Loo keskseteks tegelasteks on kaksikud Roger ja Dodger (nime pani neile keegi keda ühe tegelase sõnutsi ei tohiks mingil juhul laste nimetamise ligi lasta). Nad ei ole õigupoolest päriselt inimesed, kuigi nad ise ei ole sellest teadlikud. Lugeja eest seda fakti aga ei varjata. Kohe alguses viiakse meid ühe ülimalt kurja geeniuse-alkeemiku salajasse laborisse, kellel on maailma enesele allutamise jaoks vaja tekitada just sellised erilised kaksikud, kohe pärast sündimist nad üksteisest lahutada, saata erinevatesse kasuperedesse ja siis oodata et juhtuks õige asi.
Mööduvad mõned aastad ja ühel hetkel hakkab koolipoiss Rogeri peas millegipärast rääkima keegi tüdruk. Roger ei suuda esialgu võtta seisukohta kas tegu on tavalise nähtamatu sõbraga kes ju lastel ikka olemas on, või siis algava vaimuhaigusega. Aga igatahes on tundmatust tüdrukust tublisti abi matemaatika koduste ülesannete lahendamisel. Ja nii alustavadki kaksikud teekonda enesele teadmata eesmärgi poole...
Kui selgub et asjasse on segatud alkeemikud siis esimese hooga tekib minul lugejana kerge tõrge - niisuguste tegelastega teost ei saa ju ometi tõsiselt võtta? Tegelikult see antud juhul siiski väga ei häiri. Need alkeemikud on küll sellised üsnagi trafaretsed, aga toreda nüansi lisab näiteks see et nende hulka kuulub mitte ainult üks väljamõeldud lastekirjanik, vaid McGuire on siia tõmmanud ka ühe reaalse lastekirjaniku.
Igatahes, see loo algus kõlab nagu üks tüüplilise "noorteka" algus, aga see on siis vast sihtgrupi vanemasse otsa suunatud. Lugu on välja venitatud paarikümne aasta peale (arvestamata sisse ehitatud ajasilmuseid). Tegelased saavad loo käigus täiskasvanuks, nii et selleks hetkeks kui nad lõpuks maailma ära päästavad (vabandust, spoiler) ei ole tegu enam koolinoortega. Vägivalla osas samuti eriti noorsoosõbralikku reitingut taga ei aeta. Verd hakkab purskama juba esimeses lauses, aga päris nii graafiline nagu mõnes George R.R. Martini teoses see verelaskmine siiski ei ole. Seksi, jah, võib leida pigem ridade vahelt.
Jutuvestjana on autor minu meelest hästi hakkama saanud. Olgugi et suures plaanis avatakse lugejale kohe alguses kõik kaardid, on siiski lugedes kogu aeg selline tunne et "tahaks teada mis edasi saab". Ka üksiku lõigu ja lause tasandil leiab sageli põhjust rõõmustamiseks - tegu ei ole mingi tuima "ja siis torkas tegelane A tegelast B noaga" tüüpi reportaažiga vaid pigem ikka sõnakunsti kategooriasse kuuluva tekstiga.
Ja veel üks vahva nüanss. Peatükkide algusesse on paigutatud kuni lehekülje pikkused tsitaadid ühest väljamõeldud lasteraamatust, mis loo fiktsiooni kohaselt on tegelikult üks võimas alkeemia alustekst. Kuuldavasti on Seanan McGuire nüüd nõuks võtnud see väljamõeldud lasteraamat ka päriselt valmis kirjutada :)
Targad inimesed kes annavad välja Locuse auhindu andsid 2020. aastal parima fantasy-romaani auhinna just sellele. Ma ei näe eriti põhjust vastu vaielda.
Mööduvad mõned aastad ja ühel hetkel hakkab koolipoiss Rogeri peas millegipärast rääkima keegi tüdruk. Roger ei suuda esialgu võtta seisukohta kas tegu on tavalise nähtamatu sõbraga kes ju lastel ikka olemas on, või siis algava vaimuhaigusega. Aga igatahes on tundmatust tüdrukust tublisti abi matemaatika koduste ülesannete lahendamisel. Ja nii alustavadki kaksikud teekonda enesele teadmata eesmärgi poole...
Kui selgub et asjasse on segatud alkeemikud siis esimese hooga tekib minul lugejana kerge tõrge - niisuguste tegelastega teost ei saa ju ometi tõsiselt võtta? Tegelikult see antud juhul siiski väga ei häiri. Need alkeemikud on küll sellised üsnagi trafaretsed, aga toreda nüansi lisab näiteks see et nende hulka kuulub mitte ainult üks väljamõeldud lastekirjanik, vaid McGuire on siia tõmmanud ka ühe reaalse lastekirjaniku.
Igatahes, see loo algus kõlab nagu üks tüüplilise "noorteka" algus, aga see on siis vast sihtgrupi vanemasse otsa suunatud. Lugu on välja venitatud paarikümne aasta peale (arvestamata sisse ehitatud ajasilmuseid). Tegelased saavad loo käigus täiskasvanuks, nii et selleks hetkeks kui nad lõpuks maailma ära päästavad (vabandust, spoiler) ei ole tegu enam koolinoortega. Vägivalla osas samuti eriti noorsoosõbralikku reitingut taga ei aeta. Verd hakkab purskama juba esimeses lauses, aga päris nii graafiline nagu mõnes George R.R. Martini teoses see verelaskmine siiski ei ole. Seksi, jah, võib leida pigem ridade vahelt.
Jutuvestjana on autor minu meelest hästi hakkama saanud. Olgugi et suures plaanis avatakse lugejale kohe alguses kõik kaardid, on siiski lugedes kogu aeg selline tunne et "tahaks teada mis edasi saab". Ka üksiku lõigu ja lause tasandil leiab sageli põhjust rõõmustamiseks - tegu ei ole mingi tuima "ja siis torkas tegelane A tegelast B noaga" tüüpi reportaažiga vaid pigem ikka sõnakunsti kategooriasse kuuluva tekstiga.
Ja veel üks vahva nüanss. Peatükkide algusesse on paigutatud kuni lehekülje pikkused tsitaadid ühest väljamõeldud lasteraamatust, mis loo fiktsiooni kohaselt on tegelikult üks võimas alkeemia alustekst. Kuuldavasti on Seanan McGuire nüüd nõuks võtnud see väljamõeldud lasteraamat ka päriselt valmis kirjutada :)
Targad inimesed kes annavad välja Locuse auhindu andsid 2020. aastal parima fantasy-romaani auhinna just sellele. Ma ei näe eriti põhjust vastu vaielda.