Reidar Andreson

Alustuseks võtaks kritiseerida. Mulle tundub, et autor on püüdnud võimalikult suure koguse butafooriaga maskeerida loo nõrku külgi. Ehk siis (ja siinkohal pingutan meelega üle) ei ole ilmtingimata vajalik igasse lausesse mingeid über-vidinaid sisse pookida. Lahedad masinad küll, kuid tegelikult ei paku ju pinget see kui vahvasti elektronid ringi silkavad ja mida kõike nende "tehnovidinatega" teha saab. Huvitavad on ikkagi inimesed ja teised eneseteadvusega olendid; see ju Marieli lugu, mitte tehnovidinate oma. Oleks siis veel, et on eneseteadvuslikud tehnovidinad. Neid tegelikult leidus ka - kasvõi nt Elli.

Tipsu. Nagu mis mõttes? Tegelikult mõjub natuke kummaliselt kui ikka pigem mitte-eestipäraste nimedega tegelaste keskel on miski lemmikloomaelukas nimega Tipsu. Anni, Tommi ja Tipsu - oleks nagu järjepidevus olemas. Aga Mariel, Andre, Mark ja siis Tipsu...? See jäi mul ka kuidagi sinna suure aktsiooni sekka märkamata, mis hetkel sellest minu ettekujutuses neoonkollase paljude jätketega stressipalliga sarnanevast "piiksuvast lemmikloomast", keda kõdistati ja toideti, sai tõeline aktsioonistaar, droonipiloot ja muidu vahva tegelane. Puhtalt minu viga :)

Täiesti ootamatult ja suvalisena mõjus ka Marki esmamainimine.

Kriitikat sai kirja omajagu. Seega ilmselt mõjub vastuolulisena hinnang, et kokkuvõttes oli ikkagi päris lahe lugu. Kraabiks "vanarauda" ümbert maha, et inimesed ja nende emotsioonid, mõtted, saatused paremini välja paistaks ja ongi huvitav lugu olemas. Nõustun ka sellega, et tegelikult olid need elukad seal Tähelinnas ja Tipsu ühed huvitavad - noh, elukad. Aktsiooni-stseenid tundusid olema mõnusamalt, "vabama randmega" kirja saanud, kui neid ühendavad lülid. Ehk siis nagu vanas heas märulifilmis - kui tempo on peal, siis pole aega detailide kallal närida ja tulemusena oled saanud hea annuse meelelahutust.

Ja lõpuosa ebavajalikkuse on juba eelarvustaja välja toonud. Kuigi iseenesest lisab see natuke teistsugust perspektiivi eelpool toimunule, ei kaotaks jutt oma meelelahutuslikkust kui see osa oleks olemata. Võibolla jääkski pigem selline üllatusmoment ka, et no mis värks siis ikkagi lõppeks oli? Kratsiks kukalt ja mõtleks - päris äge värk ikkagist...

"Teise päikese lapsed" on loo "Tema meeltes voolab jää" järel teine minu poolt loetud Andresoni tekst ja sellega seoses torkavad silma mõned talle iseloomulikud jooned, mida ehk korrigeerida võiks. Esiteks (ja seda võib lugeda pigem puuduliku keeletoimetamise süüks) kummalised laused. Selles loos on neid küll vähem, ent kohati on sõnajärjekord pikas ja keerulises lauses ikkagi veidi sassi aetud (nt Kaks jõulist kätt venitasid naise üles, kes suutis selle peale ainult oiata/../) või siis on peategelase kirjeldamisel üksteisele järgnevate omadussõnadega üle soolatud (/../varastes 30-ndates aastates sihvakas pikemat kasvu heledate pikkade juustega ümara näoga naine/../). Teiseks pealkirjavalik-üldiselt kõlavad Andresoni lugude pealkirjad poeetiliselt, aga seostuvad lugudega ainult põgusalt lõpplahenduse käigus ega iseloomusta neid lugusid just kõige paremini.

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?