Miikael Jekimov

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.