Kasutajainfo

Miikael Jekimov

1991–

  • Eesti

Teosed

· Miikael Jekimov ·

Ortoni isevärki avantüür

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.714
Arvustused (7)

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Konkursi võidulugu ja ühtlasi kogumiku nimilugu on aurupungilik lugu… ühest isevärki avantüürist, kus suvalise sadamalinna asemel on asukohaks tsepeliine täis taevalaotusega sadamalinn ning peategelase teed ristuvad kurikaelaga, keda saadab suure ja tugeva jõmmi asemel suur ja tugev mehaaniline… asi. See on üks kahest kogumiku loost, mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata. Venis ja venis ja jäigi venima. Võta taustalt aurupungi elemendid ära ja lugu jääb täpselt samaks. Pane tegelased Tallinna Kalamajja seiklema ja lugu jääb täpselt samaks. Ja see lugu oli lihtsalt üliigav. Minu ootused Jekimovi suhtes olid suured – tema möödunud aastane “Muld ei hoia” oleks minu arvates pidanud vähemalt Stalkeri saama. Kus olid Ortoni loos need pinevus, põnevus ja sulava meena kulgev lauseehitus? Polnudki teist…
 
Samas – kui ma olen paari aurupungi fänni käest küsinud, et mida nad selles loos näevad, siis on vastuseks olnud – õhustik, maailmakirjeldus, puhas stilistika. Seega võib-olla on asi siiski hoopis minus ja minus puudub aurupungi soolikas? Võib-olla saakski üliägeda ulmeloo, kui näiteks Tartu muuta mingiks vasktorudega ülevalatud viktoriaanlikuks linnaks, kus kõik mehed käivad kõvakübaratega ja kannavad selliseid nimesid nagu Thaddeus, Bartholomew ja Archie Hogbin. Ja siis kirjeldada mingit suvalist õhtupoolikut mõnes kohalikus pubis, soovitavalt teisel korrusel.
Teksti loeti eesti keeles
4.2020

 

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles