Kasutajainfo

Miikael Jekimov

1991-

  • Eesti

Teosed

· Miikael Jekimov ·

Muld ei hoia

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-muld-ei-hoia

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 85 (oktoober 2018)
Hinne
Hindajaid
2
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (2)

Selle loo võib oma olemuselt ja kirjelduslaadilt vabalt paigutada kuhugi Kitzbergi Libahundi ning Tammsaare Tõe ja õiguse vahele. Olles küll vaid lühike jutustus, on temas emotsiooni ja hingetoitu vaat, et rohkemgi, kui kahes tuntud suurteoses.
 
Suured sõnad küll aga vahetult pärast loo lugemist just säärane tunne sees on. Libahundi ja Vargamäe hõnguline pilguheit aega, kus elu ja surm olid tihedalt omavahel seotud. Suudab luua pilti, kisub välja emotsioonid ja samas on selline ootusärevust loov õõvaõhkkond.
 
Meie esivanemate igapäevaelu oli üks paras jama küll, kui unustasid ära kombestiku ja taiad. Hingedeaja alustuseks ongi paslik kirjutada/lugeda sääraseid lugusid, mis näitavad episoode meie vaarvanemate toimetustest, nende toimetulekut leinaga, teispoolsusega. Hingedeaeg ongi see aeg, mil lahkunute hinged kipuvad kodukäijaiks tulema ja jumal/taara/taevas hoidku selle eest, et sul ununeks neile pruukosti pakkuda või neilt miskit enesele nõutada. Siis juhtub just see, mis toimus jutustuses "Muld ei hoia".
 
Nokiks kah lõpetuseks - jutu tegelastel kipuvad igasugused asjad pidevalt suus ära lõppema. "Hingetõmme suri naise huulil", "Nuri suust lahkus jõuetu niutsatus", "Hääl suust ei lahkunud", "Vaikne pomin katkes Pärdi huulil"
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles