(jutt aastast 2019)
Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
Ma ütlen ausalt, et lugu lugedes tundsin ennast taas nagu poisike, kes loeb põnevaid jutte indiaanlastest või kaugetest džungliseiklustest, unustades ennast tundideks ja päevadeks võõrastesse maailmadesse. Ja olgugi, et esmapilgul läksid kõikide tegelaste nimed sassi ning lisaks sellele oli osadel tegelastel veel mitu nime, kusjuures erinevad tegelased kõnetasid teisi tegelasi erinevate nimedega, vastavalt auastmele või familiaarsusele, kulges lugu siiski üsna ladusalt ja korraliku rütmiga.
Mulle tundus, et kõik oli tasakaalus: maailma tutvustamine, tegevustiku hargnemine läbi erinevate tegelaste pilgu, tilk tilga haaval informatsiooni edastamine – see kõik oli nauditav lugeda. Tõsi, loo lõpp läks paaris lõigus ehk natuke liiga tundlevaks ja näha oli, et kirjanik kordas seal iseennast, ent laiemas pildis oli see kahtlemata antud kogumiku parim lugemiselamus.
Mõelda vaid – tajulaevad, mis on elusolendid, inimeste poolt sünnitatud tajuga tehismasinad; esivanemate mälupangad, mis projitseerivad salvestatud vaimolendeid ning lasevad neil suhelda elavaga; ajarännakud väljaspool aega ja ruumi, ajaparadokside lahendamine täiesti geniaalsel viisil.
Sa ei muuda midagi. Selles on kogu asja ilu. Paradokse ei ole. Ära karda, et tapad iseenda või teed halba oma emale. See pole võimalik.
... Ta oli seal, kuid mitte seal.
... Ta sai asju mõjutada, muutused ei jäänud lihtsalt püsima. Justnagu oleks universum vedru – ükskõik millise jõuga sa seda ka ei sikutanud, pöördus see alati tasakaaluasendisse tagasi (lk. 49)
Igal loo tegelasel on mängida oma roll – neil kõigil on konstrueeritud tegevustiku raames reaalne eesmärk, mida täita. Meil on insener, keda kannustab soov näha 30 aastat tagasi salapäraselt kadunud ema, meil on keisrinna, kelle riik on kohe-kohe sõtta astumas, meil on keisrinna tütar, kelle kogu elu on olnud vanema õe varjus elamine, meil on väejuht, kes on sattunud keisrinna soosingusse ning peab lahendama suurmeistri kadumise saladuse ning meil on tajulaev, kes üle kõige maailmas sooviks võita oma ema, keisrinna noorima tütre tähelepanu. Ja nende kõigi teed ühinevad, nende kõikide tegevusest sõltub see, kuhu lugu lõppeks viib. Lisaks veel terve hunnik statiste ja kõrvaltegelasi, kelle olemus ja vahel pelk viide mingile tegevusele („Kaks surnud imperaatorit luusisid toas ringi, põrnitsedes segamini voodit ja pooleldi avatud kummutisahtleid, nagu oleks tegemist isikliku solvanguga” lk. 40) annab jutule sügavust ja dünaamikat.