Kasutajainfo

Goran Hudec

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vernor Vinge ·

A Fire Upon the Deep

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Leek sügaviku kohal»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 17)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
0
0
1
Keskmine hinne
4.35
Arvustused (20)

Fire Upon the Deep taastas mu vahel kaduva usu hard sf-sse. Siin raamatus on Vinge suutnud v6tta teaduslikud p6him6tted ning need kombineerida oma erakordselt elava fantaasiaga -- ning saanud ha"mmastamapanevalt originaalse resultaadi. Vahel on Vinge kujutlusv6imet ja"rgida peaaegu k6he, osa tema ideesid on t6esti niiv6rd uudsed. Samas pole see raamat ylesehitatud ainult ideedele, siin on ka p6nev syzhee ning tegelaskujud, kellele kaasa elada. Vahel hakitud kirjutamisstiil on Vinge ainus n6rkus, ning selle v6ib talle raamatu yldise tugevuse taustal andeks anda. Syzheest nii palju: mingi eriti ohtliku kurjuse eest p6genev kosmoselaev ha"damaandub planeedil, mille p6liselanikud on intelligentsed ja telepaatilised hundisarnased elukad, kelle tsivilisatsioonitase vastab umbes meie keskajale. Ellu ja"a"vad ainult kaks last -- 6de ja vend, kes siis v6istlevate hundiparteide? ka"tte langevad. Laeva hukust j6uab teade koduplaneedile, ning korraldatakse pa"a"steoperatsioon. Samas on tekkinud katastroofiline olukord -- juba mitu tsivilisatsiooni on langenud uue kurjuse (mis on yks eriti vastik tehisintelligents) ohvriks... Vinge galaktikas on fyysikaj6ud erinevad, olenevalt galaktika osast. Keskosa on "Unthinking depths", millest pole eriti midagi teada. Siis tuleb "Slow Zone", seal, kus ka meie Pa"ike on, kus ilmselt to"o"tavad meile tundud seadused, ning erilist telepaatiat ei leita. "Beyond" on a"a"realad, kus ilmselt saab valguse kiirusest kiiremini s6ita ja telepaatia jne. on levinud. See on tsivilisatsiooni ala, ning inimesed on seal alles uustulnukad. Ja siis tuleb "transcend" kus elavad Power`id, m6istetamatud jumalataolised olendid. Pean ytlema, et see galaktika konseptsioon meeldis mulle hirmsasti -- ning andis aluse p6neva jutu kirjutamiseks. Lisaks meeldis mulle veel Vinge idee ylivanast arvutiv6rgust, mis tsivilisatsioone yhendab, ning Vinge t6esti suurepa"rast kujutlus intelligentsete hundisarnaste olendite rassist, ning uue, arenenud tehnoloogia m6just nende yhiskonnale. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Milady on sellest Hugo pälvinud romaanist andnud pika ja põhjaliku ülevaate. V. Vinge on jälle kord kirjutanud vinge romaani, sedapuhku kosmoseooperi. Selles ulmevallas on areng olnud eriti silmatorkav. Praegused autorid (kasvõi näiteks Vinge, Simmons, Brin ja Banks) on nii teadusliku tagapõhja kui ka tegelaskujude usutava kujutamise poolest mitme pea jagu üle "kuldaja" klassikutest nagu "Doc" Smith, E. Hamilton jne.

Ma ei tea, kuivõrd originaalne on V. Vinge, kuid idee mitmekihilisest galaktikast, mille igas kihis kehtivad omad füüsikaseadused, on eriliselt mõnus ja antud romaanis isegi hädavajalik. Aeglases tsoonis kehtivad meile teadaolevad loodusseadused (valguse kiirus on suurim võimalik kiirus jne.). Kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid paiknevad galaktika äärealadel (The Beyond-tsoon), kus vähem kui tunniga võib läbida valgusaastaid. Miljonid planeedid on omavahel ühenduses (side+ reisimine) ning seetõttu ääretult kaugele arenenud. Kõik kardavad isegi juhuslikult aeglasse tsooni sattumist.

Teoses on kõikvõimalikke eluvorme, kuid inimtegelaste kõrval on meeldejäävamateks Tines World`i elanikud. Neljast kuni kuuest hunditaolisest olendist koosneval grupil (pack`il) on ühine mõistus. Üksikolendid on mõistuseta, grupisisene ühendus on telepaatiline. Grupid ei või üksteisele läheneda, siis mõistused segunevad ning järgneb hullumeelsus. Need ebaharilikud pack`id on kaasahaaravalt ja hästi kujutatud, nende saatus pakub lugejale huvi. Ühinen ameerika ulmehuviliste arvamusega, andes kõrgeima võimaliku hinde 5+.
Teksti loeti inglise keeles

Väga põhjalik sisuülevaade on eespoolarvustajate poolt antud.

Tahaks vaid märkida, et liiga paks oli see raamat, kahtlaselt seebiseks kiskus kohati. Ma saan aru, kui Vinge oleks KIRJANIK suurte tähtedega, kelle rittaseatud sõnad iseenesest ülimat väärtust omavad... Paraku oli suur osa sellest, mis hundikampade poole kihutavas kosmoseraketis toimus, igavavõitu ja etteaimatav.

Oleks Vinge 200 leheküljele asja ära mahutanud, oleks viie plussi saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Kõige huvitavam on see kihilise universumi idee. Et vastavalt arengutasemele nihkuvad tsivilisatsioonid ka ruumis kõrgemale-kaugemale ning viimaks jumalastuvad. Kirja on lugu pandud nii, et sobib ühest küljest küberpungi austajatele. Paha levib ju sidekanaleid pidi nagu arvutiviirus, aint et kord kohale jõudes võtab üle mitte arvuti, vaid kogu planeeditäie elanikke. Võrgus toimuv mõttevahetus on taustana kah väga loomutruu, just selle poolest, et lisaks asjalikele arvamustele ummistavad liste ka igatsugu idiootsused. No näiteks et inimesed sobivad viirusekanjateks ilmselt seepärast, et neil on kuus jalga...
Ning teisest küljest on raamat väärt lugemismaterjaliks ka Lassie-fännidele. Kuidas kutsadel kamba peale kollektiivne mõistus tekib, on ju päris hea mõte. Vihjamisi on juttu veel paljudest võõreludest, lähemalt on kirjeldatud rääkiva puu ja mõtleva ratastooli salakavalat sümbioosi...
Liiga paks on see raamat kahtlemata, imho just Lassie`de osas. Ja etteaimatav ka. Kui lõpuni jäävate lehekülgede hulk ikka väheneb ja olukord ikka kriitilisemaks muutub, ei jäägi ju muud võimalust kui jumal masinast välja lasta. Otsesõnu ja kõikelahendavalt. Autorile on inspireerivalt mõjunud Norras käimine. Ma pole päris kindel, kas põhjamaine nimedesüsteem - identifitseerumine kellegi poja või tütrena - jäi talle endale arusaamatuks või iseloomustab ta selle mittearusaamise kaudu kirjeldatud inimrühma, skandinaavia neegrite kaugeid järeltulijaid... Põhjust pisikesteks etteheideteks leiaks veel ja veel, ometi pole need pannud mind kahtlema hindes, mida teos väärib.
Nüüd veel küsimus, kas selle teose tõlkimine eesti keelde oleks otstarbekas. Kaldun eitava vastuse poole. Autoril on suur hulk "oma" termineid. Nende tõlkimine oleks töömahukas ja tulemus paratamatult kohmakas. Nii et parimalgi juhul oleksid kaod siiski üsna suured.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele raamatule peab "5"e ära panema – üle pika aja olen taas käes hoidnud teost, mille ühe hooga läbilugemist takistab vaid selle pikkus ;-) Sisu ja põhilisi momente on eelarvustajad, esmajoones Milady seletanud, nii et nendel peatuda pole mõtet, samuti on mainitud peamist puudust – kohati ebavajalikku pikkust ja teatud venimist umbes teose keskel, kus jõujooned on juba maha joonistatud, tegelased kirjeldatud ja liikuma pandud ning jääb vaid oodata, millal nad nüüd lõpuks ometi ninapidi kokku põrkavad. Kui veel eraldi mainida (minu silmis) vajakajäämisi, siis ehk tundusid teatud madinad ülepingutatud – ma ju tean, et see tegelane peab siin veel pääsema, misasja ta seal siis nii pikalt kõrbeb... Üldiselt aga peab teost vaid kiitma, sest ideed olid huvitavad, teostus professionaalne ja sisu tasakaalus. Ka järele mõeldes pean ühinema samuti juba kõlanud väitega, et vaatamata puudustele on harva midagi nii suurepärast loetud.

Eraldi tahaks kommenteerida seda Musta Kassi poolt tõstatatud tõlkimiseprobleemi. Saan muidugi aru elukutsest tulenevast meeleheitest (juba näiteks `Blight` – kui lihtsalt `Hävitaja`, läheb kaduma botaaniline seenehaiguse varjund. `Tõbi`?) ja järgmist paunastust tõesti ei tahaks, ent silme eest läheb mustaks, kui vaadata, kui palju rotterit ära on tõlgitud, samas kui teos, millega võrreldes eelmainitute väärtus muutub eristamatuks peldikupaberist, on tõlkimata...

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu võib seada ühte ritta 80-ndate mastaapsete n.-ö. teisepõlve kosmoseooperitega (Banks, Simmons, Brin), kus peategelasekstõuseb kirjaniku poolt loodud universum. Kui toodud reas on näiteksBanks kasutanud võrdlemisi stereotüüpseid valikuid, siis Vinge on,vastupidi, ilmselt kõige fantaasiarikkam. Just see mitmekihilinegalaktika, millele ka eelkõnelejad on viidanud. Romaani meeldejäävamateks lehekülgedeks on need, mil kirjeldatakse sündmusi kahe tsooni piiril.

Täiesti arvestatavad on ka süzhee ja võõraste eluvormidekujutamine. Samuti romaani osaks olevad regulaarsed väljavõttedsidekanalist, mis mind küll algul häirisid, kuid ajapikku vaat ethuvitavamaks muutusid kui vahetut sündmustikku kandev tekst.

Tuntav tagasilöök tuleb kesksete tegelaste valikul ja lähiplaaniskujutamisel, mis kokkuvõttes ei luba plussiga neljast rohkemat anda.Moodsad ajad! Mulle on võrdlemisi selgusetuks jäänud, mis ajendabinimhingede analüüsis, noh, mitte just vapustava andega varustatudkirjamehi ronima võõrale kapsamaale, s.o. valima oma kesksetekstegelasteks jonnakalt vastassoost või lapseeas isikuid. Romaaninaistegelastena on välja kukkunud ebaloomulikud, silmini viha täistirtsud, kes ägavad oma elukoorma all. Lapstegelane on seevastu naguaus pioneer mõnest nõukogude lastekirjanduse varasalve kuuluvastteosest.

Ei saa ka mööda omapoolse kommentaari andmisest tõlkimisprobleemile,õieti selle käsitlusele. Ülalolev näide illustreerib esmajoones seda, ettõlkimisotsuse tõlkija ülesandeks jätmine on umbes samavõrdmõttekas lüke kui riigivalitsemises kindrali kaitseministri toolileistutamine. Kardetavasti on "Tuli sügaviku kohal" sarnaste raamatutetõlkimise aeg küll läbi, paraku on sellel hoopis teised põhjusedkui tekstis aeg-ajalt ettetulev tõlkimatu sõnademäng.

Teksti loeti eesti keeles

Vigu oli sellel raamatul selliseid, nagu Andri eespool nimetas, kuid need polnud siiski nii määravad, et oleks väga heale hindele mõju avaldanud.

BTW: ma eriti ei usu, et Andri seda raamatut aastal 2003 eesti keeles luges. Võibolla miski ajahoovus?
Teksti loeti eesti keeles

Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi "viie" ära panna... Noh, et isenesest ju vahva raamat ja päris põnev, ning "neli" oleks kuidagi ebaõiglane, isegi plussiga. Kogu see universum on päris omanäoline ja originaalne, nagu ka huntide tsivilisatsiooni kirjeldus, süžee on ka hoogne ning ei veni väga. Kõvasti on vihjeid rootsi autori Harry Martinsoni ulmepoeemile "Aniara". Kosmoselaeva nime eestikeelne tõlge aga toob igale Tallinna ööeluga vähegi kursis olevale inimesele muige suule.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Teksti loeti eesti keeles

Midagi sisulist on eelnevatele arvustustele raske lisada, jääb vaid nentida et ülal loetletud puudused ei luba mul maksimaalset hinnet seekord välja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga on nii, et pool mulle meeldis ja pool mitte. Meeldis see pool, mis oli kosmoses. Teise poole üle mõeldes oleks kirjanik vast ajapikku päris hea raamatu saanud. 5/3 keskmine neli.

Kosmoses toimuv meenutas Reynoldsit, ka selles osas, et oli Ikaldus, mis käis ringi ja kõrgtehnoloogiat õgis. Täitsa mõnna. Kirjavahetus uudisgruppides, tsoonides galaktika – hästi tehtud.

See teine pool – planeedil sebivad lapsed ja karjaintellekt – jättis minu jaoks küllaltki soovida. Jah, tõepoolest, päris põnev idee, et kui oleks selline kari, siis kuidas ta hakkama saaks. Ainult et see idee oli kirjanikul lõpuni läbi mõtlemata, toores.
a) Raamatu lõpus mainitakse möödaminnes, et ujumine võrdub enamiku jaoks hullumeelsusega, kuna mõtted vees ja õhus levivad erineval kiirusel. Halloo, mis nipiga selline rahvas siis ookeanisaari asustab? Ehitab laevu ja sõidab nendega ringi – riskides hulluks minekuga, kui mõne peeskonnaliikme liige üle parda lendab? Ei ole lihtsalt usutav.
b) Rääkimata sellest, et enne karja intsestist rääkima hakkamist oleks võinud veidi tõuaretuse põhimõtetega tutvuda, mitte umbmäärast kujutluspilti pakkuda, kuidas kirjaniku arvates asjad olla võiks. Neil tüüpidel oleks pidanud liiniaretus väga levinud olema.
c) Tajude maailm. Täiesti kõrvale on jäetud see, kui olulist rolli mängiks sellise liigi juures haistmine. Kõigi imetajate juures mängib. Inimene on täielik friik nägemisele keskendumise poolest. See, kui hästi mingi loom (eriti koer) inimese näoilmeid loeb, oleneb väga sellest, kuidas tal peas silmad paiknevad. Jahikoertel on silmad pigem kolju külgedel, et nad näeks laiemalt ning keskenduvad liikumisele. Dekoratiivkoertel on silmad pigem kolju eesküljel, reetina on ringikujuline ning nemad tõesti loevad inimese näoilmeid päris hästi – aga paraku jahis ei ole neist tolku. Ehk siis, need koera moodi kiskjad oleks pidanud saama teha ühte kahest – kas jahtida saaki või lugeda nende hulka kukkunud inimese näoilmeid. Oleks nad tema kehakeemiat lugenud, ei oleks sellist dilemmat. Oleks neil olnud mingi jagunemine jahtijateks ja teadlasteks, poleks ka sellist vastuolu olnud.
d) Mismõttes neil polnud seni kedagi, kelle lähedale oleks saanud minna ja puudutada? Vankreid vedavate loomadega polnud ju probleemi, kaisuta palju tahad.

Ja raamatu lõpus Vastumeetme aktiveerimise juures tabasin end mõttelt – et mille kuradi jaoks oli seda üldse vaja sealt planeedilt ära viia? Ma saan aru, et hukka saanud fregatis oli mingi jubin või jupp, mida oleks Perverssusel vaja läinud – kuigi tegelikult selgub, et ta sai ilma selleta ka jube hästi hakkama. Aga Vastumeede? Sellega ei tehtud ju kõik see aeg midagi. Hallitas omaette, vanemad keelasid näppida. Milleks seda siis kuskile tassida, oleks sealsamas Straumlil lahti lastud ja olekski kõik korras olnud. (Umbes nagu see, et oleks nad kotkaste seljas lennanud, oleks seiklus nädalaga läbi saanud... )

Teksti loeti eesti keeles

Vernon Vinge "Tuli sügaviku kohal" on üks kummaline raamat. Vähemalt minu arust. Alguses oli väga raske lugema saada. Need ühise mõistusega karjaolendid on küll igati vahva mõte, kuid mind millegipärast see ei köitnud. Siis siirdus tegevus kosmosesse ja asi läks märksa paremaks. Lennukad ideed, veidrad tegelased, huvitav maailm. Päris korralik kosmoseooper kohe. Mulle hakkas isegi tunduma, et see raamat võib mulle väga meeldida. Kahjuks pidin pettuma ning umbes poole peal ajas mind naispeategelase naiivsus ja lauslollus juba parajalt vihale. Ma saan aru, et see oli tegevuse seisukohalt vajalik, sest muidu oleks raamat õige ruttu läbi saanud, kuid ma lihtsalt ei suuda rumalatele inimestele kaasa elada. Lõppkokkuvõttes tuleb jällegi nentida, et väga huvitava maailmaga, kuid keskpärase sündmustiku ning lamedate tegelastega raamat. Napi nelja veab välja, eelkõige just ideede pärast, kuid mitte rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik lugemine. Mitmekihiline galaktika oli huvitav leid, aga hundikarjandusega seonduvat oli natuke liiga palju. Kokkuvõttes neli.
Teksti loeti eesti keeles

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles

‎"Leek sügaviku kohal" kohta peab ütlema esiteks seda, et oleks vist pidanud esmalt lugema "Sügavik taevas", väidetavalt on see nö eel-lugu. Ehk poleks siis kohe kõikide nende tsoonide ja kõrg- ning madalmaailmate värk esialgu nii kõvasti ajudele (ja üle pea käinud).

Aegamööda, kuni tuli taipamine, et mida autor mõtleb, hakkas raamat ka seda enam meeldima. Idee, et universum pole ühtne vaid on nö erinevate füüsikaliste omadustega tsoonid (vähemalt nii ma lõpeks aru sain). Oli üsnagi uudne. Teiste autorite juttudes on kosmos ikka kosmos. Healjuhul on lisatud veel mingi allruumi mõiste edasi liikumiseks aga muusoasas üks hõreda ainega asustatud tühi kuup.

Vinge maailmruumis on aga teatud tsoonid, kus ühes saab nt valmistada valgusest kiiremaid rakette ja tehismõistusi (ja neid kasutada) teises aga ime päkka. Autori järgi asus ka inimkonna päritoluplaneet Maa pimedas ruumiosas. Aegamööda on inimkond sealt aga valgusest aeglasemate rakettidega välja murdnud ja nüüd tegutseb laiemal skaalal.

Õnnetuseks on inimesed hakanud uudishimust näppima ühe vana transendentensuse (loo järgi siis viimane tase tsivilisatsioonide ja teadvuse arengus) arhiive ja sitt lendab laias kaares ventilaatorisse. Kunagine miljonite aastate vanune mõistus hakkab universumis ringi märatsema ja ainus rohi selle vastu asub kuskil kolkaplaneedil, mida asustavad koeri meenutavad karjamõistused (järjekordne jumalast vinge idee).

Ehk siis vägagi vingete ja värskete ideedega ulme, kus aga jällegi mõned samad miinused, mis Strossi Accelerandol, raske on esiti nn "reepeale" saada ja mõneti kummastavad tunduvad ka galaktilise interneti ühenduskiirused, mingised planeetide suurused ruuterid võiksid ikka kiiremini infot vahetada, kui kilobaite sekundis. Samas arvestades, et raamat pärineb 90nendate algusest ehk algeliste sissehelistamiskeskuste- ja modemite ajastust pole midagi imestada. Strossi teos on hilisem ja ka seepärast kiirused juba vingemad.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eesti keelde tõlgitud Vinge(d) raamatud läbi autori poolt loodud Mõttetsoonide maailma kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kõigepealt Qeng Ho kaubitsejate ja Tõusjate vahelisest konfliktist SisseVälja tähe juures, mille lähistel elutses põnev ämblikulaadsete olendite tsivilisatsioon (“Sügavik taevas”). Selle järel sai ette võetud käesolev romaan “Leek sügaviku kohal”, mis on varem kirjutatud ja on tegelikult üsna lõdvalt omavahel seotud. Põhimõtteliselt ühendab neid üks peategelane, legendaarne Pham Nuwen, ja mõned vihjed inimkonna ajaloole/Phami minevikule Qeng Hos. Kui aus olla, siis võib neid kahte raamatut lugeda vabalt kirjutamise järjekorras, sest sel on omad plussid (kirjaniku areng), ja sisulises mõttes ei kaota midagi, kuna oluline mõju taustast arusaamisele puudub. Sama sarja kolmas romaan, “Taevalapsed”, paistab olevat otsene järg antud romaanile ja seega on “Leegis” aset leidvate sündmustega eeltutvumine hädavajalik.

Hästi lühidalt sisust: tähtedele liikunud inimkond päästab kogemata iidsest arhiivist valla Ikalduse-nimelise iidse kurjuse, mis üle galaktika jõudsalt levides ning terveid tähesüsteeme “õgides” lugematul arvul tsivilisatsioone hävitab või orjastab. Üksik laev pääseb leviku algfaasis imekombel minema ja kannab pardal salapärast Vastumeedet, mida ei osata tol hetkel ürgse kurjuse pidurdamiseks ära kasutada. Seltskond teeb Aeglases Tsoonis hädamaandumise planeedile, mida asustavad meie mõistes keskaja tasemel toimetavad minikarjamõistust omavad intelligentsed koerlased. Kogu galaktika on paanikas, Kõrg- ja Teispoolsuses surevad isegi jumalalaadsed Võimud Ikalduse kätte. Nüüd peab Vana Olija poolt kokkulapitud supermees Pham Nuwen koos naissoost kaaslase Ravna ja veidrate puuloomadest olenditega “kõrgelt” “alla” lendama ning universumi päästma.

Lugu on suurepäraselt mastaapne, kuna hõlmab biljoneid (tõlkest võetud :)) tähti, triljoneid kilomeetreid ja miljoneid tsivilisatsioone nii siin kui sealpool singulaarsust. Erinevate füüsikasedusetga Tsoonide ideed on pea kõik teised arvustajad kiitnud ja samuti on hea leid karjamõistusega Küüniseid sääl kolkaplaneedil. Loo arenedes kirjeldab Vinge hästi, kuidas Kõrg- või Kesk-Teispoolsusest alla tulles kiirused drastiliselt langevad ja tehnika reaalajas rumalaks kolaks taandub. Lahe!

Galaktiline side toimib sarnaselt meil kümnendid tagasi levinud populaarsete uudisgruppide stiilis. Mind see ei häirinud, pigem selline armas Strugatskite “raadiogrammilik” detail. Seda oli üsna vahva lugeda, sest enda tõsisem internetistaaž sai alguse ajal, mil taoline infovahetamise maailm oli asendumas uute meediumitega. Võib-olla oleks võinud tekstis kirjeldatud andmeedastuskiiruste osas piirduda üldisemate terminitega (olematu, aeglane, kiire) vs. bitid ja kilobaidid (lairibaühendus?!). Seda enam, et Võimud ja eriti võimulemb Ikaldus pidi läbi (isegi meie mõistes) pisikeste kanalite kogu kosmilist tsirkust sünkroonselt juhtima – vähemalt kõrgematel tasemetel.

Kuigi “Sügavik taevas” oli palju konktreetsema süžeega lugu hulga piiratumal alal, esines ka seal kohati venimist, vaatamata sellele, et see oli hiljem kirjutatud. Seega olin VV lugejana oma ristsed saanud ja “Leek” ei tundunud nii veniv või segane olevat. Vähemalt tegelased olid üksteisest selgelt eristatavad (“Sügaviku” Altmäe, Altküla vs “Leegi” Uitleja, Puunikerdaja, Rohevars). Vinge kirjeldas mõlemas raamatus hästi nn alama rassi tegutsemisi ja motiive, kuid “Leegis” jäi mujal galaktikas toimuv üsna pinnapealseks. Mind huvitanuks väga, mida see Ikaldus endast täpsemalt kujutas ja kuidas ta galaktikat anastas. Nagu on teiste pooltki välja toodud, ei suutnud kuidagi kaasa tunda biljonite(:p) (inimeste k.a.) huku üle, kuna neid sündmusi mainiti ainult põgusalt läbi uudisnupukeste ja raamatu peakuri jäi üldse kuidagi väga kaugeks. Hoopis rohkem tõmbus mu süda kokku siis, kui Pham jumalana taevas pendeldades teadmatusest kiirguriga süütuid koerlasi niitis. Neile tundsin ma kaasa, elasin ja higistasin koos nendega. Siiski pean ära ära märkima, et too sinine pulk pakkus ka üsna emotsionaalseid hetki.

Põgusa tegevuse ja mölluga vahemaailmas nimega Püha Üritus (või mis pagan see oligi?), andis VV meile ometigi võimaluse natuke lähemalt selle põneva ilmaruumiga tutvuda. Võimalik, et autor plaanib kunagi sündmustest Teistpoolsuses eraldi loo kirjutada, sest seal on ainest ikka kuhjaga. Pika romaani lõpus võis autoril võhm väljas olla, sest lahendus jäi kuidagi mannetuks ja kuri sai mitmel rindel liiga kergelt palga kätte. Veidi nagu “käed-rippu-ja-siis” moment. Samas võib vastu väita, et ega me tegelikult ei saanudki pihta, mida täpselt Vastumeede ja Ikaldus endast kujutasid, miks peaks ka nende kokkupõrge ning tagamaad mõistetavad olema. Lugu oli vist millestki muust…

Mõlemad romaanid on võitnud Hugo ja teisigi nimekaid auhindu, mida ei saa neile sugugi pahaks panna. Nii astun ka mina viie tärni klubisse.

Teksti loeti eesti keeles

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

A Fire Upon the Deep on tohutu haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Selles ettekujutuses on meie galaktika puupüsti täis erinevaid mõistuslikke olendeid ning kirjapandud ajalugu ulatub miljardite aastate kaugusele minevikku. Kogu seda süsteemi raputab aga põhjalikult sündmus, kus ühe inimeste koloonia liikmed kuskil kadunud planeedi iidsetes arvutisüsteemides tuhnides päästavad valla kurja tehismõistuse, millesarnast veel nähtud pole.
 
Asjaolusid komplitseerib autori üsnagi geniaalne fantaasia sellest, et galaktika erinevates piirkondades toimivad füüsikaseadused erinevalt. Tuumale lähedal ei tööta enam isegi tavaline mehhaanika, samas kui kaugemal väljaspool on võimalikud imeasjad, nagu valguse kiirust ületav side- ja reisimiskiirus. Äärtest päris kaugel eksisteerivad juba mateeria endalt maha raputanud mõistusolendid, kes on peaaegu pooljumalate sarnased.
 
Selline ülesehitus teebki loo võimalikuks. Pärast kurja tehismõistuse äratamist saab üks inimeste laev põgenema, kandes endaga kaasas midagi üliolulist. Hädalised peidavad end pimesi galaktika sügavikku, kuhu on kõrgemal tehnikal väga raske jõuda. Tundmatul planeedil tehtud hädamaandumises satuvad kaks ellujäänut, teismeline tüdruk ja vaevalt kooliealine poiss aga kohe hädaohtu. Planeedi mõistuslik liik on umbes keskaegsel tasemel ning lapsed röövitakse võistlevate kuningriikide poolt.
 
Sellel lool on märkimisväärne hulk tasemeid. Kõige madalamal on hunditaoliste grupimõistusega olendite keskaegne võimuvõitlus planeedil, seejärel tulevad erinevad osapooled, kes kosmoselaevadega planeedi poole kihutavad, et peidetud saladus kätte saada, kõrgemal arutab kogu selle teema üle internetisarnane ülikirju tsivilisatsioonide võrgustik, ning kõige kõrgemal on enda teel tohutuid tähesüsteeme õgiv kuri tehismõistus (ja teiste olemasolevate supermõistuste vaevalt mõistetavad plaanid).
 
Ma pean ütlema, et see oli minu teine lugemine - esimest korda võtsin selle ette umbes kaheksa aastat tagasi, kui see maakeeles ilmus. Toonasega võrreldes on nii mõnigi asi nüüd originaalkeeles lugedes klaarimaks läinud - kuid üldine tunne on kummaliselt sarnane. Seda, natuke vastandlikku tunnet on nüüd ainult lihtsam sõnadesse panna.
 
Nimelt tahan kõigepealt kõrgelt kiita autori maailmaehitust, kuna ma arvan, et mõni ei kujuta ka terve elu jooksul ette sellist hulka ideid, nagu siin ühte raamatusse mahutatud on. Isegi planeedipõhine suhteliselt lihtne troonide mäng on imeliselt omanäoline sealse liigi grupimõistusliku iseärasuse tõttu. Kõrgel nende pea kohal käib aga juba tõsiselt kirju kosmoseooper, kus oluline roll on näiteks puutaolistel, ratastel sõitvates elektroonilistes pottides istuvatel patsifistlikel tulnukatel.
 
Mulle tundub aga, et natuke paradoksaalselt on see teos sellise sisu jaoks ühteaegu liiga pikk ja liiga lühike. Nagu ka esimesel lugemisel, tundus mulle jälle, et ainus osa mis tõesti südamesse läks, oli planeedil toimuv. Kuskil kaugemal toimuv päikesesüsteemide hukk, miljardite mõrvamine ja kurja mõistuse ähvardus terve galaktika neelamiseks tundusid... kuidagi õõnsad. Kuigi autor ilmselgelt proovis (näiteks tähelaevastike lahingus), siis ei suutnud ta minu arvates sellele osale õiget hinge sisse puhuda.
 
Selle saavutamiseks olekski vahest olnud vaja mitut sama suurt raamatut - nagu näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sari. Või siis oleks võinud kärpida kosmose osa ning jätta planeediseiklus selgeks põhiteemaks? Kindlasti on ka praegusel kujul tegemist tohutu tööga, mis on näide väga intelligentsest kosmoseooperist. Jääb ainult natuke kripeldama, et see kõige kõrgemast klassist nõnda väikese sammu tahapoole jääb.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Paljukiidetud hard sci-fi, kus inimkond põrkab kokku hoopis teistsuguste koeralaadsetest isenditest koosneva grupimõtleva ühiskonnaga. Idee sellest kuidas ühine teadvus koosneb füüsilistest indiviididest oli lahe... aga üldiselt minu jaoks see raamat polnud. Vedasin suure vaevaga hambad ristist sadadest lehtedest läbi - halb ja valus oli. Ei sobinud mu peakujuga kokku.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
5.2020

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles

Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles

Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles

Pealkiri peaks olema suurtähtedega, tegemist on New Yorgi avaliku raamatukogu kataloogiga. Antud juhul lõvikujulisega. Kratsid lõvi kõrva tagant ja esitad küsimuse, lõvi kutsub hiire, hiir toob kataloogikaardi, millel raamatu asukoht. Või umbes nii. Siis on veel kihlvedu, et kelle armastus on sügavam, haldjate või inimeste oma. Ja vahetuslapse sekeldused sellega. Kannatab lugeda, aga natuke naiivne ja ilmselt ei kuulu ma sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles

Victoria-aegses Londonis moodustab haldjarahvas kogu kuritegeliku allmaailma. Ja on väga solvunud, kui üks inimlaps nendest osavamaks vargaks osutub.
Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui Dickensit liiga palju lugeda. Puudub veel ainult, et mõni haiglase ettekujutusega lugeja seda haldjapungiks nimetaks...
Teksti loeti inglise keeles

Meelisel on õigus, et algus lubas enamat, aga mumeelest oli kaootiline kirjeldus antud juhul õigustatud. Andis edasi jutustaja segadust, teadmatust, mis oli oluline ja mis mitte. Kohtas ta ju mõndagi seletamatut. Boyfriend kadus kotti ära. Kotist tuli ja hiljem kadus sinna tagasi mees, kes nimetas ennast tema vanaisaks. Ning raamatukogutöötajat, kes üritas kotti sisse piiluda, hammustas miski ninast ja kotist kostis õudset ulgumist. Neid asju ongi ju üsna raske loogiliselt kokku siduda. Ja kogu värvikas taust selle koti kohta tuli vanaemalt, kes ütles: kui ma arvaksin, et sa seda usud, ei saaks ma seda sulle rääkida.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna püüdlikult jaapanipärane, aga lausa liiale pole autor sellega läinud. Selline klassikaline muinasjutt, kunstnikuambitsioonidega nooruk läheb mõneks kuuks mägedes elava tädi juurde, et seal joonistada vms. Kohtab teel veidrat munka, aga peab teda tenguks (umbes nagu haldjaks). Tädi muudkui söödab ja kiidab, söödab ja kiidab, kuni tuleb lõikuspidu vms ja selgub, et poiss on on parajalt paksuks ja pehmeks nuumatud ärasöömise eesmärgil. Tengud, just nagu haldjad, et kannata kokkupuutumist rauaga, munk tuleb ka appi, glamuur kaob ja ilmneb, et pole ei tädi ega õigupoolest majagi.
Üks kord kannatas lugeda, aga soovitama küll ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsakoeline vahetuslapse lugu, millele on väriseva käega püütud sügavust lisada. Kui autor oleks selle valmis kirjutanud 17-aastasena, siis, kui see tal esimest korda pähe tuli, võiks ju andeks anda - et noor alles ja ehk õpib veel. Aga 40 aastat sellist muna haududa... Hea küll, katsun nüüd teisel katsel nime meelde jätta ja edaspidi eemale hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Võtame tuttava süžee, aga väikeste muutustega. Kroonprints, kes seni riigi piiri vaenulike naabrite eest kaitsnud, saab teada, et isa on väga haige, ja asub teele pealinna. Kus selgub, et isa on kadunud, troonil aga istub juba onu Claudius (hea küll, nimed on teised). Gertrudet selles versioonis ei ole, tema asemel on võimuvahetusega leppinud väga mõjukas ülempreestrinna, kes printsile lapsest saadik "nagu ema" olnud. On Polonius, kes samuti terariistaga lähedat tutvust teeb. Ophelia pärineks nagu rohkem "Tõrksa taltsutusest", aga vahepeal pöörab ära temagi. Horatio kohal on printsi madalast soost sõber ja adjutant. Rosencrantz ja Guildenstern on sedapuhku lausa kaksikud - ja agressiivsemalt meelestatud.
 
Kõrvaltegelaste seas on kattumised väiksemad. Tegevus areneb, nagu sellises olukorras ikka: Claudius ja Polonius vassivad, üldiselt on aga kõigile selge, et mingi jama on käimas. Ning kui jamasid lahendama hakatakse, jääb tegelasi kiires tempos vähemaks ja lõpuks on vaenuvägi linnamüüride alla saabumas. Paar sümpaatset tegelast siiski pääsevad.
 
Mis aga Leckie variandi eriliseks teeb: kogu tekst on jumala pöördumine nö Horatio poole vaheldumisi jumala sisemonoloogidega. Jumalaid on selles maailmas palju, kuigi ka nemad on surelikud. Konkreetne jutustaja on Mäe Jõud ja Vastupidavus ning väliselt esineb ta (iirc) kuue meetri pikkuse ja pooleteise meetri kõrguse musta kivina. Ilmselt võiks ta vahel ka mingil muul kujul esineda, aga lihtsalt ei taha - näiteks tema sõber, jumal Myriad, kes saabus Maale meteoriidina, rändab ringi tohutu sääseparvena. Jumalate puhul pole suurus oluline, üks tähtsamaid naaberlinna jumalaid, kelle haldusalasse kuulus meditsiin ja teadus, kõndis ringi väikese pruuni koerana. Nagu ikka, saavad jumalad jõudu sellest, kui nende poole palvetatakse ja ohvreid tuuakse: veri on muidugi kõige parem, aga kasu on ka piimast, toidupaladest ja lihtsalt lahkest meelespidamisest. Jumalatega on nii, et kui jumal midagi ütleb, siis läheb see täide. Muidugi juhul, kui see saab täide minna. Kui jumal väidab midagi vähetõenäolist ("saagu selle metsa puudest sõdurid, kes kõnnivad üle vee ja purustavad vaenlase laevastiku"), siis kaotab jumal selle täideminekut tagant tõugates väga palju jõudu. Ja kui jumal väidab midagi võimatut, siis kaotab ta pikapeale kogu jõu ning sureb. Arusaadav siis, et reeglina on jumalad oma väljendustes ettevaatlikud, eelistades öelda "ma olen kuulnud sellist lugu, et..." Loomulikult käib jumalate seas intriigide punumine, omavahelised võitlused, üksteiselt jõu võtmine jne - ning eks neil ole inimestega võrreldes ka oma salaplaanide tegemiseks oluliselt rohkem aega.
 
Kui Leckie tekitas oma "Abistavate" triloogias (ingliskeelsetes) lugejates segadust kõigi tegelaste puhul naissoost asesõna kasutades, siis nüüd on pidev "sina" kasutamine süžee (kuigi võiks öelda ka "hämamise") huvides. Sest kui nö Horatio on kogu aeg "you", mitte "he" ega "she", siis jääb tema sugu lõpuni lahtiseks. See pole väga oluline detail, kuid mõnevõrra intriige tekitav ometi.
 
Ma saan aru, et autor tahtis vahepeal jumala monoloogidega tempot maha võtta ning sündmuspaiga tausta ja ajalugu kirjeldada, aga kohati läks see ometi veidi igavaks - kuigi kivi puhul on pikad, mõtlikud heietused igati kohased. Nii jääb kõrgeimast hindest natuke puudu, aga tugev nelil on välja teenitud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle küll meeldis. Kõigepealt on jutul nüüdseks teatud ajalooline väärtus: jah, kunagi just niiviisi ajalehti tehtigi. Ajakirjanik pole ainus, kes on haaratud inimeste reaktsiooni uurivasse kontrollrühma, aga see selleks. Pigem võiks rõhutada Simaki ettenägelikkust - ja sedagi, et maailm on eelmiste arvustuste kirjutamisest saadik muutunud. Vahepeal on tekkinud see, mille eest Simak hoiatab: Internet of Things. Aga et Simaki kangelasel õige lahenduseni jõudmine aega võtab - no ei olnud siis veel Ramones meeldejääval kombel laulnud lihtsast ja universaalsest lahendusest: Beat on the brat with a baseball bat.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi Simak mulle väga meeldis. Aga ju ma siis juhtusin paremaid lugusid lugema. Sest see taastutvus head muljet ei jätnud. Pulp-fiction, seda küll, aga minu jaoks pole see kompliment.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt võib rõõmuga märkida, et kolmandal katsel on algaja kirjastus jõudnud tasemeni, millel vormistus enam lugemist ei häiri. Et siis Lummur, mitte enam Luumurd. Lausa lakke hüpata on ehk veel vara, paar segast lauset ja mõned tähevead ju siiski veel on, ning ma pole kindel, kas on vaja rõhutada, et muna on ikka munakujuline.
Teine positiivne moment: tegevus on edasi antud peategelase vaatenurgast. Lugeja teab niisama palju kui temagi ja nii on lihtsam talle kaasa elada. Kolmandaks: tüdruk-tegelase vaimustus Jaapani kultuurist lisab isikupära ja on mullegi arusaadav. Hea küll, muud sealsed kultuuriilmingud jätavad mind ükskõikseks, aga muusika mulle kohati meeldib, näiteks Shonen Knife ja Tsushimamire on bändid, mille videoid ma seniajani vaatan jne. Nii et kolmveerandi ulatuses see lugu mulle päris meeldib. Näiteks see (hilis?)teismeliste kaootiline käitumine, kus head kavatsused toovad kaasa halbu tagajärgi.
Muidugi, tegemist on noortekaga ja nende puhul on vist lausa obligatoorne, et lugedes tuleb loogika välja lülitada ja leppida, et asjad lihtsalt on nii. Parem mitte mõeldagi, kuidas ikkagi need nanomasinad sealt dimensioonide vahelt mööda hingeniite... Et lugejal lihtsam oleks, lisatakse sellistes lugudes ka nö maine, tuttav plaan. See peaks vastukaaluna olema loogiline ja äratuntav. Antud juhul on tõetruudus kohati süžee arengule ohvriks toodud. No ma ei suuda ette kujutada gümnasisti (liiatigi poksijat), kel poleks taskus raha pudeli viina jaoks. Veel võimatum on see aastate eest sõjaväest tagasi tulnud vanema venna puhul, kes tuimalt lepib raha puudumise ja vennaga ühes toas magamisega.
Nagu öeldud, kolmveerandi ulatuses on lugu väikestest nurinatest hoolimata täiesti loetav. Viimane veerand on müra ning kaamera kipub rohkem üldplaani võtma. Mõttetu paugutamine, sest ka nn suurfilmide puhul teavad ju kõik, et blondiin, neeger ja koer jäävad lõpuks ellu. Nii et kokkuvõtte sellest viimasest veerandist oleks võinud umbes viie lausega lisada praegu epiloogi nime kandvale peatükile ja suhtedraama ehedamalt esile tuua. Lõpumeeleolu vastaks üsna hästi Sam Cooke'i kunagisele hitile: She was too young to fall in love and I was too young to know it. (Dr Hooki variant sellest laulust oleks antud juhul ülepakutud.) Autor on siiski veel puändina lisanud vene rikkalikust folkloorist pärit ütlemise: Mama, rodi menja obratno. See üllatab, kuid kas just heas mõttes. Siiski, miinusega küll, kuid neli on välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles

David on kergelt ülekaaluline vabakutseline progeja. Harrastab vibulaskmist, D&D tüüpi mänge ja muud ulmelist, sellega seoses kuulub sarnaste huvidega inimeste klubisse. Kui ta on parajasti teel klubisse, astub ligi erakordselt kena neiu uhkes Cosplay kostüümis, kellel on üks väide ja üks küsimus. Väide on: ma olen su välja valinud. Ja küsimus: kus need ulmikud siin kogunema pididki.
Varsti selgub, et neiu on tegelikult inimkuju võtnud lohe. No et lohede (ja muude olevuste) planeedil on küll ka inimesi, aga need on kuidagi tuimad ja allaheitlikud. Seepärast käivad naissoost lohed Maal lõbutsemas - siin jaksavad inimesed veel imestada ja imetleda. Ning kui Maal saab palju nalja, siis on lohel koju pulmalennule naastes rohkem ja elujõulisemaid mune.
Hakkavadki toimuma seiklused, algul lihtsamate vastastega, nagu tülikad naabrid, lõpuks aga pahura ükssarvikuga, kes on kohale ilmunud selleks, et Maa inimkonna arvukus umbes miljonile taandada.
Ma ei saanud hästi aru sihtgrupist. On mõnusaid kilde, millest lapseohtu lugejad aru ei pruugi saada. Ja täiskasvanute jaoks on lugu tiba nagu lapsik. Sestap ka tagasihoidlik hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldivad Hutchinsoni romaanide algused. Neis on midagi sarnast, olgu tegevusajaks siis nn kaasaeg (The Villages), kümnekonna aasta kaugune tulevik nagu jutuks tulevas uskumatu plahvatava mehe naasmises, mõnekümne aasta kaugusel nagu Euroopa sari või hoopis katastroofijärgses maailmas (Shelter).Kõigis neis on üsna vähe ulmelisi elemente: võibolla mõni elu lihtsamaks tegev vidin, võibolla meenutatakse mõnda kummalist ajaloosündmust, aga üldiselt on lugejal sellesse maailma lihtne sisse elada, sest see tundub tuttavana. Ja loomulikult kirjeldatakse sündmusi peategelase vaatekohast, nii et lugeja teab toimuvast just niisama palju - õigemini küll vähe - kui kangelanegi. Seega on kõik just nagu elus. Vähehaaval hakkavad selles tuttavana tunduvas maailmas toimuma imelikud asjad. Esialgu lihtsalt vihjed, et kõik pole päris nii, nagu oleks võinud arvata. Ja jällegi, peategelasel võivad olla küll aimused, aga ei mingit selget pilti sellest, mis värk siis on. Kui ma nimetasin romaanide algusi, siis mahuliselt võib see olla tubli kaks kolmandikku romaanist, ma mõõtma ei hakanud. Siis käib pauk.
 
Lõpud enam nii köitvad ei ole. Paugust tekkinud lained sumbuvad vähehaaval, mõned on midagi võitnud, mõned kaotanud, mõned otsa saanud. Elu läheb jälle peaaegu vanaviisi edasi, ent natuke teises rööpas. Pole isegi päris kindel, et lugeja oleks teada saanud, mis pauk siis käis ja miks. Hutchinsonilt pole mõtet oodata lõpulehekülgede üllatavaid pöördeid ja dramaatikat, rääkimata siis maailma päästmisest või muidu õnnelikust lõpust.
 
Antud juhul on peategelaseks allakäinud vabakutseline teadusajakirjanik Alex Dolan. (Mõtlesin kogu lugemise aja, mis on tal tegemist tuntud meemipart Dolanigam, aga ei mõelnudki välja.) Allakäik pole isegi otseselt tema viga, kogu trükiajakirjandus käib alla, eriti veel selline, mis püüab millestki keerulisemast kirjutada. Nii - kui Alex end ühel päeval uimasena postkasti juurde veab, leiab ta endale üllatuseks suure hulga kirju firmadelt, kes tänavad teda oma arvete viimaks ära maksmise eest. Ja veel ühe kirja, mis ütleb, et helista, tahaks sulle tööd pakkuda, ja et muuhulgas maksin su arved ära.
 
Noorepoolne teadushuviline miljardär - miskipärast kujutasin selles rollis ette Ashton Kutcherit - on ära ostnud ühe Idaho maakonna ja veel tükke naabermaakondadest, ning rajanud sinna asjanduse, mille kõrval praegune suur osakeste põrguti on väike mänguasi. Elanikud olid meelsasti nõus maid müüma, sest põllumajandus oli seal täiesti tulutu ettevõtmine. Maksimalistist miljardär lasi ehitada hulga maju teadlaste ja tehnikute jaoks, keda oli vaja umbes viistuhat ühikut, siis paistsid vanad majad kuidagi inetud ning need lõhuti maha ja ehitati uued asemele. Nii pole linnakeses ühtegi hoonet, mis oleks vanem kui viis aastat. Alex kutsutakse kohale selleks, et ta käsilolevast projektist artikleid kirjutaks ja lõpuks ka selle ajaloost raamatu kokku paneks. Kuulujuttude kohaselt tahab miljardär oma põrgutiga leida gravitatsiooniosakesi - no et kui valgus on nagu laine ja nagu osake, siis peaks ju gravitatsiooniga sama lugu olema. Aga kuna vahel käib tööde arenguga tutvumas asepresident ja kõrgeid sõjaväelasi, siis tundub, et tegemist pole läbinisti erakapitalile tugineva projektiga. Alex muidugi puikleb kergelt vastu, aga erialane töö, korrapärane palk ja kena majake kaaluvad kõik kahtlused üles. Idüllilist kohanemist segavad mõned veidrused - maja eelmised elanikud on kuidagi väga äkitselt lahkunud, jättes maha asju, mida inimesed kolides tavaliselt kaasa võtavad; vahel keegi koputab, aga lingist kinni võttes saab elektrilöögi ning ukse taga pole kedagi; siin-seal võib järsku täiesti tühja koha peal märgata staatilist sädelust, mis meenutab inimfiguuri. Ning millaski naelutab keegi AleXi ukse kõrvale pesukaru.
 
Viimaks saab põrguti valmis ja lülitatakse sisse. Nagu öeldud, pole lõpud Hutchinsoni kõige tugevam külg.
Teksti loeti inglise keeles

Paar heatahtlikku märkust tegijatele. Võimalike spoileritega. Korrektuur on oluline. Antud juhul on see puudulik. Eksimised poolitusreeglite vastu, rea keskele sõitnud poolituskriipsud, peamiselt aga puuduvad sõnavahed. Isiklik kogemus: kui toimetaja peaks sisust aru saama, siis korrektor peaks  teksti suhtuma kahtlevalt või lausa vastumeelselt. Sest kui kumbki neist unustab end lihtsalt lugema, jäävad vead parandamata. Toimetajatööga võib rahul olla, jäi ehk veel ainult paar kahtlast kohta. Näiteks pole ma kindel, kas 273 kohta sobib öelda "mitusada".
 
Kahekesi kirjutamine võib anda tulemusi, aga tavaliselt pole see siiski parem sellest, millega kumbki eraldi hakkama oleks saanud. No näiteks et Dick ja Zelazny olid mõlemad head kirjanikud, aga ma usun, et kumbki eraldi oleks kirjutanud parema "Deus Irae". Kui mõlemad autoris tegelevad sama peategelasega, jääb see pinnapealseks ja/või skisoidseks. Antud juhul oleks lugu saanud huvitavam, kui sisse oleks toodud ka nö vastaspoole, Marsi koloonia vaatenurk mõne selle esindaja kaudu. Kumbki autor oleks saanud arendada ühte tegelast ja oleks ühtlasi vastandatud kaks maailmavaadet: Marsi poolt konkreetne (kuigi mitte ehk kõige õnnestunum) plaan inimkonna edasiviimiseks ja siis praegune kangelane oma süüdimatult spontaanse rahmeldamisega.
 
Kapten Moskarit ajendab algul rahapuudus ja hiljem kuidagi nagu väärastunud iha siiami kaksikute ühe poole vastu. Võibolla peaks ütlema "huvitavalt väärastunud", aga kindlasti pole vahekord kaksikute naispoolega, mille küljes tolkneb - enamasti selleks ajaks küll teadvuseta olekus - vend, mitte igaühe jaoks. Aga, noh, alati võib ju ritta LGBT... (või mis need olidki) uusi tähti lisada.
 
Kosmiliste ja muude katastroofidega on, nagu on. Öeldakse ju, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm kõigest statistika. No ja lugeda ongi sellest just niisama huvitav kui statistikaõpikut - mõne jaoks põnev, paljude jaoks igav. Sest neil miljonil on juba ükskõik, kuidas see juhtus, küsimus on selles, kuidas need üksikud ellujäänud pärast hakkama saavad.
 
Ellujäänute jaoks ei tundu elu päikesesüsteemis pärast Päikese kustumist eriti kutsuvana. Musta augu tekkimiseks peaks Päikese mass muidugi paar-kolm korda suurem olema, pika aja jooksul see hajuks ja planeedid leiaksid endale uued orbiidid, aga vaevalt inimesed seda ära jõuaksid oodata. Jupiterist uue energiaalllika tegemine on küll parem kui mitte midagi, aga Maal on see võrreldav katsega ennast Kuu pinnale tehtud lõkke valguses soojendada. Kuid ega ulmeromaan ei peagi õnneliku lõpuga olema. Muidugi, lugu sellest, kuidas kaks isehakanud pealikku kulutavad teineteisega sõdimiseks kogu olemasoleva ressursi ja enamgi veel, on samavana kui inimkond.
 
Kõikvõimsus ei ole kõige parem omadus, millele juttu ehitada. Tavaliselt on see komistuskiviks high fantasys - kuidas panna rüütel ja maag omavahel võrdset võitlust pidama, kui maagil on igaks olukorraks loitsud valmis. Antud juhul on kesksel kohal pihku mahtuvad kerad, mis võivad valmistada ükskõik mida (kui vaid küsida oskad) ja ükskõik kui palju. Kuni lõpuks on jama majas. Hea küll, ma olen ise ka mõnes arvutimängus endale ressursse juurde kirjutanud, et esimene läbimine ladusamalt läheks, aga just piiratud vahendite optimaalne kasutamine teeb ju asja huvitavaks.
 
Seninimetatud on siiski pigem teisejärgulised probleemid, rohkem nagu maitseotsustused. Märksa häirivam on valitud stiil. No jääb arusaamatuks, miks kasutatakse 21. sajandil kirjanduslikke väljendusvahendeid, mis olid moes 19. sajandil. See külarealismi ja rahvusromantismi veider segu, mille puhul "kaamera" asub ebamäärases kauguses ning jääb arusaamatuks, kes räägib, kellele räägib ja miks räägib (ning "kirjanik", "lugejale" ja "meelelahutuseks" ei ole head vastused) jätab kokkuvõttes mulje, nagu loeks Andres Saali seiklusjuttu. Sellise vanamoodsuse tõttu pole võimalik tegelastele kaasa elada ja jutt muutub iseenda paroodiaks, mis tõenäoliselt ei olnud autorite eesmärk.
 
Mulle on ette heidetud, et hindasin Lummuri esimest raamatut liiga kõrgelt. Ju ma arvestasin mitte ainult sellega, mis kirjas, vaid ka sellega, mis oleks võinud veel olla. Antud juhul ma paraku mingit täiendavat potentsiaali ei näinud. Usutavasti ostan ka Lummuri kolmanda raamatu, aga kui sealgi korrektuur puudub, siis jääb see ka viimaseks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.

Teksti loeti eesti keeles

Ma võin ju aru saada, et kui autori viimased 12 raamatut on olnud edukad ja üks sari oleks ka nagu lõpetatud, siis tahaks kirjutada midagi muud. Aga õnnetut sotsrealismi poleks siiski tarvis olnud.
 
Taust, tähendab, siiski lausa realistlik ei ole. Üsna tugeva ajastulise paralleelina on tunda Weimari vabariiki, täpsemalt võibolla Ülem-Sileesiat: ametlik asjaajamine on saksakeelne, ent palju on ka slaavi nimesid. Suur sõda on möödas, samas on õhus teadmine, et see ei jää viimaseks, ja kõik võtavad elust, mis võtta annab. Lõpu poole hakkavadki sotsid juba tänavatel märatsema. Sõda on peetud peamiselt mürkgaasidega, paljudel ellujäänud sõduritel on näod sellest vastikult moonutatud, mistõttu nad peavad kandma rauast maski, aga see-eest on ühistransport neile tasuta ja minimaalne elatis kindlustatud.
 
Tegevuspaigaks on linn, mille üks pool on sõjas hävinud, seal on nüüd ainult muda ja mürkgaaside jäägid, no ja siis mõned kambad, mis püüavad sealt midagi kasulikku välja kaevata. Teadus on oluliselt rohkem arenenud kui meile tuttavas maailmas. Tänavatel liiguvad maglev trammid - segamini hobuveokite ja kõige muuga. On robotid - pakirobotitest robotuksehoidjate, isesõitvate taksode ja suurte sõjamasinateni välja. On androidid. On kimäärid - vastavalt tellimusele "kirjutatud" genoomiga orgaanilised vormid, tavalisest intelligentsemad koerad näiteks. Energiaallikaks on miski "plasma", aga söekaevandused ja -elektrijaamad töötavad edasi, et inimestel tööd oleks. Kui plasmalamp läheb ümber, voolab plasma sealt välja ning hooletu kasutaja läheb põlema. Lõpuks aga selgub, et "plasma" on suuresti orgaanilise päritoluga. Dekadentsile omaselt eelistab kultuuritarbija seksi ja vägivalda - pealkirjas esinev "The Grand Darkness" ongi üks sellisele vaatajaskonnale orienteeritud varieteeteater. Laval on elutruud (ja tuleohtlikud) nukud, mis kordavad lava taha varjunud, nendega "galvaaniliselt" seotud näitlejate liigutusi. (Nukkudelt on ju nagu lihtsam efektselt päid jms maha lõigata.)
 
Kummalisi asju on selles maailmas veelgi, aga see sotsrealistlik lähenemismeetod... Peategelane on ühiskonna põhjakihist pärinev püüdlik nooruk, kes ongi juba jõudnud jalgrattakulleri auväärse töökohani. Ta tunneb küll väga hästi linna, kõiki neid tagahoovidest ja keldritest läbi viivaid otseteid, aga tänavatarkusest jääb puudu. Ehk siis põgeneda ta oskab, aga nukkide, noa või püstoli kasutamisega on lood kehvad. Nii on raske talle kaasa elada, kui järjekordse äparduse järel jääb vaid mõelda, kes ja mille eest talle järgmisena pasunasse annab.
 
Umbes poole raamatu kohalt muutuvad mõned tegelaste pillatud naljad ka naljakaks. Ja tüüp asub otsustavamalt tegutsema. Ainult et selles puudub loogika, kõik lihtsalt juhtub autori tahtmist mööda ja äpust saab superkangelane, kes, kuuli- ja noahaavu täis, segamatult edasi askeldab. Nii et ei olnud meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles