Kasutajainfo

T. K. Jürgens

1970-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Meie külas nähti imet

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

Loo ilmselgeks eeskujuks on Ülle Lätte jutt "Udriku küla naised". Väljasurev küla kuskil Eesti maapiirkonnas, mille elanikeks on lisaks leseseisuses vanamuttidele veel mõned joodikud ja üks tõsiusklik noor tüdruk. Ja üleloomulik õudus ja splätter.
Hästi teostatud ja kohati päris naljakas lugu. Toimetamise koha pealt torkas küll silma, et Murka-nimelist koera oli vahepeal ekslikult Mukiks nimetatud...
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on tugev, vähemalt neljavääriline. Esitus on humoorikas, isegi anekdootlik. Karakterid algul stereotüüpsed, hiljem keeratakse vinti peale, nii et lugege parem ise. Meeldib et tegevus toimub Eesti maapiirkonnas, üsna usutavad kirjeldused, enamasti.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on tunne, et kui võtta selle loo kõrvale kuue aasta tagusel ulmejutuvõistlusel viiendaks jäänud Ülle Lätte pala ja hakata neid kahte juttu lõik-lõigult paralleelselt lugema, siis oleks tekstide sarnasus stiililt, tegelaste koosseisult, miljöölt ja loo dünaamikas veel näkkukarjuvam, kui praegu pelga lugemismälestuse põhjal paistab. Mitte et ma tahaks autorit plagieerimises süüdistada, aga originaalsusepunkt läheb hinde panemisel küll maha. Tegelikult peaks teise veel võtma, aga olgu.
Täiendus: Varsti peale esialgse arvustuse kirjutamist selgus, et "Meie külas nähti imet" ongi järg "Udriku küla naistele" ning kaugeltki mitte ainus järg, mis juba kirjutatud või töös on. Ega see teadmine nüüd originaalsusepunkte juurde/tagasi ei anna muidugi. Ühesõnaga, kui eesmärgiks oli "samasse maailma" midagi analoogilist kirjutada, siis jah, see kahtlemata õnnestus, aga see on suuresti ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles