Iga kogumik on enda koostaja nägu, seega alustaks just selllest. Koostamise poolelt on näha, et tegemist koostaja esimese kogumikuga. See kannab sagedast esimese kogumiku viga (seda viga teevad ka autorid enda kogumikega), milleks on püüd haarata korraga võimalikult paljut. Nii on antud teos välja kuulutatud kummardusena nii Algernonile kui Laipaigale ja see tekitab segadust. Laipaigaga seotus on igati arusaadav kuna tekstid on kõik etno-õudusest nõretavad ja Laipaigale omaseid motiive kasutades kirjapandud. Algernoniga seosed tunduvad pigem meelevaldsed. Kogumiku autor on seda seost põhjendanud ise järgnevalt: „Plaan oli algselt välja anda Algernoni nimega kogumik, kus sees parimad lood läbi aastate. Siis käis vahepeal veel läbi mõte, et anda välja Algernoni ajakiri. Ja lõpuks otsustasime, et parem teha uute juttudega kogumik, kus lood kirjutaksid peamiselt Algernonis kirjanikuteed alustanud autorid. (Neid on raamatus üle poolte). Niisiis, idee oli välja anda Algernoni kogumik. Edasi mõtlesin, et jutud võiksid olla mingi kindla temaatikaga. Kuna mulle Laipaik väga meeldib ja just hiljuti lugesin uuesti läbi tema raamatud „Kurjasadu” ja „Maarjakask”, siis arvasingi, et uue kogumiku lood võiksidki olla just tema stiilis. (Ehk siis see kogumik oleks ühtlasi ka kummardus Laipaigale.) Algernoni logod ja kirjad on aga sellepärast, et kõigile teadvustada, misasi Algernon on ja see idee pärines küll Kristjan Sanderilt. Olin sellega nõus, ja usun, et kui raamat hästi müüb, siis tuleb Algernoniga seotuid projekte ka edaspidi.”.
Iseenesest igati asjalik seletus. Ainult et seda kõike oleks võinud ka eessõnas mainida ning kahe Algernoni logo raamatu lõppu panemise kõrval oleks võinud kuskile kaanele ka Laipaiga nime sokutada. Ning tuleb ka tunnistada, et plaan kaasata Algernoni autoreid on tegijatel ebaõnnestunud. Pigem on Algernoniga seotud autorid siin selges vähemuses. Puuduvad näiteks kauaaegsed toimetajad-autorid nagu Ats Miller ja Meelis Friedenthal, ja eriti viimase Laipaiga töötlusest tunnen ma vägagi puudust.
Aga tuleme nüüd sisu juurde.
Manni kaks lugu on mõlemad head, üht olin varem lugenud, kuna ta kirjutas mustandi kirjutamistoas, aga ta on selle täitsa laheda lõpuga varustanud. Ulmelised on lood kahtlemata. Võibolla oleks ehk vaid teises loos oodanud pisut karmimat või julmemat lõpplahendust.
Mandi-Leila juttu olen ka vähemalt kaks korda lugenud, aga lõpptulemus oli viimaks täiesti uudne ja seninägematu. Mant on seda ikka väga kõvasti ümber kirjutanud. Kahju muidugi sellest, et ta paar algset ideed ajapuudusel välja jättis, mistõttu jääb see tekst natuke poolikuks. Aga üks kogumiku parimaid tekste kahtlemata, muidugi, eks mulle Mandi stiil on alati meeldinud.
Orlau püsib samuti laipaigalikus stiilis. Ehk pisut rabedam kui Manni lood aga seda, et Orlau oleks vahepealsed aastad kirjaoskuse täiesti minetanud küll kindlasti öelda ei saa.
Egle Palbergi jutt oli küll ulmeline , aga liiga koomilis-ebaloogiliste inimsuhetega ja lohakalt tänapäevases stiilis kirja pandud. Külatüdruku ja ussikuninga armusuhe ei tundunud usutav ja ka külarahva poolt läbiviidud omakohus (ja tüdruku mehe reageering sellele) oli lihtsalt naeruväärne.
Kriku ehk kogumiku nimilugu ei meeldinud mulle samuti. Liiga sitane-tatine-viinane ugri-doom, stiilis kõik on perses ja rohkem perse läheb. Ulmet on siin loos samuti väga vähe sest lõpuni ei saa me aru, et kas tegemist oli lihtsalt sõjatraumaga või oli mängus ka mingi needus.
Mehis Heinsaare lugu oli kah mind mittekõnetav. Saab mingil vanamehel kunagi elamisest kõrini, kõnnib eiteakuhu, viskab pikali, muutub järveks, elab natuke aega järvena ja siis võtab end kokku inimeseks ja läheb jalutab edasi.
Heinsaarele sarnaselt uimane-unelev oli ka Triinu Merese jutt, kus ma ei saanudki aru, et kuhu ta tahtis selle tekstiga välja jõuda või mida lugejale öelda. Tegevus toimus nii minevikus kui olevikus ja kui jõuti ühe ajaloolise seigani seoses Haapsalu raudteejaamaga hakkas lugemist taas segama see, et kirjapandusse süvenemise asemel hakkasin meenutama, et kus ma seda raudteejaama asja varem kuulnud. Lõpuks meenus, et Triinu rääkis sellest suvises Räpina loomemajas. Kolmas lugu siis juba Aguri kirjutamisringist :) Lõpp polnud iseensest halb, aga ka mitte ülemäära hea, vähemalt ei jäänud tegevus õhku rippuma nagu kartsin.
Indrek Hargla lugu mulle jälle meeldis. Selline lõdva käega kirja visatud lõik tema praegusest lemmikmaailmast ehk Süvahavvast. Täiesti võimalik, et seda lugu kohtame kunagi ka hiljem mõnes Süahavva temaatilises kogumikus ja juba märksa korralikuma raamlooga varustatuna.
Kivirüüti lugu on tänapäevase linnapõlvkonna kohtumisest müütiliste metsavaimudega ja on erinevalt paljudest teistest kogumiku tekstidest üllatavalt positiivne ning sõbralik, kus konflikti kahe maailma vahel ei teki vaid need leiavad sõbraliku teineteisemõistmise ja kooseksisteerimise.
Kokkuvõtteks on kogumiku kummardus Laipaigale kenast täide viidud. Lood on suuremalt osalt head (mõned ka väga head) ja loetavad ning viited Laipaiga tüüpmotiividele selgelt tuntavad. Mis puutub seostesse Algernoniga siis siinosas jään endiselt samale arvamusele, kui olin lugema hakkamisel.
Tasub siinkoha meenutada Kristjan Sandri enda sõnu Reaktori paberkogumiku kohta, mis olid järgnevad: „Paberil raamatu kahetsusväärne olemasolu on seletatav piiritu edevuse ja kulkalüpsi haisva kokteiliga.” . Antud kogumiku olemasolu pole kindlasti kahetsusväärne ning kulkalüpsiga pole ilmselt ka tegu. Aga piiritut edevust näitab Kristjan Sander kindlasti üles. Eks pindu märgatakse teiste silmis, aga palki enda omas mitte. Loodetavasti haiseb järgmine kogumik ühe väiklase mehe edevuse järgi juba vähem.
Arvustus ilmus esmakordselt Veebruar 2016 aasta Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-pikad-varjud
