Kasutajainfo

T. K. Jürgens

1970-

  • Eesti

Teosed

· Ann Leckie ·

Ancillary Justice

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: «Abistav õiglus»
Tallinn «Varrak» 2015

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.462
Arvustused (13)

Raamat on võitnud enamiku tähtsamaist inglisekeelse ulmekirjandusmaailma auhindadest nagu Hugo, Nebula, Arthur C Clarke Award, Locus ja BSFA. Peaks ju olema väga hea romaan. Aga kui küsida, et mis meelde jäi, siis vähemalt mina vastan küll -- kõigepealt lõputu teejoomine. Ja sinna otsa kurtmine, et head teed on nii raske hankida... Muu sebimine... ütleme, käib ühest pagana teejoomisest teejoomiseni. Olgu, mul on isiklik kiiks teekaanimise koha peal, aga no raudselt kirjeldatakse tseremoniaalset rüüpamist rohkem kui kätel sõrmi (ja ehk suisa varbaidki?) kokku.

Tegu on ebatüüpilise kosmoseooperiga. Ebatüüpilisega selles mõttes, et universumi avarustes ohjeldamatut kõrgtehnoloogilist sõjatehnika vastastikust pilbastamist ei ole. Väiksemaid lahinguid ka ei ole. Uute planeetide avastamisi ei ole. Mutante ei ole. Kurje tulnukaid ei ole. Põnevaid seiklusi ei ole. Tekib lausa küsimus, et mis siis on? On suured laevad, mille AI-del on väljundina kasutada hulk inimkehasid. On suur aastatuhandeid ekspansiooniga tegelenud impeerium, mis tasapisi sissepoole pöörduma on hakanud. Ja on ühe väikese mutrikese lugu, kes liivaterakesena süsteemi lammutama hakkab.

Peategelane on ühe hiigellaeva AI, kes on oma laevast ja isiksusekehadest ilma jäänud. Õigemini jäänud ühe kehaga. Aastakümneid on ta otsinud relva, millega kätte maksma hakata -- ja nüüd on see lõpuks leitud. Ent kuna neima subjekt on Imperaator isiklikult, kellel on igal planeedil sadakond kehastust, siis... ega ta ise ka looda suurt kahju teha. Ent ilmneb, et miski on mäda selles riigis ja -- lausa anekdootlikult skisofreeniline juhtum -- erinevad imperaatori kehastused on omavahel tülli läinud ja üritavad üksteisele põhjalikult käru keerata. Sealjuures varjavad nad seda fakti ka iseenese eest ja hävitavad kõik, kes sellest kasvõi aimu on saanud. AI jäigi oma laevast ühe sellise aktsiooni käigus ilma.

Objektiivse hinde panekuga on kergeid kõhklusi -- ühest küljest on ju romaanis stoori olemas, maailm on läbi mõeldud ja tegelastele saab kaasa elada, teisalt aga kerib see stoori end aeglaselt-aeglaselt ning liigse emoga ja samas meeldejäämatult. Siiski on tegu hea (kuid mitte väga hea!) raamatuga, mis väärib hindeks 5, ehkki megaparseki pikkuse topeltmiinuse ma kirjutan selle viie taha täie mõnuga.

Teksti loeti inglise keeles

Ühest küljest, eks see üks Rooma riik ole. Impeeriume on inimkonna ajaloos olnud ju muidki: mongolitel, pärslastel, ottomanidel, detailides on kõigil erinevusi. Aga kui läheb kosmoseimpeeriumi kirjeldamiseks, lähtuvad autorid valdavalt kahest, Rooma ja Briti impeeriumist.

Niisiis, väga pikka aega on inimesed kosmoses nö metsikult levinud. Mõne tuhande aasta eest tuli Radchi-nimelise dysoni sfääri valitsejale mõte, et võiks naabruses asuvad inimasustused ära vallutada - et oleks puhvertsoon, kui keegi kallale peaks tulema. No ja siis läks vaja juba veel laiemat puhvertsooni. Mis viis mõttele, et võiks viia kultuuri - õigluse, sündsuse ja kasumliku majanduse - päris igale poole. Ning et miski juhuslik äpardus plaani ei peataks, lasi imperaator end tuhandetes eksemplarides kloonida (?), et isiklikult kohal olla, kui järjekordselt vallutamiseks läheb või kui midagi muud põnevat juhtub. Ja et sõduritest puudust ei tuleks, modifitseeritakse natuke teovõimelisi sõjavange ja teisitimõtlejaid: isiksus ja mälestused kaabitakse välja, asemele lähevad implandid, mille abil sõjalaeva tehisintellekt neid kehasid siis juhib. Kõik see on juhtunud ammu enne romaani tegevuse algust.

See `üks teadvus paljudes kehades` nii imperaatori kui sõdurite puhul ongi vast kõige omapärasem ja huvitavam asi. Võimaldab kirjeldada üheaegselt erinevates kohtades toimuvat. Ja kui ainuisikuline skisofreeniline valitseja on midagi üsna tavalist, siis see, et kaheks vastukäivate huvidega isikuks lõhestub terve pilv omavahel pidevalt ühenduses olevaid kloone, on jällegi huvitav mõttekäik. (Millegipärast meenus mulle siinkohal kunagine NLKP poliitbüroo, aga ma isegi ei tea, kumma jaoks on see võrdlus ebaõiglasem.)

Ühest küljest siis kosmoseooper. Üksikisiku kättemaks ebaõiglasele valitsejale. Naguteada, et sellisest ettevõtmisest midagi välja tuleks ja et sellest oleks mõtet üldse kirjutada, peab kusagil olema üks väga suur püss... Aga kirjutatud on hästi, mina vähemalt jäin uskuma seda maailma kõigi seal valitsevate kommete ja suhetega. (Ma olen pannud tähele, et kui kirjaniku CV-s on Clarion Westi workshop, siis on oodata üle keskmise tulemust. Leckie juhendajaks oli seal Octavia Butler.) Teist osa pole veel lugenud ja kolmas tuleb alles tänavu sügisel, aga tundub, et kõik need auhinnad on ausalt välja teenitud.

Üks omapära läheb tõlkes kaduma: originaalis kasutatakse ainult naissoost asesõnu, reeglina on kõik `õed`, `tütred` jne - isegi kui on teada, et isik on meessoost, on ta järgmises lauses jälle `she`. Muidu aga - tuleb küll eesti keeles.

Teksti loeti inglise keeles

100 lehekülge läks aega, enne kui jutt lõpuks haakima hakkas. Ent kui juba hakkas, siis oli huvitav küll, hea raamat. Kahju, et veniva algusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal tekkis küll hirmus tahtmine karjuda, et "appi! miks sihuke jamps võitis HUGO!". Plot on ju iseenesest huvitavalt koostatud. Tegelased on huvitavad enda mitmeisikuliste minadega...AGA vahepeal löövad mingid totrad intriigid ja totrad perekonnad ja nimed üle pea. Nendes orienteerumine pole mugav ja mis kõige hullem, ega väga huvita ka. Nii ma siis lugesingi nii, et huvitavam koht läks nagu lupsti ja mingeid vahepealseid pajatusi närisin hambad ristis vaeva ja tüdimusega. See on ikka paganama kole kui väga mõni autor enda maailmasse armunud on.

Minujaoks kõlasid need kirjeldused igaljuhul umbes sarnaselt: "Ngoo pereliige Voo Boo kandis rohelist kinnast ja väikest hõbedast peenist enda rohelisel kuuel mis tähendas, et ta oli Hoo Mungo peres alles uus Bungo ja vähemtähtis klient Zung-Junnile...ehk Kroo-Troo laeva neljas Bljääk"

Kokkuvõtteks polnud ju kõige hullem aga tänu ülalviidatud stiilis vahelõikudele ei julgeks küll hindeks üle kolme panna.

PS: Romaanil olla ka mingi tugev feministlik väärtus aga õnneks on see eestikeelde tõlkides täielikult ära kadunud. Üks positiivne asi maakeeles lugemisel - siin pole ingliskeele laadis sugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles