Kasutajainfo

Miikael Jekimov

1991-

  • Eesti

Teosed

· Joe Haldeman ·

The Hemingway Hoax

(lühiromaan aastast 1990)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1990; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hemingway võltsing»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 3/2015)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)

Lühiromaan "Hemingway võltsing" kuulub Haldemani teoste paremikku (sai nii Hugo kui ka Nebula auhinnad). Haldeman kasutab teoses autobiograafilisi motiive, on ta ju uurinud Hemingway elu ja teoseid kakskümmend viis aastat. Ta on nagu peakangelane Baird`ki keskealine Bostoni kirjandusprofessor, kellele meeldivad rongid ja täitesulepead. Bairdi kombel armastab ta puhkusi veeta Key Westis. Baird ja Haldeman said ühtemoodi Vietnamis haavata. Loo idee on selles, et kohvritäis Hemingway jutte ja esikromaan läksid 1922 detsembris rongis kaduma ning eideetilise mäluga kirjandusprofessor John Baird otsustab need lood ise kirjutada. Mäletab ta ju iga Hemingway lauset ja sõna. Romaani muudab ulmeks asjaolu, et on olemas ääretu mitmekesine paralleelmaailmade võrk – multiversum. Selgub, et Hemingway on väga oluline kirjanik (nagu ka Heinlein) ja tema teoste edukas võltsimine muudaks tulevikku. Mingi olend, kes liigub nii ajas kui ruumis, püüab Bairdi takistada. Kuna peategelane ei võta nõu kuulda, ta tapetakse. Üldjuhul kaovad ühe tapmisel kõik paralleelisikud vastavatest maailmadest. Kuid mitte Baird! Ta teadvus siirdub kõrvalmaailma Baird`isse. Meest tapetakse mitu korda. Kuid romaan ei ole siiski Bairdide tapmise lugu. Mõne aja pärast võtavad sündmused teise suuna. Tegelikult vaatleb autor heal kirjanduslikul tasemel peakangelas(t)e moraalseid valikuid. Kokkuvõtteks: ulmena ei ole "Hemingway võltsing" mingi teedrajav teos, kuid on osaks langenud auhinnad ja kiituse auga ära teeninud. Hästi kirjutatud! Muidugi 5.
Teksti loeti inglise keeles

Oletagem, et see, mille OR just välja andis, on lühiromaan (paistab olevat ka sama nimega romaan, kui see pole lihtsalt viga... mahu järgi on lühiromaan).
Hirmsasti meeldis lugu osaliselt ka sellepärast, et kunagi tundus Hemingway vaata et parima kirjanikuna (hilisemas elus on tekkinud teised lemmikud ja Hemingway suhtes tekkinud teatud kahtlused). Sisust ei tahaks rohkem rääkida kui eelarvustaja, sest sellegagi öeldakse vast liiga palju ära, seda enam et minu jaoks jäi lugu natuke lahtiseks -- et tore, et nii juhtus ja tehti, aga mis siis? Peategelaste valikute jmt-ga on asi korras, irisen pisut teatud lõpetamatuse üle (mis muidugi mõne teise silmis võib olla voorus). Igatahes lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ma pole niipalju kui mäletan ühtegi Hemingway romaani-juttu lugenud oli enamus raamatust põnev ja hästi kirjutatud. Tegelased olid mitmekülgsed, sündmustik ise muutus aina tempokamaks ja kõik need muud kiidusõnad. Aga lõpp jättis hinge kerge rahulolematuse. Mul on tunne, et seda teksti oleks saanud palju paremini ja vähem häguselt kokku tõmmata. Ehk kui suurem osa raamatust olin enam kui kindel, et hindeks tuleb viis, siis peale lõpplahendust korrigeerisin arvamust ühe punkti võrra. Mis seal ikka, tekstis leidunud katkete järgi saaks Hemingway veelgi vähem punkte (Aga võibolla oli Joe Haldeman lihtsalt vilets Hemingway jäljendaja?). Ilmselt ei saa minust kunagi Hemingway fänni aga Haldemani austajaks võin muutuda küll. Ehk tõlgitakse teda veel edaspidigi.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud määral meenutas "Hemingway võltsing" mulle Kingi loomingut, eriti "Tumeda torni" tsüklit-peategelase tihe seos kirjandusega (kui Kingil on peategelaseks tihti kirjanik, siis Haldemanil kirjandusteadlane) ning paralleelmaailmade eristumine meie maailmast automarkide ja muude kohati märkamatute pisiasjade põhjal. Mis puutub Hemingwaysse, siis tema loomingust olen kunagi lugenud üht lühijuttu, mille pealkirja ei mäleta.

Üldiselt pole sellised kirjandusklassikale vihjavad metakirjanduslikud ulmetekstid vist väga minu "tassike teed", võrreldes näiteks Jasper Fforde`i "Eyre`i juhtumiga" meeldis käesolev lühiromaan mulle rohkem, ent mitte väga palju. Lõpupoole hakkas "Hemingway võltsing" nagu juba huvitavaks minema, ent siis tuli eelmise arvustaja mainitud segasevõitu lõpp ja tõmbas hinde lõppkokkuvõttes ühe palli võrra alla.

"3+".

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles