Kasutajainfo

Miikael Jekimov

1991–

  • Eesti

Teosed

· Miikael Jekimov ·

Ortoni isevärki avantüür

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.714
Arvustused (7)

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Konkursi võidulugu ja ühtlasi kogumiku nimilugu on aurupungilik lugu… ühest isevärki avantüürist, kus suvalise sadamalinna asemel on asukohaks tsepeliine täis taevalaotusega sadamalinn ning peategelase teed ristuvad kurikaelaga, keda saadab suure ja tugeva jõmmi asemel suur ja tugev mehaaniline… asi. See on üks kahest kogumiku loost, mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata. Venis ja venis ja jäigi venima. Võta taustalt aurupungi elemendid ära ja lugu jääb täpselt samaks. Pane tegelased Tallinna Kalamajja seiklema ja lugu jääb täpselt samaks. Ja see lugu oli lihtsalt üliigav. Minu ootused Jekimovi suhtes olid suured – tema möödunud aastane “Muld ei hoia” oleks minu arvates pidanud vähemalt Stalkeri saama. Kus olid Ortoni loos need pinevus, põnevus ja sulava meena kulgev lauseehitus? Polnudki teist…
 
Samas – kui ma olen paari aurupungi fänni käest küsinud, et mida nad selles loos näevad, siis on vastuseks olnud – õhustik, maailmakirjeldus, puhas stilistika. Seega võib-olla on asi siiski hoopis minus ja minus puudub aurupungi soolikas? Võib-olla saakski üliägeda ulmeloo, kui näiteks Tartu muuta mingiks vasktorudega ülevalatud viktoriaanlikuks linnaks, kus kõik mehed käivad kõvakübaratega ja kannavad selliseid nimesid nagu Thaddeus, Bartholomew ja Archie Hogbin. Ja siis kirjeldada mingit suvalist õhtupoolikut mõnes kohalikus pubis, soovitavalt teisel korrusel.
Teksti loeti eesti keeles
4.2020

 

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles