Kasutajainfo

Austin Grossman

26.06.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Left Hand of Darkness

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
32
8
7
8
0
Keskmine hinne
4.164
Arvustused (55)

Left Hand of Darkness on pärjatud vist peaaegu kõigi auhindadega, mis SF ja Fantasy kirjanduses võib leida. Ta on ka neid vaart. Ma ei oskagi seda raamatut kirjeldada, seda peab lugema. Arvan kindlasti, et see on Le Guini parim raamat. Inimesetaoliste olendite rass, kes vahetavad oma sugu on ilmne sotsiaalne kriitika kaasaegse yhiskonna soorollide üle. On ju ühiskond ületähtsustanud selle, kas üks inimene on mees voi naine. Sünnist peale püütakse inimest suruda mingitesse väljamõeldud rollidesse. Inimese keha ei ole (ega vähemalt tohiks olla) inimese saatus.
Teksti loeti inglise keeles

Gender-fantaasiate esinduslugu. Oli, ja on praegugi, teatavate ringkondade tõeline kultuseromaan. Väga programmiline teos. Esimene, ja pikkaks ajaks ka viimane raamat, mida LeGuinilt lugesin. Alles ühe tuttava korduv ja tungiv veenmine suutis mind mõjutada "Tehanu''t" lugema. Viimane suutis mind siiski sedavõrd leebuma panna, et lugesin kogu "Meremaa tetraloogia" läbi. Miks siis nii? Raske öelda, kogu jutt, kogu filosoofia mõjus kuidagi võltsi ja kunstkopp'ilikuna. Pärast lugemist jäi suhu plastmassi maik. Väide, et kõik halb siin ilmas tuleneb sugutungist, tarvitseks vaid sellest vabaneda ja kõik oleks kohe hästi, paistab mulle enam kui kahtlane. Lisaks ei suuda (norija, nagu ma olen) kuidagi uskuda, et nii keeruka paljunemistsükliga olendid nii karmides (Jääplaneet!) tingimustes ellu jääksid. LeGuin meenutab mulle Wells''i. Nagu Wells vastavalt sajandi alguse moele flirtis vasakpoolsusega, flirdib LeGuin uute ja mitte vähem revolutsiooniliste ideedega puudusteta ühiskonnast. Kurb on näha intelligentset ja kaheldamatult andekat INIMEST mingile värdjalikule Golemile elu sisse puhumas. "Kahe" panin sellepärast, et arvestades LeGuini erakordset kirjandusliku talenti, oleks "üks" lihtsalt ebaõiglane. Kui mul oleks praegu käes klaas, siis ütleksin toosti: "Et mitte ükski Inimene, kestku Universum ja Inimsugu kasvõi igavesti, ei peaks minutitki veetma taolises "paradiisis". Skool!"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga oluline romaan mailma ulmes ning Jüri Kallase elus! Selleks ajaks, kui see teos ilmus eesti keeles, olin ma umbes aasta aega tutvunud venekeelsete ulmelademetaga. Tagajärg oli julm: kujutage ette näljast santi (eesti lugeja Jyrka), kes satub lookas laua (sadade venekeelsete ulmekate) manu. Juhtus see, mis juhtuma pidi: toimus ülesöömine ja vist (seni?) ainumas kord minu elus oli ulme mulle tõesti vastik. Ahmisin valikuta igasugu saasta jne. Siis ilmus eesti keeles "Pimeduse pahem käsi" ning Jyrka oli päästetud: selgus, et on veel võimalik leida häid raamatuid ning on veel võimalikud meeldivad üllatused ehk shokid. Tegelikult unustasin ma seda raamatut lugedes pidevalt selle, et tegevus teisel planeedil toimub. Pigem tundus tegevuspaigaks Tiibet vms. olevat. Aga see pole etteheide. Minu meelest on see ka Krista Kaera parim tõlge, Maamere sarjas on ta (minu arust) vahel enesele liigset vabadust lubanud. PS: Tuleb veel mainida, et romaan kuulub nn. Haini sarja, aga see, et teisi sarja tekste maakeeles pole ei sega nimetatud raamtu nautimist.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kommentaar peaks ilmselt olema see, et Pimeduse Pahem käsi oli pikki aastaid mu lemmikraamat. Osa vastutusest selle eest lasub kahtlemata Krista Kaera õlul, kes on üks paremaid kohalikke tõlke. Enam vähem kõik feelingud, mis seda raamatu originaalis lugedes tekivad on suudetud tõlkes sarnaselt edasi anda. Selles mõttes ääretult meeldiv erand. Mis raamatusse endasse puutub, siis minuarvates on see üks tugevama content per page suhtega romaane, mida ma lugenud olen. Seda mitte syzee pingelisuse vaid ideederohkuse mõttes. Psyyhika, mis yhendab endas nii mehelikud kui naiselikud omadused. Andekalt mixitud ja geniaalselt omavahel ja kirjeldatava keskkonnaga seondatud tykid skandinaavia mytoloogiast ning ida filosoofiast. Therem Harth Estraveni on yldse yx andekamaid kirjanduslikke tegelasi, mida ma kohanud olen. Raamat yhendab endas terve myriaadi erinevaid kylgi ja detaile - tõeliselt originaalne setup (kohalike fysioloogia), köitev syzee, köitvad tegelased, andekalt vahele põimitud müüdid, jutt yle jää minekust jätab mulje nagu ole LeGuin ise koos Nanseniga Gröönimaad yletamas käinud, etc. Kokkuvõttex: vähe sellest, et LeGuin on selle raamatu andekalt kirjutanud, ta on selle juures veel palju ja hästi mõelnud. Selles mõttes on see LeGuini juures kahjux erandlik. Left Hand of Darkness on vaieldamatult LeGuini parim raamat, millele tema ylejäänud kirjutised paraku eriti ligi ei saa. Teised Haini tetraloogia ja Earthsea jutud valmistasid selles mõttes (Darknessiga võrreldes) kahecusväärse pettumuse. Aga sellise yhe raamatu kirjutamise eest andestax rohkemgi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tollest loost on siin tõesti palju arutletud. Seda nii positiivselt kui negatiivselt poolelt. Mis ühele ei meeldi, meeldib teisele väga. See on tegelikult loomulik. Kuulun selle poole peale, kellele meeldis. Selline paiguti päris sünge teos. Soovitatav. Samas jääb natuke nonde Maamere jutukeste taha.
Teksti loeti eesti keeles

Golemi asjus on Wõrokal ilmselt õigus. Tegu on muidugi bioloogilise mõttetusega. Iseasi on, kas soorollide filosoofilisele käsitlusesle saab nii pragmaatiliselt läheneda. SF seisukohalt aga saab. Le Guin kui etnograaf püüab mujalgi muude teadusharude hinnaga huvitavaid etnograafilisi olukordi tekitada. Kõige kehvem Le Guin, mida olen kohanud.

Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).

Teksti loeti eesti keeles

Genderfantaasiate kohta oskan vähe öelda, ausalt öeldes nad mulle selles romaanis ninna ei karanud, küllap oli siis autor mulle üldiselt vastuvõetamatud ideed (?) suutnud mulle väga arusaadaval ja vastuvõetaval viisil edastada, sel juhul kiitus talle. Igatahes see mütoloogiate esitus jättis üsna professionaalse mulje. Romaan andis kindlasti mõtlemisainet ning tal on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ja veel - mõneti sobis antud raamat üsna hästi meie "laulva revolutsiooni" konteksti. Sest minu arvates on mingi olemuslik paralleel Venemaa ning Karhiidia ning Euroopa-Ameerika ja Orgoreyni vahel. Karhiidia võib-olla vaenulik, kuid ta ei ole Sinu suhtes ükskõikne ka siis mitte, kui Sa enam tarbimisväärtust ei oma. Ise hindan seda raamatut nagu üldse kogu Haini värki tunduvalt paremaks kui on Meremaa tritetraloogia.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli mu esimene kokkupuude Le Guin’iga, kaasaegse tippulmega. Krista Kaera tõlge on suurepärane. Romaan võitis nii Nebula kui ka Hugo. Selja taha jäid sellised meistriteosed nagu Vonneguti “Slaughterhouse- Five”, Spinradi “Bug Jack Barron” ja Zelazny “Isle of the Dead”. See aastakäik andis erakordselt palju suurepäraseid teoseid. Kahju kaotajatest, au võitjale!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu seetõttu erilist kommentaari ei lisa, kuid on hea.Tõsiselt hea.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lisan siin valdavatele positiivsetele arvustustele ka negatiivse, kuna raamat lihtsalt ei meeldinud, ning pidin ennast sundima selle läbilugemiseks. Kirjeldatud ühiskond ei olnud usutav. Talveplaneedi elanike suhtumine saadikusse teisest maailmast oli absurdne. Arenenud tsivilisatsioon ei tohiks nii käituda. Kui see rase ja hull kuningas seal kartiski oma võimu pärast, siis see, et Estraven ainus mõistusega olend oli ja saadiku tähtsusest aru sai, oli täielik liig. Kui inimesed oli kahesoolised, missugused olid sealse planeedi loomad? Sellest juttu ei olnud või ma ei pannud tähele. Arvestades inimeste suhtumist saadikusse kui perverti, olid neile erisoolised olendid võõrad. Selle koha peal võiks mõni pädev bioloog sõna võtta, kuid ma arvan, et on tegmist möödapanekuga. Ühest küljest Maaga sarnane planeet (mis sest et külmem) ning inimestega siiski väga sarnased olendid, teiselt poolt selline põhimõtteline bioloogiline erinevus... Lausa tüütu oli see kolmandiku raamatust hõlmav üle jäävälja vantsimine. Võiks veel üles loetleda asju, mis häirisid, aga olgu pealegi... Ilmselt pole tegu mulle istuva stiiliga...
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Le Guin''iga. Suhteliselt kehv ja igav jutt. See, kuidas nende niinimetatud inimeste sood vahetusid "kemmeringis (?)" oli pehmelt öeldes veidi imelik. Ausalt öeldes tekitas "kemmeringi" kirjeldus minus väikest vastikustki. Kõnnivad seal mingi kuu aega sootutena ringi ja siis muutuvad Maa mehe või naise taoliseks (kusjuures neil puuduvad meest ja naist eristavad organid, mis kasvavad selles nn kemmeringis juurde või midagi selletaolist). Mulle vähemalt ei meeldinud. Pealegi oli lugu selle põhiidee ümber suhteliselt igav ja jättis otsitud mulje. Seetõttu mõtlesin vahepeal raamatu käestki panna. Eelkõnelega olen nõus, tõepoolest see üle jää vantsimine oli lihtsalt tüütu. Lugeda teda ju võib, kuna Le Guin oskab siiski kirjutada. Hindeks ei teagi mida panna. "Kaks" pluss või "kolm" miinus. Kaldub vist rohkem "kahe" poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli isegi pigem kehvapoolne kui keskmine. Selle raamatu puhul ilmneb väga näitlikult mitmete heade ulmekirjanike põhipuudus - ideed on head, fantaasia lendab, kirjutamine on kah käpas, aga mida ei osata, on ennast lugeja nahka panna. Sest raamat oli igav ja raskesti loetav, eriti lohisev ja tüütu on viimane kolmandik. Kolm seepärast, et fantaasia lippas ja maailm oli natuke huvitav. Üle jää minek tappis oma mõtetutes ja lõpututes kirjeldustes (sedasorti kasutust kirjeldamisest raamat kubises)ja meenutas sajandialguse grafomaane. Nii et tehnilise poole pealt oli arutult palju tühijahvatamist ja kirjeldamist; sisu poole pealt... oleks võind leguin kuhugi naisteajakirja essee kirjutada. Ainus põnev ja saladuslik moment oli tolle rassi päritolu. Kahjuks oli kirjaniku fookus aga mujal.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen erapooletu, mis sellele raamatule hindeks anda. Olin kolme ja nelja vahel. Kolmeks kiskusid siiski need pisiasjad, mis hakkasid segama. Tegevus üldjoontes oli huvitav ja hea oli ka raamatu idee. Kuid siit sealt jäittis mulje nagu oleks midagi puudu. Ei vaidle vastu, et kirjanikul oli talenti, kuid selles raamatus ei ole seda eriti hästi valja näha. Sellegi poolest oli see romaan palju parem, kui mõned jutud, mis ma olen lugenud. Kahte pannes oleks veidike kriitikaga ülepingutatud, kuna sundima ma ennast siiski ei pidanud, et raamat läbi loetud saaks. Ja pealekauba oli igati huvitavaid kohti selles raamatus nagu näiteks vabaasulast põgenemise tsükkel. Kuid nagu juba mainitud olid pisiasjad need, need mis hakkasid segama. Ma ei taha seda hästi uskuda, et nii külma temperatuuriga saadi läbitud u 730km. jääväljal, erit veel selleises olukorras nagu seda oli mr.Ai. Ning Estraveni hukkumisest ootasin rohkemat. Kuid nüüd ka mõned kiidu sõnad lisaks. Kindel see, et see raamat oli paremini välja kukkunud kui kogu M.Simpsoni jutud kokku. See on fakt. Ning pealekauba oli tegevus kirjutatud sellisel moel, et oli huvitav seda tegevust jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Talveplaneedi idee, mõte, tsivilisatsioon võiks tegutseda niivõrd karmi kliimaga planeedil on minu arvates huvitav. Mõned pisidetailid, millega autor kirjeldab elu jäisel planeedil, on tõeliselt mõnusad. (Näiteks: Maailmas, kus väike riistake, millega saab sõõmude vahel joogile moodustunud jääd purustada, on tavaliseks lauanõuks, õpid hindama sellist asja nagu kuum õlu.) Mõni käpardlikum autor oleks selle asemele pannud kaheleheküljelise kirjelduse Karhiidia lauakommetest.

Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.

Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.

LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.

Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.

Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.

Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene, mida ma Le Guinilt lugesin. Ja parim ka. "Ppk" on mind palju mõjutanud. Pikka aega mõtlesin selle raamatu põhjal, et Le Guin on mu lemmikkirjanik. Enam ei ole, sest olen talt nüüd rohkem lugenud.
Parim lugu Kontaktist, enamarenenud tulnukate ja vähemarenenud kohalike suhtest. Just nii see tegelikult käikski: intriigid, salastamine, väike ja jõuetu pooldajate rühm... Ja lõpuks lubatakse tulnukad maale -- mitte sellepärast, et seda rahvas kangesti tahaks, vaid sellepärast, et see on ühele ringkonnale poliitiliselt kasulik.
Väga hästi on kirjutatud kohalikku olustikku, see meeldis mulle eriti. Saab aimu ka autori poliitilistest seisukohtadest (väikesed valged näriussid russy).
Teksti loeti eesti keeles

Hea tõlge, huvitavad ideed, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis mul kerge tõlge LeGuini vastu. Seda ra´amatut pole julgenud juba tükk aega kätte võtta... Ehk kasvan veel.
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis kuulub see raamat nende hulka, mida ma kunagi lapsepõlves lugesin. Ma olin üsna noor poisike, kuid koos Asimovi "Asumiga" tõi see mind ulme kui sellise juurde. Mis tähendab, et minu hindes on teatud määral nostalgiat. Tegu ei ole halva raamatuga, lugema ei pidanud end sundima (täiesti vabatahtlikult ilusasti lõpuni!), kuid oli asju, mis segama jäid. Eelkõige just tsivilisastsioon kui selline. Tegu oli bioloogiliselt üsna absurdse olukorraga, mis hinnet alla tõmbas. Oli veel hulk detaile, mis ei lase viit panna, kuid enamus on eelpool välja öeldud, niisiis ei näe ma vajadust seda siiskohal uuesti teha. Ometigi on tegu piisavalt hea raamatuga, et teda lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ka naissoost lugeja... ja minule meeldis... Kuigi keegi võiks välja mõelda tsivilisatsiooni, kus on naised ja mehed, aga ka mehed saavad sünnitamist ja muid naiseksolemise "rõõme" kogeda (kasvõi mingi tundmuste ülekandmise teel). Aga see kahesooliste idee on ka äraütlemata hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh... Sai loetud juba nii ammu, et mällu on jäänud vähem kui endale meeldiks. Igatahes oli minu meelest igati kiitust vääriv üllitis, ideedest juba puudust ei tulnud. Karm kliima, võõrad kombed, äärmiselt aeglane side ülejaanud tsivilisatsiooniga - sünge, aga haarav.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene LeGuini raamat, mis lugesin. Sünge, pisut kurb, aga vääääga hea.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

See raamat ilmus Eesti suure kirjandusliku nälja ajal. "Aganaleib, küll see maitses magus…" Praegu, peale sadade ulmekate lugemist jätaksin ta vist pooleli ja teeksin sisu arvustusi lugedes endale selgeks, sest tegu nii kuulsa ja kultusliku raamatuga. Pidades heaks stiiliks enne arvustamist raamat uuesti üle vaadata, pean tunnistama pattu - ei suutnud, ja ajast hakkas kahju. Mis aga ei muuda fakti, et olen seda vähemalt kolm korda lugenud ja "kemmeris olemine" oli aastaid mõningate üliõpilaste slängiväljend labraka teise poole aktiviteetide kohta ;-)

Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.

Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

ulmekirjanduse spetsid võivad ju teda sõimata, aga mulle kui profaanile jäi asjast suhteliselt vägev mulje... ega (ulme)kirjanduses ju ei saagi kõike ära seletada - siis poleks enam tegu ulmega vaid (populaar)teadusliku kirjandusega. enamgi - (ulme)kirjanik peab pigem oskama teatud asjadest mitte kirjutada, et rohkem fantaasiale ruumi jääks... igatahes on tegu yhega parematest ulmekatest mida lugenud olen. vahest ehk ainult iain banksi maailmad on samamoodi pikalt painama jäänud...
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin "pimeduse pahema käe" lugemist väga avatud meele ja ootusärevusega. Paraku oli see, mis minu ees lehekülg lehekülje järel avanes, täiesti üle koormatud mõttetust ballastist, mille varju romaani väärtuslikum osa kippus täiesti ära kaduma.Hindan sügavalt Ursula Le Guini ideed kahesuguliste inimolendite kohta, ja sellest, mil moel mõjutab mitmesoolisus omavahelisi suhteid, ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist ülesehitust. Kahjuks ei ole minu arust küll suutnud Le Guin seda ideed vormi valades säilitada sellist tooni, mis võiks "Pimeduse pahemast käest" teha kohustusliku teose pea igaühele.Kordan, idee on hea ning kas või ainult idee pärast on "Pimeduse pahem käsi" lugemist väärt, kuna sellest saadav kasu on tuntav. Ent arvestades teost kui tervikut, on minu hinne talle 3+.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest palju halvem kui Meremaa raamatud.Nõustun täielikult Urmas Muinasmaaga.Päris "ühte" muidugi panna ei sa.Kaks+
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugedes pidin peaaegu et kiirabi välja kutsuma, aga siis otsustasin, et ainult seetõttu nad vist kohale ei tule, et inimene igavuse kätte suremas on. Masendav lugu, aga piinasin end siiski teksti lõpuni. Samas arvan end mõistvat, miks see nii mõnelegi ilmutusliku tähendusega romaan on.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav raamat! Olen seda üritanud lõpuni lugeda vähemalt neli korda ja kõige tipuks ma isegi ei mäleta, kas see mul mõnel korral ka õnnestus. Igal juhul viimati takerdusin jälle nendesse lumehangedesse, milles peategelased raamatu teises pooles sumpavad ja jäingi külmunult maha. Isegi ei taipa miks see nii on. Ei pea ennast mingiks meesshovinistiks, olen nõus möönma, et jah enamus mehi ongi vägistamisvalmis sead (See pole paraku nali.) Ka peaks köitma teatavate Kaug-Ida mõjutustega paleoarktiline tsivilisatsioon, no aga ei tööta. Kui mõelda kasvõi sellisele poolsopakale nagu "Shogun", siis oli huvitav ja kaasakiskuv lugeda. Või minu poolest Philip K. Dicki paeluv flirt Jaapaniga ja eri kultuuride esindajate suhtluse vaevalisus. Ka kõnnumaa retk ei tohiks külmaks jätta, Jack Londoni "Lõke" on üks vapustavamaid lugemiselamusi ja Afanasjevi "Hiidkala" sundis endagi kunagi Siberisse kondama minema. Võibolla ma defineerin ennast siiski palju rohkem läbi soolisuse, kui ise arvan, aga minu jaoks oli tegemist täiesti mõttetu raamatuga. Tuleb sõnad tagasi võtta, lugesin siiski läbi ja selgus, et taoistlik prisma ja "naiseliku mina" avastamine tegid sellest raamatust lugemiselamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tunda üksindust olles patrioot (autor on andnud sõnale uue tähenduse), ulatada käsi pimeduses oma ligimesele, teda toetada ja kolde ääres soendada. Tuua enda inimhing kogu inimkonna eest ohvriks. Vot midagi taolist pajatavad need read seal romaanis.
Pimedus ja valgus käivad käsikäes. Nagu külmus ja soojuski. Peategelane on inimkonna-misjonär (kes tahes-tahtmata mulle mormooni meenutas), kes tahab ainult head -- justnimelt, kuid kultuurilised erinevused ja kliimatingimused on need, mis saavad ta suurimateks takistusteks.
Mida öelda? Tõepoolest, nagu A.G. juba ennist mainis, oleks võinud jääelanike minevikust rääkida, kuid selle asemel oli välja mõeldud üks totter kuu- ja aastakava. Imelik, aga autor pühendab üsnagi palju lehekülgi kuudele. Sellele, et kuu on alati ühe näoga ja Kemmer (kord kuus aktiveeruv jooksuaeg, mil areneb jääelanikel sugu välja) on äärmiselt tähtis. Huvitav, kas ainult naisautorid tulevad taolistele fantaasialendudele? VÕi millest ajendatuna, lp. U.L.Guinn taolistele mõtetele tuli...
Oli loetav ja huvitav. Vahepeal kippus kuidagi kirjeldavaks ja kuivaks minema, õnneks siiski päästis selle kõige autori teada-tuntud hea fantaasiamaailm.

Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida Le Guinilt lugesin - õnneks! Tänu sellele olen ka ta järgmisi tõlkeid eesti keelde lugenud. Arvan, et kui oleksin alustanud Meremaa triloogiaga, poleks ma eriti edasi viitsinud üritada. See raamat oli aga aastaid lemmik - ikka jälle üle loetud ja ikka huvitav.Le Guinil on nii nauditavad mõttelennud just elanikkonna sotsiaalse struktuuri koha pealt. Polegi vaja just uute "asjade" rohket lugu, et ulmekas põnev oleks. Piisab uutest/tavatutest "tegutsemisviisidest".Siit pärisneb ka ilusaim sõpruse kirjeldus, mida olen üldse lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris esmakokkupuude pole, nii et teadsin, mida karta (varem loetud Meremaa raamatuid). Ja eks siis nüüd võin karta või hinnata. Arvan, et kaldun rohkem hindama, sest hoolimata kohati aeglasest tempost oli huvitav ja ei võtnud ka eriti kaua aega selle läbi lugemine. Aga siiski olen seikluste fänn, nii et maksimumpunkte oma kaalutlemise ja kirjeldustega ei saa. Oma 30.- oli see siiski väärt.

2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.

Teksti loeti eesti keeles

Nii, mina sain ka nüüd pihta, et siin on vaja HTML-ida.

Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.

"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"

Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!

Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?

Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...

Hindeks 3+

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduse pahem käsi" oli pikka aega üks minu lemmik raamatuid. Mäletan, et kui seda esimest korda lugema hakkasin, tundus tekst äärmiselt puine ja kuiv, raamat venis ja venis ning kirjeldused olid umbes sama pikad kui kaubarongid Paldiski sadamas. Loomulikult ei suutnud ma seda jura taluda ning jätsin raamatu pooleli. Mõni aeg hiljem, ilmselt alternatiivi puudumisel, võtsin selle uuesti kätte ja lugesin läbi. Jäin väga rahule. Enam ei häirinud segased soorollid, pikad jääl uitamised jne. Kõik tundus nagu loogiline ja hästi teostatud. Ilmselt on see parim Le Guin (v.a. Tehanu), mida ma lugenud olen. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Unustamatu teos.
Kardetavasti on mind alateadlikult rohkem mõjutanud kui tunnistada tahaksin. Eriti jää oli väga sugestiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Naivistlik-lapsik lugu, küllaltki nukker lugemine. Kuigi kõik tegelased on 35 aastat või vanemad ja aetakse justkui täiskasvanute asju, tahaks seda raamatut poes või raamatukogus pigem lasteosakonnas näha. Tagakaanel nimetatakse autorit "nooreks", mis ilmselt seletab osaliselt selle rohkete illustratsioonidega lühiromaani abitust.
 
Sündmused kulgevad eelkõige nooremas keskeas Claire'i ümber. Too naine elab ikka veel vanematega koos ja saab auto tankimiseks isa käest bensuraha. Claire kaob aastaks jäljetult ja siis vanemate juurde naasev Claire käitub veidralt ja on justkui inimrobot. Siis saame teada, mis temaga selle aasta jooksul juhtus, kuidas üks hull teadlane ta ära meelitas (sest Claire sarnaneb tema õhnnetult hukkunud õega) ja kuidas see hull teadlane valmistab suures pilvelõhkujas inimesesarnaseid roboteid ja siis on veel hullu teadlase hea südamega nõbu ja tekib armastus ka veel jne.
 
Äärmiselt ebausutav lugu nii inimeste käitumise kui ühiskondlike suhete ja üldse kõige poolest. Noor autor oleks võinud end avaldamisega veel tagasi hoida. Kahtlen, kas võimalikud nooremad lugejad nii ebaküpset põnevik-naistekat heaks kiidavad.
Teksti loeti eesti keeles

Märksõnad: (para)psühholoogia, psühhiaatria, teadvuse seisundid, teadvuse ülevõtmine, selgeltnägemine, vaenulik (ebamaine?) jõud.
 
Sissejuhatavad peatükid on neljast peategelasest. Kolm neist on kas mingite parapsühholoogiliste võimete või lihtsalt veidra ajuehitusega. Üleloomulikku mitteuskuv inimene võiks pidada neid lihtsalt vaimuhaigla materjaliks ja üks neist on ka pikemat aega kinnises osakonnas aega veetnud. Tüübid ei ole omavahel tuttavad. Neljas tegelane on nõukogude ajal julgeolekuga koostöös paranähtusi uurinud teadlane. Mingi seletamatu jõud viib kolm esimest ühel päeval ja kellaajal ühte kindlasse kohta, kus teadlane neid juba 23 kuud järjest ootamas on käinud, sest ta on seletamata põhjustel veendunud, et just siis ja sinna saabub keegi, kes aitab asja edasi viia. Teadlane ise ei ole ka erakordsete võimete osas päris "süütu" inimene. Asi, mille vastu teadlane huvi tunneb on Pelgulinnas toimunud episood, kus bussipeatuses on mõned teineteisele võõrad inimesed pannud toime verise ja näiliselt arusaamatu rünnaku kaaskodanike vastu. Kahtlustada võib teadvuse ülevõtmist mingi vaenuliku "jõu" poolt. Ulmelisi märke ja sõnumeid järgides jõuab seltskond ühe Mustamäe maja juurde, kus aastakümneid tagasi oli toimunud mingi sarnane episood, tõmmates endale julgeoleku ja sellega seotud spetsialistide tähelepanu.
 
Arvasin raamatut kätte võttes, et tuleb midagi avangardset ja loetamatut, aga see ei olnud nii. Eriti romaani esimene pool (peategelaste "haigusloo" kirjeldused) oli kuidagi intensiivse, täpse ja usutava moega kirja pandud. Välditud oli liigset sõnavahtu. Teises pooles läks veidi raskemaks, võib-olla seetõttu, et raskusi oli jälgimisega, millise tegelase vaatepunktist see või teine lõik kulgeb. Pikapeale jäi mulje, et see vist polnudki tähtis. Epiloogi tähendus jäi mulle hämaraks. Kui peaks esile tooma selle lühemapoolse romaani tugevama külje, siis ütleksin, et selleks on tugev keelekasutus ja stiilitunnetus.
 
Kui siin saaks hinnet suurema täpsusastmega panna, siis tuleks 3,8.    
Teksti loeti eesti keeles

See on mingis mõttes küllalt tavaline "maja-kus-kummitab" lugu, kuigi selgub, et ei hauatagused kättemaksjad ei ole seotud mitte majaga, vaid majja elama asunud mehega. Maja ise asub New Yorgi piiri lähedal. Sinna on ehitatud uus elurajoon ja sellest veel mõne miili kaugusele jääb see "sinister house", mis on vanem ja ajalooga. Uusrajooni kolinud abielupaar tutvub vana maja abielupaariga ja tekib n-ö peretutvus. Tasapisi märgatakse, et vanas maja paari naispool kipub kuhtuma ja närbuma, ent ajal, mil ta mees on tööreisidel, tuleb tervis tagasi. Hakatakse mõistatama ja kummitus(ed) on muidugi üks tööversioone.
 
Minu meelest ei ole selle loo kirjanduslik tase kuigi kõrge. Puudu on originaalsusest, loogikast, üleliia on (melo)dramaatilisi õhkamisi. Kõik 5 peategelast kannatavad minu meelest mingisuguse suhtlemiskompleksi all, mis seisneb eelkõige elementaarse avameelsuse puudumises. Hauatagused olevused ei tundugi nii ebameeldivad, kui püüda paigutada iseennast selle seltskonna hulka, kus rääkimata jätmine näib olevat keskne elupõhimõte, ja mõelda, mismoodi oleks nende inimeste keskel - kes kõik on muus mõttes justkui kenad ja viisakad inimesed - elada ja olla.
 
Romaani esmatrükis on küll üle 220 lk, aga tegelikult on kõigub teose maht  romaani ja lühiromaani piiril (ca 40 000 sõna). Loo autor Leland Boylster Hall oli eluaegne muusikaprofessor erinevates USA ülikoolides ja ilukirjanduse vallast on tema kontol lisaks veel kaks belletriseeritud reisikirja Põhj-Aafrikast ja üks realistlik romaan. Kust selline põige üleloomulikku, jumal teab.
Teksti loeti inglise keeles

"Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukedanud eletrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli."
 
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
 
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
 
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ulme traditsioonilise nelikjaotuse järgi (diiplev soga, fantaasia, õudus, TTU) liigitub see pikem lugu esimesse alamžanri, kuigi autor võib ise vabalt uskuda, et see on psühholoogiline õudus. Loo sisu ei ole mingit mõtet edasi anda, sest sogased värgid kõik kuidagi ühesugused.
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma ise olin süüdi, et eeltööd enne raamatu lugemist üldse ei teinud. Mõtlesin miskipärast, et õudus. Aga ma oleksin pidanud aru saama - raamatu kaanepildil on mõek. Ja kus on mõek, seal on maagia ja kõik sellest tulenev. Sile, nunnu ja "nii nagu peab" tehtud fantasy neile, kellel on seda soolikat. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Sümpaatne lugu ulme vanimas ja prestiižseimas alamžanris.
 
Halloweeni eelõhtu. Saja-aastane vaarema on suremas, pere on surivoodi juures. Surija küsib veel selgel hetkel kuupäeva ja näib häiritud olevat, et ta lahkub just "sellisel" päeval. Öösel, vahetult enne taevastele teedele minekut, peab rauk voodis maha pika tiraadi, mida kuuleb ja salaja lindistab 12-aastane perepoeg. Segasevõitu sõnumis räägib vaarema Halloweeni päeval surevate inimeste kaitsmisest mingisuguse Musta Emise eest - kuidas tuleb teha rituaalne kividega lõke samhnagan ja mis reegelid tuleb järgida. Poiss on veendunud, et ta peab sõnumi ellu viima, aga kõiki reegleid tal järgida ei õnnestu, sest hooletu õetirts ei mõista rituaali tähtsust ning ajab nimedega tähistatud kivid lõkkes segi. Õhtul hakkab rahutule poisile tunduma, et akna taga kostab raskeid samme ja sigadele iseloomulikke helisid. Miks teised ei kuule?
 
See on viimases lauses sisalduvale puändile orienteeritud lugu, kusjuures puändi võib hea õnne korral ära arvata ehk eelmise lause ajal, aga kindlasti mitte varem. See sünge lõpuga lugu oleks minu meelest võinud ka poole pikem või 3 korda pikem olla, sest sisaldab embrüonaalses staadiumis kirjutamismaterjali rohkem kui need 13 lehekülge.
Teksti loeti inglise keeles

Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927  41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 1935). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
 
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
 
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
 
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Teksti loeti inglise keeles

Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
 
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
 
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
 
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Teksti loeti inglise keeles

Wikipedias on autorit puudutava artikli esimesed 2 lauset: "Edward Harold Physick (20 July 1878 – 30 August 1972) was an English writer, known chiefly as a critic and authority on John Milton; also a poet and fantasy writer. He used the pseudonym E. H. Visiak from 1910." Kõnealuse teose kohta on samas teatmeteoses öeldud: "The Haunted Island (1st edition Elkin Mathews, 1910; reprint Peter Lund, 1946) features the adventures of Francis and Dick Clayton in the seventeenth century, who sail a seized ship to one of the Juan Fernandez Islands. They there fall into the hands of pirates, meet a ghost, and a wizard who rules over a colony of slaves. Ultimately they find a treasure." Siin tuleb kohe ära parandada, et kordustrüki ei andnud välja mitte Peter Lund, vaid Peter Lunn. Samuti ei ole päris õige see, et 2 peategelased langevad piraatide kätte (sest nad on ise piraadid ja teiste piraatide kätte tegelikult ei lange), see, et nad kohtuvad tondiga (sest see nn tont saab teadusliku selgituse), see, et orjade kolooniat juhib võlur (sest tegelikult on see nn hull teadlane, kel vist on siiski mingid veidrad ja teaduslikult seletamatud psühholoogilised mõjutusvahendid), ja see, et lõpuks leiavad nad aarde (sest aarde leiab küll lugu jutustav tüüp, aga tema vend on selleks ajaks juba surnud; ja aaret ta enda omaks ei saa, vaid lihtsalt näeb).
 
ISFDB annab sellele lühikesele romaanile ka alapealkirja "A Pirate Romance". Minu loetud 1946. aasta väljaandes sellist märkust juures ei ole. Küll on esikaanel pealkirja all järgmine selgitus: "a strange story of incredible adventures in a South Sea island ruled by a wizard; by E. H. Visiak with illustrations by Jack Matthews". Ma ei tea, kas esmatrükis olid ka illustratsioonid, aga mind need rõõmustasid - päris nii siiski ei ütleks, et "pildid on selle raamatu parimad osad".   Minimaalse eelinfo põhjal paigutasin "The Haunted Islandi" valesse alamžanri (sellesse vanimasse ja hinnatuimasse). Tegelikult on see nõrgalt ulmelise elemendiga SF, mida lugedes tulevad meelde "Aarete saar" (eelkõige), "Dr Moreau saar" ja "Saladuslik saar". Sündmused saavad alguse Inglismaal 1668, kus laeval töötav leitnant on planeerinud oma tööandja laeva kaaperdamise, et sõita kuhugi Lõunamere saarele, kus ühel väiksel saarel olla peidetud aare. Ja saarel on kummituse või mingi taolise nähtuse tõttu kardetud maine. Pooljuhuse tõttu satub koos temaga laevale tema noorem vend, kes meile seda lugu räägibki. Umbes pool romaanist (160 lk väikese formaadis) kirjeldab laevareisi ja on küllaltki igav: konspektiivne, tuim (kuigi on ka "seiklust"), väikese peatusega Hispaniolal. Peale võetud merehädalistelt saame teada, et ees ootaval saarel on peremees keegi Doktor ja seal toimuv on hullem kui põrgus. Pidevalt kahtlustatakse ka midagi üleloomulikku.
 
Romaani teine pool on sündmusterohkem ja see kulgeb väikesel saarel, kus kehtib Doktori diktaat talle alluvate piraatide ja muidu vangide üle. Doktor püüab seal valmistada erakordselt tugeva lõhkejõuga ainet, millega ta tahab hävitada Inglismaa. Miks tal selline kihu on, ei tea, aga loo käigus ta sellise aine ka leiutab. Vähese elanikkonnaga saarel on üllatavalt (mtte et mina oleks üllatunud, aga inimesed ju tihtipeale üllatuvad selliste asjade peale) keeruline tehniline varustus, mitte usutavamana tunduv kiviaegne miljöö. (Selles saarestikus elas 1700-ndate esimesel kümnendil ka Alexander Selkirk, Robinson Crusoe prototüüp.) See teine pool romaanist on siis peategelase vabakäigu-vangi elust saarel, kus ta püüab mõistatada, mida see Doktor seal teeb ja kuidas pääseda. Lõpuks ta ongi ainuke pääseja, kui Doktor oma lõhkeainega (ja kohaliku vulkaani kaasabil) kogu saare merepõhja laseb.
 
Ma ei oska väga hästi põhjendada kehvemapoolset hinnet, kuigi kolmel on pluss taga. Võib-olla olid mu (ratsionaalselt seletamatud) ootused selle raamatu suhtes liiga kõrged? Autor kirjeldab sündmusi selle sõna kitsas mõttes. Lugu tuleb läbi inimse silmade ja aju, aga see inimene justkui ei analüüsi, ei mõtiskle, ei vaatle iseennast. Ta on justkui ... rumal. Ent erinevalt oma piraadikaptenist vennast on ta siiski üsna sümpaatne, moraalne, kuigi justkui emotsionaalselt tuimavõitu. Miskipärast tuli seda raamatut lugedes meelde ka "Gulliveri reisid", mis on minu meelest ka kuidagi nürilt kirja pandud lugu.  
 
Raamatu tagakaant vaatasin alles pärast lõpuni jõudmist seal on mh kirjas "Other books published by Peter Lunn for children...[ja siis tuleb nimekiri]". Nii et siis idee järgi lastele mõeldud raamat. Poleks arvanudki, sest tapmist ja positiivsete tegelaste surma on palju, peategelaste hulgas ei ole lapsi, aaret kätte ei saada ja üldse pole sel lool lastekirjandusele tavapärane õnnelik lõpp, sest peale peategelase kõik ju surevad - kõik.
Teksti loeti inglise keeles

Lin Carter avaldas erinevatel aegadel ja kohtades 5 juttu, mis pidid moodustama kokku fragmentaarse romaani eeldatava pealkirjaga "The Terror Out of Time". Minu teada ei ole need sellise pealkirja all koos ilmunud, aga raamatus "The Xothic Legend Cycle" (Chaosium, 1997) on need ilmunud järjestikku sündmuste kronoloogilises järjekorras (pluss eellugu "The Red Offering"). Mõttelisel romaanil on sarnasusi Derlethi "The Trail of Cthulhu'ga". "The Winfield Inheritance" on sarja viimane lugu, sisaldades vajalikke viiteid varem toimunule.

 

Jutt on küllaltki trafaretse süžeega, mis seisneb eelkõige ootamatu päranduse (sh maja) omandamist kahe onupoja poolt, kusjuures pärandajal on olnud huvi okultismi vastu.. Surnu oli suguvõsast teadmata põhjustel kõrvale heidetud ja onupojad avastavad hallituse järgi lõhnavast majast (mis asub vägagi Innsmouthi meenutavas mandunud linnakeses) kadunukese hinnalise raamatukollektsiooni. Kuna selle hulgas on nii "Necronomicon" kui ka von Junzsti "Nimetud kultused", siis ilmneb, et onu polnud sugugi nii süütu, kui esialgu arvata võinuks. Vereliini vastupandamatu mõju sunnib ühte peategelast onu jälgedesse asuma.

 

Jutt kubiseb hardcore Cthulhu terminoloogiast ja rohkesti on (osaliselt varjatud) viiteid Lovecrafti, Kuttneri, Robert E. Howardi ja teiste pulp-ajastu kirjanike teostele. Kõike seda oleme muidugi varem lugenud.  

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

 

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

 

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

Teksti loeti eesti keeles

Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud küsimus ilmub 33 aasta järel ajalehes kuulutusterubriigis. (Ma räägin praegu selle jutu süžeest.) Sellele järgneb pakkumine: "Ma täidan selle!" 33 aasta eest pakkumise vastu võtnud mees märkab seda ja asub tegutsema. Pakkuja (kellega kliendid silmast-silma ei kohtu) täidab tõepoolest inimese unistuse, ent tahab midagi vastu - mida nimelt, jääb lepingu sõlmimise ajal saladuseks. Erinevate klientide puhul on see erinev, ent kõik nad kahetsevad hiljem lepingut, mida tuleb kinnitada verepiisaga.
 
Taas tuleb tunnustada autori lennukaid ideid, mida on siiski põimitud tuntud klišeedega. Ei hakka neid fantaasialeide siin üles loetlema - kes tahab, see loeb ise. Lõpplahendus jäi mulle mõnevõrra segaseks (st jäi üles küsimus: kas siin on veel mingi sügavam tagamõte, sest lihtsalt nii ei saaks ju olla).
 
Jutt on ilmunud järgmisel aastal kogumike kategoorias Stalkeriga pärjatavas raamatus "Kõhedad muinaslood" (Literarity, 2019).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja läbimõeldud pikem kummitusjutt, kus taustaks murenevad peresuhted ja muud teravad psühholoogilised momendid. Mees ja naine sõidavad kaugesse puhkemajasse, et võimalusel leida miljöövahetust, suhete paranemist ja unustust: mõne aja eest on naise süü tõttu hukkunud autoavariis nende poeg. Paraku ei too eraldatud miljöö loodetud muutust. Majas leiduvad kunagise omaniku esemed, keldrist leitud portreemaal kummaliselt atraktiivsest naisest, maali teinud kunstniku fragmentaarne päevik, majaga seotud lugu ja pidev viskijoomine mõjuvad mehe teadvusele hoopis vastupidiselt. Varsti hakkab maalil kujutatud naine materialiseeruma ja mees ei saa aru, mille poolest too ebamaine olevus tema pooleldi invaliidist naisest halvem oleks (ta võrdleb neid kui leopardi ja lehma…). Kurva lõpuga sünge lugu.
Teksti loeti inglise keeles

"Prah" (e.k põrm, tolm) on žanrilises mõttes rupskiooper, kuhu on lisatud eetika ja moraali küsimusi, nõukogude-aja varemeid ja lõpus veel paras annus tundelisust.
 
Sündmused kulgevad Kaug-Idas Ohhoota mere ääres, kus asub mahajäetud linnake Deminsk. Linnas elab ainult üks vana naine koos oma ratastooli aheldatud pojaga (kel on kupli all asjad sassis). Lähedal asuvast kolooniast konvoeeritakse vangi, kes vabastatakse verise lahingu järel. Vang ise - Ilja - ei tea, kes ja miks ta päästis. Ta jõuab Deminskisse vanamuti ja tolle poja juurde, kus Natlja teda arusaamatutel põhjustel tagaajajate käest varjab. Ühtlasi kuuleb naine, mida mees on toime pannud: kuue vanuri piinarikas tapmine ja tükeldamine koos eelneva vägistamisega. Kurjategija ise selles kindel ei ole, sest tal on oma mineviku kohta üksainus suur mäluauk. Nataljal on aga Iljušale kummaline ülesanne - too peaks öösel viima lähedal asuvasse mahajäetud majakasse linnupuuri, mille sees veider paberinutsak...   Ülesanne jääb Iljal pooleli, sest kaater viib ta üle lahe kuhugi kohaliku oligarhi häärberisse. Seal hakkab ta mälu taastuma ja ka lugeja hakkab toimuvast natuke rohkem aru saama. Häärberi sündmused on tiined vägivallast, seksuaalperverssustest, sadismist, verest ja soolikatest. Aga kui neid asju on liiga palju, siis ei liiguta ka need detailsed kirjeldused kuigivõrd, muutud tuimaks. Verepulma järel hakkab Iljušat vaevama südametunnistus ja ta kihutab tagasi Deminskisse, et viia lõpule ülesanne linnupuuriga.
 
Seda lugu ei olnud igav lugeda, sest tempo on parajalt kiire ja vajalik miljöötunnetus tekib. Samas võiks esile tuua mitmeid ebausutavusi ja loogikavigu, mis - nagu mulle näib - on lihtsalt hooletusest sisse kirjutatud.
 
"Prah" on ilmunud samanimelises kogumikus (2018), kus ülejäänud 2 autorit esinevad oma nimede all. Nimiloo peaks olema kirjutanud Vargo pseudonüümi kasutanud Sergei Demin (Davidenko), kelle nimest on ilmselt tuletatud ka sündmuspaigaks oleva Deminski linna nimi.
Teksti loeti vene keeles

Henry Burgess Drake töötas aastaid õppejõuna Jaapani, Hiina ja Korea ülikoolides ja ehk on kõnealuses jutus seetõttu ka veidi autentset eksootilist miljööd, sest tegevus toimub Koreas. Iseenesest on see üsna trafaretne, aga siiski tasemel õudusjutt, mida lugedes tekkis tunne, nagu oleksin seda varem (ja eesti keeles) lugenud.
 
Eurooplasest mees läheb mägedesse jahile - tal on aega paar päeva ja kiire graafiku tõttu ei suuda jahikaaslasi leida. Küttimispaigaks valib ta väheasustatud piirkonna, mille mainimine kohalikele tekitab loomulikult suuri silmi, ärevust, hirmu ja muid taolisi. Pärismaalased, kes talle loomi ette peavad ajama, ei taha mingil hetkel enam kaugemale kaasa tulla, ja mees jätkab päris üksi. Mägedes leiab ta džunglisse kasvanud hauaküngaste kobara ja iidse linna varemed. Teda häirib kohtumine poolkummitusliku hiigelsuure valge metsseaga, kes justkui püssikuulile alluda ei taha. Erakust vanamees, kes seal lähedal hütis elab, annab talle (ja meile) kätte niidiotsad, mille abil toimuvat ja kohalike hirme mõista. Jutul on mõnevõrra etteaimatav puänt.
 
Lugu ilmus algselt London Mystery Magazine'i kõige esimeses numbris, aga et mul on just see eksemplar komplektist puudu, tuli ette võtta Richard Dalby koostatud suurepärane antoloogia "The Mammoth Book of Ghost Stories 2" (1991).
Teksti loeti inglise keeles

See jutt on orgaaniliselt seotud Amise romaaniga "The Green Man", mis on eesti keeleski ilmunud. Mina pole lugenud, aga pole ka vaja, sest loo sees on pidevalt seoseid selgitatud. Lugu jõuab meieni otsekui päriselus toimunud juhtumina, kus peategelane on Kingsley Amis ise. Ta on oma abikaasaga autosõidul ja ja nad peatuvad ühes kõrtsis/võõrastemajas. Amis märkab, et nende peatuspaigal on mitmeid sarnasusi "THe Green Mani" tegevuspaigaga. On sarnased teenindajate nimed ja muud asjaolud. Kõik detailid siiski kokku ei lange. Amis arutab seda asja naisega ja otsustab läbi mängida episoodi romaanist, kus sealne koletis või kes ta oligi saabub maja juurde - ta läheb õhtul seda välja ootama...
 
Kõrge hinne tuleb vaimuka ja lennuka puändi eest. See on nii hea, et anname andeks kergelt lobisev-vestelise stiili ja huumori aspekti, mis tavaliselt õudusjutuga kokku ei sobi.
 
Lugu on ilmunud algselt ajakirja Playboy 1972. aasta detsembrinumbris, aga et mu kollektsioonist on just see number puudu, siis pidin kasutama antoloogiat "Mammoth Book of Ghost Stories 2". Aga seda juttu on ümber trükitud vell palju kordi erinevates kogumikes.
Teksti loeti inglise keeles

Ulme traditsioonilise kaksikjaotuse - õudus/tiluliluulme - järgi liigitub "The Witching Hour" esimesse alamžanri. Märksõnad: satanism, needus, armastus.

 

Peategelane on nooremapoolsem mees, üldarst, kelle vastuvõtule tuleb ühel päeval tema vana koolivend. Mureks on piinav peavalu, mis ei kao mitte hetkekski. Koolivend ei usu, et ta terveks saab, ja näib, et ta varjab seoses "haigusega" mingisugust saladust. Ükski vahend tõepoolest ei aita ja koolivend sureb mõne aja pärast. Seoses sõbra ravimisega näivad hakkavat toimuma salapärased asjad: arsti justkui jälitatakse, tuleb kummalisi kokkusattumisi jne. Peategelane satub otsekui juhtumisi kokku ühe kunagise patsiendi, noore naise Abbie'ga, kelle veidrat haava ta aasta eest oli õmmelnud. Surnud sõber pidas arsti aga meeles oma testamendis, kus pärandas talle oma suvemaja. Suvila kuulub ühistu moodi üksusesse, mille nimi on Dune-Dwellers. Oma uut kinnisvara vaatama läinud arstile hakkab tunduma, et umbes 7-8 liikmest koosnev suvilaomanike ring kujutab edast hoopis mingisugust okultistlikku sekti, mille ohverdamisriitust ta satub pealt nägema. Asi läheb veel tõsisemaks aga siis, kui ta kuuleb, et enne sõpra suvilaomanikuks olnud mees oli samuti surnud seletamatusse peavalusse. Ja siis tuleb ka arstil sama sümptom, millele ravi ei leia. Ta kahtlustab needust või mingit muud taolist mõjutamist. Teades, et tal on elada kuu kuni kaks, algab võitlus elu eest ja kassi-hiire mäng sektiga.

 

Tõsiseid teemasid (kui inimelu mitte arvestada) romaanist ei leia. See on kirjutatud küllaltki põnevalt, kuigi kohati kuidagi hüplikult või seosetult ja psühholoogilises mõttes ebausutavalt. Üllataval kombel ei olegi romaanil õnnelik lõpp, ehkki Abbie ja arsti suhe lubaks seda peaaegu kindlalt eeldada.

 

Leslie Elson Waller kirjutas Cody pseudonüümi all minu teada ainult kaks raamatut. Ulmega seonduvalt kirjutas ta vist kokku kolm asja. Üks neist oli esimese abikaasa Louisega koos kirjutatud "Take Me to Your Leader", mis kujutab humoristlikku marslaste nägemust maalaste elust. Teine on "Close Encounters of the Third Kind", mille põhiautoriks on Steven Spielberg ja see võib olla filmi romaniseering. Walleril oli üldse palju seoseid filmimaailmaga - tema arvukatest teostest tehti ekraniseeringuid ja ta ise kirjutas filmide põhjal romaane ja tie-in'e (ükspuha, mida see sõna ka ei tähendaks).  

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Ross (ristinimega Arthur Reed Ropes) sai tuntuks eelkõige laulusõnade loomisega briti muusikalistele komöödiatele ja teda peetakse ka selle žanri üheks loojaks. Tema viljakast ja üliedukast tegevusest selles valdkonnas saab lugeda Wikipediast. Ilukirjandusliku looming hulka jäid üks romaan ja mõned lühijutud.
 
"The Hole of the Pit" on pühendusega "to Montague Rhodes James, Provost of King's and teller of ghost stories". Autor töötas mõne aja M.R. Jamesiga koos Cambridge'i ülikoolis, kus ta oli humanitaarainete õppejõud. Romaan ei imiteeri siiski Jamesi kirjutamislaadi, kuigi kuulub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Romaani tegevus toimub Inglismaa kodusõja ajal 1645, kui kuninga ja Cromwelli väed on pidanud veriseid lahinguid. Peategelane on nooremapoolne mees Hubert, kes oma intellektuualsema ja rahulikuma loonuse tõttu ei ole soovinud sõjas pooli valida ning püüdnud relvakandmiskohustusest pääseda, kolides kaugele maakolkasse. Ühel päeval tuleb tema juurde saadik, kes palub abi Huberti onupoja, kuningamehe ja väejuhi Deepingu Krahvi vastu. Krahv oli pärast kaotatud lahingut põgenenud koos 40 palgasõduriga oma ääremaal asuvasse kindlusesse ja asunud terroriseerima lähikülade talupoegi. Hubert otsustab sugulasega rääkima minna, ent too otsustab ta jätta kindlusesse vabakäiguvangiks.
 
Suurem osa sündmustest toimubki selles mereäärses jõedeltas saarekesel kindluses, kus selle peremees, pantvang, 40-pealine röövlijõuk ja 3 naist on sisuliselt piiramisseisukorras. Piirajaks pole aga peamiselt Cromwelli väed, vaid mingisugune kirjeldamatu (teda ei kirjeldatagi romaanis, sest keegi ei näe teda vahetult) olevus, kes elab sügavikus - mere või jõe põhjas. Põrguliku "leviaatani" olemasolu naeruvääristatakse, ent hirm haarab sissepiiratuid sellest hoolimata. Peamiselt avaldab olevus ent roiskunud ja rääsunud mudahaisuga, mis tugevneb enne võimalikku rünnakut.
 
Kui esialgu olid kindluses viibijad kui "Ali Baba ja 40 röövlit", siis pikapeale meenutab toimuv "Kõmmet väikest neegrit", sest ükshaaval jääb inimesi kadunuks, neid hukkub erineval moel, omavahelistes tülides jne. Peategelasel õnnestub end loomulikult hoida ja ellu jääb ka üks noorem naisterahvas, kellest kohe alguses on aru saada, et ta sobiks Hubertile kaasaks.
 
Autor on püüdnud loole anda ajastu hõngu arhailise kõnepruugiga (lugu liigub peategelase jutustusena), mitte täiesti loetamatu keelega, aga nii kergelt vanamoodsa varjundiga. Küll on aga vinti põhja keeratud lauseehituse ja eriti lausete pikkusega - kirjanikule liiga tegemata võib öelda, et ta on pikkade lausete pede. Kombineeritult peenikese trükikirjaga (2010. aasta väljaandes) on selle lühemapoolse romaani läbilugemine üsna vaevaline ja ma kahtlen, kas kehvemapoolses hinde juured pole tõesti hoopis trükitehnilist laadi. "The Hole of the Pit" on mõnevõrra gootihõnguline (aga mitte puhas), mõnevõrra ajalooline (aga mitte puhas). Kangelaslik naisterahva päästmine ja teineteise "leidmine" on küllaltki ajastuomased ja moodsa aja inimestelt tavaliselt heakskiitu ei saa. Ehk siis - vanamoodne õudusromaan, enne mille kättevõtmist võiks meeles pidada kõike seda, mis ma siin ütlesin.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimase alamžanri. Loo motiiv on samuti hästi tuntud: okultistliku rituaali käigus välja kutsutud põrguline (või miski taoline) ei allu enam väljamanaja kontrollile ning võib muutuda ohtlikuks talle endale. Jutu tegelased on loo alguses üliõpilased Cambridge'is ja sel nn manajal on suguvõsas ülalpool olnud pistmist nõiduse ja nõiaprotsessidega. Aga muidu on ta sümpaatne tüüp, väheseltsiv, aga intelligentne ja sõbralik. Üsna raske uskuda, et nii meeldivana kujutatud tegelane võiks selleks, et vabaneda ebameeldivana tunduvast onust 1) minna välja märja teo peale ja 2) kasutada selleks tumedaid jõudusid, mille ohtudest ta vägagi teadlik on. Aga muidu hästi kirjutatud lugu, konservatiivses stiilis. Jutu pealkirja seosest süžeega ma siiski aru ei saanud.
 
Jutt ilmus 1887. aastal Inglismaal ajakirjas Temple Bar anonüümselt. 1913. aastal võttis USA ajakiri Strand sealt selle loo ja avaldas ilmselt autorilt luba küsimata ja allikale viitamata, juurde kirjutas suvalise autorinime - Stephen Hall. Stephen Halli nime all valdati ka hilisemad kordustrükid, kuni 1980-ndatel tuvastati loo õige kirjutaja.
Teksti loeti inglise keeles

"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
 
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise.  Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
 
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
 
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Teksti loeti inglise keeles

Müstilise märulpõneviku peategelane on Arhur Conan Doyle ajal, mil ta veel tuntud kirjanik ei olnud. Sündmused toimuvad samal ajal Jack the Ripperi tempudega. Peamiselt arstina tegutsev Doyle saab abipalve võõralt naiselt, kelle poeg olevat kadunud. Doyle läheb naise suuniste järgi incognito ühele kogunemisele meediumi juurde, sest enda arust on vaja paljastada petisest selgeltnägijat. Sealt saavad alguse aga sündmused, mis moodustavad kokku üle 400 lk tapmist ja tagaajamist, väikeste pauside, dialoogide ja ühe lembehetkega.
 
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
 
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
 
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Eleanor Marie Ingram jõudis 34 eluaasta jooksul kirjutada 8 romaani, aga väga tuntuks ta vist ei saanud, sest Wikipedias temast tänase seisuga artiklit ei ole. Samas on ühe tema romaani põhjal film tehtud. Meid, ulme vanima ja hinnatuima alamžanri huvilisi, huvitab aga ainult üks tema raamat - "The Thing fom the Lake", mis ilmus vahetult enne tema surma.
 
Lühike romaan omab gootiliku kummitusloo tunnuseid, ent see oleks vist tugev lihtsustamine. Edukas helilooja Roger soetab suhteliselt eraldatud maakohta tühjalt seisnud maja, et suveti linnakärast eemal olla. Juba esimesel seal veedetud ööl hakkab juhtuma: ärgates pimeduses on keegi tema voodi juures. Ilmselt naine, sest sellest kohtumisest jääb talle pihku punakaspruun naisekihar. Öiseid kohtumisi tuleb veelgi, aga ei mees ega lugeja saa teada, kes või mis olevus Rogeri juures käib. See kummituslik naisolevus kehastab siiski headuse jõude - pealkirjas nimetatud järveolevus on kõrvalt asuvast veekogust akna taha ilmuv Miski (või See), kelle välist kuju ja tausta me samuti peaaegu romaani lõpuni teada ei saa. Roger armub eeterlikku naisolevusse, keda ta oma silmaga näinudki pole ja võitleb koos temakesega mentaalsel tasandil kurjusega, mis ähvardab teda tappa, kui ta otsekohe majast jalga ei lase. Kurjus ei näi aga mingit vaenu tundvat majas elavate teiste inimeste vastu - Rogeri täditütre ja tolle abikaasa vastu. Olevuse motiiviks näib olevat armukadedus. Paralleelselt püüab Roger aru saada, mis toimub, kas majaga on seotud legende vms.
 
Romaanis on kohati mõjusaid lõike ja põnevust, aga valdavalt ei suutnud lugu mind kaasa haarata. Üleloomuliku elemendiga põimub imelik armastussuhe, samuti on teemaks klassivahede tõttu sobimatud abielud. Loo lõpus püüab üks teadlane selgitada toimunut hoopis nägemustega, mille põhjustasid järvest eralduvad soogaasid, aga autori positsioon näib siiski olevat teine.
 
Romaani kohta on tunnustavaid sõnu öelnud H. P. Lovecraft oma krestomaatilises ülevaates "Supernatural Horror in Literature", aga seekord ma jään eriarvamusele. Samas - väga hull ka ei olnud.
Teksti loeti inglise keeles