Kasutajainfo

Micky Neilson

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Jack of Shadows

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1971; juuli - august
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (17)

"Varjumees" (võib vist nii tõlkida) on sihuke kummaline romaan Roger Zelaznylt. Õigem oleks öelda, et kummaliselt võib ta mõjuda neile, kes Zelaznyt rohkem lugenud. Ühelt poolt justkui "Damnation Alley" ja "The Amber Chronicles" crossover, teisalt täiesti omaette lugu. Romaan algab kohe nimikangelase surmaga... aga ta ärkab ellu ning tegutseb edasi. Nagu Zelaznyl kombeks moodustavad tegevuse sisu kangelase keerulised suhted ümbritsevate inimestega ja loomulikult kättemaksudraama. Varjumees on sell kes elab valguse ja varju (ehk päevamaailma ja ööilma) piiril. Teadupoolest ei käi maakera enam ringi - masin, mis teda ringi ajas on seisma jäänud. Osalt üsna staatiline romaan, aga samas siiski kergekaalulisem kui "This Immortal" ja "Lord of Light". Soovitakski neile, kes hindavad rohkem seda lihtsamat Zelaznyt, samas aga on romaan üsna hea sissejuhatus selle raske(pärase)ma Zelazny manu. Maailm on ka tohutult leidlik... noh, tõesti hea! Zhanrilt tüüpiline Zelazny, ehk science fantasy.
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Maakera seisab... kas ta on kogu aeg seisnud, või mingil hetkel seiskunud , kas Masin ajab maakera ringi või hoopis hoiab paigal, ma ei saanudki aru, aga selle seismise tõttu on maakera kaheks jaotatud, ühel pool päevamaailm teadusega, teisel pool pimeduse riik maagiaga. Varjumees on sihuke varganäost sell, kes suudab mõlemas maailmas funktsioneerida ja seda ka enda huvides ära kasutab. Tüüp iseenesest mingi sümpaatne kuju ei ole, aga selliseid vist Zelazny tegelaste galeriist naljalt ei leiagi. Seni loetud Zelazny sisukamatest romaanidest kõige kergestiloetavam ning meeldib ka koikse rohkem. Täiesti korralik fantasy, millele erilise hõngu annab vahepealne paarikümneleheline kõrvalepõik päevamaailma.
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla pole "varjumees jaak" autori parim teos (ei ole jah), aga üpris oluline muude teoste mõistmiseks. See Mehhaaniku-motiiv on ju kestnud Needuste Alleest kuni RZ viimaseks jäänud (?) Chronomasterini. Minu jaoks kunagi üsna oluline raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Minul jäi küll mulje, et see Masin just hoidis maakera kinni (ei lasknud ringi käia). Mitmes kohas tekstis tuleb ette, et selline maailm oli _loodud_. Tulemuseks on kaks eri maailma: valguse maailm koos oma tedusega jne, mis on kogu aeg pööratud Päikese(?) poole, ning pimeduse maailm koos oma maagiaga, millel on pidev öö. Raamat on Zelazny kohta kergelt loetav, siin on Zelazny lemmikteema - kahe vastndliku pooluse vaheline võitlus ja ühtsus (üks ei saa eksisteerida ilma teiseta) algusest saadik üsna selgelt paigas: valguse ja pimeduse maailmad on eraldatud (kuigi minimaalne vastasmõju eksisteerib). Kuid mulle ei tundu see raamat sugugi kergekaalulisem kui näiteks "Lord of Light". Peategelane Jack on ideaalsest positiivsest kangelasest väga kaugel, selles suhtes vast Zelazny üks "negatiivsemaid" peategelasi. Kuid tema tegude tulemused on suurejoonelised. Igal medalil on kaks külge (variatsioon valguse ja pimeduse võitluse teemal) ja "halvad" omadused on millekski ka head. Seetõttu Zelazny peategelased ei olegi nii "positiivsed". Ega "positiivne kangelane" poleks vist jõudnudki selle tulemuseni, kuhu Jack jõdis. Aga selline tulemus oli vist vajalik. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Kuuluks Valja-parteisse ja kinnitaks, et see Masin ikka maakera kinni hoidis. Oma kättemaksuga jõudis Jack niikaugele, et pidi maailma polaarsuse hävitama; valguse ja varju ühte segama ja taastama maailma tema mitmekesisuses.

Minu meelest pole tegu kuigi kergelt loetava raamatuga; samuti ka mitte lihtsakoelisega. Pole just esimeste seas, mille pärast Zelaznyt suureks peetakse ja nii süzheeliselt, temaatiliselt kui tunnetuslikult kordab suuresti Amberit. Kohati lausa täpselt samad stseenid. Üldiselt mõjub kõige zelazniliku kvintessentsina. Kindlasti meisterlik, ent jäi kummitama kahtlus, et kas mitte liiga palju Zelazny siin ikka peitu ei jätnud.

Valguse isand, Amberi algus ja Isle of Dead on Jackiga üsna sarnased romaanid, kuigi ületavad seda teatava soravuse poolest. Kvintessents küll aga esimesena Z loomingust ma seda kätte võtta ei soovitaks, kuskil vahepeal aga küll - kinnistab veelgi kirjanikule olulise tajumist. Mina hindan "neljaga".
Teksti loeti inglise keeles

Mis RZ-l väga, kadestus- ja imetlusväärselt hästi välja tulevad, on igasuguste jõuliste tüüpide kirjeldused, kuigi jah, nagu eelpool korduvalt tõdetud, leidub positiivseid nende hulgas harva ja klassikalist "head" tegelast vist mitte kunagi. Iseenesest ütleb teos juba esimestel lehtedel, millega saab tegu olla - mõneti küll tüütuseni korratud kättemaksudraamaga. Probleemi teise nurga alt vaadatuna tooksingi välja (minu arust) teose suurima puuduse - öeldud on kas liiga vähe või liiga palju. Kohati tundubki, et tegu ongi sellise lihtsakoelise retkega, et vaenlastele pasunasse anda - sellest aga päästab RZ parimate omaduste hulka kuuluv võime kogu asi järsult teise suunda pöörata. Jah, masin hoidis maailma paigal ja külma-kuuma eest kaitses "kilp" (shield). Ent see vast ei olegi nii tähtis, võrreldes (tegelikult täiesti ärateenitud) ebaõiglusest tulenevate kiiksude manifesteerimisega, kui korraga pikk-pikk malakas kätte satub. Et antud juhul, kuna me kõik oleme ju oma juurte tõttu normaalselt pöörleva maailma ðovinistid, on lõpptulemus talutav, ent kujutlegem korraks, et sama heade põhjendustega (st. vaid ülbest rumalusest ja oma väiklasest kättemaksuhimust aetuna) oleks keegi planeedi kinni pidanud, tappes suurema osa elanikest. Uhh, küll on hea, et päriselus jäävadki sellised väärakad tigeduses küüsi närima...

Samas aga see maailm, mille kohta kehtib eelöeldu - et kas liiga palju või liiga vähe. Ütleme, et peale nii umbes tosina RZ raamatu läbilugemist ei saa ma enam tõsise näoga kasutada tema puhul mõistet science - see ei ole otseselt halb ja - olgu siis Amberi lugude või `Lord of Light`i puhul - ei häiri see vähimatki, pigem annab juurde, kuid RZ EI OLE SF-kirjanik. Tohutud dekoratsioonid, millel vaid õhkõrn pseudoteaduslik kate - meile meeldivad fantaasialood paarist valitust, jumalast. Sest kuigi jumalad pidid "veel kusagil" olema, jääb vaid imestuses küsida, et mis asi see Varjujaak siis praktiliselt oli? Teose kõige õnnetumad leheküljed ongi vast need, kui ta mäed liikuma paneb, et oma vastastest üle sõita. Ei ole üldse põnev, kui seda nii pöörase overkilliga teha... Nii et kuigi teos on kindlasti "4" väärt üldisel taustal, jääb ta muude RZ teoste varju. Paarile tegelasele õnnestus elu sisse puhuda (Rosalie, Morningstar), aga... nagu eespoolgi öeldud - midagi jäi puudu.

Teksti loeti inglise keeles

Esimesi raamatuid mis sai inglise keeles ette võetud. Sellest tulenevalt ilmselt ka natuke kahvatum mulje. Kangelane isegi Zelazny kohta negatiivsevõitu. Muidugi eks tal need tegelased kõik kalduvad omaenda lahinguid eelkõige pidama ja hea kurja piiri mitte liiast teravdama. Jacki puhul muutub aga maailma vastu ette võetud erasõda kuidagi äärmuslikuks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles

Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline antagonismus. Põhimõtteliselt said nad veidi sõna lavastuse lõpus. Kogu see üle romaanide kestev tundmatu suhtes ärev ootus ja triloogia lõpplahendus jäid minu jaoks veidi kesiseks (ja lihtsaks?). Need vanemad suhteliinid, kuhu pidevalt hüpati ning millega prooviti vägisi otsad kiirelt kokku tõmmata, olid suures plaanis ok (transhumanism ikkagi), aga võtsid jutul hoogu maha. Kõik huvitav toimus kusagil mujal ja seda "mujal" asja anti meile ainult sõrmkübara jagu. Tundub, nagu oleks triloogia kolmada osa jaoks liiga palju liine harali jäänud ja lihtsalt ei jaksanud enam huvitavust ülal hoida. Bobid käisid pigem lihtsalt asju kõrvalt jälgimas või suhteid arendamas/lõpetamas. Tegelaste arengud oleks justkui seisma jäänud ja autor nõutult Bobide vahel pendeldama.
 
Kuid... kogu sari kokkuvõetuna on siiski lahe ja mulle mõjus värskendava lugemiskogemusena. Seega viimase osa hinne 3 -> 4 peale kui koondtulemus sarjale tervikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tavapärasest erineva kirjutusstiiliga harjumine läks üllatavalt kiiresti ja minu meelest oli vägev seikluslik Eesti alt-ajalooromaan. See Ehatähe lennuks valmistumine tuli natuke kiirelt ja ebausutavalt, et nad ilma katsetuseta kohe sobiva hiiglasliku pronksruuna valmis meisterdasid, kui Maal lendavad õhulaevad järjepanu alla sadasid. Neid oli nii Maavalla kui Leedu taibudel aega vähemalt katsetada (mida sai lugeda ka peatükkide alguses olevatest väljavõtetest). Elik kuni Entiteedi lahkumiseni oli Kolde mõisa teadushullus ja butafooria täitsa seeditav. Muus osas on näha, et antud romaani on väga palju sisse pressitud. Kõrgema seltskonna mängud jäid natuke lahtiseks, kuigi just too pool oli äärmiselt huvitav. Minu meelest tubli algus uuele sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Punktid, mis meeldisid romaani juures (6 tärni viiest):
1. lühike ja konkreetne (192 lk)
2. ajasrändamise tehnoloogia ehk läbi MRI skannerite teadvuse ränne (midagi värsket vahelduseks)
3. huvitav katastroof, mis maailma apokalüpsise tõi
4. huvitav peategelase valik (eakas proua)
5. Vennad - lahedad tehisintellektid
6. põhimõtteliselt viimaste lehekülgedega viidi viimased jooned kokku. Suurepärane!
Teksti loeti inglise keeles

Kui Mario Pulveri esimene debüüttekst "Simulatsioon", mis ilmus Algernonis, ei jätnud väga positiivset muljet, siis antud lugu on hoopis midagi muud. Siin on huvitav alternatiivajalugu, kus Eesti saab imperialistlike vaenujõududega lahingu järel hävitatud ning kohalikku piirkonda nimetatakse generaalselt Estoniaks. Tegevus toimub Jurjevis ehk endise Tartu linna aladel. Tegutsevad kaks arheoloogi, kes kiiritunud alalt robotite abil säilmeid välja kaevavad. Loo tugev külg ongi see maailma kirjeldus, mis võib tõesti kulunud apokalüpsise teema olla, aga no vähemalt Eesti ja Tartu. Tegelaste dialoog meenutab veidi ülevõlli nõukogudeaegset vene ulmekirjandust (mitte Strugatskeid). Selline positiivne ja naiivne. Võimalik, et see ongi autori taotlus. Epigeneetiline osa oli uljalt kirja pandud, kuigi jah... Pulveril kirjutamise soont on ja edasi saab ainult paremaks minna.
 
PS. Tegemist oli vist tõesti kõige ausama ulmelooga antud Loomingu numbris.
Teksti loeti eesti keeles

Uus Veskimehe lugu "Loomingus". Positiivne üllatus selles mõttes, et kui Veskimees tahab, suudab ta end tagasi hoida ja vältida pikantsete aktide kirjeldusi. Selles mõttes on "Vaikne deemon" teist masti lugu, kui see, mida autor võib-olla tavapäraselt avaldab.
 
Ülal on sisust räägitud. Olen eelneva kaasarvustajaga nõus, et kohati muutusid arvukad eluperioodide episoodid kronoloogiaks või siis autoripoolseks meelsuse kirjelduseks. Samas leidus huvitavaid kilde pea kõigis, mis küll polnud otseselt peategelase arenguga seotud. Pigem soov maailma kirjeldada. Lugu ise selline kurblik mõtisklus möödunud pikast eluteest. Surematu elu surelikus maailmas pole tõesti kergete killast.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi eksituse tõttu on ajakirjas "Looming" paberväljaandes autori nimi trükitud kodanikunimega, kuid internetis me selliseid eksimusi lubada ei saa :)
 
Orlau on kahetsusväärselt ulmeautor, kes avaldab liiga vähe. Me lugejatena januneme kirjanduslikult heal tasemel ning sisukate ulmetekstide järele, mida pole kunagi küll. Nii oli ka minul meeldiv kuulda, et Orlau uus tekst on taas ilmavalgust näinud. Ootused olid kõrgel ja ma ei pidanud pettuma.
 
Lugu ühest noorest naisterahvas nimega Astrid, kes avastab endas väe. Väe sõnadega teiste saatust muuta. Jutt on edasi antud lühiintervjuude, mõttekatkete ja monoloogidena läbi erinevate tegelaste. Üsna raske valik ühe tervikliku loo realiseerimiseks. Mind ajas kohe muigama alguses nähtud viide 'Estcon', aga tegemist pole kaugeltki naljandiga. Lugu on tõsine ja naisterahva sisemusse süübiv. Kui sa avastad endas sellise väe, kuidas see sind mõjutab? Kuidas näevad seda teised? Kui see jõud su üle võimust võtab, kes sa siis lõppeks oled? Mulle meeldis väljapeetud stoilisusega lahtikooruv noore inimese äng ja situatsioonid/konfliktid teistega. Sõnade väest võiks veel häid lugusid kirjutada. Lahterdaksin Orlau "Viimase sõna" Le Guini "Meremaa" maailma modernseks lisalooks. Aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

On mõneti üllatav leida Weinbergi sulest lugu putukatest (hard-entomofiction?). Tõenäoliselt sipelgatest. Kuigi teksti lugedes jääb kergelt häirima atropomorfne lähenemine tegelaste käitumisele ja igapäevaelule, on võimalik sellest tundest loo lühisusele vaatamata välja rabeleda. Sest missioon tundub olevat huvitav.
 
T'hekwan'habibi on päritolult töölisputukas, kellest saab ühel hetkel sõdurputukas. Peategelasel tuleb rinda pista klassiühiskonna pahupoolega, raskustega Suurel Katsumusel ja elada üle kontakt võõrastega. Hoogne ja mõnusalt kulgev kvestilugu.
 
Weinbergi loominguga kursis olevatele inimestele leiab loos ära märkimist klassikaline vandesõna 'saast', tegelastel on üsna keerulised nimed (ma pakun, et 'w' kasutamine nimes on samuti autorit iseloomustav väike kiiks) ja militaaria teemad. Arvestades ajakirja, kus antud teos esmakordselt ilmus, on mõistetav, et ulmeliste elementide kirjeldamisega ei mindud detailseks. Lugeja saab oma peas ise kokku panna pildi, kuidas kõik need väikesed vidinad, rihmad, soomused, navigatsioon putukate juures toimida said. Samas me ei tea ju üldse, kas tegevus toimus meile tuntud asupaigas - Maal - või hoopis mõnel kaugel planeedil, kus evolutsioon on hoopis teisiti kulgenud. Või on tegemist hoopis arenenud putukate ühiskonnaga tuleviku (või mineviku?) Maal. Kuid see kõik pole tähtis. Oluline on hoopis väikese hingekese olelus ja enesetõestus hiigelsuure parve koosluses. See oli kokkuvõtteks nauditav kulgemine. Kahjuks oli lõpp liialt kiirustades lahti või siis hoopis kinni kirjutatud. Selline nadimas mõttes mida-kuradit tunne jäi sisse. Võimalik, et süüdi oli tähtaeg või ajakirja mahupiirang. Eks aeg annab arutust.
Teksti loeti eesti keeles

Eks igal kirjanikul ole paremaid ja halvemaid hetki. Antud teos on mu meelest üks minu seniloetud Reynoldsi romaanidest nõrgemaid. Tüütud noored peategelased (hädaldavad), igav rahmeldamine ehk aardejaht Päikesesüsteemis, veniv lugu, elevantide teema... Tegemist triloogia avalooga, kus minu jaoks läks huvitavaks alles 50 viimase lehekülje peal. Võimalik, et sealt oleks võinud lugu alatagi. Maailm oli tavapäraselt ägedate ideedega üles ehitatud, artilectid(!) ja muud tehnovidinad, sekka veel nipet-näpet (kuritegevuse väljajuurimine TI kontrolliga). Võib arvata, et sarja järgmistes osades läheb asi veidi paremaks, kuid algus on nõrk. Soovitaks pigem Reynoldsi teisi sarju või üksikteoseid. Need on palju tugevamad.
Teksti loeti inglise keeles

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle klappis Bobiverse'i sarja teine osa suurepäraselt. Lugu muutus esimese osa esialgse muretu naiivsuse ja optimismiga võrreldes hoopis murelikumaks ja ka realistlikumaks. Jumala mängimine pole nii kerge ülesanne ühti. Lisaks näeme suurema ja ohtlikuma vaenlase palet. Bobi ja tema kloonide järjest isiklikumaks minevad suhted inimeste ja teiste mõistuslike olenditega võimaldavad tegelastesse paremini sisse elada. Kui triloogia esimene episood oli selline poisilik lõbutsemine, siis nüüd toimub nö täiskasvanuks saamine. Lisaks on huvitav lugeda erineval arengutasemel olevate tsivilisatsioonide kulgemist, kui kosmilised jõud neid aina "tülitamas" käivad. Sarja idee ja ülesehitus paistab olevat lihtsa skeemi põhjal kokku pandud, kuid mulle tundub, et autoril on kogu lugu enne kirjutamist detailideni fikseeritud. Ühe soojaga realiseeritud, mida näib toetavat ka triloogia ilmumine kahe aasta sees. Pole midagi öelda - tugev teine osa ja huvi on laes.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa oli minu jaoks üllatuslikult tüki maad parem kui esimene. Kõigepealt oli käesolev tsuti tõsisem, vähem naiivne ja samas konkreetsem. Oli huvitav lugeda peategelastest tüdrukute hakkama saamist kurikuulsa ning hälbelise kosmosepiraadi Bosa Sennen'i jälgedes. Kui kogu tuntud universum su laeva ja meeskonda jahib, on raske mõistust selge hoida. Õed Nessid näitavad oma iseloomu ja ka nõrkusi just sellisel viisil, mis muudab tulest ja veest läbi käinud peategelased usutavaks. Kuigi esimeses osas oli kirjeldatud rõlgemaid (reynoldsilikke TM) stseene, meeldis mulle teise osa süngemas toonis õhustik rohkem. Lisaks toob autor selles osas rohkem tausta välja (müstilised rahad quoinid, pankuritest tulnukad Crawlies, teooriad tsivilisatsioonide hävimistest ja teketest) jättes samas kõik veel lahtiseks ning mõistatuslikuks. Lõpuks jõuame huvitava kraamini! Erinevalt esimesest osast lõppes teine minu jaoks küll selliselt, et krt, tahaks kohe edasi panna. Kuna sattusin lugema paralleelselt Reynoldsi teist YA sarja "Poseidon's Children", siis Shadow Captain on mu meelest palju huvitavam ja haaravam. Siin on küll veidi vähem hulle tehnoloogiate kirjeldusi ja vidinaid, kuid antud romaan püsib palju paremini püsti. Olen kolmanda osa suhtes lootusrikas.
Teksti loeti inglise keeles

Pagana segane kraam! Aga viimane veerand sain enam-vähem (vist!) pihta, mis värk käib. Enne viimast osa püüan vahelduseks lihtsama kirjandusega pead puhata.
Teksti loeti inglise keeles

Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaroboti lühiromaanide sarja viimane osa. Ei tahagi pikalt jahuda. Kogu varasemalt üles ehitatud lugu jõudis kenasti lõpp-punkti, mis pakkus rahuldust. Iga osaga läksid probleemid suuremaks ja vastased tigedamaks, aga mitte üle võlli. Kõik neli osa olid paraja pikkusega ja kaasahaaravad. Autor lubas järgmiseks pikka romaani, millele antakse viimases peatükis juba soliidseid vihjeid.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wellsi lühiromaanide tetraloogia jätkub endise hooga või isegi hoogsamalt kui kahes varasemas peatükis. Peategelasest julgestus- või mõrvarobot uurib omal käel GrayCris nimelise korporatsioon hämaraid tegusid. Antud peatükk selles loos keskendub järjekordsele missioonile (reis transpordialusega uue Milu nimelise kosmosejaama juurde, missioon ise ja laevaga edasi), kus sellel korral turvakonsultant Rin identiteeti kasutav mõrvarobot uue kamba inimesi leiab, keda on tarvis läbi ohtude tarida. Kohati sõna otseses mõttes. Muu hulgas avastab ta uusi juhtlõngu suuremast pildist GrayCrisi tegevuse kohta.
 
Nagu alguses sai öeldud, on siinne lugu palju hoogsam kui kaks varasemat, sest julgestusrobotil on tegelikult tuli takus, kuna tema jäärapäine oma nina toppimine sinna, kuhu ei peaks, ei paista kõigile meeldivat. Leidub õõvastavat tundmatust, pinget ja tõsiseid lahingustseene, mis ei lase lugejal pikalt asjade üle juurdlema jääda. Wells on neis tasemel ning robotilahinguid hindavad huvilised pettuma ei pea. Mind hämmastab endiselt, kuidas muidu fantasy rindel tegutsev autor on suutnud nii tihkelt täis küberit ulmesaaga kirja panna. Vahel tundub, et selle pideva häkkimise, andmevoogude ja skaneerimise keskel muud ei toimugi. Tegelikult muidugi toimub küll, sest robotil lastakse pidevalt hinnata olukordi, teda ümbritsevat mõttetust/mõttekust ja sel korral isegi tehisintellekti inimnäolisust peegelpildis, kuna tal on au kohtuda infantiilse inimkujulise androidiga, kellel nimeks Miki(!).
 
Vaesele julgestusrobotile ei anta enam eriliselt mahti oma lemmikseriaale vaadata, mis - nagu me hästi teame - on tema ainsaks meelistegevuseks. Mõnus oli näha roboti maitse arengut. Wells saab läbi peategelase väljamõeldud ulmesarju kasutates lahedalt ulmetroope mõnitada. Huvitav on jälgida, kuidas robot aegamisi järjest inimeselikumaks muutub. Kuigi seda paljuski vastu tahtmist ja tihti häda korral veidraid tehnilisi lahendusi kasutades. Aga kõige taustal sisekirjeldab robot ka ise hämmastust endas tekkinud inimlike tunnete osas ning adub, et tema tehislik närvivõrgustik on muutumas. Endiselt pole kadunud roboti eluterve sarkasm ja üleolevus veidralt käituvate inimeste osas, kuid järjest enam hakkab teda üks asi häirima. Kas see erinevus nii suur ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Sain minagi Scalzi uue romaanisarja teise osaga mäele. Indrek on ülal piisava ülevaate andnud, mistap polegi suurt lisada siia. Intriigidele keskenduti selle osas tõesti proportsionaalselt rohkem ja mina ootasin lugedes pigem seda kosmosemissiooni liini jätkumist, kuna sealt tuli maailma kohta uut ja põnevat infot. Tõesti oli veidi tunne, et suht tühine kodade omavaheline kraaklemine tsivilisatsiooni ohustavate sündmuste lävel meenutab väga Martini  “Jää ja tule laulu” saagat. Mitte küll sättungi, sünguse või naturaalsuse poolest, vaid see väiklane vaiba alt tõmbamine. Scalzi romaanis on tegemist pigem kõrgtaseme mänguga, kus lihtsa inimese juurde pole autoril mahti laskuda. Kuid Scalzi oskab nii ladnalt kirjutada, et väga igav ning tüütu see malendite paigaltammumine (ja laualt kõrvaldamine) pole ja me ei pea selleks telliseriiulit läbima, vaid kõigest 336 ladusalt mööduvat lehekülge. Saab näha, kuidas see jant triloogia viimases osas lõppeb.
 
Teksti loeti inglise keeles

Nagu öeldud teiste arvustajate poolt, on Ted Chiang ulmekirjanik, kes kirjutab vähe, aga kui ta seda teeb, siis hästi. Antud jutukogumikku on pandud 1990-2001 vahemikus ilmunud jutud ja lühiromaanid. Mitmed neist on pärjatud uhkete auhindadega (Hugo, Nebula, Locus jt) ja seega võis oodata soliidset lugemiselamust. Nii ka oli. Chiang valdab hästi teaduslikku poolt või selle usutavat esitamist, mis annab tunnistust korralikust eeltööst. Mõned lood on ilukirjanduslikus mõttes puisemad ja see raskendab lugemist. Kui sa pead iga paari lõigu järel mõttepause tegema, ei ole see just hea märk. Teised lood samas on jälle ladusamad ning hoolimata abstraktsest või sügavalt matemaatilisest lähenemisest, tegeleb Chiang kõigis lugudes otseselt inimesega - nii filosoofiliselt laiemas plaanis kui ka sisemusega. Kuigi lugude keskmine viite välja ei anna, ei asu teravik sellest liiga kaugel. Kogumik tervikuna on väga tugev ja mõnus lugemisvara tõsisele SF huvilisele. 5!
 
Lugudest: Enim meeldisid Tower of Babylon (1990) ja Understand (1991). Neile annaks valimatult 5-ed ära. Esimene neist räägib inimestest, kes üritavad ehitada hiiglaslikku torni Jumala templini taevas. Väga leidlikud kirjeldused torniehitajate igapäevast ja lõpuks seiklus üleval, kui peategelane kaaslastega sihtmärgini... no lõpp on huvitav ja painutav. Understand jutustab loo mehest, kelle aju on õnnetuse läbi kannatada saanud ja keda ravitakse uue eksperimentaalse ravimiga, mis närvisüsteemi taastab. Muidugi omapäraste kõrvalnähtudega ehk siis lilled-algernonilik lugu. Mulle tundus see nii jahmatavalt hea, et oleksin lugedes vaimustusest põlvili langenud, kui poleks parajasti voodis lebanud. Nii meeldivalt üllatuslikult ja loogiliselt lahendatud ülekavaldamine!
 
Teisele "kohale" jäävad kuulus Story of Your Life (1998), Seventy-two Letters (2000) ja Hell Is the Absensce of God (2001). Esimene neist kolmest on populaarseks filmiks vändatud ("Arrival"), mis on pigem loo ainetel, kui seda truult järgiv. Maale ilmuvad seitsmejalgsed olendid, kellega suhtlemise korraldamiseks kutsutakse kohale peategelasest keeleteadlane. Mõnusalt rahulik lugu, kus arutatakse suure pildi taustal keelelisi nüansse. "72 tähte" keskendub üle-eelmise sajandi Inglismaale, kus teadlased püüavad nimeteadust arendada. Nimed omavad teadupärast jõudu/võimu, mis panevad elutu mateeria tegutsema (golemid jm riistapuud). Mõnus auruta aurupunk. Kolmas lugu räägib olukorrast, kui inglid külastavad maad, mis põhjustab osadele inimestele tervenemist/pääsemist ja samas külvab teistele häda/surma. Lisaks saavad lahkunud hinged elus sugulasi külastada ja inimesed ka põrgusse kiigata. Peategelane on kaotanud just ühe sellise juhtumi pärast naise, kes võib olla taevasse tõusnud. Kuidas sellises olukorras "armastada" Jumalat, kes on su kallima ära viinud, sest ainult täielikult Kõigevägevamat ülistades ja uskudes saab oma naise juurde jõuda. Tulnukate loos puudus ehk tõsisem intriig - rohkem mõtisklus - ka peategelase sisemuses. Teised kaks olid lihtsalt liiga pikad. Arutlused kippusid venima, kui sama asja oleks saanud ka lühemalt kätte. Siiski 4-5 vahel lood.
 
Ja kolmandaks Division by Zero (1991), Liking What You See: A Documentary (2002) ja laastuna varemalt teadusajakirjas avaldatud The Evolution of Human Science (2000). Need polnud päris minu teetassi sobituvad. Liiga puised või jätsid rohkem või vähem ükskõikseks. Hinded 3-4 vahel.
Teksti loeti inglise keeles

Tulevase filmi ootuses ja kirjastuse ülisoodsa pakkumise (1€!) tõttu sai sarja avalugu ette võetud. Mõnus ja kiire seikluslugu elik tubli noortekas. Vast rohkem kui 20 aastat nooremana annaksin kõhklusteta viie. Praegu lugedes tundub, et kuidagi liiga äkiliselt hüpati ühest madinast teise, eriti romaani teises pooles. Esimene pool mulle just meeldis, et jõudis süveneda. Maailm ise äärmiselt lahe ja leidlik, mis sest et ideid siit ja sealt laenatud. Minu meelest autoripoolse kummardusega.
 
Lisamärkusena tajun teoseid lugedes või filme/sarju vaadates tihtipeale end kurvastusega nentimast, et antagonisti(de) vägevad plaanid reeglina ebaõnnestuvad. Mul on alati kahju seda lugeda/näha, sest tundub, et just pärast pahalas(t)e edu võiks kogu lugu võtta intrigeervia suuna. Noh, antud juhul on järjed olemas, seega midagi seal kindlasti juhtub.
Teksti loeti eesti keeles