Kasutajainfo

Martin Kivirand

12.10.1984-

  • Eesti

Teosed

· Martin Kivirand ·

Pikad varjud

(antoloogia aastast 2015)

eesti keeles: Tallinn «Ajakirjade Kirjastus» 2015

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kogumiku „kahe soojaga“ ehk kahe õhtu-ööga läbi ning ei pidanud pettuma. Ilmselt on tõesti nii, nagu sissejuhatuses öeldi, et käesoleva aja „etnoulme“ tipud. Mõne loo puhul küll tekkis tunne, et mõni asi võinuks teisiti ehk asja enda sisemise loogikaga nagu paremini kooskõlas olla, aga üldjoontes kahtlemata tugev ja tõhus tükk.

Aga et rahvalikke jutte tõepoolest paremini kirjutada saab, näitavad kindlasti Laipaiga kogumik ning ka mõned „Õudse Eesti“ lood. Sestap tugev neli ka minu poolt.

Teksti loeti eesti keeles

Aplombikas etnoulme projekt, milles selle eestvedajate sõnul paluti osalema "peamiselt ulmeajakirjas „Algernon“ avaldatud autorid". On küll lihtne osutada, et ei Loper, Heinsaar, Tael-Mikešin ega Palberg pole kunagi ridagi "Algernonis" ilmutanud ning järgnevalt diskuteerida selle üle, kas Harglat, Tänavat või Merest on tõesti peamiselt teenekas võrguajakirjas avaldatud.

Igatahes on projekti vedajatel õnnestunud kirjutama meelitada päris pikka aega vaikinud Karen Orlau, veidi vähem vaikinud Kristjan Sander ning etnoküna taha tagasi kutsuda selle žanri uuema aja klassik, ehkki viimasel ajal samuti ulmest kaugenenud Indrek Hargla. Lisaks on see vist esimene kord, mil ulme, realismi ja absurdi piirialadel seikleval Mehis Heinsaarel midagi ulmeautoritega samade kaante vahel ilmub. Nii et projektil on kahtlemata olnud teatav konsolideeriv mõju.

Orlau pika nimega avalugu ongi ilmselt selle kiiresti läbiloetava köite kõige silmapaistvam tekst. Lugu rahaahnest veskimehest ja tema interaktsioonidest jõemudas uneleva näki ning murueide ja tema tütarde kambaga on ladusalt jutustatud, sündmustest tihe ning jalustrabavalt erootiline.

Teisele kohale asetaksin "Tiigi sünni", mis võlub mind oma lohakuse ja sundimatusega.

Üha julgemalt eesti ulmekirjanduses häält tegevas Mann Loperis ei tule seegi kord pettuda. "Maielaul" on vast kõige kunstmuistendilikum raamatu kümnest tekstist, "Lugu Kordost" valgub rohkem laiali, kuid kirjutaja sulg on nõtke ja teda on hea lugeda.

Edasi on juba raskem vahet teha, mis on parem, kas krattide suguelust pajatav parajalt nihestunud "Manajad" või Süvahavva-viitega arbumise teemaline lugu Indrek Harglalt. Viimasel ei ole tarvidust midagi tõestada ning see paistab pisut välja.

Neli lugu kümnest pakuvad vähem lugemisrõõmu. Triinu Merese "Võtja" on üpris hämar lugu kehavahetajatest, mida lugedes tabasin end ajuti mõtlemas Silverbergi "Reisijatele", kahjuks siis pigem selles võtmes, et paneks "Võtja" kõrvale ja loeks uuesti Silverbergi. "Võtja" mõjub teraapiakirjandusena, millel on selle autorile rohkem öelda kui võimalikule lugejale.

Kogumiku nimiloo kohta kirjutasin eraldi arvamuse, samuti nagu käesolevas raamatus (loodetavasti rumala eksituse tõttu) oma debüüdi teinud Egle Palbergi jutule "Keelatud armastus".

Üsna nõrk ja lapsemeelne on ka Kersti Kivirüüdi lugu lagunenud metsatalust ja selle asukatest, kuid Palbergi teksti taustal mõjub see lausa tippkirjanduse nüüdisteosena (või nüüdiskirjanduse tippteosena, vahet pole).

Etnoulme ei ole päris minu tassike teed, eriti pole seda selline malbemat sorti etnoulme, mis "Pikkades varjudes" domineerib. Midagi "Väendruga" võrreldavat ei ole siin mitte. Koondhindeks nõrk neli.

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd: see hinne on antoloogiaarvestuses, mis on vähemalt palli jagu kõrgem sellest, mis mu sees tegelikult oleks. Lihtsalt mulle ei meeldi antoloogiad, sihukest, mis mult objektiivse viie saaks, pole ma ühtegi lugenud, isegi "Lilled Algernonile" on rikutud paari loo poolt, mis mulle ei istu.

Aga "Pikad varjud" on siiski päris hea. Kui välja arvata mu enda jutt, mida ma pole objektiivne hindama, ent lugesin paberilt kaks nädalat, on kõik ülejäänu suhteliselt lobedalt üleloetav, enamasti vähemalt kesktasemel põnev ning idee antoloogia uuestilugemisest täiesti "jaa, kunagi kindlasti!"

Teksti loeti eesti keeles

Iga kogumik on enda koostaja nägu, seega alustaks just selllest. Koostamise poolelt on näha, et tegemist koostaja esimese kogumikuga. See kannab sagedast esimese kogumiku viga (seda viga teevad ka autorid enda kogumikega), milleks on püüd haarata korraga võimalikult paljut. Nii on antud teos välja kuulutatud kummardusena nii Algernonile kui Laipaigale ja see tekitab segadust. Laipaigaga seotus on igati arusaadav kuna tekstid on kõik etno-õudusest nõretavad ja Laipaigale omaseid motiive kasutades kirjapandud. Algernoniga seosed tunduvad pigem meelevaldsed.

Kogumiku autor on seda seost põhjendanud ise järgnevalt: „Plaan oli algselt välja anda Algernoni nimega kogumik, kus sees parimad lood läbi aastate. Siis käis vahepeal veel läbi mõte, et anda välja Algernoni ajakiri. Ja lõpuks otsustasime, et parem teha uute juttudega kogumik, kus lood kirjutaksid peamiselt Algernonis kirjanikuteed alustanud autorid. (Neid on raamatus üle poolte). Niisiis, idee oli välja anda Algernoni kogumik. Edasi mõtlesin, et jutud võiksid olla mingi kindla temaatikaga. Kuna mulle Laipaik väga meeldib ja just hiljuti lugesin uuesti läbi tema raamatud „Kurjasadu” ja „Maarjakask”, siis arvasingi, et uue kogumiku lood võiksidki olla just tema stiilis. (Ehk siis see kogumik oleks ühtlasi ka kummardus Laipaigale.) Algernoni logod ja kirjad on aga sellepärast, et kõigile teadvustada, misasi Algernon on ja see idee pärines küll Kristjan Sanderilt. Olin sellega nõus, ja usun, et kui raamat hästi müüb, siis tuleb Algernoniga seotuid projekte ka edaspidi.”.

Iseenesest igati asjalik seletus. Ainult et seda kõike oleks võinud ka eessõnas mainida ning kahe Algernoni logo raamatu lõppu panemise kõrval oleks võinud kuskile kaanele ka Laipaiga nime sokutada. Ning tuleb ka tunnistada, et plaan kaasata Algernoni autoreid on tegijatel ebaõnnestunud. Pigem on Algernoniga seotud autorid siin selges vähemuses. Puuduvad näiteks kauaaegsed toimetajad-autorid nagu Ats Miller ja Meelis Friedenthal, ja eriti viimase Laipaiga töötlusest tunnen ma vägagi puudust.

Aga tuleme nüüd sisu juurde.

Manni kaks lugu on mõlemad head, üht olin varem lugenud, kuna ta kirjutas mustandi kirjutamistoas, aga ta on selle täitsa laheda lõpuga varustanud. Ulmelised on lood kahtlemata. Võibolla oleks ehk vaid teises loos oodanud pisut karmimat või julmemat lõpplahendust.

Mandi-Leila juttu olen ka vähemalt kaks korda lugenud, aga lõpptulemus oli viimaks täiesti uudne ja seninägematu. Mant on seda ikka väga kõvasti ümber kirjutanud. Kahju muidugi sellest, et ta paar algset ideed ajapuudusel välja jättis, mistõttu jääb see tekst natuke poolikuks. Aga üks kogumiku parimaid tekste kahtlemata, muidugi, eks mulle Mandi stiil on alati meeldinud.

Orlau püsib samuti laipaigalikus stiilis. Ehk pisut rabedam kui Manni lood aga seda, et Orlau oleks vahepealsed aastad kirjaoskuse täiesti minetanud küll kindlasti öelda ei saa.

Egle Palbergi jutt oli küll ulmeline , aga liiga koomilis-ebaloogiliste inimsuhetega ja lohakalt tänapäevases stiilis kirja pandud. Külatüdruku ja ussikuninga armusuhe ei tundunud usutav ja ka külarahva poolt läbiviidud omakohus (ja tüdruku mehe reageering sellele) oli lihtsalt naeruväärne.

Kriku ehk kogumiku nimilugu ei meeldinud mulle samuti. Liiga sitane-tatine-viinane ugri-doom, stiilis kõik on perses ja rohkem perse läheb. Ulmet on siin loos samuti väga vähe sest lõpuni ei saa me aru, et kas tegemist oli lihtsalt sõjatraumaga või oli mängus ka mingi needus.

Mehis Heinsaare lugu oli kah mind mittekõnetav. Saab mingil vanamehel kunagi elamisest kõrini, kõnnib eiteakuhu, viskab pikali, muutub järveks, elab natuke aega järvena ja siis võtab end kokku inimeseks ja läheb jalutab edasi.

Heinsaarele sarnaselt uimane-unelev oli ka Triinu Merese jutt, kus ma ei saanudki aru, et kuhu ta tahtis selle tekstiga välja jõuda või mida lugejale öelda. Tegevus toimus nii minevikus kui olevikus ja kui jõuti ühe ajaloolise seigani seoses Haapsalu raudteejaamaga hakkas lugemist taas segama see, et kirjapandusse süvenemise asemel hakkasin meenutama, et kus ma seda raudteejaama asja varem kuulnud. Lõpuks meenus, et Triinu rääkis sellest suvises Räpina loomemajas. Kolmas lugu siis juba Aguri kirjutamisringist :) Lõpp polnud iseensest halb, aga ka mitte ülemäära hea, vähemalt ei jäänud tegevus õhku rippuma nagu kartsin.

Indrek Hargla lugu mulle jälle meeldis. Selline lõdva käega kirja visatud lõik tema praegusest lemmikmaailmast ehk Süvahavvast. Täiesti võimalik, et seda lugu kohtame kunagi ka hiljem mõnes Süahavva temaatilises kogumikus ja juba märksa korralikuma raamlooga varustatuna.

Kivirüüti lugu on tänapäevase linnapõlvkonna kohtumisest müütiliste metsavaimudega ja on erinevalt paljudest teistest kogumiku tekstidest üllatavalt positiivne ning sõbralik, kus konflikti kahe maailma vahel ei teki vaid need leiavad sõbraliku teineteisemõistmise ja kooseksisteerimise.

Kokkuvõtteks on kogumiku kummardus Laipaigale kenast täide viidud. Lood on suuremalt osalt head (mõned ka väga head) ja loetavad ning viited Laipaiga tüüpmotiividele selgelt tuntavad. Mis puutub seostesse Algernoniga siis siinosas jään endiselt samale arvamusele, kui olin lugema hakkamisel.

Tasub siinkoha meenutada Kristjan Sandri enda sõnu Reaktori paberkogumiku kohta, mis olid järgnevad: „Paberil raamatu kahetsusväärne olemasolu on seletatav piiritu edevuse ja kulkalüpsi haisva kokteiliga.” . Antud kogumiku olemasolu pole kindlasti kahetsusväärne ning kulkalüpsiga pole ilmselt ka tegu. Aga piiritut edevust näitab Kristjan Sander kindlasti üles. Eks pindu märgatakse teiste silmis, aga palki enda omas mitte. Loodetavasti haiseb järgmine kogumik ühe väiklase mehe edevuse järgi juba vähem.

Arvustus ilmus esmakordselt Veebruar 2016 aasta Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-pikad-varjud

Teksti loeti eesti keeles

Ma oleksin tahtnud sellele raamatule paremat hinnet panna. Olgu või kena kaanefoto ja tagakaane hiirepildi pärast. Lükkasin lugemist edasi, maitsesin ettevaatlikult siit-sealt, kaalusin isegi, kas mitte teha erandit ja panna igale loole punkti võrra kõrgem hinne, kui see minu meelest väärt - siis oleks isegi Heinsaar ausa "ühe" välja teeninud. Püüdsin seda õigustada mõttega, et nagunii võistleb etnoõudus mu isiklikus kõikvõimalike ulme alamžanride edetabelis aurupungiga eelviimase koha pärast. Aga ei, niivõrd hale oli see üldmulje siiski, kui ma lõpuks kõik järjest läbi lugesin.
No tulid meelde muud analoogilised Eesti asjad. Sportlased, kes suudavad kolmekümne võistleja seas kolmekümne kolmandaks jääda, väites seejuures, et "andsid oma parima". Poisike, kes jäi Eurovisioonil (eel?)viimaseks, kuulutades, et "ise te mu sinna saatsite". Nii ka nüüd. Ise tellisime, autorid andsid oma parima ja välja kukkus... nojah, etnoõudus. Lood olid tuimad, süngete asjade kirjeldamisest hoolimata kuidagi naeruväärsed. Hobikirjanike parim, eriti veel etteantud teemal, mitte seesmisest vajadusest kirjutatud, pole lihtsalt küllalt hea. No mõnele autorile oli valdkond lähedasem, mõnele kaugem ja sel juhul oli jutu asemel näha ainult vaimset segadust. Kas kauge mõisa-aja markeerimiseks peabki kasutama ökitavat kõnepruuki, millesse lipsab sisse mõni alles 20. sajandil eesti keelde jõudnud sõna?
Siiski pole selline üldistamine minu poolt päris õiglane. Üks korralik lugu kogumikus ju oli. Lugu, mis elas ja kogus pinget, selleks sobivaid kirjanduslikke vahendeid kasutades. Mis, vastupidiselt ülejäänule, oligi kirjandus ja teeniks minu käest "nelja" ka igas muus kontekstis (mulle tundus seal üks väike loogikaviga olevat - võib-olla ei olnud, aga minu tunne ja minu hinne, eksole). "Manajad" päästis kogumiku täielikust hävingust.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: