Kasutajainfo

Mairi Laurik

  • Eesti

Teosed

· Mairi Laurik ·

Süsteem

(romaan aastast 2016)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2016

Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (4)

Romaani üks tegevusliin leiab aset lähitulevikus ja jutustab ulmekirjanikust ning programmeerijast Ray Domenist, kes juhtub parajasti Egiptuses viibima, kui ühel hetkel kõikjal maailmas tuumaelektrijaamad õhku lendama hakkavad. Domenil õnnestub põgeneda koos Egiptuses kohatud Laura-nimelise naisterahvaga sügaval Aafrika sisemaal asuvasse teadlaste kolooniasse, kus tehakse kramplikke pingutusi inimkonna ellujäämiseks tuumakatastroofi-järgses maailmas.

Teine tegevusliin hõlmab enamiku romaani mahust ja leiab aset tuhande aasta pärast Tartus. Tuumakatastroofi järgne olukord on stabiliseerunud, ent maailm on tundmatuseni muutunud. Inimesed elavad üksteisest isoleeritud linnades, metsik loodus on täis kardetavaid metslasi ja mutante. Linnades on elu suhteliselt stabiilne ja Domeni loodud programm, mis pidi oma ajas tagama inimkonna ellujäämise sobivate geenidega isikute paaripanemise abil, on jätkuvalt enamike abielude aluseks. (Maailma tehnoloogiline tase on kohati meie omast kõrgemgi, eksisteerivad üliarenenud virtuaalreaalsus ja ookeane ületavad membraan-raudteed, ent näiteks õhusõit on seoses lennuvõimeliste mutantelukatega seotud ohtudega unustusse vajunud.) Selle tegevusliini peategelaseks on Tartust pärit andekas tütarlaps Reinita. Reinita vanemad on abiellunud armastusest (s.t. neid pole kokku viinud Domeni loodud programm) ja teda huvitab muistses väljasurnud eesti keeles kirjutatud kirjandus. Renita (kelle geneetilises koodis näib sisalduvat kogu paaripanekusüsteemi mingil moel ohtu seadev viga) ja tema armastatu Kaur Kirendelli keerulisele elukäigule romaan valdavalt keskendubki.

Aeg-ajalt vilksatavad kahe peamise tegevusliini vahel ka personifitseeritud Emakese Maa mõttemõlgutused inimkonna üle (Gaia hüpoteesi õnneks romaani sisse ei tooda) ja lühikesed kirjeldused inimeste paaripanekuga seotud programmi arengutest Domeni-järgsetel sajanditel.

Romaani peamiseks puuduseks on see, et see koosneb valdavalt tundlemisest ja suhtedraamast, mis pole seejuures ka väga põnevalt kirja pandud. Ma ei pea ennast lugejana tundetuks tümikaks, kes naiselikumaid ja tundelisemaid tekste lugeda ei suuda (näiteks de Linti looming ei tekita minus mingeid tõrkeid), aga käesolevas romaanis kipuvad peategelase hormoonide möllamine ja erinevate meeleolude kirjeldused jätma varju kogu ulmelise maailma ning süžee. See, mida Reinita geneetilise koodi edasikandumine endaga maailmale kaasa tooks, polekski nagu üldse oluline, kõik keskendub ainult sellele, kuidas see ta armu- ja pereelu mõjutab. Lisaks on kõik need tunded ja suhtedraamad pandud kirja kuidagi... igavalt, ebakirglikult. Kohati tekib küsimus, et miks seda kõike üldse ulmelisse maailma (mis näib olevat pigem kulissiks Reinita elukäigule) paigutada... paari väikese mugandusega saaks seda kõike ka reaalses maailmas kujutada.

Teiseks, maailm. Lugedes on kogu aeg selline "miski-on-siin-pildil-valesti"-tunne. Maailm on üheaegselt teadusele keskendunud, metsik, stagnantne ja väikekodanlik. Väga palju tegeldakse teadusega, aga tuhat aastat pärast tuumakatastroofi pole isegi suudetud lendmutante hävitada ja õhusõitu taasleiutada. Maal elavad metslased ja mutandid, aga linnaelanike suurimaks mureks näib olevat elumaja omamine prestiižses kohas. Lisaks veel Süsteemi (pereloomise arvutiprogrammi abil) kummaliselt ebausklik kummardamine ja põhiintriig selle ümber-jäi arusaamatuks, kuidas see Süsteem täpselt maailmas rahu säilitab või kuidas Reinita seda ohustama peaks või miks seda Süsteemi üldse nii kaua pärast tuumakatastroofi on alles hoitud. Igatahes ei mõju tegevusmaailm kuigi usutavalt, nagu ka selle seostamine peamise tegevusliiniga.

Lisaks veel vähemalt üks ei kuhugi viiv tegevusliin ehk Reinita vägistamine Ameerikas... Ei saa selgeks, kes vägistas ja üldse ei mõjuta see kogu romaani hilisemat tegevust. (Võiks arvata, et iga normaalne mees on oma armastatu vägistamisest kuuldes puruvihane ja püüab süüdlase üles leida, aga Kauri ei paista nagu üldse huvitavat.)

Alla "3" anda siiski ei raatsiks, on näha, et romaan on kuidagi südamega kirja pandud ja võib-olla pole ma lihtsalt lugejana päris õige sihtgrupp.

Teksti loeti eesti keeles
6.2016

Mul ei ole tegelikult väga suurt isu seda arvustust üldse avaldada, aga kui arvustus on paralleelselt lugemisega end ise peaaegu valmis kirjutanud, siis oleks jälle loll seda kusagil lauasahtli nurgas vedeldada. Hindest – tehniliselt võiks see ka „kaks“ olla, no et tööd on tehtud ja vaeva nähtud – kahtlemata! – aga ma olen BAASis ühe pannud nt Veskimehe „Haldjaradade ahvatlusele“, mis on „Süsteemist“ kindlasti suurem õnnestumine, nii et kardetavasti ei ole mul ses osas enam üldse mänguruumi.

„Süsteem“ , muide, märgiti ära 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mis on igati tubli tunnustus ning jõudis ca poole aastaga ka trükki – au, mis ei lange osaks kaugeltki igale romaanivõistlusel äramärgitud tööle. Võistlustel läheb autoril üldse hästi, tänaseks on ta oma järgmise käsikirjaga jõudnud kinni panna kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse ning ka see raamat sisaldab kuuldavasti ulmelist elementi. „Süsteem“ paraku ei ole žanriulme, mis ehitaks raamatus kujutatud maailma üles kooskõlas ulmežanris käibivate reeglitega, vaid lähtub autori sügavalt arbitraarsetest valikutest ja on põhjendatud stiilis „nii on“. See on ka omamoodi kirjandusvool, mida võiks nimetada arbitraarulmeks ning mida Eestis ilmub iga aasta, peamiselt romaanidena, mitu nimetust, tihti omakirjastuslike väljaannetena.

Niisiis saame romaanist teada, et 1000 aastat peale katastroofi on kogu maailmast on järgi mingid pudemed ja siis Tartu. Tartu of all places! Tallinna ei mainita, niisamuti Peterburi ega ühtki tänast läheduses asuvat suurlinna. Terves Euroopaski näib eksisteerivat üksainus asustatud punkt, uuslinn, millele on pandud nimeks Europe. Aga Tartu on olemas. Sellepärast et on. Ilmselt sellepärast, et siin on ülikool. See ainus ja tõeline Eestis. Kriipsuvõrra absurdsem võiks lugu olla vaid siis, kui selleks ainsaks säilinud tsivilisatsioonikübemeks siinpool Elbet oleks Kokaviidika.

Täiesti segaseks jääb, mismoodi Reinita eksistents Süsteemi ohustab. On mõeldav, et Süsteem jookseb kokku, kui sinna Reinita DNA-kood sisestatakse, nt vereproovi võttes, n.ö hukatuslik parool. Aga seda pole ju juhtunud. Veel vähem saavad Süsteemi jaoks probleemiks olla Reinita võimalike järglaste rämpsDNAga risustatud geenid. Ning kui Reinita isik on nii suureks probleemiks, siis miks ei võetud teda sünni järel juba vanematelt ära ja ei likvideeritud? Selle asemel lastakse tal elada ja õitseda ja vabalt ka tsivilisatsioonivälist elu elada (nii amatöörliku enese hukkumise simuleerimise oleks läbi hammustanud ka nõukogude miilits). Mingil segasel põhjusel saab Reinita ametlikult mitteeksisteerivana oma krediitkaardi ekvivalenti vabalt kasutada, mingit häiret ei anta. Katastroofijärgne režiim tundub oma funktsioonide jõustamisel seetõttu erakordselt pehmo, käpardlik ja jätkusuutmatu.

Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.

Kui autori forte pole worldbuilding, siis tekib küsimus, mis võiks selleks olla? Laurikule hingelähedase teema võiks võtta kokku sõnaga "elukool". Iseenesest on see, antud juhul ühe neiu täiskasvanuks küpsemine, üks kirjanduse suuri narratiive, coming of age. Et katsume selle tarbetu ulmeosa kuidagi tähelepanuta jätta ja vaatame arengulugu taustast isoleerituna, seda enam, et väljamõeldud maailm peategelase draamat kuidagi reljeefsemaks ei muuda, pigem vastupidi, häirib keskendumist. Tütarlapse suureks saamine, nagu seda romaanis kujutatud on, võiks vabalt toimuda tänapäeval, meie kõrval. Häda on selles, et kogu peategelase traagika on väheeluline. Tegu on siiski eliitkooli eliidiga, keda ümbritsevad valdavalt heatahtlikud inimesed ja tühised olmeprobleemid a la elan prestiižsest linnaosast kaks kvartalit vasakul ja tunnen end seetõttu tõrjutuna ja minu poisile ihub keegi teine hammast ja see on suur probleem, mis sest, et ka poisile ei lähe see pliks kuidagi korda. Enamik Reinita probleeme on suuresti ta enda peas tekitatud, arusaamatuste farss ning ta ei tule tühisemategagi nendest kuidagi toime. Seetõttu on talle ka üpris raske kaasa elada. Ja kui seal on ka midagi sellist, mis võiks päris draama olla, ehk siis episood, kus peategelast vägistatakse, siis see ots jääb üldse õhku rippuma, on see esimese vaatuse püss, mis ühtegi pauku ei tee, ainult võbeleb seinal.

Laskume parem rohujuure tasemele ehk sõnalise teostuse juurde. Romaanis on esindatud kõik amatööride tüüpvead.

A) lüngad üleüldises loogikas (inimestel on mälu nagu haugil või oli see vastupidi?)

"Terve aasta või isegi kaks ei saa ta oma jalga Tartusse tõsta. Mitte enne, kui inimesed on tema surmaga leppinud ning tema näo unustanud."

B) lüngad tegevusloogikas (autor unustab kahe rea jooksul ära, mida tegelane teeb, ehk mitu korda tuleb üht arvet maksta)

"Ta vandus, rüüpas suurte lonksudega oma kohvi ning maksis arve.

"Seal sa oledki!" hüüatas tuttav hääl mõne meetri kauguselt.

Ray viskas pilgu naisele ja viipas käega vabandavalt enne maksma minemist."

C) lüngad keeleloogikas (ei ole leidlik ega täpselt kirjeldav sõnastus, on eksitav-poolarusaamatu ja nilbe)

"Lummav, kirglik ja avameelne suudlus, mis viimaks suunas nende mõlema riided alluma gravitatsioonile, ühendas iga rakku nende kehades."

Ausalt öeldes, kui ma romaanile tagasi mõtlen, siis esimese asjana meenub selles esinev palavikuline kohvikeetmine ja –joomine, kui iga inimliku kontakti rituaalne sissejuhatus.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmus 2016. aasta juunikuises Algernonis

Mida alustuseks öelda?

Et minu meelest oli see täiesti loetav raamat; mul pihta hakates oli raske, aga kui tegelased vaikselt täiskasvanumaks said, tekkis palju paralleele omaenda eluga ning päris põnevus tuli peale?

See on hea algus küll. Selline kokkuvõtlik, aga ei ütle kõike ära.

Raamat räägib loo noorest naisest nimega Reinita, tema kasvamisest, küpsemisest ja elutahtest maailmas, mida juhib Süsteem ja mis on meie mõistes postapokalüpitiline. Tuhat aastat pärast maailmalõppu, kusjuures endine maailm lõppes tuumaplahvatuste jadas, mida täpsemalt ei kirjeldata – aga miks peakski? See ei ole see lugu. Tekkinud maailma kirjeldatakse mitmes kohas, ent kas emakese Maa vaatepunktist või lihtsalt detaile iseenesestmõistetavana sisse tuues. Süvenemist, miks miski just nii välja arenes, ei ole, aga see ei olegi see lugu.

See on Reinita lugu.

Süsteem kui teose pealkirjakski esile tõstetu, muuseas, on põhimõtteliselt meile tuttava interneti edasiarendus, kus kogu inimese elu on kirjas ning kuigi säilib – mitte piiramatult! – isiklik valikuvabadus, on kogu ametlik elu üleinimkonnaliselt Süsteemne ning mida keegi seni teinud on, mõjutab väga otseselt Süsteemi poolt talle tulevikus ettesöödetavat. Süsteem valib ka välja inimesele geneetiliselt ja isiksustüüpe analüüsivalt sobivaimad partnerid, Süsteemis on hinded koolis ja otsingud info järgi, mida sa elus teinud oled, seal on kõik, mis ühest inimesest saab netis olla, olemas ning – noh – süstematiseerituna.

Aga lugu on ikka Reinitast.

Üpris detailne lugu. Saab lugeda tema koolist ja selle lõpetamisest, tema vanemate ja sõprade elust kinoskäimise ning malemängimiseni välja, juuakse kohvi ning aastaid ja aastaid läheb jutt edasi ning on oma kohatises aususes lausa jahmatav. Oli kehalisi-perekondlikke detailitäpsusi, mida olin sunnitud lausa kulmukergitusega „oh, liigagi täpselt nagu mul!“ kviteerima; väikesed elavad pisiasjad tõid maailma ja tegelased ellu.

*

Maailmaloome kohta on teisal kirjutatud, et vilets – aga mina küll vaatan hoopis, et väga loogiline, pisiasjade omavahel klappima saamiseks on kõvasti tööd tehtud. Kui Euroopas ongi ainult kaht linna mainitud – Tartu ja Europe – siis minu jaoks see ei olnud miinus. Suvaliselt allesjäävate kohtade hulgas võib olla just Tartu sama hästi kui Cherbourg või Tüüringi. Miks peaks aga Eesti kirjanik kirjutama loo, sellest, kuidas ainus koht, mis säilib, on Tüüringi, on sutsu segasem kui tema kirjutamine Tartust.

Asi on loogiline piirini, kus tekivadki juba mõtlused pisidetailide üle, mida ära ei seletata – et pannakse loomale piima välja ja lugeja ehk mina mõtleb:

* oot, kust seda piima saadakse, kust ta poodi saab?

* kas sel on üldse mingi side imetajatega või tehakse taimedest?

* püsib värske, muidugi on kõrgpastöriseeritud või midagi.

Aga automaatne eeldus seal taga on, et mitte „ebaloogika! Autor ei mõelnud!“ vaid „ta ei seletanud, aga mingi seletus peab olema. Pean niisiis ise välja mõtlema, missugune.“

Sama kehtib rahakaardi kasutamise kohta pärast peategelase teeseldud surma. Seal ilmselt on mingi loogika, sest nii paljud muud detailid on läbi mõeldud; on väga väga ebatõenäoline, et autor lihtsalt unustas selle. Enne toimub veel mingi kontode ümbersuunamine, detailset selgitust ei ole, aga tunne, et loogika jäi, on. Kogu jutus on pisidetailid tähtsad – suuri seletusi ei tarvitse olla, aga kui tähelepanu pöörata, siis väikesed, nagu möödaminnes toodud pisiasjad seletavad väga palju.

Reinita loo ja tema seostest Lauraga seisukohalt on vast kõige segasem tõesti, miks on Süsteemi Viga kuidagi üldiselt ja müütiliselt kardetud üksus – aga samas, sellegagi on vaeva nähtud, et selgitada vaikselt, detailhaaval, et temast ei teatudki midagi, hirm oli puhtalt mütoloogilise õuduse külvatud. Midagi reaalselt hävitavat Reinita ju ei teinud, vähemalt raamatu sees. Hirm oli teistes inimestes enne olemas ning et ainus põhjus tema natuke teistmoodi elule oligi, et ta oli oma geenikombinatsiooni poolest Eriline.

See oli ka põhjendatud. Süsteemi loojate jaoks oligi see kombinatsioon Eriline ning selle kandja määratud erilist elu elama – aga millegi hirmsa ja hävitava ootus oligi vaid mütoloogiline hirm tundmatu ees.

Ei puutunud Reinitasse, kes oli sada protsenti inimlik, kuidagi.

*

Vaat see surma teesklemise läbiminek on ainus asi peale selle, et tegelased lihtsalt ei rääkinud omavahel olulistest asjadest, mis mind uskumatusest pead võttis vangutama – nii lihtsalt see küll käima ei peaks! Et tänapäeval ka verega määritud pluus kuskil põlenud auto juures võiks kaasa tuua „ah, ta on surnud“ järelduse politseilt, tundub väga ajuvaba, aga ühiskonnas, mis on nii Süsteemne, näib see veel eriti võimatu.

Olulistest asjadest mitterääkimine oli jutus natuke põhjendatud ja hiljem mõtlesid nood tegelased ka, kuidas olid üle mõistuse rumalad ikka – kuid et poolt raamatu sündmustikust poleks üldse olemas, kui Reinita oleks näiteks oma rasedusest Kaurile teada andnud, see ei muuda. Ning no kui mina jääks endalegi segastel asjaoludel rasedaks, ma ikka otsiksin väga võimalust sellest oma jooksva kallimaga rääkida, isegi kui me muidu kuigi tihti kontakti ei saaks ning elaksime eri riikides. See lihtsalt ei ole teema, mida sobivamale ajale suvaliselt edasi lükata!

Siiski: natuke on põhjendatud. Ning noh – võibolla kohati saab olla üle mõistuse rumal ka päriselus.

*

Peab rõhutama: raamatu vaikne, välja ütlemata moraal on ka „inimesed jäävad inimesteks, ükskõik mis nende ümber toimub“. Inimestel on kired ja armastused, meeldivused ja mittemeeldivused ja see, kui mitmesuguseid neid on ja kuidas üks inimene ei suuda teist mõista, võib tõesti juhtuda ning juhtubki igal pool, igal ajastul, kõikjal, kus üldse on meie mõistes inimesi.

Kus kaob inimlikkuse piir ja kõne alla tulevad mitteinimesed ja nende sisemised loogikad, ei ole selle raamatu teema. Inimeseks olemine on. Ja samas tuuakse ära ka emakese Maa vaatepunkt, mis läbi raamatu vaikselt aga selgelt, eraldi peatükkidena välja tuleb, millelt vaadates on inimesed nii väikesed, nii mööduvad. Tema küll vaatleb kohati üsna ebausutava detailsusega vahel isegi üksikinimesi, aga põhimõtteliselt see eri suurusega vaatepunktide vahel pendeldamine on mõnus.

Ütleme, idee on väga nauditav, teostus natuke nihu, inimese, lausa konkreetseks minevalt ühe inimese keskne siiski.

*

On üks asi veel, mida ma muidu ei hakkakski esile tooma, aga kuna selle puudulikkust loo seisukohalt on juba kahe inimese poolt avalikult enne ette heidetud, ütlen ära, mida mina välja lugesin.

Esiteks – vägistamine ei jäänud õhku, peategelane ise hoolitses selle eest, pannes oma „avarii“ toimuma sellisesse kohta, mis tõi kaasa „salakaubavedajate kinnivõtmise“ – aga kes küll võis olla mees, keda ta seal enne nägi, ära tundis ja kes kosejagu valusaid mälestusi kaasa tõi?

Napilt mainitud, napilt kirjeldatud, aga mina küll sain aru.

Teiseks – Reinita võpatamine ja puudutusekartus vajavad mingit muud põhjendust kellele?

Kolmandaks – oot, ja mida Kaur pidanuks siis vägistamisest kuulmise peale tegema? Võtma noa hambusse ja ülejäänud raamat oleks siis kättemaksulugu temast kui Rambost?

Elu ei ole selline. Inimeste inimlikkusest rääkivas raamatus sellist süžeepööret oodata on veel eriti pime – praegu, meie päris ühiskonnas, on seksuaalvägivalda kogenud iga üheksas naine, muide ka iga 80. mees (natuke varieerub, kust statisika võtta ja mis vanuses see on, ning mina tegin lihtsa 50/50 jagamise meeste ja naiste vahel ning arvutasin protsendid ümber). Kas kõigil neil naistel on kuidagi Ramboks läinud mees-vend-poeg-niisama sõber ette näidata...?

Teksti loeti eesti keeles
5.2019

Ütlen kohe ära, et minu arvates on tegu armastusromaaniga.
 
Raamat räägib noorest naisest nimega Reinita, kuidas kehvades ja vaenulikes oludes kasvanud tüdruk lööb algul koolis läbi erakordselt kõrgete testitulemustega. Samal ajal on ka juttu ta lapsepõlvesõbrast Kaurist, kes on pärit parema taustaga perest kuid ometi saavad noored omavahel väga hästi läbi. Palju on igasugust tavaelulist-osa, kus mängitakse malet, juteldakse ning peamiselt juuakse kohvi. Edasi läheb tumedamaks, kus Reinita armastus Kauri vastu saab kurva lõpu. Siis läheb raamat noortekast põneviku suunas, lõpeb hoopistükkis perekonnaromaanina.
 
Kogu tegevus on pandud postapokalüptilises maailmas. Jah, põhimõtteliselt võiks ka ütelda, et tegemist on ulmeromaaniga aga seda osa on (minu hinnangul) näpuotsaga ning tegemist on pigem fooniga. Sajandeid tagasi on maad tabanud tuumakatastroof ning ellujäänud inimesed-loomad kannatavad mitmete tagajärgede all. Kusjuures olid ühed sümpaatsed tegelased kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldib väga elektrijuhtmeid süüa :). Inimestega on olukord keerulisem kuna mutatsioonid on karmid ning nende vältimiseks on loodud Süsteem, mis paneb paari, suunab elusid, otsib sobivaimad kaaslased. Aga ega ükski arvutisüsteem pole täiuslik ning tegevus keerlebki selle ümber, mida saatuslik Viga kaasa toob ja kuidas inimelusid mõjutab.
 
...aga tegelikult pole (jällegi minu arvates) ulmeline osa isegi väga tähtis. Jah, see loob oma keskkonna ning seetõttu on mitmed detailid teistmoodi, ka Reinita elu uperpallid on seotud Süsteemi Veaga. Kui tegelikult on see siiski armastusromaan, armastus lapse, armastus lapse isa vastu.
 
Raamatul on veel kaks liini, üks on Emake Maa, kes siis muretseb ta pinnal toimuva pärast. Lisaks jupikesed Ray Domeni, Süsteemi looja elust. Temast ja ta kaasast Laurast oleks tahtnud rohkemgi lugeda (kuigi nad elasid üsna vahetult peale tuumakatastroofe ning nende elude füüsiline ja moraalne lagunemine oli päris jube).
 
Üks asi, mida ise lugemise ajal ka üritasin meeles pidada - tegemist on debüüdiga. Seega kuigi raamat ise-enesest meeldis mulle väga siis siin seal mõnes detailis ei ole mõtet norida. Lisaks tundub mulle, et nii mõnigi arvustaja (vt BAAS) luges raamatut... kas just valesti aga väga tugevate omapoolsete eeldustega. Oma osa on siin ka reklaamil või turundusel sest ega tagakaanel lubatakse ju "postapokalüptilist ulmet". Mida ju saab ka aga see on nö. maitseks, suurem osa raamatust on siiski inimsuhetest, mis juhtub olema ulmekastmes. Raamat on ka üsna turvaline... kui rääkida siis postapo-võtmes. Kui rääkida Reinita elust siis on muidugi seal päris julmi ja raskeid hetki.
 
Kui oleks ise universumi direktor siis eelistanuks ca ~100 lehekülge paksemat raamatut, kus oleks rohkem välja toodud tausta. Miks ikka oli Reinita Süsteemile risuks jalus, mis seos oli Domenil Reinitaga, rohkem juttu mutantloomadest ja -putukatest, rohkem juttu poliitikast, filosoofiast ning üldse uuest maailmakorrast.
 
Igaljuhul lahe raamat, mulle meeldis ning tulevikus loodan autorilt ka teisi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga mõnus jutt.
Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad.
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.
Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 
Hea lugu. Tunnustan!
Teksti loeti eesti keeles
9.2020

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"
 
See on üks kiht loost. 
 
Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 
 
Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.
 
Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 
 
Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?
 
Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 
 
Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  
 
Teksti loeti inglise keeles

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles
6.2020

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles