Kasutajainfo

Martin Kivirand

12.10.1984-

  • Eesti

Teosed

· Martin Kivirand ·

Pikad varjud

(antoloogia aastast 2015)

eesti keeles: Tallinn «Ajakirjade Kirjastus» 2015

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kogumiku „kahe soojaga“ ehk kahe õhtu-ööga läbi ning ei pidanud pettuma. Ilmselt on tõesti nii, nagu sissejuhatuses öeldi, et käesoleva aja „etnoulme“ tipud. Mõne loo puhul küll tekkis tunne, et mõni asi võinuks teisiti ehk asja enda sisemise loogikaga nagu paremini kooskõlas olla, aga üldjoontes kahtlemata tugev ja tõhus tükk.

Aga et rahvalikke jutte tõepoolest paremini kirjutada saab, näitavad kindlasti Laipaiga kogumik ning ka mõned „Õudse Eesti“ lood. Sestap tugev neli ka minu poolt.

Teksti loeti eesti keeles

Aplombikas etnoulme projekt, milles selle eestvedajate sõnul paluti osalema "peamiselt ulmeajakirjas „Algernon“ avaldatud autorid". On küll lihtne osutada, et ei Loper, Heinsaar, Tael-Mikešin ega Palberg pole kunagi ridagi "Algernonis" ilmutanud ning järgnevalt diskuteerida selle üle, kas Harglat, Tänavat või Merest on tõesti peamiselt teenekas võrguajakirjas avaldatud.

Igatahes on projekti vedajatel õnnestunud kirjutama meelitada päris pikka aega vaikinud Karen Orlau, veidi vähem vaikinud Kristjan Sander ning etnoküna taha tagasi kutsuda selle žanri uuema aja klassik, ehkki viimasel ajal samuti ulmest kaugenenud Indrek Hargla. Lisaks on see vist esimene kord, mil ulme, realismi ja absurdi piirialadel seikleval Mehis Heinsaarel midagi ulmeautoritega samade kaante vahel ilmub. Nii et projektil on kahtlemata olnud teatav konsolideeriv mõju.

Orlau pika nimega avalugu ongi ilmselt selle kiiresti läbiloetava köite kõige silmapaistvam tekst. Lugu rahaahnest veskimehest ja tema interaktsioonidest jõemudas uneleva näki ning murueide ja tema tütarde kambaga on ladusalt jutustatud, sündmustest tihe ning jalustrabavalt erootiline.

Teisele kohale asetaksin "Tiigi sünni", mis võlub mind oma lohakuse ja sundimatusega.

Üha julgemalt eesti ulmekirjanduses häält tegevas Mann Loperis ei tule seegi kord pettuda. "Maielaul" on vast kõige kunstmuistendilikum raamatu kümnest tekstist, "Lugu Kordost" valgub rohkem laiali, kuid kirjutaja sulg on nõtke ja teda on hea lugeda.

Edasi on juba raskem vahet teha, mis on parem, kas krattide suguelust pajatav parajalt nihestunud "Manajad" või Süvahavva-viitega arbumise teemaline lugu Indrek Harglalt. Viimasel ei ole tarvidust midagi tõestada ning see paistab pisut välja.

Neli lugu kümnest pakuvad vähem lugemisrõõmu. Triinu Merese "Võtja" on üpris hämar lugu kehavahetajatest, mida lugedes tabasin end ajuti mõtlemas Silverbergi "Reisijatele", kahjuks siis pigem selles võtmes, et paneks "Võtja" kõrvale ja loeks uuesti Silverbergi. "Võtja" mõjub teraapiakirjandusena, millel on selle autorile rohkem öelda kui võimalikule lugejale.

Kogumiku nimiloo kohta kirjutasin eraldi arvamuse, samuti nagu käesolevas raamatus (loodetavasti rumala eksituse tõttu) oma debüüdi teinud Egle Palbergi jutule "Keelatud armastus".

Üsna nõrk ja lapsemeelne on ka Kersti Kivirüüdi lugu lagunenud metsatalust ja selle asukatest, kuid Palbergi teksti taustal mõjub see lausa tippkirjanduse nüüdisteosena (või nüüdiskirjanduse tippteosena, vahet pole).

Etnoulme ei ole päris minu tassike teed, eriti pole seda selline malbemat sorti etnoulme, mis "Pikkades varjudes" domineerib. Midagi "Väendruga" võrreldavat ei ole siin mitte. Koondhindeks nõrk neli.

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd: see hinne on antoloogiaarvestuses, mis on vähemalt palli jagu kõrgem sellest, mis mu sees tegelikult oleks. Lihtsalt mulle ei meeldi antoloogiad, sihukest, mis mult objektiivse viie saaks, pole ma ühtegi lugenud, isegi "Lilled Algernonile" on rikutud paari loo poolt, mis mulle ei istu.

Aga "Pikad varjud" on siiski päris hea. Kui välja arvata mu enda jutt, mida ma pole objektiivne hindama, ent lugesin paberilt kaks nädalat, on kõik ülejäänu suhteliselt lobedalt üleloetav, enamasti vähemalt kesktasemel põnev ning idee antoloogia uuestilugemisest täiesti "jaa, kunagi kindlasti!"

Teksti loeti eesti keeles

Iga kogumik on enda koostaja nägu, seega alustaks just selllest. Koostamise poolelt on näha, et tegemist koostaja esimese kogumikuga. See kannab sagedast esimese kogumiku viga (seda viga teevad ka autorid enda kogumikega), milleks on püüd haarata korraga võimalikult paljut. Nii on antud teos välja kuulutatud kummardusena nii Algernonile kui Laipaigale ja see tekitab segadust. Laipaigaga seotus on igati arusaadav kuna tekstid on kõik etno-õudusest nõretavad ja Laipaigale omaseid motiive kasutades kirjapandud. Algernoniga seosed tunduvad pigem meelevaldsed.

Kogumiku autor on seda seost põhjendanud ise järgnevalt: „Plaan oli algselt välja anda Algernoni nimega kogumik, kus sees parimad lood läbi aastate. Siis käis vahepeal veel läbi mõte, et anda välja Algernoni ajakiri. Ja lõpuks otsustasime, et parem teha uute juttudega kogumik, kus lood kirjutaksid peamiselt Algernonis kirjanikuteed alustanud autorid. (Neid on raamatus üle poolte). Niisiis, idee oli välja anda Algernoni kogumik. Edasi mõtlesin, et jutud võiksid olla mingi kindla temaatikaga. Kuna mulle Laipaik väga meeldib ja just hiljuti lugesin uuesti läbi tema raamatud „Kurjasadu” ja „Maarjakask”, siis arvasingi, et uue kogumiku lood võiksidki olla just tema stiilis. (Ehk siis see kogumik oleks ühtlasi ka kummardus Laipaigale.) Algernoni logod ja kirjad on aga sellepärast, et kõigile teadvustada, misasi Algernon on ja see idee pärines küll Kristjan Sanderilt. Olin sellega nõus, ja usun, et kui raamat hästi müüb, siis tuleb Algernoniga seotuid projekte ka edaspidi.”.

Iseenesest igati asjalik seletus. Ainult et seda kõike oleks võinud ka eessõnas mainida ning kahe Algernoni logo raamatu lõppu panemise kõrval oleks võinud kuskile kaanele ka Laipaiga nime sokutada. Ning tuleb ka tunnistada, et plaan kaasata Algernoni autoreid on tegijatel ebaõnnestunud. Pigem on Algernoniga seotud autorid siin selges vähemuses. Puuduvad näiteks kauaaegsed toimetajad-autorid nagu Ats Miller ja Meelis Friedenthal, ja eriti viimase Laipaiga töötlusest tunnen ma vägagi puudust.

Aga tuleme nüüd sisu juurde.

Manni kaks lugu on mõlemad head, üht olin varem lugenud, kuna ta kirjutas mustandi kirjutamistoas, aga ta on selle täitsa laheda lõpuga varustanud. Ulmelised on lood kahtlemata. Võibolla oleks ehk vaid teises loos oodanud pisut karmimat või julmemat lõpplahendust.

Mandi-Leila juttu olen ka vähemalt kaks korda lugenud, aga lõpptulemus oli viimaks täiesti uudne ja seninägematu. Mant on seda ikka väga kõvasti ümber kirjutanud. Kahju muidugi sellest, et ta paar algset ideed ajapuudusel välja jättis, mistõttu jääb see tekst natuke poolikuks. Aga üks kogumiku parimaid tekste kahtlemata, muidugi, eks mulle Mandi stiil on alati meeldinud.

Orlau püsib samuti laipaigalikus stiilis. Ehk pisut rabedam kui Manni lood aga seda, et Orlau oleks vahepealsed aastad kirjaoskuse täiesti minetanud küll kindlasti öelda ei saa.

Egle Palbergi jutt oli küll ulmeline , aga liiga koomilis-ebaloogiliste inimsuhetega ja lohakalt tänapäevases stiilis kirja pandud. Külatüdruku ja ussikuninga armusuhe ei tundunud usutav ja ka külarahva poolt läbiviidud omakohus (ja tüdruku mehe reageering sellele) oli lihtsalt naeruväärne.

Kriku ehk kogumiku nimilugu ei meeldinud mulle samuti. Liiga sitane-tatine-viinane ugri-doom, stiilis kõik on perses ja rohkem perse läheb. Ulmet on siin loos samuti väga vähe sest lõpuni ei saa me aru, et kas tegemist oli lihtsalt sõjatraumaga või oli mängus ka mingi needus.

Mehis Heinsaare lugu oli kah mind mittekõnetav. Saab mingil vanamehel kunagi elamisest kõrini, kõnnib eiteakuhu, viskab pikali, muutub järveks, elab natuke aega järvena ja siis võtab end kokku inimeseks ja läheb jalutab edasi.

Heinsaarele sarnaselt uimane-unelev oli ka Triinu Merese jutt, kus ma ei saanudki aru, et kuhu ta tahtis selle tekstiga välja jõuda või mida lugejale öelda. Tegevus toimus nii minevikus kui olevikus ja kui jõuti ühe ajaloolise seigani seoses Haapsalu raudteejaamaga hakkas lugemist taas segama see, et kirjapandusse süvenemise asemel hakkasin meenutama, et kus ma seda raudteejaama asja varem kuulnud. Lõpuks meenus, et Triinu rääkis sellest suvises Räpina loomemajas. Kolmas lugu siis juba Aguri kirjutamisringist :) Lõpp polnud iseensest halb, aga ka mitte ülemäära hea, vähemalt ei jäänud tegevus õhku rippuma nagu kartsin.

Indrek Hargla lugu mulle jälle meeldis. Selline lõdva käega kirja visatud lõik tema praegusest lemmikmaailmast ehk Süvahavvast. Täiesti võimalik, et seda lugu kohtame kunagi ka hiljem mõnes Süahavva temaatilises kogumikus ja juba märksa korralikuma raamlooga varustatuna.

Kivirüüti lugu on tänapäevase linnapõlvkonna kohtumisest müütiliste metsavaimudega ja on erinevalt paljudest teistest kogumiku tekstidest üllatavalt positiivne ning sõbralik, kus konflikti kahe maailma vahel ei teki vaid need leiavad sõbraliku teineteisemõistmise ja kooseksisteerimise.

Kokkuvõtteks on kogumiku kummardus Laipaigale kenast täide viidud. Lood on suuremalt osalt head (mõned ka väga head) ja loetavad ning viited Laipaiga tüüpmotiividele selgelt tuntavad. Mis puutub seostesse Algernoniga siis siinosas jään endiselt samale arvamusele, kui olin lugema hakkamisel.

Tasub siinkoha meenutada Kristjan Sandri enda sõnu Reaktori paberkogumiku kohta, mis olid järgnevad: „Paberil raamatu kahetsusväärne olemasolu on seletatav piiritu edevuse ja kulkalüpsi haisva kokteiliga.” . Antud kogumiku olemasolu pole kindlasti kahetsusväärne ning kulkalüpsiga pole ilmselt ka tegu. Aga piiritut edevust näitab Kristjan Sander kindlasti üles. Eks pindu märgatakse teiste silmis, aga palki enda omas mitte. Loodetavasti haiseb järgmine kogumik ühe väiklase mehe edevuse järgi juba vähem.

Arvustus ilmus esmakordselt Veebruar 2016 aasta Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-pikad-varjud

Teksti loeti eesti keeles

Ma oleksin tahtnud sellele raamatule paremat hinnet panna. Olgu või kena kaanefoto ja tagakaane hiirepildi pärast. Lükkasin lugemist edasi, maitsesin ettevaatlikult siit-sealt, kaalusin isegi, kas mitte teha erandit ja panna igale loole punkti võrra kõrgem hinne, kui see minu meelest väärt - siis oleks isegi Heinsaar ausa "ühe" välja teeninud. Püüdsin seda õigustada mõttega, et nagunii võistleb etnoõudus mu isiklikus kõikvõimalike ulme alamžanride edetabelis aurupungiga eelviimase koha pärast. Aga ei, niivõrd hale oli see üldmulje siiski, kui ma lõpuks kõik järjest läbi lugesin.
No tulid meelde muud analoogilised Eesti asjad. Sportlased, kes suudavad kolmekümne võistleja seas kolmekümne kolmandaks jääda, väites seejuures, et "andsid oma parima". Poisike, kes jäi Eurovisioonil (eel?)viimaseks, kuulutades, et "ise te mu sinna saatsite". Nii ka nüüd. Ise tellisime, autorid andsid oma parima ja välja kukkus... nojah, etnoõudus. Lood olid tuimad, süngete asjade kirjeldamisest hoolimata kuidagi naeruväärsed. Hobikirjanike parim, eriti veel etteantud teemal, mitte seesmisest vajadusest kirjutatud, pole lihtsalt küllalt hea. No mõnele autorile oli valdkond lähedasem, mõnele kaugem ja sel juhul oli jutu asemel näha ainult vaimset segadust. Kas kauge mõisa-aja markeerimiseks peabki kasutama ökitavat kõnepruuki, millesse lipsab sisse mõni alles 20. sajandil eesti keelde jõudnud sõna?
Siiski pole selline üldistamine minu poolt päris õiglane. Üks korralik lugu kogumikus ju oli. Lugu, mis elas ja kogus pinget, selleks sobivaid kirjanduslikke vahendeid kasutades. Mis, vastupidiselt ülejäänule, oligi kirjandus ja teeniks minu käest "nelja" ka igas muus kontekstis (mulle tundus seal üks väike loogikaviga olevat - võib-olla ei olnud, aga minu tunne ja minu hinne, eksole). "Manajad" päästis kogumiku täielikust hävingust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles



Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles



Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
Teksti loeti eesti keeles

Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

Neli plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
Teksti loeti eesti keeles

Tumeda jõe äär on imelik raamat.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Teksti loeti vene keeles

The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kui üritasin 2011. aasta antoloogiasse Nekromanteion saada nelja jaapani ulmejuttu, siis Tetsu Yano lugu The Legend of the Paper Spaceship oli neid parim. Kahjuks oli küsitud hind 100 USD loo kohta Skarabeusele liiga kõrge. Üritasin päästa, mis päästa annab ja pakkusin võimaluse, et praegu ostan vaid Yano jutu ja hiljem, kui olud kohenevad, ka ülejäänud. Ei kõlvanud. Nüüd lugege siis inglisse keeles ((vene keeles pole ilmunud). Selge viis.
Teksti loeti inglise keeles

Salateenistuse agent Ethen Burke saabub Wayward Pines’i väikelinna kadunud kolleege otsima ja satub ränka liiklusõnnetusse. Meelemärkusele tulles on kõik ta asjad (rahakott, isikutunnistused, mobla, ametimärk jne) kadunud. Ja ka linn pole nii idülliline, nagu paistab. Miks linnast ei saa välja? Miks pole ühendust välismaailmaga ja miks linnulaulgi tuleb väikestest valjuhäälditest?

Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

„Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

Teksti loeti soome keeles

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Pea kümme aastat tagasi sai loetud imelise keelega etnoulme klassikasse kuuluv Kurjasadu. Nüüd siis võtsin teose teistkordselt riiulilt. Ja lugedes tekkis kahetisi tundeid: naudinguga seotud imetlus eesti keele ilu ja sügavuse üle ning kahetsus, et kõik, mida tõlgin ja kuidas tõlgin jääb sellest nii kaugele maha. Ega muud ei oskagi öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ostsin Pournelle’i romaani peamiselt üle 70 nauditava Bermejo illustratsiooni tõttu ja asetasin riiulile paremaid aegu ootama. Aastavahetusel jõudsidki minule need paremad ajad. Lugesin ja tellisin ühelt hoobilt mõlemad järjed. Nüüd siis „Janitšaridest“.

Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Paarkümmend aastat tagasi ostsin Kingi kogumiku Skeleton Crew ja panin riiulisse paremaid aegu ootama. Eile jõudsid paremad ajad minuni. Võtsin raamatu, sirvisin ja kohkusin ‒ keegi oli jutu The Jaunt mõnele ingliskeelsele sõnale eestikeelsed tõlkevasted kõrvale kirjutanud. Ja seda minu käekirjaga! Mina see polnud ‒ kindel, mis kindel. Lugesin läbi, selgus, et asjalik tükk.

Neljaliikmeline pere ootab teleportatsiooni (jaunti) Maalt Marsile. Ootusaja lühendamiseks ja reisiärevuse vähendamiseks räägib perepea teleportatsiooni ajaloost. Protsessi tähtsaim fakt: teadvusel olevaid olendeid pole võimalik ohutult jauntida. Teleportatsioon tehakse vaid narkoosi all olevatele inimestele. Jutu ainukeseks nõrkuseks on see, et naine ja teismelised lapsed ei tea sellest suurt midagi, kuigi teleportatsioon on paarsada aastat üldkasutatav olnud. Seega: asjatundja peab loengut.

Kuna aeg on tervikuna hea tüki mu mälust täielikult olematusse lihvinud, siis hindeks neli.
Teksti loeti inglise keeles

Sai pärast paarikümneaastast vahet jälle see ajarändamisromaan loetud. Kiire, sündmusterohke ja aitas paar õhtut täita. Ei midagi enamat.

Ei viitsinud uurida, kas ajaloofaktid olid ikka õiged. Sandra Miesel (Andersoni uurija) väidab, et selles teoses on Silverberg nendega üsna vabalt ringi käinud. Nelja teenib ausalt ära.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
Teksti loeti soome keeles

Kaardistamata tähed on Jern Murdocki sarja teine ja ka viimane osa. Lugesin seda esimesena ja romaan jättis väga hea mulje. Samas kaotas küll suure osa mõttest sarja esimese osa lugemine. Sellele siin tugev, rasvane neli.

Jern Murdock ja tema kassilaadne kampanjon Eet ostavad trööbatud kosmoselaeva, eesmärgiga leida „energiakivide“ (=zero stone’ide) päritoluplaneet. Otsingu käigus tungivad nad piraatide ja Varaste Gildi kantsi Waystar’ile ja päästavad haavatud sisalikulaadse õpetlase, zicathani. Selgub ka Eeti päritolu saladus.
Teksti loeti vene keeles

Romaanid Zero Stone (1968) ja Uncharted Stars moodustavad diloogia, mida peaks käsitlema ühtse tervikuna, mille kangelasteks on noor vääriskivikaupmees Jern Murdock ja tema müstiliste võimetega kassilaadne kompanjon Eet. Viimase sünnitas laevakass, olles eelnevalt alla neelanud Eelkäijate jäetud kivilaadse seemne.

Jern Murdocki isa mõrvati ja põhjuseks oli maagilist võimu omav Eelkäijate kiviga sõrmus. Jern sai sõrmuse endale pärandiks. Mõrvad jätkuvad. Ta oli tööl/õppimas väga kuulsa vääriskivikaupmehe juures, kes samuti mõrvati; Jern sai haavata ja tal õnnestus napilt põgeneda. Nimelt jahib seda sõrmust Varaste Gild. Algab peadpööritav põgenemine planeedilt planeedile ja selle käigus leitakse ka Eelkäijate artefakte.

Venekeelses kogumikus oli diloogia teine osa Uncharted Stars millegipärast eespool ja lugesin seda esimesena. 25-30% mahust oli pühendatud ülevaatele esimesest osast. Seetõttu teadsin laias laastus kogu Zero Stonei sündmustikku. Objektiivselt peaksin romaani hindama neljaga, kuid lugemiselamusest lähtudes ‒ kolm.
Teksti loeti vene keeles

Vanadel esemetel ja raamatutel on oma iseloom, ajalugu. Psühhomeetria on võime tunnetada seda, seda esemete ajalugu. Nortoni Forerunner Foray on romaan psühhomeetriast, aga ka muust üleloomulikust.

Ziantha oli Maa inimeste järglane. Milline kosmosesõja laine oli heitnud ta Dipple urgastesse, seda ei teadnut ta ise ega ka keegi teine. Oma leiba püüdis ta teenida sellega, et rääkis turistidele nende käes olevate esemete ajaloost. Seda märkas üks Varaste Gildi tegijatest, kes võttis Ziantha oma hoole alla: uuris ta võimeid, arendas neid ja andis talle haridust.

Ziantha esimeseks tööülesandeks Varaste Gildis oli öine sissemurdmine ja vargus ühe kõrglordi korterisse. Seal äratab tema tähelepanu mitte millegi poolest silma paistev savikuju, mis teda kummalisel moel ligi tõmbab. Järgmisel päeval kasutab ta oma telekineetilisi võimeid ja varastab selle kuju endale, mitte Gildile. See käivitab meeletu sündmusteahela, mis sisaldab nii ajas rändamist, sisalikutaolise zacathanist õpetlase, Warlock-sarjast tuntud tegelase Shann Lantree järeltulija, kui ka parapsühholoogiliste võimetega wyverneid.

Mulle meeldis see, et kuidagi väga loomulikult oli kokku põimitud „eelkäijad“, Warlock-sari, meelelahutuste planeet Korwar oma Dipple-aguliga, zacathanid jne. Väga hea meelelahutus, eelkõige alla 16-aastastele. Minu maitse jaoks natuke paljuvõitu üleloomulikke võimeid, sellest see hinne kolm.
Teksti loeti vene keeles

Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

Hindes pole kahtlust -- viis.
Teksti loeti eesti keeles