks. Puänt seisneb selles, et kui Düün muuta roheliseks nagu mõned tahavad - mis saab siis kosmosereisidest. See sinine narkots sai ju kuivuse tõttu tekkida. Ja kosmoses oli palju rohkem õnnetusi, kui piloodid seda sodi ei kaaninud. Ning Düüni valitseja oli kosmosereiside valitseja.
Teksti loeti eesti keeles

Miks see raamat hea oli? Sest:

1)Planeet ja selle kliimat poleks paremini edasi saanudki anda.Tekkis endal ka lugedes tunne et kurk kuivab.VETT

2)Siin julgeti uhkelt tähtsaid tegelasi maha lüüa. Nii et kui mõeldi kedagi tappa hakkasid mõtlema, kas se õnnestub või ei?

3)See naistele mõeldud koolitus oli nii võluv ja salapärane. Tekkis kohe tunne. et tahaks liituda nendega.

4)Head mõtisklused peategelaste poolt

5) Eriti meeldisid. Selle printsessi kirjutatud raamatu katkendid/mõtisklused elu üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kui minu käest küsitakse milline on hea raamat, vastan kõhklematult "Düün". Ma olen seda raamatut 5 korda lugenud ja ma usun, et loen veelgi. See peaks põhjendama hinde 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Väga nauditav oli kirjaniku mõttelõnga jälgida ka veel viiendal läbilugemisel. Pikka aega oli teistest peajagu üle kõrguvaks lemmikuks ja teiste SF raamatute mõõdupuuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pikka aega ei ole kätte sattunud üht korralikku ulmeromaani, kus autor oleks tekitanud tervikliku ja mõjusa maailma. Düüni puhul võlus just see, et selle "maailma" koostisosad moodustasid tõesti süsteemi, mille väljatöötamise kallal oli Herbert ilmselt kõvasti vaeva näinud. Just see, et nii filosoofia, psühholoogiline areng, ökoloogia jne olid ikkagi läbi mõeldud. Ja veel, et kogu aeg kartsin, et juhtub õudselt tavaline areng, kus peategelane omandab pidevalt juurde mingeid uusi võimeid ja lõpuks ei suuda autor enam neid hallata. Mõnikord on inimesel mingi oskus, siis jälle ei ole, siis suudab ta juba kõike jne. Aga nii ei juhtunud mitte. Kokkuvõttes: lugesin raamatu ühe hooga läbi ja igav ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen, et viia infarktini paadunud fänne. Nii hull päris kah polnud.
Ma vihkasin klišeelisust.
Näiteks:
  • negatiivseks karakteriks väga tüse pervert
  • kirjaniku ksenofoobiat - viha slaavlaste ja soomeugrilaste vastu (võibolla eriti slaavistunud soomeugrilaste vastu?) - Vladimir & Harkonnen
  • orjapidamine - Rooma impeeriumi liiga ühene ülekandmine selgroona
  • kõrbeplaneedi asukate semiidi/araabia/moslemi jooned - kas siis susistamata nimedega kõrbes ei saa läbi?
  • liiga veeküsimuse ülepuhumine
  • ebareaalsus - fregatid ometi peaks olema võimelised olema iseseisvalt orbiidile lendama - seega kaardistama planeeti

    Hea oli hakitus, peatükid väga erinevatest kohtadest ja pikkade ajavahemike järel. Ja lõpuks on härra Herbert ühe vägagi korraliku tellisega maha saanud küll, ainult, et liialt vihkav-kontrastne.
  • Teksti loeti eesti keeles

    Arvustus number 500

    Kaua m6tlesin, milline teos oleks kyllalt väärikas, et selle arvustamisega oma saavutusi tähistada. Ja siis avastasin, et "Dune" on häbiväärselt arvustamata.

    Raske on leida teost, millega seda k6rvutada. Tegemist on suurepärase loometykiga, mis on nii stiililt kui sisult viimase peale välja peetud. On v6etud yks kultuuriruum ja see siis inimkonna peale laiali kantud. Milline v6ite ise arvata (vihjena v6in öelda, et valede vastuste yle Allah just ei r66mustaks;) ). On suudetud täiesti sujuvalt ja lugejat mitte häirivalt mööda minna k6igest tehnilisest - tehnika pole mitte eesmärk, vaid vahend. Ka inimesed ei ole niiv6rd isikud kuiv6rd vahendid, mille kaudu viiakse ellu eesmärke, mis sellest raamatust vee kuidagi ei selgu. Ehk siis on tegemist raamatuga, mis jagab ohtralt kysimusi ent vastustega koonerdatakse tublisti. Kummatigi on "Dune" loetav ka eraldi ja ei juhtu ka midagi, kui ylejäänu lugemata jääb. Mitte, et tegu oleks kehvade järgedega, seda mitte (ehkki nii m6nelgi pool tekib lugejal nende puhul arvatavasti kerge matsule mitte pihta saaamise tunne).

    Nii mitmedki eelpool kirjutajad on t6lke teemal kes kurjemalt kes leebemalt s6na v6tnud. Tegelt IMHO ei ole t6lkel väga häda midagi. Loomulikult, originaalis ON asi etem, kuid arvestades asjaolu, et originaal N6UAB yle keskmise inglise keelt (ja konteksti taju) on t6lge siiski suht rahuldav. Muuseas, parem kui vene keelne, mida ma yldse esimesena lugema sattusin.

    Arva, et hinde v6in ytlemata jätta...

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    sai hiljaaegu ka tõlkes üle loetud. ja ei olnud oluliselt lahjemaks jäänud. pisut tuhmim ehk tundus kui originaal, mis võis muidugi tulla sellest, et vahepealsete aastatega palju muid huvitavaid raamatuid loetud. mõnedele terminitele on leitud väga head vasted - ja mõnedele mitte nii eriti.

    düüni sarja puhul on herbert eelkõige filosoof. endale oluliste mõttekäikude illustreerimiseks on ta konstrueerinud üsna loetava seiklusjutu - kuigi mind ei pane imestama ka need, kes seda igavaks pidasid. teatavasti koosneb tekst peatükialguste motodest ja siis tegevuse kirjeldusest. nende osatähtsused on mahuga pöördvõrdelised. ehk siis - sekeldused ilma motodesse süvenemata on suht tühised ja ainult motodest oleks ka pisut väheks jäänud. kena, et lugejale on iseseisvaks mõtlemiseks piisavalt ruumi jäetud. ja et lugu pole hakatud "algusest" jutustama - palju tegevust ja olusid määravaid asju on toimunud kunagi varem ja neile vaid vihjatakse.

    arvustusi sirvides üllatas, et keegi pole pidanud vajalikuks rõhutada üht kogu düüni sarja mõistmiseks imho kõige olulisemat märksõna. butleri dzhihaad. miks butleri? eks ikka samuel butleri pärast. kes teatavasti polemiseeris ägedasti darwiniga evolutsiooniteooria teemadel. ja areng, ettemääratus, tuleviku ettenägemine on ju justkui düünis väga olulised märksõnad. nii et kähku butlerit lugema - kogu see masinate mäss ja keeld mõtlevaid masinaid valmistada pärineb ju butlerilt.

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Maailma ulme ajalukku kuuluv teos, kus pahalasteks on soomlased, Härköste suguvõsa (inglise keeles jäävad täpid ära). Vladimir küll eriti soome nimi ei ole, aga Rauta seda enam.

    Teose 50. arvustus peaks ehk kiitma ja voorusi üles lugema, aga seda on juba tehtud. Kõige hea kõrval on raamatus aga puudusi, mis ei lase kõrgeimat hinnet panna. Ja neist ei ole piisavalt räägitud.

    Paljudes valdkondades on toimunud märgatav areng (kõige silmatorkavamad on kosmoselennud), aga teised pole jäänud isegi 1965. aasta tasemele, vaid taandarenenud keskaja tasemele. Ma ei pea silmas seisuslikku ühiskonda ja poliitilist korda. Jäägu see autori südamele. Esiteks pole mingisugust politseid, mis kuritegusid registreerikski, uurimisest rääkimata. Teiseks kohtusüsteem: lk. 102 selgub, et kogu planeedi enam kui 5 miljoni inimese kohta on üksainus vaidluskohtunik ja temagi poole kohaga. Kolmandaks pole jälgegi ajakirjandusest, olgu siis vabast või mitte.

    Teine puuduste rühm on aritmeetika. «Ta sündis padiðahh-imperaator Ðaddam IV 57. valitsemisaastal» (lk. 7), «Mu isa oli 71» (lk. 112), «Mu isa, padiðahh-imperaator, oli 72» (lk. 306). Lk. 527 andmeil valitses Ðaddam IV 40 aastat ja suri 68-aastaselt, nii et Paul sündis hoopis Ðaddam IV 17. võimuaastal.

    Kui hertsog kahtlustas, et tema lähikonnas on reetur, olnuks loogiline kõiki lähikondseid veriitega testida. Täpsemalt öeldes pidanuks hulka isikuid (Halleck, Idaho, Jessica, Yueh) regulaarselt veriitega kontrollima. Sellest olnuks kohe kasu. Selle asemel tunnistas hertsog, et tal üldse veriitet ei ole!

    Aru ma ei saa ka Bene Gesseriti ordust. Jessical kästi sünnitada hertsogile tütreid (lk. 27). Palju tütreid, et ordu saaks valida. Neitsi Maarja analoogi sünnitamine on tähtis ülesanne. Olnuks loogiline, et hertsogi õukonnas on spioon (näiteks Jessica ise), kes teavitab pidevalt ordut olukorrast riigis. Selle asemel sünnitas Jessica ühe poja -- ja kõik. Ning ordu tuleb alles 15 aasta pärast uurima, mis läks valesti!

    Teksti loeti eesti keeles

    nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
    Teksti loeti eesti keeles

    Ma pole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sattusin "Düüni" juurde tänu arvutimängu(de)le. Küll aga pean nentima, et erinevalt eespool arvustanutest pean peale raamatu teistkordset läbilugemist arvutimänge paremateks...

    Kuigi minu arvamuse sellest romaanist võiks kokku võtta ka Katariina Tähe sõnadega ülalpool, panen siiski paar asja kirja.

    Ei meeldinud:
    1. Kogu see kirjeldatud feodaalühiskond ja intriigitsemine. Esiteks ma lihtsalt ei usu, et inimkond sellise ühiskonnakorralduse juurde tagasi pöörduks. Ja teiseks pole sellised salasepitsemiste kirjeldused minu jaoks lihtsalt huvitavad.
    2. Tegelased. Negatiivsed tegelased olid klišeelikud ja positiivsed puudusid, sest Atreidesed ei olnud tegelikult Harkonnenitest karvavõrdki paremad, kuna pidasid end samamoodi ülemklassiks ja kohtlesid planeedi õigusjärgseid elanikke fremeneid vaid tööriistadena. Alia oli ainuke meeldiv erand.
    3. Tehniline teostus. Mõistete toppimine raamatu lõppu muudab teose raskesti jälgitavaks ja on üldse kaheldava väärtusega. Joonealused märkused oleks parem lahendus.

    Meeldis:
    1. Originaalne maailm.
    2. Mõned mõtteterad. Näiteks see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada.

    Teksti loeti eesti keeles

    5-Alguses ei saanud vedama, aga siis edasi oli väga asine lugemine. Mõningad asjad häirisid ka, aga enamasti on see maitse küsimus. Näiteks printsess Irulani teose katkendid peatükkide ees. Kui keegi oleks tõesti selliselt kirjutatud raamatu kirjutanud, siis ma oleks selle raamatu lugemisel juba poole lehekülje järel unne suikunud. Häiris ka kogu ühiskonna eriti barbaarne tase, ei naudi sellist ulmet. Mõistus ütleb, et sellise ühiskonnatasemega võib küll mõõkadega vehelda, aga mitte kosmoses rännata. Veel häiris, et autor kirjeldas planeeti kui eriti kuiva ja vaenulikku. Samas ei seletanud kuidagi ära, kuidas sellise kliimaga kohalikud taimed ja loomad elada said. Kohalikud loomad ju destikostüüme ei kandnud. Aga need olid sellised väikesed asjad, teos tervikuna oli nauditav.
    Teksti loeti eesti keeles
    TVP

    Sain raamatu kätte õhtul kell kaheksa (mitu aastat tagasi, ülikooli ajal). Mõtlesin, et loen veidi. Lõpetasin lugemise järgmisel päeval, kui raamat läbi oli. Minu elu esimene ja viimane raamt, mis pole lasknud ennast käest ära panna. Teised on küll ka head olnud, aga mitte nii köitvad kui see raaamat tol ajal oli.Kahtlustan, et nüüd uuesti loetuna kogemus enam nii ere poleks, aga mälestus on ilus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
     

    Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
     

    Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
     

    Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
     

    Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
     

    Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
     

    Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
     

    “Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

    “Hirm on arutapja.

    Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

    Ma pööran näo oma hirmu poole.

    Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

    Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

    Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

    Ainult mina jään alles.”
     

    Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
     

    Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
     

    Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

    Teksti loeti eesti keeles

    Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
     
    Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
     
    Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
     
    Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
     
    Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
     
    On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
     
    Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
     
    Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
     
    See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
     
    Hinnang: 10/10
    Teksti loeti inglise keeles
    x
    Marko Kivimäe
    1979
    Kasutaja rollid
    Viimased 25 arvustused:

    Raamat on jutukogu, sisuks on mitmete tuntud muinasjuttude ümbertöötlused, kaasaegsed versioonid. Võinoh, kaasaegsed siis algupärandi mõttes, tegevus toimub üldiselt pigem 20. sajandi esimeses pooles, raamatuna ilmunud aastal 1979. Kui paljud muinasjutud ongi juba algselt üsna jubedad, siis Angela Carter keerab teinekord veelgi rohkem vinti peale, seega saabki seda teost siin vaadata kui ka "õudukat".

    Seda teost on väga palju käsitletud feminismi võtmes, naiste tegelaskujud on mingis mõttes teineteistest eristamatud, st loost loosse sulanduvad kokku ning samal ajal on ka temaatika sarnane - on naised, kes üritavad selles mehises maailmas hakkama saada, kes mingis mõttes võitlevad meessoost karakteritega. Angela Carter ise on gooti õuduse fänn, seda on ka siin raamatus kohati tunda kuna niigi algselt õudsad lood on tihtipeale veel detailsemaks keeratud ning kohati nõretavad verest. Kohati on ka ulme-elemente - aga neid on üldjoontes pigem vähe, stiililiselt läheb pigem maagilise realismi alla, kus kogu tegevus on siiski rohkem "päris" - välja arvatud detailides, kus siis pole. Näiteks Sinihabeme loos ei õnnestu maagilist võtit mitte kuidagi verest puhastada.

    Kui algmaterjal on ikkagi üldiselt selline, kus toimub tegevus, kus eesmärk on vesta mingi lugu, siis Angela Carter kirjeldab päris palju. On see siis nauditav õhustiku loomine või hoopis tüütu sõnamulin, jäägu see juba lugeja otsustada. Minu jaoks oli näiteks kõige pikem lugu (raamatut avav "Sinihabemel põhinev" "Verine kamber") oma kuuekümne leheküljega sutsu liigpikk, kus kena poeetilist keelekunsti ju jagus. Ehk kui meeldivad pikemad mõtisklused siis on kõik hästi, pealegi ei ole antud juhul tegu algmaterjalitruu teosega, pigem avab autor omapoolseid vaatenurki. Igaljuhul oli mul huvitav lugeda... ühe korra. Rohkem - ei ole kindel.

    Kui natuke minna detaili:

    "Härra Lyoni kosjalugu" tugineb "Kaunitaril ja koletisel". On Kaunitar, on ta Isa, on Koletis. On mingi tegevus, siis mingi hetk tuleb välja, et Koletis on tegelikult inimene ning nad elavad õnnelikult edasi. Üksikuna võttes üsna mittemidagiütlev pala, koos teistega lisab pildikese nimetu koondpeategelase maailma.

    "Tiigrimõrsja" - kah samalaadne lugu, ka "Kaunitari ja koletise" põhjal. Samamoodi jättis õlgu kehitama, jäi igavaks.

    "Saabastega kass" - selline klassikaline lugu teenrist, kes on peremehest märksa nutikam. Ilukõneline ja omamoodi üleva stiiliga, kiidan autorit proovimise eest, eriti eelmise kahe loo taustal täitsa kobe lugemine. Aga nii universaalsel skaalal pigem kehvik-keskmine.

    "Haldjakuningas" - metsas jalutav neiu kohtub haldjakuningaga, kellel on Kuri Plaan (tm). Neiu avastab selle ja tapab haldjakuninga. Ok, selge.

    "Lumelaps" - lühim, paarileheline laast, räägib siis sellest, kuidas mees tahab last, ta kaasa ei tule selel sooviga üldsegi mitte kaasa. Mehe soov saab ühel hetkel täidetud, seejärel... oot, misasja?! Seda peab ise lugema, mul oli ikka väga #midakuradit hetk. Igaljuhul mu jaoks oli see kogumik tipp.

    "Armastuse koja emand" - magava kaunitar üks versioonidest.

    Viimased kolm lugu on kõik mingil määral "Punamütsikesega seotud", üsna... veidrad sellised. Alustab "Libahunt", jälle üks laastuke. Ning pagana hea! Seda peab ise lugema, ei saa jällegi sisust rääkida. Edasi tuleb "Huntide seltsis" ning lõpetab "Hundi-Alice", mis on mingis mõttes üks häirivamaid jutte selles raamatus.

    Kui rääkida üldisest lugemiselamusest siis üksikuna on lood pigem lahjemapoolsed. Aga teate, raamatut lugedes tekib selline omamoodi rütm ning kokkuvõttes on summa suurem, kui liidetavad tuimalt kokku lüües kokku annaksid. Angela Carter punub päris mõnusa meeleolu taustale, kummastav ning jah, vahel ka õudne. Tasus lugeda, jäin rahule.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui üldiselt on Clarke võtnud ette pigem suuremad, laiemad teemad - näiteks kuidas luua uut inimkonda võimalikult “puhtalt” (“Kauge maa laulud”), või siis kuidas lapsed vanemate pärandisse suhtuvad (“Lapsepõlve lõpp”), või siis “Linn ja tähed”, mis on üldse mingis mõttes filosoofilise Clarke tippteos, mida ei saagi kuidagi lühidalt kokku võtta - siis on tal ka muid, nö. “väiksemaid” raamatuid. 
     

    “Kuutolmu varing” on justkui selline “lihtne” katastroofiromaan, tegevus on lähitulevikus Kuu peal ning probleem on... kuutolmu sisse vajunud lõbusõidulaevaga. Võinoh, probleem on siis sinna kinni jäänud inimestel kui täpne olla. Clarke insenerimaailm jookseb siin raamatus kenasti kogu aeg jutuga kaasa, eks mõne koha pealt natuke saaks praegusel ajal nuriseda(oleme ju praeguseks targemaks saanud), aga minu jaoks on ulmest ülima täpsuse tagaotsimine nagu lõbumajast süütu teenindaja otsimine. Nagu… milleks. Aga see selleks.
     

    Selline klassikaline “oleme kuhugi lõksu jäänud ning üritame välja saada” raamat - aga teate, pagana hästi kirjutatud!  Ma nagu hästi ei oskagi selle teose kohta pikemalt kirjutada - sest sarnaseid raamatuid ja filme oleme me kõik mitmeid ja mitmeid lugenud-näinud. “Kuutolmu varing” on kuidagi eriti peenelt ja mõnusalt kirja pandud, loogiliselt läbimõeldud ning südamliku sisuga. Selline nunnu ja sõbralik raamat, mida ei taha peale läbilugemist enda kallist lahti lasta. Las see hetk kestab veel. Lõpuks paned peale läbilugemist hellalt riiulisse. Küll ma tulen millalgi Su juurde tagasi.
     

    Mõned lugejad on tõmmanud paralleele Weiri “Marslase” raamatuga. No mingis mõttes ja väga kaudselt võib jah niimoodi läheneda, on ju mõlemad sellest, kuidas kusagil teisel planeedil lõksus ollakse. Mulle isiklikult meeldisid mõlemad - aga nad on mingis mõttes nagu siga ja kägu. “Marslane” on peamiselt ühe mehe lugu, mehe, kes on pigem karuse olemisega ning sellist sooja, emotsionaalset komponenti on vähe, pigem on raamatus kaine mõtlemine ja külm raud. Clarke raamatus on inimesed, kes koos peavad karmist olukorrast end läbi närima. Mõlema raamatu puhul on taustal läbimõeldud tehniline maailm.
     

    Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi väike ülevaade Kuust ulmekirjanduses, väga hea kiirsissevaade meie lähinaabri maailma.

    Teksti loeti eesti keeles

    Arvustus ilmus ka “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1192

     

    Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi.

     

     “Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis…

     

    ...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma loen hea meelega… head kirjandust, olenemata stiilist, siis võtsin isegi tolle tellise (560 lk) ette. Räägib siis too raamat elust maailma serval, Peipsiveerel läbi pea viiekümne aasta, alustades teise maailmasõja kandist ning jõudes praeguse Wabariigi sünnini.

     

    Minu arvates on “S&B” näol tegu äärmiselt olulise ning vajaliku raamatuga eesti kirjanduses, eesti ajaloos. On selgelt tunda, kuidas kirjanik on teinud põhjaliku eeltöö ning teab, millest kirjutab. Kõik see Peipsiveere külaelu nüansside kujutamine, karakterite areng ning peen ajaloo tajumine - see kõik kokku on äärmiselt võrratu. Mul endal tekkis mitu korda paralleele Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" raamatuga - mõlemad räägivad kunagi toimunust, mõlema puhul on küsimus, kuidas saada hakkama pealetungiva uue voolusega. Mõlemas läheb, mida edasi, seda kurjemaks-julmemaks, mõlemi maailma lõpp on ikka väga jõhker ja verine. Loomulikult on mõlemil kirjanikul äärmiselt erinev lähenemisviis. Mulle igaljuhul väga meeldis Vafanasjevi poolt läbi ca 45 aasta jutustatud lugu, kus nägi erinevate tegelaste arengut ja muutumist pikema aja jooksul.

     

    No okei. Tegelikult on mul ausõna eesmärk rääkida selle autori õitsengu-raamatust. Küll aga tahtsin mainida tõsistele ulmefännidele, et minu enda jaoks on viimase viie, võib-olla isegi kümne või viieteistkümne aasta Eesti Kaasaegsete Eriliste Raamatute riiulis Vafanasjevi Peipsiveere raamat raudselt esikohal. Et kui vähegi pakub ajalooline hõng huvi ning istub pikem lugu, siis julgen soojalt soovitada.

     

    Asja juurde! “Õitsengu äärel” ostmise hetkel olid ootused üsna kõrged, on juba füüsiliselt köited üsna sarnased.

     

    “Õitsengu äärel” on juba kätte võttes hästi korralik ja tugev tükk. Ma hindan küll selgelt rohkem head sisu - aga see tunne, kuidas kõvakaaneline raamat kätte istub, kuidas lehtede vahelt ühel hetkel integreeritud järjehoidjapael välja poeb, kuidas iga peatüki alguses on Toomas Kuusingu võrratud illustratsioonid… see on midagi ilusat. Annab raamatule eraldi lisamõõtme.

     

    Sisu poolest on üteldud, et tegu on apokalüptilise ulmepõnevikuga. Osalt seetõttu ka raamatu ostsin - eks on autor ju kirjutanud ühe mu jaoks äärmiselt olulise teose, teisalt tahaks olla ka kursis natuke eesti ulme siseringi väliste raamatutega. Tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2028-2029, kus maad ründav asteroid Apophis ähvardab elu maamunal lõpetada. Appi võetakse kosmoseraketid, on veel üht koma teist ulmebutafooriast, rahvamassid, paanika, maailmalõpp tulekul. Et kui väga lühidalt ütelda, siis raamatu taustaidee on jah midagi klassikalist, kaugelt on kuri tulekul ja mida me nüüd siis peale hakkame.

     

    Läbivalt on juttu ühe perekonna liikmete elust. Lätlanna Laimdota “Dotty” Godmane, MIT lõpetanud riskikapitalist, miljonär ning maailmapäästja. Ta kunstnikust allasurutud abikaasa Aivar ning kaks teismelist last, poiss ja tüdruk elavad üldsegi Prantsusmaal. Tütar Elisa saab ka mõnevõrra lavapinda maitsta, poeg August jääb rohkem hämarusse. Pikemalt võib sisust lugeda artikli lõpus viidatud Raul Sulbi ning Heili Sepa arvustustest.

     

    Aga ega tegelased sellega otsa saa, terve raamat on kirjutatud peatükk-haaval erinevatest vaatenurkadest, neid koguneb kokku pea kolmkümmend. Rõhuvalt on läbivaid tegelasi õnneks küll vähem, aga üldiselt peab ikka hoolega jälgima, kes nüüd kus ja mida teeb. Raamat on teoorias küll ulme, praktikas on see aga üks olmeraamat, kus siis erinevad tegelinskid toimetavad, siblivad, elavad enda elukesi. Taustal on asteroid elu hävitamas - aga Vafanasjev kujutab meile sellist igapäevaelu jumala vaatenurgast, droonilt ringilendava kaameraga. Kui iga peatükk oleks kuidagi isiklikumalt kirjutatud, näiteks mina-vormis, siis oleks olnud arvustajal vast lihtsam mõista, samastuda, jälgida. Praktikas aga oli raamatu esimene veerand veel enam-vähem huvitav, edasi vandusin mingis mõttes alla. Jah, lugesin lõpuni, aga puudus huvi loetava vastu.

     

    Mis ongi mu jaoks selle raamatu kõige suurem miinus. Kõik, mis nende kaante vahel juhtub, on igav. Stiil on vägagi sarnane “Serafima ja Bogdaniga” - kui aga Peipsiveere-raamat oli tõesti huvitav, siiras, soe, tegelased tundusid päris ja igatepidi realistlikud, siis “Õitsengu äärel” on tõsiselt lähedal nüridusele mu enda silmis. Tehniliselt on ta hästi kirjutatud, on väga palju huvitavaid kohti, mida välja tuua, tsiteerida kui õpikunäiteid, kuidas nõtkelt kirjutada. Aga puudu on hing, see mängu ilu ja põnevad nükked ning ägedad kiiksud, mis teevad raamatust Raamatu. Küll on aga siin hunnikus ideid ja tegevust, mis jätavad viimaseid lehekülgi lugedes ja sulgemisliigutust tehes hinge tühjuse. 

     

    Teate, ausalt - ilgelt kahju on! Asi pole isegi selles, et “S&B” mulle hiljuti unustamatu mulje jättis. Eks ikka kirjutatakse paremaid ja halvemaid raamatuid ning minu subjektiivne arvamus pole isegi oluline. Pigem mulle tundub, et siin on suurepärane materjal, kus autor on jooksnud rinnaga vastu latti ja selle maha lükanud. 

     

    Samal ajal on “Õitsengu äärel” mingite nurkade alt tõesti hästi kirjutatud. See läti-eesti-prantsus-ingliskeelne segamaailm, keelemängud, tegelaste läbipõimimine - no on huvitavat ainest. Aga kuna päeva lõpuks tahaks ikka ka hinge salasoppidesse midagi saada, siis jäid üsna tühjad pihud.

     

    Remargi korras - olevikuvorm on üks mitmetest tehnilistest detailidest, mis kuidagi nagu ei sobi üldse sellesse raamatusse.

     

    Lõpetuseks - kas julgen “Õitsengu äärel” ulmefännidele soovitada? Ei. Küll aga on sama autor kirjutanud sarnase stiiliga “Serafima ja Bogdani”, monumentaalse olmeteose, mida julgeks küll soovitada kui kaasaegse eesti kirjanduse tippteost. Täpsemalt - tippteos ka maailma mõistes.

     

    Raamatut on (k)arvustanud Raul Sulbi (Eesti Ekspress) ning Heili Sepp (Sirp).

     

    ----------

    Mõned stiilinäited:

     

    “Isegi kõige irratsionaalsem tegu ei ole päris põhjendamatu, arutleb Dotty. Nagu too tüdruk, kes ennast tööstusliku hakklihamasinaga hamburgerilihaks vormistas ja sõbrannal videomaterjalid tumevõrku lasi riputada - lugu, mille kallal ajakirjandus mitu nädalat hüaanmesilasena maiustas. Nähtavasti lootis tüdruk tõepoolest, et hulk inimesi loobub seepeale hamburgeritest? Miks? Kas tundis farmiloomadele kaasa? Oli ta oma silmaga näinud nende tapmist? Toitmist? Seemendamist? Tahtis ta saata sõnumi maailmale või oma vanematele? Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma seisukohta keskkonna või loomade elu kohta, kõlab Dottyle kusagilt meelde jäänud fraas. Muidugi võib. Nagu ka kannibalism.”

     

    (lk 63)

     

    “Nüüd, unetumedusse laskudes, on kirgastuse hetk. Mõtted nirisevad päevasõelalt unustusse ning alles jääb peamine. Seekord teadmine lähenevast õnnetusest. Just sellisest õnnetusest, nagu ta on aastaid oodanud. Vähem ebaedus - aga seda ongi vähe olnud - rohkem aga võite vastu võttes on ta teadnud, et kunagi saabub hirmudetund.

     

    Mis läheb üles, peab tulema alla. Need eredat valgust kiirgavad kauplused, värviliste siltidega tanklad, autolaternad, inimeste silmavalged, külluslikult valgustatud letid, purjus kerjuspunkarid, jõuluturud ja vaaterattad, konverentsiturism, koosolekuruumid, IT-firmade tasuta toidu külmikud, perereisid sõbralikku Taisse, kus valitseb sõbralik sõjaväehunta, uued ja veel uuemad tehnoloogiad, kultuuriteooria, popmuusika, grafiti, protestimarsid, aktivism, barrikaadid, direktiivid, soovitused, õiguslikud meetmed, tissid-paljad-marsid, ilutulestikud, antidepressandid, autod, mootorrattad, droonid, kaamerad, telefonid, diivanid, auruahjud, nõgusa ekraaniga telerid, loomemajandus, jagamismajandus, sotsiaalne vastutus, vabadus, võrdsus, vendlus - loendamatu hulk euroopalikke hüvesid, mis tekitavad massides tunde, et isa saab head palka ning ema on iseküpsetav pliit ja iluoperatsioonide kinkekaart ning kõik see on väga tüütu - need hüved ei saa olla igavesed.”

     

    (lk 88)

     

    “Väljaväänatud hüppeliiges. Kahtlane pakitsus eesnäärmes. Kolm trahvi - valesti parkimine ja kiiruseületamised. Rahadega on vahed sees. Kaks korterit on naisega kaasomandis ning praeguseni jagamata. Tema elab kehvemas. Sellises, kus õel naabrimutt iga kord politsei kutsub, kui ta kitarriga hoogu satub. Isegi kokle on liig mis liig. Naise vanemate suvemajja ta enam ei pääse. Talvel on ta korduvalt haige olnud. Angiin, antibiootikumid. Kutsuti televisiooni kokandussaatesse - ja see osutus võitluseks, kus produtsendid osalejaid üksteise vastu üles ässitasid ja lolliks tegid. Ta on täiesti kindel, et pipratoosi kaas on sihilikult lõdvalt kinni keeratud. Supp mokas, võistlus kaotatud. Sitapead. Autot kriibiti võtmega. Kitarrikeele ots torkas näppu, see paistetas üles ega lasknud tal nädalaid tööd teha. Ja töö - kurat, ta käis ellujäämiseks kõrtsimänge tegemas, “Proud Mary” ja Jeesuse perse, vannub Arlijs. “California Blue”, raisk. Äraütlemised siit, sealt ja igalt poolt. Tahtmatus ise helistada on muutunud tõrkeks kõnesid vastugi võtta.

     

    Väiksemaid õnnetusi ei jõuaks ta õhtu jooksul üleski lugeda. Pole kedagi, kes kuulata viitsiks. Mõni sõber teeb joogat ja väldib negatiivsust, mõnel on lihtsalt kuulamisest kõrini ja mõnele on piinlik rääkida. Üks suri veel ära kah. Seda oli vähemalt oodata - suhkruhaigus, eriti ränk vorm. Ja pealegi polnud too niikuinii hea kuulaja. Maailm ei jäänud millestki ilma, mõtleb Arlijs mõrult muiates. Muidugi on see iroonia. Iroonia on ainus, mis teda elus hoiab.”

     

    (lk 290)
     

    Teksti loeti eesti keeles

    Arvutus ilmus ka värskes “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1191  

    Selle raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest.  

    “Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus pidevalt sajab ning kogu ilm on vaevatud erinevate seenhaiguste poolt. Inimestel lõigataksegi seetõttu näppe maha, kuna tõved tahavad inimese sees just sealtkaudu eriti kiirelt edasi liikuda, väikse sõrme mahanüsimine aga aitab eluiga pikendada. Eks kehad on ikkagi igasuguse müko-värgiga kaetud aga vähemalt saab ära elatud. Lugu räägibki noorest vargapoisist nimega Sleiknir, kes ühel hetkel kohtub veidra kümnesõrmelise tüdrukuga. Tüdruk aga kaob tal sõrmede vahelt.   

    Super, äge maailm, parajalt pikk lugu - siit saaks minu hinnangul kenasti terve romaani jagu sisu välja imeda. Kuna ma lugesin mitte väga ammu China Miévillet siis tundub kalmstenlik seenetamine enda veidruses midagi sarnast. Ning see on ainult positiivne, sellist veidrat unenäolist ulmet on nauding lugeda.  

    Võib-olla ühe soovituse ütleks - ma ise oleks natukene seda teksti liigendanud peatükkideks, praegu on ta ühes “jorus”.  

    “Kuuekandjad” - natuke fantasy moodi.  Juttu on pika sõja järgsest maailmast, mida siis mõned kodanikud muusika abil valitsevad. Peategelasteks on mees ja tüdruk, kelle teed kogemata ristuvad, ühel hetkel selguvad muusika maagilised võimed.  

    Selle loo juures tooksingi välja selles miski, selle erilisuse, selle omapära mille poolest enda silmis Kalmsten enda parimatel hetkedel eristub paljudest muudest viimasel ajal loetud värskematest kodumaistest ulmikutest. Autor väga selgelt oskab kaunilt, nõtkelt ning poeetiliselt kirjutada. Stiilinäide (lk 51-52): “Seejärel tõusis ta püsti, pani pilli huultele ning hakkas mööda mõranenud asfalti edasi liikuma. Meloodia, mida ta mängis, oli meeliülendavalt ilus ning flöödist väljatulvavad helid varjutasid nii puudekohina kui hommikuse linnulaulu nende ümber. Tundus nagu mähiksid noodid terve maailma oma helidesse, ning Monda märkas, kuidas puud aina kiiremini ja kiiremini neist mööduma hakkasid, samas kui nad ise tundusid justkui paigal seisvat.”   

    No on ju ilus?  

    “Lumemarjavere” lugemine meenutas miskitpidi Jüri Kallase lugemiskogemust “Eesti novell 2019” kohapealt, selline kergelt igav mittemiski. Et nagu natuke oli ja polnud ka, eriti kui mõtelda Stalkeri kontekstis siis poeb segadus hinge. Tore jutustus tõesti aga kas just parimatest parim…? Teemaks siis külarealism ja peresuhted, mis vaikselt ulmekanga sisse mässitakse. Rõhuv ja lohutu lugu, vbolla on asi minus aga selline eesti ugriduumimasekas hetkel küll väga tugevalt ei haagi. Ulme ka nagu pole. St minu jaoks on hea kirjandus hea kirjandus, vahet pole, millega on tegu. Lihtsalt et kui Stalkeri ära võitis siis see ilmselgelt pidi olema ulmelugu - aga pole ju. Või siis pole Stalker ulmeauhind?   

    “Loheisand” - lühike liistakas, mees, naine ja draakon. Jäi kuidagi segaseks - st oli näpuotsaga midagist aga selline vorm oli kusagil “Marduse” algusaegadel huvitav, praeguseks on nagu aeg edasi läinud. Igaljuhul endast jooksis see point ja puänt kaugelt ja kõrgelt mööda, st polnudki nagu teist...  

    Lühiromaani “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus” lugemise ajal jäin mõtisklema, et Kalmstenil tulevad enda silmis kõige paremini välja sellised sutsu pikemad jutustused. Ma ise vampiiri-värki just hullult ei fänna, siin aga läheneb autor maailmale natuke teise nurga alt, kitsamalt ning laiemalt sama-aegselt. Peategelaseks on igasuguste “kahjurite” kütt Renfeld, kes ajab taga igasuguseid inimesest erinevaid elukaid, vahet pole kas on tegu roti või päkapikuga. Sest noh, neid ikka satub inimeste maailma. Ühel hetkel soovib Renfeldi teenuseid von Döener, arhivampiir, kellel on on pisike probleem… vampiiridega. Kogu see värk on omakorda huvitavas keskkonnas, pole küll Mutilinn aga siiski hästi üles joonistatud.  

    Peaosatäitja on seekord alkoholiprobleemides isend, mitte küll pätistunud nagu “Raskes vihmas” kuid… jäin igaljuhul mõttesse, et Kalmstenil tuleb väga hästi välja selliste eluheidikute kujutamine. Nad on kuidagi isegi mitte tingimata sümpaatsed aga mõnusalt kujutatud. Et kui ma meenutan muud pätiromantikat, mida uuema eesti ulme lõunaosariikidest tulnud on, siis enda silmis näitab onu Kalmsten teistele kuidas Luukas õlut pruulib.  

    Ahjaa - kass!  

    Omavahel seotud “Valitsusaeg I – Kroonitants” ning “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” lähevad enda peas lugemiskogemuse kohapealt  “Loheisandaga” kokku. St eesmärk ja point jäid segaseks, väga ei aidanud kaasa ka tegelased nimedega Tätüskögg ja Sjagärs. Esimese lugesin kenasti läbi, teise puhul kiskus silma uduseks ning üldse mõjus võimsa unerohuna. Palun vabandust aga endast kõndisid need kaks pala küll kikivarvul suure kaarega mööda. Vägisi tahaks küsida, et: “Kas see oli mingi nali nüüd või?” Muidugi vist ongi paroodiana mõeldud… aga ei töötanud enda jaoks kohe üldsegi mitte.  

    “Põgeneda rottidelinnast…” - seda lugedes tulid vägisi meelde Leningradi blokaad ning Stalingradi piiramine, kõik see õrnas “ilmselt on tegu kolmanda maailmasõjaga” ulmekuues. Eks see üks selline rusuv postapo oli, krigisevaid masinaid ning plahvatusi täis. Tehniliselt hästi kirjutatud, eelpool mainitud oskus keelega mängida ning tõesti ilusti kirjutada (antud juhul koledustest) on ka siin olemas - aga enda jaoks oli sisu surmigav.   

    “Optimus – plekid paradiisil” - on küberit ja on punki, virtuaalreaalsust. Mõjus kuidagi liistakalikult, kuigi pikkuse poolest justkui “tavaline” lühijutt. “Liistakalikkus” pole ei hea ega halb, selline pigem tore sutsakas.  

    “Tundmatu surm” - lugemiskogemuse meeleolult “Valitsusaegadega” samas potis. Päev peale lugemist ei mäleta enam, millest oli jutt.  

    “Murtud Süda” - selline omamoodi natuke ulmelise noodiga võimuvõitlus, endale tulid millegipärast eelmise sajandi esimesed kaks veerandit meelde, täpsemalt siis just esimese Wabariigi tulek, sekka kuningas Arthuri mõõgalegendi. Juttu on sellest, kuidas erinevad uskumised ning poliitilised veendumused lähedasi inimesi teineteisest võõrandavad. Raamat lõpeb enda jaoks sellise normaalse, mõnusalt loetava noodiga - pole küll tegelikult just midagi väga erilist, samas selline heas mõttes “ok”, koolipoisi “kolm”.  

    Kokkuvõtvalt - raamatu algusepoole oli päris mitmeid häid hetki, mida edasi seda rohkem puges nõutus hinge. Pole tingimata isegi halb - Kalmsten oskab hästi kirjutada. Aga päris paljud lood kuidagi ei haakinud. Ise soovitan soojalt kahte lühiromaani (“Raske vihm” ning “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”) ning lühijuttu “Kuuekandja”, need meeldisid endale kohe VÄGA. Kõige muu foonil oli “Lumemarjaveri” tegelikult ka isegi üsna kobe. “Murtud südames” ning “Optimuses” oli ka mitmeid sümpaatseid noote - kuid kõik ülejäänud lendasid endal üsna kõrgelt üle pea. Teisalt ongi see jutukogude võlu ja valu, et lood hakkavad omavahel konkureerima ning paratamatult mõned meeldivad rohkem kui teised. Leida kogu peale kaks pluss üks väga mõnusalt kulgevat, sümpaatse miljöö, huvitava sisu ning nõtke keelekasutusega pajatust on enda arvates tegelikult väga hea tulemus.   

    Jäin mõtlema, et kui palju olen üldse lugenud eesti ulmekirjanike jutukogusid, esikkogusid. Ega neid vist väga palju polegi, Karen Orlau “Sealtmaalt” meenub näiteks, mis oli ikka kuradi kõva, kus üheteistkümnest loost kaheksa meeldisid kohe väga. Weinbergi “Pimesi hüpates” on muidugi tippude tipp, mis on endal Oluliste Raamatute (tm) riiulis. Mandi “Euromant” sisaldab suures osas ta varajast loomingut, mis omas klassis oli kohati üsna hoogne andmine, kohati tobe. Tarlapi “Haldjatants” on ka selline kohati vastuoluline, ebaühtlane kui nd meenutada. Seega Kalmsteni kogu jääb enda silmis küll pigem nõrgemaks - aga samas on siin mitmed väga mõnusad lood.  

    Jah, võiks ju meeldida rohkem - samas on ju tegu siiski esikkoguga. Rääkimata sellest, et maitsed on ju erinevad, näiteks “Põgeneda rottidelinnast...” on BAASis üsna hinnatud lugu.

    Teksti loeti eesti keeles

    Pole seda autorit varem lugenud. Algul mõtlesin, et ostan kõik eestikeelsed “Nõiduri” osad ära, ning loen siis ühekorraga. Aga siis tegi sõber täiesti õige märkuse - aga mis saab siis kui see paljukiidetud autor ja sari mulle tegelikult ei meeldi? Hetkeseisuga on kaks osa viiest ilmunud kolme aasta jooksul (äkki tulevad uuesti ka toetavad jutukogud, kes teab), võtsin siis esimese ette. Loodetavasti ilmub vähemalt sari eesti keeles lõpuni, ei tahaks inglise keeles tõlkekirjandust hakata lugema, liiga mitu konvertimist on siis mu enda peas ning tea, kas algmaterjalist midagi üldse alles jääbki.  

    Nõidurid on algselt olnud inimesed, keda on siis koolitatud ja treenitud, geenmanipuleeritud, lisaks visatud “potti” paras sorts maagiat ning tulemuseks on nö. superinimesed. Mitte siis Hollywoodi superkangelased, pigem jah eriliste võimetega inimesed, kes on kunagi välja aretatud Kontinendil pealetungivate kollidega võitlemiseks.  

    “Haldjate veri” kulgeb peamiselt nõidur Geralti, Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri ja võlur Triss Merigoldi silme läbi. Taustal on olnud suur sõda ja lahingud, Geralt ongi Ciri mõõkade ja leekide vahelt päästnud ning varjab teda maailma eest. Autori stiil on pigem hakitud, vahepeal saame teada midagi nõidurite kohta, siis räägitakse, mida on Ciri üle elanud ning kuidas temal on kogu selles supis üks väga oluline roll mängida. Selles fantasy mõttes vihikus on sisuliselt seitse peatükki/lühijuttu, mis on omavahel ühiste tegelaste, maailma ning ajateljega kokku traageldatud. See on tegelikult päris hea võte ja mõte, kui oleks klassikaline “hea lugeja, nüüd võtame ja räägime kuussada lehekülge tegelaste tausta lahti” avatellis siis… neid on niigi palju.  

    Teisalt noh, eks ta esmamuljena üks fantasy ole, viieosalise sarja avapauk jääb pigem sissejuhatavaks ja üldiseks. Kusjuures see pole üldsegi halb, Sapkowski kirjutab hästi, ning ka sellist “tavalist” tüdruku sirgumist sõdalaseks lugu on nauding lugeda. Lisaks on ta tegelased läbivalt mõnusalt kuivad, sapised, iroonilised, näriv-norivad, kelle tegevust on nauding jälgida ning neile kaasa elada.  

    Samas pole see raamat kaugeltki tavaline pseudokeskaegne fantasy, kuna viskab vahele sisse ka “kaasaegseid” jooni. Seega ühel hetkel on juttu mõõgast, keebist ning poliitikast, siis järgmine hetk on võlukunsti aeg ning äkki viskab sisse geenimutatsioonide temaatika. Vähemalt sarja alguses ei ole veel olnud juttu, et KUS kogu see värk nagu TEGELIKULT ka aset leiab. Mis on ausalt üteldes väga hea, las jääbki lugejale ka midagi enda peas välja mõtelda. Las ollagi “A long time ago in a galaxy far, far away....”  

    Lahe raamat, tore kirjanik, sümpaatne sarja algus. Vaatame, mis saab edasi. “Põlguse aeg” on veel riiulis ootamas, edasine on Varraku kätes.  

    Raamatusarja järgi on tehtud ka “Witcher” nimelisi arvutimänge, lisaks Netflixi sari. Üldiselt on ikka äärmiselt äge, et poola ulme on saanud niimoodi maailmas tähelepanu.

    Teksti loeti eesti keeles



    Alternatiivajalugu, poliitika, kostüümidraama, seiklusjutt - oli nagu kõike aga kuidagi veidralt. Esiteks oli indiaanlaste maailm kuidagi ülitavaline, ainult nimed muutsid natuke teistsuguseks aga üldiselt oli see suvaline “valgete” maailm. Samal ajal olid “valged” ka tavalised, seega neid omavahel eristada kuidagi mul endal ei õnnestunudki. Ulmet ka nagu polnud eriti, põmst oli see üks nahksuka lugu veidi teistsugusel kujul. Tegelased rääkisid ka kõik ühtemoodi, ei olnud mingit omapära ühelgi neist. Üldse mõjus kõik kuidagi tinaselt. Lõpp - ah ma parem ei hakka.
    Oleksin ise küll eelistanud ca poole lühemat ja kompaktsemat varianti, praegune kippus ikka kohati venima ja liiga palju tühjalt lobisema. Üsna mitmed peatükid olid algusepoole sellised paleekostüümidraamad, kus järjest ja järjest räägiti mingitest asjadest. Kuidagi tammus paigal, isegi mingi hetk mõtlesin, et annan alla. Aga ikka lugesin-sirvisin edasi, kuna oli huvi teada saada, et mis sest loost siis ikkagi saab. Ei saanud suurt midagi.
    Lühidalt - ega ei olnud kulutatud aega väärt küll. Isegi seda lühikest juttu siin oli raske kirjutada. Tarlap on kohati "nii ja naa" autor tõesti, seekordne lugemine läks lurride kategooriasse kahjuks.



    Teksti loeti eesti keeles

    Faber ise on omamoodi taustaga. Ta on sündinud 1960. aastal Hollandis, kasvanud üles Austraalia linnades ja elab viimasel ajal ühes kõrvalises maamajakeses Šotimaal. Ta on töötanud põetajana, pakendajana, puhastustöölisena ning katsejänesena meditsiinilistes uuringutes.
     

    Raamat jälgib alguses Isserley autosõitu Šotimaal. Isserley on omapärase väljanägemisega naine, kelle võimas rinnapartii teeb meeste silmis kõik muu kuhjaga tasa. Igaljuhul suudab ta hääletavate meeste tähelepanu kiirelt endale tõmmata, mehed võetakse kiirelt konksu otsa, uimastatakse ning viiakse ühte farmi ära, kus neid kohaldakse kui kariloomi. Raamat on alguses tiba veider ning arusaamatu, kui tausta ei teaks siis oleks ehk isegi pooleli jätnud, sest no kuidagi ei kutsunud. Aga kusagil teise kolmveerandi alates hakkas selline mõnus vunk sisse tulema, kogu värk keeras ulmeks kätte ära. Sest Isserley ei ole tegelikult ka täitsa naine - aga pigem lugege ise, ei tahaks üldse midagi ära rääkida.
     

    Stiililiselt on “Naha all” “tavaline” sci-fi, minu arvates on ka kergeid õudusnoote. Või kuidas ma nüüd ütlengi… raamat on kohati ikka päris võigas ning groteskne, mida edasi seda hullem. Ma nüüd ei teagi täpselt, kas horrori alamosas võiks olla ka kategooria “vastik” - igaljuhul see sobiks žanriliselt kõige paremini.
     

    Kusjuures täitsa äge lugemine on samal ajal! Selline kummaline debüütromaan, mis on kuradima hea, samal ajal kohati natuke venis. Kokkuvõttes kindlasti jäin rahule, piisavalt mittelineaarne ning hästi kirjutatud. Pole kindlasti tippude tipp, samas jätan endale riiulisse, kuna millalgi võiks ilmselt üle lugeda küll.
     

    Raamatu järgi on tehtud ka samanimeline film. Filmi olen varem mitu korda näinud, kuna see on pildiliselt ja meeleolult lihtsalt nii lummav, eriti tänu Scarlett Johanssonile. Lisaks on filmil väga huvitav tehniline pool - nimelt paljud näitlejad pole tegelikult näitlejad, mitmed stseenid võeti üles salaja, piilukaameraga. Režissöör Jonathan Glazer tahtis saada võimalikult loomulikke stseene, seega filmiti algul mitmed kaadrid üles, seejärel küsiti “näitlejatelt”, et kas nad oleksid nõus filmis osalema? Kuna film on sisuliselt Scarlett Johanssoni soolo, ning kõnealused “inimesed tänavalt” mehed, siis täitsa huvitav oleks teada, et kas küll keegi ütles “ei”? :)
     

    Igaljuhul on antud juhul tegu haruldase kombinatsiooniga, kus nii raamat kui film mõlemad on väga head. Nad on muidugi ka üsna erinevad, film baseerub mingis mõttes raamatul, kasutab sealt ära mõnda detaili ja temaatikat. Mis teinekord kipub segama - aga antud juhul pigem ongi hea, et kunsti erinevad vormid valgustavad seda kummalist maailma erinevate nurkade alt.

    Teksti loeti eesti keeles

    Teost kokkuvõttev autori lõppsõna saadab lugeja minema sellisel huvitaval ja andekal noodil: “Ja sellega jätan teiega soojalt hüvasti, vähemalt esialgu. Kui imesid juhtub endiselt, kohtume taas, Tänan, et olete lugenud mu jutte. Loodan, et vähemalt üks neist hoiab teid pärast tulede kustumist veel mõnda aega ärkvel. Hoidke end… ja oodake! Jätsite äkki ahju välja lülitamata? Või unustasite terrassigrilli all gaasi kinni keerata? Kas tagauks on ikka lukus? Kas teil oli meeles selle liblikat keerata? Niisugused asjad ununevad nii kergelt ja just praegu võib keegi sisse hiilida. Võib-olla mõni hull. Noaga. Niisiis, olgugi see kergelt obsessiiv-kompulsiivne käitumine...”  

    Ehk siis jah, see raamat poeb kohati naha alla küll. Eriti just “Põrgukass”, sellest pikemalt allpool.  

    See siin on jutukogu, kirjutatud suuremas osas üsna hiljuti (2003 - 2008), üks aastal 1977. Ma sain alles eelmine aasta sellest raamatust teada, ei olnud enda radarile sattunud. St üldiselt ma eesti keeles ilmunud Kinge ikka teadsin - aga see libises mööda.  

    Raamat algab lahedalt-huvitavalt. “Willa” on algul selline tavaline lugu, jutt veereb nagu hernes. Aga siis kisub kummaliseks, nimelt on teemaks elu peale surma. Või õigemini isegi mitte elu - peategelased on vaimud, kes on kakskümmend aastat tagasi rongiõnnetuses surma saanud, kes on seni rongijaamas. Jaam aga läheb lammutamisele - mis saab elust peale sur… st lammutustöid?  

    “Kakukesetüdruk” - vaat’ see oli äge! Mingis mõttes hästi lihtne pala - naine satub jooksuringil mõrvariga kokku ning edasine on kassi-hiire mäng. Üks pikemaid lugusid siin raamatus, 65 lk, sellest suurem osa on tihedat actionit täis. See kõik on tõesti justkui suhteliselt lihtne - aga King... oskab, noh. Kui ma teinekord olen hilise Kingi osas olnud kriitiline siis see pala siin on küll ehe näide vanameistri kvaliteedist. Sest kõige taustal on pere purunemine ja lapse surm, kohati äärmiselt kurb ning nukker lugu mis lõpeb järjest positiivsemal noodil.  

    “Harvey unenägu” - see pala on mingis mõttes äärmiselt Kingilik. Jällegi “tavaline” lugu, krutib ja krutib ja siis heliseb telefon. Pigem lühike jupats mis… töötab. Sama on ka “Peatuspaigaga”, mis on üsna lihtsake - aga kirjanikuhärra kuidagi oskab selle mõnusaks kirjutada.  

    “Peatuspaik” - üks äärmiselt oluline jutt sellest, kuidas ei tohi kõrvalt nähtud vägivalda ignoreerida, kuidas teinekord peab sekkuma sest ohver ei suuda ise abi paluda.   

    “Asjad, mis jäid neist maha” - ameeriklastel on teatavasti 9/11 terroriakt väga oluline teema, see jutt siis räägibki juhtunust omamoodi prisma läbi. Päris pull lugu sellest kuidas minemavisatud asjad hakkavad koju tagasi tulema.  

    “N.” - pääääris kobe Lovecraftilik pala näotust õudusest ja ligihiilivast õõvast. See pole kindlasti Lovecrafti stiilis õudsetest asjadest vahutamine, see on Kingilik… isegi mitte vahutamine aga pajatamine. Väga muhe lugemine, soovitan soojalt nendele, kelle jaoks Lovecraft tundub sutsu tuimavõitu.  

    “Põrgukass” - ausalt, ma pole ammu midagi nii õudsat lugenud! See on ikka väga jõhker ja karm lugu… aga ma ei ütlegi, kellest, miks ja kuidas. Eraldi vürtsi saavad lugemisest need inimesed, kellele kassid meeldivad. Või kellele ei meeldi. Aga jah - kui tahate judinaid siis selle jutuga jubekirjanik King hiilgab.  

    “Tumm” - paganas, siin oli mõnus Kingi krutski sees. Põmst ühes loos on nii kurb abielulugu, sõltuvuseliin, roadmovie kui veidra hääletava võõra temaatika. Tõsi, see puänt on kuidagipidi tuttav - aga loo kobedust ei muuda kuidagipidi.  

    “Väga kitsas koht” - hõõh, kuidas see kogumik lõpeb! Mul endal pole küll selle pala temaatikaga probleeme aga kuidas suhtute teie stsenaariumi, kus jääte mingil põhjusel välipeldikusse kinni? Üsna sitt lugu(heh-heh), mis? Pala on kohati pigem koomiline enda grotesksuses. Meenutab sutsu “Öise vahetuse” kogumikus olnud “Äärekivi”, “Karniis” vmt nimega lugu (orginaalis “The Ledge”). Lõpp jäi sutsu kripeldama, oli natuke nõutusttekitav.  

    Nagu näha siis mõned jätsin kommenteerimata kuna ei kõnetanud. Näiteks “Velotrenažöör” oli (vabandage mu prantsuse keelt) - valus pask. Jah, ilmselt mingi nurga alt parodiseeriv, hingelähedane nendele, kes kirglikult neid jooksvaid linte ja paigalsõitvaid väntasid vihkavad. Kuna enda jaoks ei tekita need mingeid emotsioone siis… meh.  

    Kokkuvõtvalt - seni loetud Kingi kogumikest kõige ebaühtlasem. Kusjuures mitte hullult ebaühtlane või halb - aga mõned “meh” palad ikka leiab. Samas kobedaid ja ponkse on selgelt rohkem, võib rahuliku südamega enda raamaturiiulisse asetada.

    Teksti loeti eesti keeles

    See raamat pole eesti keeles ilmunud.
     

    Hard Case Crime seeria on teoorias oma-aegsete ‘meerika pehmekaaneliste kiirlugemiskrimkade kaasaegne järeltulija. Kus olid omal ajal karmid detektiivid ja poolpaljad neidised, paukusid relvad ning lahendati mõrvamüsteeriume. Samast seeriast olen ma lugenud Kingi “Joyland”-i, mis oli täitsa okei King, karmist USA krimkast polnud haisugi. See King siin on ka… tähendab, on ta mis on aga EI OLE karm krimka. Samas nagu ka eessõnas on juttu siis ega King ei lubanudki tingimata just klassikalist pehmekaanelist värki. Saa nüüd aru, millega on siis tegu… vähemalt konkreetne kaanepilt on selgelt stiilitruu.
     

    Raamat räägib siis aastal 1980 rannast leitud laibast, keda algselt nimetatakse üldsõnaliselt “The Colorado Kid” kuna ta isikut ei suudeta tuvastada. Tegevus ise toimub nö. tänapäeval (aastal 2005 algselt välja antud), st põmst räägivad vanemad ajakirjanikud nooremale kolleegile kunagi toimunud müsteeriumist, kus nimetu surnukeha ühel hetkel ära tuvastatakse aga surm ise jääb segaseks. Jääb ka raamatu lõpuni segaseks, põmst kaks kutti terve raamatu heietavad ja siis lõpuks kehitatakse õlgu: “No ega meie ka tea, mis siis juhtus,” ja minnakse laiali. The End.
     

    Nagu tegelikult - kui me räägime siin USA klassikalisest karmist krimkast siis olgu viskiklaasid, sigaretid, tissid ja karmid muiged üles rivistatud ning paukugu revolvrid. Kurikaelad langegu põrmu ning neidised püstolikangelase käte vahele. Kuidagipidi ei tee raamatut ka paremaks kirjanikuhärra järelsõna, kus ta siis justkui räägib, et ei peagi kõik olema klassikaline ja lugejale peab jääma võimalus ise valida. Jah, ma olen ise ka päri, et kõik ei pea olema lineaarne - aga kui me räägime kõnealusest kergeltoetavast kirjandusest siis ilma lõpplahenduseta “natuke uurime ja no mis siis ikka, ei saanud selgust,” kirjutis ei kõlba kassi hänna alla ka.
     

    Ausõna, ma olen pettunud. Lahtine lõpp on vägagi konkreetne võte ja endale sobib hästi. Aga lihtsalt lõputa lugu teatud stiilijoont lubavas sarjas on lihtsalt halb.
    Ahjaa, ulme ka pole.

    Teksti loeti inglise keeles

    Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

    Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

    Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

    Teksti loeti eesti keeles

    Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirjutada. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheks lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.
     
    Aga tagasi hiiglaste raamatu juurde.
     
    Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm oli kokkuvõttes. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt.
     
    Raamat keerleb alguses ümber Rose Franklini elu, kes raamatu alguses kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus...
     
    Raamatut tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena.  Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Magavad hiiglased” on pigem lohutu. Samas on see alles sarja algus, eks peabki tegevust ja tegelasi paksu ja vedela seest läbi vedama. :)
     
    “Magavad hiiglased” on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetse ostmist ega lugemist aga ei ole väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Aga kui ei jää siis ilmselt unustan raamatu mingi aja peale.
    Kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.
    Teksti loeti eesti keeles

    “Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
     

    ...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema. 
     

    Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
     

    Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu  Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
     

    Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King. 
     

    Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
     

    Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates). 
     

    Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.

    Teksti loeti inglise keeles

    Algusesse jälle disclaimer - puutusin raamatuga kokku proovilugejana. Kuna mulle on seni Weinberg niigi tohutul kombel meeldinud siis mu erapooletus on niikuinii kahtluse all. Aga igaljuhul, et te teaksite.
     

    Weinberg jutustab meile seekord taas dr Teckland Leathercordi elust. Teatavasti on Leathercordil oma ajalugu (millest võib lugeda “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” kogumikust) aga Weinberg annab ka värskele lugejale raamatu alguses niidiotsad kätte. Lisaks on alguses ka mõneleheküljeline ülevaade Gildi võrgustikust ja muust taustast.
     

    Kogu tegevus toimub meie jaoks üle tuhande aasta tulevikus kus ussiurked, planeetide hõivamine, inimeste geneetiline muundamine ning igasugused tehnoloogiasaavutused on argipäev. Naise mõrva eest ebaõiglaselt süüdi mõistetud Leathercord on raamatu avanedes Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas, kaevandusasulas sunnitööl. Seltskond on kirju, on tunda kunagise GULAGi järelmõjusid ning autor viskabki kohe lugeja sündmuste keerisesse. Seltskond on pigem meile tuttavlik, suurem osa on küll ingliskeelsete nimedega aga on ka näiteks insener Anatoli Saarinen.
     

    Raamat on enda olemuselt siis karm SF, kohati on ka kosmoseooperlikke jooni ning eks liigutakse erinevate laevade, alustega ringi. Üldiselt on rõhk tegevusel aga vahel võtab autor ka kiirust maha ning laskub mõtisklemisse. Enda arvates ongi selline tempo vahetamine tegelikult autori tugev külg kuna lihtsalt järjest lugejale labidaga näkku taguda (ehk tegevusele keskenduda) on pigem lihtne. Kui aga vahepeal filosoofiliselt mõtet veeretada siis saab kogu see värk hoopis uue hingamise. Miinuspoolele jääb see, et lõpupoole läks enda hinnangul natuke rabistamiseks ning lõpp tuli kuidagi liiga ruttu.
     

    Lugesin raamatut mingil hetkel paralleelselt Stephen Kingi “Lisey looga” ning jäin peale Weinbergi raamatu lõpetamist mõtlema, et tore küll aga… kuidagi väga lihtne ja sirgjooniline oli. Eks Kingi Lisey raamat ongi väga mitmekihiline, mitmed lood jooksevad läbisegi ning raamatu struktuur on väga kirju, nõuab lugejalt tiba rohkem tähelepanu. Ning tegelikult ei tahakski hakata neid võrdlema, oma olemuslikult on tegu äärmiselt erinevate teostega. Kuid...
     

    ...olles natuke Weinbergi lugenud siis on autori oskus jutustada lugusid lihtsalt suu-re-pärane. Nüüd aga tahaks midagi enamat, sammu edasi, mitmekihilisemaid teoseid. “Meeleheite valem” on tegelikult ikka päris lihtsakoeline raamat, kus on paar lugu, mis on teineteisega seotud ja kenasti kokku sõlmitud. Aga peale seda nagu polegi raamatus midagi. See pole tingimata isegi halb, selliseid mõnusaid endasse imevaid raamatuid on vägagi vaja ning pajatamisanne on Weinbergil tõepoolest tasemel. Lugesin isegi selle raamatu läbi natuke rohkem kui ööpäevaga. Kui aga astuda samm või paar tagasi ja vaadata luemismaailma kaugemalt, helikopteri pealt siis selliseid hea minekuga raamatuid on tegelikult päris palju ning mingist hetkest alates on nad teineteisest raskesti eristatavad. Kaanepildid, pealkirjad, autorite nimed justkui erinevad teineteisest aga raamatud oma olemuselt… eip, mitte nii väga. See on hetk, kus mängu tulevad erilised kiiksud, omapärad, nüansid mis eristavad suurepäraseid autoreid headest. Vaat’ mingit sellist järgmist hüpet ootaksin ma Weinbergilt… kas just peab pimesi hüppama, pigem läbimõeldult.
     

    Mõtlen seda täiesti siiralt ja ilma kuidagipidi kritiseerimata, umbes nagu trennis häid õpilasi tagant utsitatakse või koolis lahtise peaga lapsi saadetakse olümpiaadidele. Teinekord parimatelt nõutaksegi rohkem - ning teie alandlik kirjatsura seda siin teebki.
    See lugulaul siin ilmus ka "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1185

    Teksti loeti eesti keeles

    Eiv Eloon, pärisnimega  Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik, bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit
     

    Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt. Samas gaalide rinnalohkudes saab lapsukesi üles kasvatada. Seega ongi nii, et gaalid ja varelid elavad eraldi, gaalid lausa kardavad vareleid. Sest varelid domineerivad gaalide üle, vahel võtavad gaale enda juurde, piinavad ja teevad neile valu, umbes aasta hiljem sünnib vareleid külastanud gaalil lapsuke. Planeet ise on ja pole ka meie omaga sarnane, paljud asjad on teistmoodi ning üldse kummalised. Inimesed… st kas on üldse tegu inimestega, see pole ka selge… elukad on üsna looduslembesed. 
     

    Mulle meeldis tohutult raamatu keelekasutus. Ta on kohati poeetiline nagu Bradbury, sekka on väljamõeldud sõnu, mis muudavad vaimusünnitatud maailma veelgi kummalisemaks. Stiilinäide (lk 33): “Mets humises Juga ümber. Kuskilt ääretu kaugelt-kõrgelt valgus maapinnale päikese koldseid kiiri, mis tundusid nii üllatavatena tumeroheka hämaruse taustal. Paks päsmas rohi vooderdas metsaalust. Kauguses toimus aga midagi seletamatut: seal sinerdas tumedalt ja salapäraselt. Või tõusid ülespoole keerlevad valgussambad. 

    [....] 

    Kui ta väsimust tundis, otsis ta vaikse varjulise paiga, laskus rohule, koplas kätega rohus, kas seal mürgiseid taimi pole, vabastas end riietest ja jäi kiiresti magama.”
     

    On see raamat nüüd krüptiline, semiootiline, filosoofiline, diiplev soga, vaimustav mõistukõne või midagi kuuendat - oleneb vaatepunktist. Juttu on varelite ja gaalide omavahelisest läbikäimisest ja kooseksisteerimisest, laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Raamat täis valu - aga see pole nö. õudukalik valu või piinaporno, mida tänapäeval siin ja seal ikka “harrastatakse”. Mingi nurga alt “naistekas”, või siis ulmeline genderfantaasia... ehk hoopis feministlik postulaat? Võta nd kinni, eks ta üks selline ummamuudu raamatumaailm ole, mingis mõttes lausa haiglane teos, mis tekitab küsimuse, et kas autor (naine) äkki elas enda pingeid läbi kirjanduse välja? Sest see psühholoogiline romaan kisub vahel ikka üsna patoloogiliseks kätte ära.
     

    Raamatus pole kordagi sõna “mees” (küll aga on sõna “naine” paaris kohas gaalide juures ning teises raamatus on juttu vahel inimestest) - aga üsna selgelt saab raamatut lugeda nii, et on mehed ja naised, mehed siis valitsevad maailma ja naised on madalamad kui muru, võtavad kõik okaskroonid ja pained alandlikult vastu ning lasevad endaga erinevaid võikaid eksperimente teha. Aga kas see tegelikult ka nii on - võta nüüd kinni. Ma olen üsna kindel, et kui see sari oleks ilmunud aastal 2020 siis oleksid radikaalsed feministid sillas, on ju just esimene raamat vägagi misandrialik. Aga õnneks on nad ilmunud kunagi ammu, tänapäeval ei loe seda enam keegi. Või kui loeb siis saab vaadata väljaspool de facto kehtivad väärtus- ja mõtteruume. 


    Mulle väga meeldis see, et autor oskab väga hästi kirjutada sellest, mida ta ilmselgelt hästi valdab. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde Marje Ernitsa “Kuukerijad”, kus oli teravalt tunda, et autor kirjutas talle täiesti võõrast teemast ning tulemus oli lausa kohutav. “Kaksiklliik” on omamoodi ulmekas, kus on täpselt parajal määral taustabutafooriat, millele on maalitud siis see pilt, kus autor lausa särab. Lummav raamat, selliseid on üldse maailmas vähe, rääkimata veel kodumaisest kirjandusest.
     

    Ja nüüd tuleb siis suur ja jäme  “aga”...
     

    … kogu senine jutt käis suuresti esimese osa kohta. Teise osa puhul asusin õhinal lugema ja mingi hetk hakkas algul silm tõmblema, seejärel hakkas järjest enam pilk uduseks muutuma ning tähelepanu hajuma. 
     

    Ühtepidi ei olnud enam nagu midagi uut ning teisalt muutus tegevus kuidagi hakituks, mingil hetkel kukkusin täiesti rongilt maha. Lisaks just lõpupoole tundus, et autor hakkab enda kompetentsi piiridest selgelt väljuma, viimastel lehekülgedel läks üldse käest ära kus lavale tulid hoopis uued mõtted, mis varasema kas just tühistasid aga igaljuhul kuidagi jaburaks muutsid. Lisaks kui esimene raamat oli selline, kus tegelased olid inimestest pigem kaugel siis teises osas moondusid nad järjest inimlikumaks - oli see siis keha kirjeldamine või kohati lausa sõna “inimene” kasutamine. Samal ajal kippus uudsete sõnadega vürtsitamine liialt üle võlli minema ning muutis kogu supi veel veidramaks. Sisust ma parem ei räägigi kuna see on küll vahel ühtepidi paarkümmend aastat hiljem, siis minevikus - aga tegelikult on kohati raske aru saada, mis perioodist nüüd jutt on, autor on ajanud legoklotsid sassi (mis tehnilise võttena pole muide üldsegi halb) ja tulemus on nagu meega kokkumääritud searasvajäätis, mida tipitakse surströmmingusse. Nagu… ei.
     

    Seega esimest osa julgen küll soovitada kui vähegi söandada lugeda midagi tavapärasest erinevat. Teine osa ei andnud enda lugemiskogemusele küll midagi juurde. Võibolla olin ise küündimatu, ei eita üldse seda võimalust. Aga esimene, esimene osa oli väga kobe ja ponks.
    See jutustus siin ilmus ka "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eiv-elooni-kaksikliik%E2%80%9D-ehk-raamat-mida-keegi-ei-loe

    Teksti loeti eesti keeles

     

    Hoopis midagi muud otsides jäi kogemata silma Kingilt üsna värske lühiromaan. Kirjeldus oli tiba “nii ja naa” aga kuna hind oli odav siis miks ka mitte maitseproov teha?
     

    Lühidalt - naistekas. Jah, lugesite õigesti.
     

    “Elevation” on selline omapärane värk, vähemalt Kingi kohta. Eks ta on kogu aeg toonud mingi nurga alt sisse ‘meerika igapäevaelu, poliitika, spordi, popkultuuri detaile aga üldiselt on sotsiaalsed ning poliitilised jooned tagaplaanil. Seekord...
     

    ...“Elevation” on enda peamise, ulmelise joone poolest… kehaulme? Füsiloogiline ulme? Peategelane Scott Carey avastab ühel hetkel, et muutub järjest kergemaks. See pole ju üldsegi halb, eriti kui enda kehakuju ja vanuse kohta mõned ülekilod pole isegi probleemiks - aga vähem on parem. Häda on selles, et ta kaal langeb ja langeb aga kehakuju ning musklijõud on ikka tavalised. Ta oli ja on sportlik mees, vorm on ka kogu aeg okei. Ühel hetkel aga läheb olukord jaburaks kuna kaal on juba numbri poolest selgelt liiga madal, samal ajal silmaga vaadates on ta endiselt samasugune. Mis kõige veidram - vahet pole, kas ta on kaalul riietes, saabastes, hantlitega või suure jope ning taskutäie müntidega. Kaal on endiselt sama - st kaalumise päeval sama, paari päevaga on jälle nael kadunud. Aga kui näiteks haarab midagi sülle siis see kaotab ka enda kaalu.
     

    Teine teema on väikelinna elanike suhtumine samasoolistesse paaridesse. Carey naabriteks on Deirdre ja Missy, kes käivad koos jooksmas, kasvatavad koeri ning peavad taimetoidurestoraniäri. Kohalikud aga valdavalt neid ei salli, näiteks kui üks naabritest tubli jooksjana teeb plakatil linna jooksuüritusele reklaami siis neid plakateid on linnas vähe, needki kisutakse maha ning restoran pigem vireleb.
     

    Kolmandaks, tegelased. Lühiromaan ongi ju… lühike aga siin on kogu punkt kuidagi eriti kahemõõtmeline. Scott on tubli valge neljakümnendates härrasmees, kes vähemusi kaitseb. Lesbid on antud juhul veel lisaks taimetoitlased. Kui on konflikt siis algul kohe on vihkamine laes aga siis on paar positiivset nüket ja hopsti juba musi-musi, kalli-kalli. Lõpplahendus… tähendab, mul ausõna pole midagi siirupisuse vastu ning helge lõpp (mis antud juhul on küll tegelikult küsitav, et kas ikka on kõik roosamanna) on üks paljudest viisidest otsi kokku sõlmida. Aga üldiselt on kogu kompott justkui midagi sellist, mida võiks kirjutada selline intelligentne hoolas inimene, kes omab loogilist mõtlemist ning on läbinud mõne “kuidas kirjutada 30 päevaga romaan” kursuse, kus õpetatakse “õigeid” (ehk turvalisi ja igavaid) võtteid kirjutamaks absoluutselt isikupäratuid teoseid. 
     

    Kokkuvõttes selline lihtne lugemine ning tegelikult on hea, et tänapäeval julgetakse ka vähemuste muredest rääkida. Kas seda peab aga tegema lamedalt ja igavalt… noh, kui hetero-värki kirjutatakse jube tihti marupiinlikult siis pole ju ükski valdkond sellest prii. Et aga Stephen King on suutnud sellise mageduse kokku kribada, on mu jaoks tõeline üllatus. See pole halb raamat, oh ei. Selline Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence’is” tüüpi raamat, mida võib ju lugeda, kerge meelelahutusena täiesti okei - aga sarnaseid samanäolisi raamatuid on poes letid täis ning keegi kurat ei suuda neid eristada…
     

    Kuna eelmine raamat oli mul Bachmani (ehk siis Kingi) karm masekas nimega “Roadwork” siis “Elevation” sobis helge kustutuskummina hästi. Aga muidu, muus olukorras - ei, ei ja veelkord ei.

    Teksti loeti inglise keeles

    Stiililiselt on see raamat üldse täiesti ulmevaba, selline “tavaline” ilukirjandus noh. Aga kui juba BAASis on siis...

     

    Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”.
     

    Tähendab, kui keegi oleks mu käest küsinud enne raamaturiiuli ette minemist: “Marko, mis sa arvad kui loeks äkki korralikku ugriduumi, raamatut mis on ängi tihkelt täis topitud?” siis vastuseks oleks olnud jäme “ei”. Sest noh, kui mõtelda, kes on raamatu autoriks, siis midagi sellist poleks otseselt osanud küll oodata.
     

    Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.
     

    Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.
     

    Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna sest SEE ON JU MU KODU!
     

    King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest. Raamat saab küll mingi lahenduse aga ega peale lugemist enda otseselt hea olla küll pole. Mulle tegelikult selline King, st Bachman meeldis. Aga nüüd peaks peale lugema küll kas Durrelli või midagi muud helget. Kuna raamatus peategelane segab endale kogu aeg järjekordse dringi siis mine või ise endale napsu või paari lipsu taha viskama (ma muide olen üsna lähedal täiskarsklasele). Õnneks väljas veel päike paistab ja ilm on helge, vihmasel pluss-kolme-kraadisel sügisõhtul oleks see ideaalne teos millega banaanikala püüda.
     

    Raamatut lugedes meenus Joel Schumacheri film “Falling Down”, mis räägib sarnaselt ühe mehe allakäigust, kus töölt vallandatud ja eraeluga puntras inimene ühel hetkel muutub äärmiselt vägivaldseks. Raamat ilmus aastal 1981, film 1993. Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” oli muidugi juba 1978 a. raadiosaatena olemas, 1979 ilmus viieosalise triloogia esimene raamat. 
     

    Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

    Teksti loeti inglise keeles

    Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
     

    “Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
     

    Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
     

    Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
     

    Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
     

    Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
     

     

    Teksti loeti inglise keeles

    Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
     

    Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
     

    Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
     

    Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
     

    Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
     

    Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.

    Teksti loeti eesti keeles


    Jutt käib kogu sarja kohta.

    Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.

     

    Igaljuhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.”

    Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, domineerivad värvid on autori debüüt.

    Peale seda oli veel natuke mõttetööd ning otsustasingi tellida sarja esimese raamatu ära. Ülejäänud tulid ka varsti riburada mööda järgi kuna lugemine sujus mõnusalt, raamatud keerasid ise enda lehti. Sihtgrupiks on ilmselt teismelised tüdrukud, seega sobisin lugejana imehästi . Nali naljaks, ma loen hea meelega erinevat kirjandust, väärt lugemine on väärt lugemine, olenemata sellest, kes mingitsorti raamatut enim loevad.

    Tegevus toimub tulevikus, peategelaseks on kohe-kohe täiskasvanuks saav tüdruk Cordevia. Mitu tuhat aastat on möödunud praegusest hetkest ning inimkond on ise endale augu kaevanud. Loodus on ära rikutud, osoonikiht kadunud ning inimesed elavad maa-alustes baasides. Baasidest välja minnakse harva sest karm päikesekiirgus tapab kaitsetu inimese kiirelt, elu baasides ning inimsuhted on üsna rangelt ära reglementeeritud - süüakse tehistoitu, meeste-naiste vahelised suhted on minimaalsed, sisuliselt ongi alles jäänud vaid tehniline pool soo jätkamise eesmärgil.

    Kogu sellesse maailma maandub ühel hetkel aga jalustrabava väljanägemisega noormees nimega Clay, kes ajab laksust kõigil tüdrukutel pead sassi. Mis on ise-enesest omamoodi huvitav-küsitav sest kui on pikka aega ehitatud ühiskonda üles nii, et tunnetel pole väga kohta siis kuidas äkki võõras poiss ürgsed instinktid nii võimsalt käima tõmbab? Aga see selleks, raamatu loetavuse ja atraktiivsuse jaoks töötab see võte vägagi hästi, suur osa raamatust ongi seotud erinevate tunnete mänguga. Kas ikka poiss minust hoolib, miks ta nüüd küll mu õega räägib, oh millise kuuma pilguga ta võõrast tüdrukut puurib!

    Edasi läheb kogu sündmustik keerulisemaks, tulevad mängu paralleelmaailmad, erinevad inimvormid (kellest kõik ei olegi täitsa inimesed), mitmeid uudseid loomi, taimi, omaette poliitika ja traditsioonid mis paralleelmaailmas toimivad. Algul see hetkeks kas just ehmatab aga korraks löövad lained üle pea küll. Aga see läheb kiirelt mööda kuna raamatutes on suurem rõhk siiski tegelaste vahel toimuval ning kogu ökosüsteem on taustaks. Esimese raamatu esimene pool kipub üsna paigal tammuma maailmaloome poolest. St natuke muidugi kogu aeg avaneb jälle midagi aga just poole peal on pööre, mis kogu värki märksa põnevamaks muudab. Sama on tegelikult läbivalt kõigi raamatutega - kui otsida põnevat tegevust nö. “klassikalise ulmeka” mõttes siis seda on pigem vähem. Täpsemalt - on erinevaid vooluseid, rõhk on pigem tunnete-maailmal.

    Kui veel rääkida “kohtumisest tundmatuga” siis raamatus on muuhulgas situatsioon kus inimtüdruk kohtub võõramaalasega, kujumuutjaga. Ehk siis noor naine armub ära võõramaalasesse - eks on neid lugusid ju küll kui eesti naised väljamaal endale armastuse leiavad ning pesa sisse seavad. See on üks paljudest kohtadest kus autor räägib tegelikult igapäevaelust läbi ulmeprisma.

    Raamatutes on palju nn. “tundlemist”, ei jää puutumata ka keerulisemad teemad nagu näiteks sunnitud rasedus, vägistamine või abort. Üldse tasub arvestada, et kõik need neli raamatut on ikkagi kantud armuteemadest ning sugutungist. Vorm on teostel ulmeline, selle kihi alt paljastub naistekas mis naistekas - mis seletab ka seda kuidas “Lugemise väljakutse” grupis on sarja tutvustanud seni eranditult... naised. Tähendab, mu kirjatoon on kohati justkui natuke irooniline või rappiv, samal ajal alguses kirjutasin, et raamatute lugemise sujus mõnusalt. Kõlab natuke vastuoluliselt aga tegelikult täpselt nii oligi - raamatutes on nokitavaid kohti kuid see ei sega lugemist. Lugesin isegi sarja läbi järjest paari nädalaga, raamatud imesid endasse küll. Väljend “naistekas” on mu silmis teenimatult negatiivse alatooniga, enda jaoks on see lihtsalt üks kirjanduse vormidest, kus siis on teemad, mis üldiselt kipuvad naistele sutsu rohkem huvi pakkuma. Mis ei tähendaks, et ei võiks huvi pakkuda meestele. Näiteks laste (eriti Alricku) osa on väga sümpaatne ja kiskus kohati pisara silma.

    Sari samaaegselt tegeleb ja ei tegele ka “suurte teemadega”. Kuna kõik toimub mina-vormis siis avaneb maailm läbi üksikindiviidi prisma ning tema jaoks on peamiselt ikkagi tähtsad laps(ed) ja kaasa(d), tegevus keerleb ümber inimsuhete. Eks taustal toimub vahel ka maailmu hõlmavaid sündmusi, on ohvriterohkeid konflikte ja paleepöördeid. Suurem rõhk on aga ikkagi Cordevia elul, enamasti on juttu tunnetest.

    Kui esimene raamat on selline, kus ulmelist osa ikka jagub ning paljud mõtted on uudsed siis maailmaloome mõttes järgmised edasi ei arene. Edasi on rõhk kostüümidraamal ja võimuvõitlusel, täpsemalt on väga palju arutlemist ning kogu jutt kipub käima selle üle, et kuidas alfaisast kukutada, kuidas käib sigimine, kes kellega paari heidab, kuidas parima kombinatsiooniga maailma valitseda. Kuna erinevad tegelased ning maailmad on… erinevad siis läheb pidevalt palju auru pideva selgitamise peale. Põhimõtteliselt liigubki raamat mingi edasi sisuliselt reaalajas, kus endal kippuski tähelepanu hajuma ja lugemine vahepeal diagonaali minema. Sest mingi piirini on on see kõik huvitav aga väga pikalt ei jaksa süveneda. ellist osa oli pigem vähe - aga oli.

    Paljud tegelased on raamatutes pikka aega, algusest lõpuni aga ega nad kuidagi mitmemõõtmeliseks ei muutu. See on kusjuures täitsa huvitav fenomen, kuna lehekülgi on sarjal kokku natuke alla kahe tuhande ning personaaže esiplaanil pigem vähe siis jäävad nad kuidagi visandlikuks. Tihtipeale õnnestub autoritel läbi tegevuse karaktereid värvikamaks maalida aga domineerivate värvide sarjas on tulemus natuke kahvatu.

    Kui rääkida raamatu tehnilisest poolest, kirjaviisist siis väljend “nullstiil” on ilmselt üsna korrektne. Ilusti ja korralikult kirjutatud, ilma väga erilise autoripoolse kiiksu või eripärata, normaalne ja igatepidi “okei” tulemus. Mis muide pole kindlasti halb, eriti kuna tegu on ju autori esimeste raamatutega. Keelekasutus on üldiselt mõistlik, samas kuna igasugused nimed on võõrapärased siis mingi hetk jäin esimese raamatu juures mõtlema, et kas loen nüüd algupärast raamatut või on tegu tõlkekirjandusega? Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul mitmeid noortekaid lugenud siis see raamat siin oli kohati raskesti eristatav “nendest teistest” (isegi vahet pole, mis keeles algselt kirjutatuna). Eks kodumaine-värk on ikka sutsu sümpaatsem aga mis seal salata - domineerivate värvide raamatud ei eristu väga palju muust ingliskeelse taustaga massist. Kogu see tegevuse-põhisus, kus filosoofiline pool (sisuliselt) puudub, ei ole eriti mõtisklemist ega arutlemist vaid pidevalt jookseb järgmine sibin-sabin peale. Aga taas - tegu on debüüdiga, mu sõnad pole kuidagi halvustavad vaid vähemalt enda silmis objektiivsed-neutraalsed.

     

    Samas kui pikemalt lugeda siis hakkab vaikselt ridade vahelt tekkima suurem-laiem maailm ning on tunda, et autoril on, mida ütelda. Tähendab, see kõlas kuidagi ülbelt nüüd… mõtlen seda, et raamatu tegelastel on selgelt oma suurem eesmärk ning kogu see kupatus liigub väga selgelt kindlas suunas. Et isegi kui pole jooksvalt mõttemõlgutamist siis pikas plaanis on tunda, et taustal on oma filosoofiline maailm. Ning see on sümpaatne.

    Kui nüüd mõtelda sarja lõpu peale siis viimase raamatu viimases veerandis läheb ühel hetkel mõtteviis järsult märksa sügavamaks mis kogu varasema osa suuresti ümber mõtestab. Kas oleks võinud kogu raamat olla selline nagu lõpp? Ma isegi nii ei ütleks kuna erinevatel stiilidel on omad plussid ja miinused, erinevad lugejad hindavad erinevaid lähenemisviise. Kusjuures kui raamatu lõpp juba jutuks tuli siis minuarust oli see paganama hästi lahendatud.

    Kujundus, kujundus on seerial äärmiselt ilus, eriti kuna sinna juurde käivad taktsammus kaasas samalaadsed järjehoidjad. Kohtasin end vahel ikka niisama raamatuid vaatamas, neid kõrvuti sättimas ning nõndasama imetlemas.

    Tegemist on siis noortesarjaga, eks? See pole tingimata niisama lihtne sest on ju peategelasedki vanuseliselt kaheksteistkümnenda eluaasta kandis, kes noorem, kes vanem, kelle puhul on üldse keeruline ütelda, et palju ta nüüd inimaastates on. Tugev rõhk on järelkasvu-teemal ning erinevate inimsuhetel seega võib ju küsida, et kas on ikka “noortekas” kui juttu on rasedusest, abordist, korraldatud abielust ja muust sellisest? Samas millal siis veel nendel teemadel rääkida? Igaljuhul olgu see liigitus milline on, ma ise ütleks, et nagu hea raamatu puhul ikka siis sobib lugemiseks igas vanuses lugejale.

    Algus on hästi käima läinud, ootan huviga mis autorilt veel tulemas on. Oskus kirjutada mõnusalt kulgevat raamatut on väga oluline, kui nüüd saaks ka miskeid põnevaid veidrusi juurde, tegelasi raamatulehtedel mitmemõõtmelisemaks ning lisada sügavamat, filosoofilisemat poolt siis oleks eriti äge. Ega praegune sari pole üldsegi paha, on kasvõi FB raamatukoide grupis näha kuidas inimesed loevad seda õhinaga ja kiidavad taevani. Mida enamat on autoril vaja kui rahulolevaid lugejaid?
    Teksti loeti eesti keeles

    Kuna “Haakrist ja ajarelv” jättis endale pigem kesise mulje siis see raamat siin on tükk aega riiulis oma aega oodanud. Seega oli lugema asudes üllatus äärmiselt meeldiv - mõnus, hoogne ja hästi kirjutatud.
     

    Tegevus toimub tulevikus, kahekümne kuuenda sajandi keskel. Inimesed rändavad mööda ilmaruumi vabalt ringi, kaugeimad kolooniad on meie galaktika ääremail. Kogu see maailm ja nimedevool tundub algul hetkeks keeruline - aga õnneks on kohe alguses kaart, mis aitab väga hästi ülevaadet saada. Igaljuhul inimene rändab ringi aga elu kusagil eriti ei kohta. On mingeid vihjeid, arheoloogid sutsu leiavad erinevate planeetide minevikus vihjeid - aga ei midagi selget, konkreetset ja praegu eksisteerivat. Aga siis tuleb pommuudis - ääremail Sofia nimelisel planeedil on noor tüdruk Maria  jäänud “tulnukast” rasedaks. Peategelaseks on ksenoarheoloog Karl Harak, kes siis hakkabki kogu seda värki uurima ning avastab end varsti intriigide, kuritegude ja palgamõrtsukate keskel kuna väärt geene himustavad paljud. Noh ja sealt edasi see uperpallide rada läheb.
     

    Stiili poolest on tegu sci-figa kosmoses. Aga ta pole selline rajutehniline või ülitobemehine, pigem üsna… lugejasõbralik kui tohib nii ütelda. Karl on selline üsna tavaline tüüp, kes kogemata kogu selle jama sisse on kistud. St siin kaante vahel on kindlasti actionit, on igasugust ulmebutafooriat aga autor “ei tapa” lugejat ühegagi neist. Kaanepilt võib mõjuda ehk isegi naistekalikult - sellega saab ka lugeja “petta”. Kuigi inimestevahelisest suhtlusest on kahtlemata juttu. Kogu maailm on ka üsna tuttavlik, kõik planeedid mõjuvad üsna maalikult ning ka kuu pikkuse kosmoselennu taga asuval planeedil juuakse viljakohvi. See mõjub tegelikult isegi muhedalt.
     

    Meeldis, väga. Rangelt võttes pole raamat midagi uudset ning eks on tipus juba ees kõva trügimine. Aga see pole isegi oluline. Tähtis on, et lugemine oli hästi mõnus, selline igatpidi hea ja sümpaatne raamat. Sulged raamatu ja südames on hea tunne - minu arvates on see üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid. Osta teda vist väga enam ei saa, küll on aga Raamatuvahetuses lausa kolm eksemplari pakkuda.

     

    Raamat on justkui tuleviku mäletajate romaani esimene osa. Mitte sarja, romaani. Kahjuks ei teagi, mis on autoril plaanis kuna seitse aastat on möödas, muid raamatuid on autorilt tulnud küll - aga mitte sellel teemal. Millest on paganama kahju - aga äkki… millalgi.

    Teksti loeti eesti keeles

    Mõtlesin, et loeks see kuu ainult eesti kirjandust, seega haarasin lugemata hunnikust seekord selle raamatu. Ostetud ühe euro eest, lisaks… mingil heal põhjusel. Igaljuhul lugema hakates olin täielik tabula rasa autori ja sisu suhtes. Raamat on muide seni näiteks Apollos selle hinnaga saadaval.
     

    Mõni sõna autorist (pärit raamatu kodulehelt https://www.veeaeg.ee): “Margus Otsa (s. 1982) jaoks on antud teos esimeseks ilukirjanduslikuks proovikiviks. Inspiratsiooni “Veeaja” kirjutamiseks on ta ammutanud nii lapsepõlves loetud raamatutest, seiklusfilmidest kui ka värvikatest karakteritest reaalsest elust.
     

    Margusel on kõrgharidused psühholoogia, tootearenduse ning majanduse alal. Tema hobideks on kõikvõimalikud vastupidavusspordialad, eriti kui need toimuvad vabas looduses. Leiba teenib Margus hetkel IT ettevõttes Aedes Web Solutions. Ta on kahe toreda tütre isa.”
     

    Raamat on postapo, Eestit ähvardab üleujutus, meri tõuseb igalpool kiirelt. Peategelasteks on kolm meest: üliõpilane Ralph, kes käib labradorikostüümis poodides koeratoitu müümas, musklis kompu Ake ning arvutimängur Jaak. Igaühel on omad kiiksud, kelle ideaalne meelelahutus on minna kluppi ja seal neidiseid jalust rabada, kes ei taha midagi teada füüsilisest maailmast ning hea meelega virtuaalses mängumaailmas printsesse päästab või siis peab olema igas päevas midagi erilist ja meeldejäävat, muidu pole elu elamist väärt. Iga jutulõim liigub oma rada pidi, ei ristu kordagi. Aga häda on kõigil sama - igaüks on omal viisil vesises plindris ning kuidagipidi tuleb ju hakkama saada. 
     

    Ei ole “tüüpiline” kataklüsmiraamat, pigem kirjutab autor kolme erispalgelise inimese elust tiba totakas olukorras. Võinoh, eks karakterid ise ole ka sutsu ummamuudu, teos pole otseselt naljaraamat aga kuidagi äärmiselt mõnusalt muigelsui kirja pandud. Endal oligi nii, et mõtlesin korra sisse piiluda ja siis ühtäkki oli viiskümmend lehekülge ära kulunud, unustasin isegi algse plaani õhtusöögiga tegeleda. Pagana mõnus tükk, tõeliselt meeldiv üllatus. Ta pole kindlasti tippude tipp kuid omab ühte olulist omadust - lehed keeravad ennast ise. Ehk siis žanrist “loen ainult natuke veel ja seda niikaua kui öö on läbi ja taevas juba ahetab”. Eks ta mingil hetkel läks natu-natuke rahulikumaks enda külgetõmbejõu poolest aga üldiselt purjetas üsna ühtlase tempoga võiduka lõpu suunas.
     

    Eks raamatu kulgedes hakkas rohkem silma torkama “meestekalikkus”, nalja jäi ka vähemaks. See pole jällegi ei hea ega halb, lihtsalt kui algus oli pigem üsna õdus katastroofiromaan siis mida edasi seda keerulisemaks läks olukord, karaktereid veeti igasuguse jama seest läbi ning nii mõnigi muutus - seega tuli ka meeste häirivamat poolt välja. Ma ise pakun, et see kõik ongi vägagi realistlik, koormuse all lööbki inimese tegelik “mina” välja. Antud juhul siis oli juttu peamiselt meestest.
     

    Ahjaa, raamatu tagakaanel on kohe esimene lause, mis ütleb: “Kolm noort inimest pannakse kõige uskumatumal moel proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike.” Seega jah, kas taustal toimuv on realistlik või mitte, loogiline või meh - ma parem ei hakkagi sinna teemasse laskuma kuna see pole üldsegi mitte oluline. Ma ei väsi ikka ja jälle viitamast Ilmar Raagi suurepärasele postitusele, mis sarnasel teemal kõneleb - https://www.facebook.com/IlmarRaag.est/posts/10157692103174315 . Osundan: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”
     

    Tore raamat, panen hea meelega enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni. Selline hästi mõnus lugemine, on ka tõsisemaid teemasid. Natuke kahju, et autor pole rohkem kirjutanud - aga eks näis. Äkki...

    Teksti loeti eesti keeles