Kasutajainfo

Austin Grossman

26.06.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2001: A Space Odyssey

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «2001. Kosmoseodüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
14
8
0
0
Keskmine hinne
4.211
Arvustused (38)

«2001» oli see raamat, mis muutis mu arvamust romaniseeringute (filmi stsenaariumi põhjal kirjutatud romaanide) suhtes.

Tegelikult on ACC-i looming kõikunud kogu aeg kahe suuna vahel (kui nii võiks lihtsustada): ühelt poolt lähituleviku insener-tehnilised tekstid, teisalt aga kaugetes sfäärides toimuvad filosoofilised lood. Mulle on kogu aeg see teine suund rohkem meeldinud, samas tuleb tunnistada, et ka esimeses on toredaid saavutusi.

«2001» aga ühendab meeldiva elegantsiga mõlemad suunad. Tulemus võrratu. Romaan algab pisut «olustikulise» paleontoloogilise fantaasiana, jätkub üsna range sotsiaal-poliitilise kallakuga insenerlooga ning lõppeb tõelise kõrgfilosoofilise mõistuloona. Mida enam ma seda raamatut üle loen, seda enam sellest vaimustun. Ka süzhee on tore ning ideestikule pole ka miskit ette heita.

Usun, et siin pole põhjust sisu pikemalt ümber jutustada. 1968. aastal valminud samanimelise kultusfilmi romaniseering ta ju on. Ilmne on ka see, et just see film tegi Clarke`i maailma kuulsaimaks ulmekirjanikuks.

Minu arust õnnestus Clarke`il romaanis «2001» just see efektne võte (kahe suuna ühildamine), mida ACC püüdis hiljem tulutult korrata «Kohtumises Ramaga». Võrreldes «2001», tundub esimene «Rama» mulle iseend täispuhuva konnana, kes tahab härg olla. Sorry, Rama-fännid!!!

Teksti loeti inglise keeles

Ühinen täielikult eelkirjutaja seisukohaga filmi tegemise tulemiks saanud raamatute suhtes, kuigi S. Kubricku samanimeline, "mässava noorsoo" seas kultuseobjekti staatusesse tõusnud linateos kindlasti tublisti kuulsam on. Tavaliselt pole sellise saamislooga raamatud koomiksitest paremad (näide: "Star Wars", millest tehtud romaanid isegi kosmoseooperi jaoks nõrgaks kippuvad jääma). Kes kätte saab, lugegu kindlasti!
Teksti loeti inglise keeles

Otsustades raamatu ja selles olevate fotode järgi, peab film tõesti suurepärane olema, silma torkab hulk järelemõeldud detaile mida kaasaegsetes filmides naljalt ei näe. Mõningad anakronismid on ka muidugi, aga üldse mitte nii palju kui võiks oodata 30 aasta vanuselt teoselt.
Teksti loeti inglise keeles

Siin see on - maailma ühe kuulsama ulmefilmi (mida ma pean üheks suuremaks filmilindile jäädvustatud jaburuseks) n.ö. paralleelvariant. Elu õpetab kerge reservatsiooniga suhtuma raamatutesse, millest Jüri Kallas korduslugemistel üha enam vaimustub. Igal juhul tundub 2001 minule olevat konkurentsitult kõige nigelam Arthur C. Clarke`i romaan, mida ma lugenud olen. Õieti polegi see romaan vaid rida enam ja vähem abitult kirja pandud episoode.Vahe teaduskauge ulmega võrreldes on kahtlemata märgatav, seda muidugi juhul kui teid täpselt huvitab kui suure läbimõõduga kraatri jätab nööpnõelapeasuurune meteoriit kosmoselaeva antenniparabooli jms. Tore on tõdeda autori jätkuvat kursisolekut teaduse arengusuundadega (HALi näol pole teil tegu von Neumanni masinaga või taevas kiitku mingite minikronajudega). Kuid kui kogu romaan peamiselt teaduslikest selgitustest koosnebki? Aitaks juba ühest Jules Verne`ist. Romaani algus ja lõpp selles plaanis veidike erinevad, kuid loo päästmisest jääb asi kaugele. Aastakümne võrra hiljem kirjutatud Heechee sari on rajatud sarnastele eeldustele, kuid Frederik Pohl on palju parem kirjanik ja tulemus hoopis teisest klassist!Kokkuvõttes: hea raamat reisijuhiks päikesesüsteemis, kuid minu poolest võiks ta vabalt olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kas panna 4 või 5. Lõpuks jäi 4 peale. Ilmselt seetõttu, et ma raamatust rohkem ootasin - minu silmis oli ACCseni Midagi Suurt, aga praegu lihtsalt Natuke Suurem Kui Keskpärane - kui ka mõningate asjadega, mis raamatus natuke häirisid. Nüüd veidi konkreetsemaks. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, aga tundus igatahes,et mida lõpu poole, seda rohkem ACC ennast stiili mõttes "avas".Esimesed 100 lehekülge panid õlgu kehitama ja alles edasi hakkastulema see hea fiiling, mille hästi kirjutatud ulmeraamat annab. Keskpaik oli täiesti OK ja lõpupoole olev lause - "In a moment of time, too short to be measured, space turned and twisted upon itself." jäi kuidagi eriti mõjusalt meelde. Noh, võib-olla lause nagu iga teinegi,aga lihtsalt.. väga positiivselt mõjus :-)Oh, aga see hotellitoa stseen. See tundus olevat liiga, liiga HHGttG moodi. Otsekui vastavast raamatust pärit. Mõjus... konteksti mittesobivalt ja üldse... kummaliselt.Kokkuvõttes - tugev 4.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Eestikeelse tõlke tagakaanelt võib lugeda, et tegu on ülipika kosmosereisiga, kus laeva arvuti hakkab kahtlema inimeste vajalikkuses selles ekspeditsioonis. Täielik möödapanek raamatu tutvustuses - selline asi tõesti juhtus ning oli dramaatiliste tagajärgedega, kuid see oli kõrvalliin, millega jutt pikemaks venitati. Antud raamatu idee oli hoopis milleski muus ja see idee oli väga hea. Ning hindeks kindlasti viis. Norida siiski annab. Mulle muidu meeldib selline tõsine tehniline lähenemine kosmoses reisimisele. Peaks selge olema, et kosmoselend pole mingi naljategemine ning reaalselt kõik enam-vähem taoline ongi. Kuid sellega on pisut-pisut üle pakutud. Seega nagu pluss ja miinus üheskoos. Sõltub inimesest, kellele need kirjeldused rohkem või vähem meeldivad. Teine asi on aga need nn. kiirgusolendid. Siin on autori fantaasia küll pisut liiga lendama hakanud, oleks võinud piirduda pisut "maalähedasema" tsivilisatsiooniga. Mõnes teises, läbinisti kõrge fantaasialennuga tekstis, poleks see ehk häirinud. Antud juhul mõjub aga asjalik teaduslik-tehnilise jutu seas see natuke kohatuna. Kuid jällegi maitseasi ilmselt. Baasi esiarvustaja nimetas eespool seda osa ju "kõrgfiosoofiliseks mõistulooks"...
Teksti loeti eesti keeles

Tore. Muidu väga hästi kirjutatud raamat, tehniliselt täpne ja puha, ainult et VI ehk viimane osa läks käest ära. Clarke oleks võinud natuke rohkem "käega katsutavaisse" piiridesse jääda, sest igasugused tehniliste üksikasjade kirjeldused tulevad tal hulka paremini välja. Praegu aga jätab lõpuosa sellise ülepingutatud mulje, nagu ei saaks ise ka aru, mida öelda tahab... et mida sa ikka miljonite aastate vanuse võõrtsivilisatsiooni kohta rääkida oskad, mis vähegi tõepärane oleks. Filmist veel niipalju, et ei saa kahjuks kommenteerida, kuna olen iga kord seda vaadates magama jäänud :-(
Teksti loeti eesti keeles

Olen näinud seda "epohhiloovat" Kubricku filmi oma kaks-kolm korda, kuid alati on sellega kaasnenud ka mõned segavad tegurid: külalised, uneaeg vms, mille tõttu oli kogu asja sisu mulle külaltki ähmane. Käesolev raamat oli, vähemalt minu jaoks, esmajoones selgitaja-seletaja rollis, mis liitis erinevad killud kokku tervikuks. Paratamatus on aga see, et tänu sellele kahanes oluliselt ka teose pakutav elamus, enam-vähem kogu aeg teadsid, mis nüüd juhtuma peaks. Muidugi, kui nüüd võrrelda filmi ja raamatut, siis mis seal salata, raamat on mimu meelest filmist ikka kõvasti parem, siin pole midagi teha. Samas, nagu öeldud, kõik oli liiga tuttav. Siit ka hinne: kui poleks filmi näinud, oleks "viis", praegu aga kõigest "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi haige mohikaanlasena pole ma seda filmi näinud, kuid kipun arvama, et ilma filmita jääb raamat kuidagi lahjaks. Ka ACC ise eessõnades ju filmi korduvalt mainib ja, et "Odüsseiat" tervikuna hinnata peaks vist filmi ka vaatama.

Eriti ei löönud ega vapustanud see romaan. "Lapsepõlve lõpuga" võrreldes jäi ta liiga laialivalguvaks ja pingutatult mastaapseks. Mulle istuvad rohkem sellised kompaktsed ideeromaanid. 2001 aga lehvis sajasse erinevasse suunda laiali ja üldpilt oli pisut hägune. Häiris ka see teadusega eputamine, seda oli liiga palju.

Siiski oli tegu üsna huvitama hardSF-i ja filosoofilisemas plaanis kirjutatud tulevikukujutelma seguga. Üldiselt mulle ACC mastaapsus meeldib. tal on head, huvitavad ja vajalikud teemad. Aines on elulähedane, inimlikust vaatepunktist korralikult hõlmatav ja huvitekitav. Kuid 2001 oli ikka mõneti liiga laialivalguv ja üleliigsete teadus-tehniliste detailidega vürtsitatud.

ACC puudusi ja voorusi on BAAS`si vist juba küllalt üle korrutatud. Aga lisaks, et ACC inimlikkus väljendub statistilistes massides. Ta ei kirjuta ükskikindiviidist vaid inimkonnast tervikuna. Tema romaanidest ei meenu ühtegi hästi väljaarendatud ja meeldejäänud, psühholoogiliselt veenvat tegelaskuju. ACC töötab inimkonnaga tervikuna, tema püüdluste, rolli ja kohaga universumis. Ja see on ühtlasi nii tema hea, kui ka halb külg.

Raamatu kujundus oli tobe ja nõme! Harukordselt! Samuti ka see juba mainitud annotatsioon tagakaanel.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrrelduna Clarke`i nn. inseneriromaanidega oli tegemist suht laheda lugemisega. Tänu romaanile sain enam-vähem sotti sellest, mis filmi viimasel veerandtunnil toimus. Midagi erilist aga antud tekstist ei leidnud, seega 4.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, see raamat on filmist etem (vabandust Kubrick, aga pole sinu sünnipäev kah). Filmi puhul muutub katkendlikkus hoolimata suurepärasest muusikast, eriti seal esimest korda kuuldud R. Straussi "Also sprach Zarathustra"st häirivaks, aga raamatus on see suurepärane omadus. Olen ise üritanud samas võtmes (loo erinevad osad eri alatoonides, jutud juttudes) ka ise kirjutada, seega oli raamat kui rõõmustav üllatus, kuigi ennemalt oli loetud juba näiteks Asimovi "The Last Question." Hiljem leidsin samas stiilis teostest veel paremagi romaani, "Hüperion" mil nimeks, aga see ei suutnud Clarke teose väärtust kahandada. Üks hea hinne sünnipäevalapsele kingiks ja... on parem, kui Rama, on. Maha margariin!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clarke koos Asimoviga on ja arvatavasti jäävad ulmekirjanduse suurkujudeks .2001 ruulib täiega , ei oska öelda ühtki halba sõna selle kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa öelda, et see raamat mulle nii väga meeldinud oleks. Liiga pikk? Sisuski üle ei kurda, seepärast ei saa ka kahte, aga see romaan on tema paksusega võrreldes ikka kaunikesti tühi. Sellest oleks saanud hea jutukese aga romaan on liiast. Filmi ma näinud ei ole ja ausalt öelda paneb mind imestama millega see küll täidetud võis olla...
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kolmanda osa lugemine eesti keeles andis tõuke hakata otsast arvustama, kuigi vähemalt selle teose kohta on neid arvustusi juba kogunenud. Minule isiklikult meeldib kõige rohkem hoopis viimane - "3001". Ma ise arvan, et "2001" suurim häda on selles, et tänapäevalugejal on end raske mõelda tagasi aastasse 68, kui raamatu-filmi tandemi üllitamine oli SÜNDMUS. (Sama, kui et J.Verne`i lood ei pane peale viiendat klassi enam vaimustusest ulguma) Aeg on teine. "2001" on filosoofilisem, laialivalguvam, ja lõpu kohta olen nõus, et sellest jumalaotsimisest tulenevad LSD-nägemused on ACC nõrgim külg. "2010" lõpeb ilusti, on palju sujuvam, aga kuidagi tühjem. "2061" on minu jaoks kindlalt sarja nõrgim raamat.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Romaani tegevustik oli kuidagi lubamatult kesine ja mingi üksikidee pärast ei ole nagu mõtet tervet romaani kirjutada. Isegi siis mitte, kui tegemist on säärase idee esitamisega esmakordselt. Mingit elamust ma sellest raamatust igatahes ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral lugesin vist saksa keeles, jättis külmaks (saksakeelsed tõlked on tihti absoluutselt jubedad). teisel korral lugesin eesti keeles, päris meeldis. Ei mäleta küll, miks - võib-olla nende ahvikeste pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Reisijuht päikesesüsteemis", nagu eelpool märgiti, oli tegelikult väga (teadus)revolutsiooniline. Seal kirjeldatud asjad said teoks ju alles mitmete aastate pärast...

Raamatu enda kohta niipalju, et minu arust pole sel justkui miskit viga, kuid kripeldama siiski midagi jäi. Paljude teiste ACC romaanidega sellist tunnet ei tekinud... Ka minu poolt vaadates on raamatu kõvemad kohad just algus ja lõpp, keskpaik oleks võinud ju sellisel kujul olemata olla. Samas, nagu ka autor ise rõhutab, on tegemist koos kirjutatud ramatu ja filmistsenaariumiga ja eks filmis annab visuaalselt edasi anda hoopis rohkem infot ja lühema ajaga, seetõttu ka pikad selgitused.

Aga lugemismaterjal on hea, pean nõustuma jyrka seisukohtadega... Üle lugedes näib parem. Kui mõned korrad veel loen, ehk panen "väga heagi".

Teksti loeti eesti keeles

Kommenteeritud on siin juba nii pikalt-laialt et mul polegi enam suurt midagi öelda jäänud. Olen ACC-lt ka kehvemaid asju lugenud, mulle2001 igatahes päris meeldis. Meeldis just see, et minu meelest on siin "tava-Clarke`ige" võrreldes saavutatud suht mõistlik tasakaal n-ö mutrite-poltide kirjeldamise ja selle all, mida me tänapäeval ulmekirjanduseks peame. Nelja panen ainult selle pärast, et 2010-le on vaja kõrgemat hinnet panna :-)
Teksti loeti eesti keeles

Erilist vaimustust ta minus ei tekitanud, võib-olla tollase vanuse (16) kohta oli ta mulle liiga raske? Ei tea vastust, kuid enam teda kätte ei võtnud. Kuid jälestust ka ei tekitanud.
Teksti loeti vene keeles

Kõigepealt nägin ma filmi. See oli ammu-ammu. Siis ei teadnud ma sellest filmist ega kirjanikust veel õieti midagi. Hiljem oli mu jahmatus suur, kui sain teada, et film valmis 1968. aastal, sest pidasin seda tunduvalt hilisemaks. See oli justkui oma ajast ees. Clarke vist ongi inimene, kes on oma ajast ees. Loomulikult ootasin ma pingsalt raamatu ilmumist. Lugesin seda hämaras koridorinurgas Tshaikovski klaverihelide saatel ja muudkui nautisin.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi vaadates kunagi lapsena ja ka hiljem täiskasvanuna pole ma eriti sisust aru saanud. Kuidagi segaseks jäid nii mõnedki asjad, aga kui ma raamatu läbilugesil, olin lausa oimetu, mitte midagi keerulist ja väga hea
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevalt olin just läbi lugenud raamatud "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed." Tänu sellele olid ootused väga kõrged ja pettumus tuli üpriski suur.
Teksti loeti eesti keeles

Algul, kui seda raamatut alustasin, arvasin, et ei jõua seda kahe nädalaga läbi, kuna algul tundus päris igav aga lõppkokkuvõtte oli, et passisin kella kaheni öösel yleva, et see läbi lugeda, kuna nii huvitavaks muutus, nii et kolme sellele panna oleks ääretu ülekohus. Samas viite ka ei saa panna, kuna raamat tundus tõesti oma suuruse kohta liiga tühi. Minu arust oli autor tõepoolest liiga palju kulutanud miljöö kirjeldamiseks, kuigi eks sellelgi oli oma eesmärk. Kuid minu arust oli ta selle "eesmärgi" peale siiski liiga palju väärtuslikku aega kulutanud. Nii et neli saab siis hindeks. Tegelikult on sellised suuri saladusi seletavad, olgugi, et autori enda väljamõeldised, aga ikkagi. ;) Universum on raske pähkel lahendamiseks. Selle tõttu ongi lahe lugeda inimeste lahendusi sellele. :)
Teksti loeti eesti keeles

Minule pole Clarke otseselt kunagi meeldinud. Mingisugused ideed ju tema raamatutes ja juttudes ju on, kuid lood, mis autor nende ümber pununud, on kuidagi tühjad ja staatilised. Sama lugu on ka selle maailmakuulsa ja palju ülistatud "Kosemoseodüsseiaga". No ei leidnud mina sealt midagi (kuigi ma otsisin), mis mind nii üliväga paelunud oleks. Samuti valmistas teatud pettumuse lõpp - kellele neid energiaolendeid veel vaja oli? Ja filmi pole ma veel kordagi lõpuni suutnud vaadata, kuigi ma mitu korda olen üritanud. Lugeda kõlbas see eepos, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles