Kasutajainfo

Cixin Liu

23.06.1963-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Cixin Liu ·

Wei jiyuan

(jutt aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Kehuan shijie» 2001; nr 4
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)

Kuna Päikese lühiajaliselt suurenev aktiivsus ähvardab elu Maal hävitada, saadetakse tähelaevad inimkonnale uut elamiskõlblikku planeeti otsima. Neist naaseb Maale vaid üks, pardal üksainus ellujäänud kosmonaut, kelle otsingud pole vilja kandnud. Maal on vahepeal möödunud tuhanded aastad ja planeet ongi elamiskõlbmatuks põlenud. Tontlikul tühermaal üksinda ringi rändav "viimane inimene" näeb oma 3D-prillides veidraid inimesi, nende seas teismelist neiut, kes tutvustab end inimkonna liidrina ning temaga kontakti luua üritab...
Süngetes ja apokalüptilistes toonides alanud lugu muutub sündmustiku arenedes märksa optimistlikumaks, kujutades üht üsna omapärast viisi inimkonna kindlast hävingust päästmiseks. Pealkiri (tõlkes "Mikroajastu")  peaks sellele viisile ka mõninga vihje andma. Loos on teatud sarnasusi "Rändava Maaga" (Päikese katastroofiline ativeerumine ja inimkonna hullumeelsed ning meeleheitlikud ideed toimuva üleelamiseks), ent "Mikroajastus" on inimkonna päästmise idee lahendatud hoopis teisiti...
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu. 
Teksti loeti eesti keeles

Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele. 
Teksti loeti eesti keeles

Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames. 
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda. 
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu. 

 

Teksti loeti eesti keeles

Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...
Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub keskaegset Inglismaad meenutavas kohas ja selle keskmes on Norti-nimelises kindluses elavad kaks aadlisoost nõbu, kelle tähelepanu pälvib nende kadunud vanaisa käsul kinninaelutatud torniaken... 
"Suletud aken" on väidetavalt ulmekirjanduse ajaloo üheks esimeseks looks, kus kirjeldatakse liikumist läbi mingi värava või portaali paralleelmaailma. Kirjutamisaega ja autori suhteliselt tundmatust arvestades on tegu ikka üsna mõjuva ning efektse tekstiga, seda just tänu tänapäevases mõistes veidi dark fantasyt meenutavale maailmale ja kurjakuulutavale õhustikule. Esimene lugu antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud II", millele võin rahumeeli maksimumhinde anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt võib tunduda kummaline, et nii tihedalt Eestiga seotud autori (kelle suguvõsa ühe varasema esindaja järgi on nimetatud meie valitsuse hoone Toompeal ja kelle süda on maetud Kuusalu kirikusse) õuduslooming eesti keeleruumis kuni käesoleva loo ilmumiseni tundmatu oli. Teisalt pole selles ka midagi imelikku, sest varalahkunud aadlimehe panus õuduskirjandusse (vist?) ainult seitsmest jutust koosnebki. 
Neist seitsmest loost esimesena eesti keeles trükivalgust näinud "Teine pool. Bretooni legend" mõjub lugedes pigem dekadentliku kunstmuinasjutuna. Kusagil täpsustamata ja poolmüütilist muinasjutumaad meenutavas prantsuskeelses maapiirkonnas (ilmselt siis Bretagne'is) toimuv libahundilugu paistab silma dekadentidele omase poeetilis-meelelise stiili ning värvikate looduskirjelduste poolest. "Teine pool" pole just vapustavalt hea lugu, ent omapärane ja meeldejääv kahtlemata. 
Teksti loeti eesti keeles

18. sajandil Oxfordi ülikoolis tegutsenud salapärasest klubist rääkiv lugu ei meenuta oma ülesehituselt kuigivõrd traditsioonilist narratiivset proosat, pigem on tegu pseudodokumentaalse pärimuselaadse tekstiga. Muuhulgas pole loos ühtki dialoogi ja see meenutab pigem kokkuvõtvat artiklit toimunud ajaloolistest sündmustest. 
"Igavene klubi" pole otseselt halb lugu, ehkki mõjub tänapäeval lugedes kummalise kurioosiumina. Ilmselt jättis see lugu oma kirjutamise aegruumis (20. sajandi alguse Inglismaal) mõjusama mulje, samuti tuleks selle nautimisel tõenäoliselt kasuks ka Oxfordi ülikoolimaastiku põhjalikum isiklik tundmine.
Teksti loeti eesti keeles

Segasevõitu ja aegununa mõjuv õudusjutt mingist kirikuõpetajaga abiellunud nõiamoorist 18. sajandi alguse Šotimaal. Ainsaks lõbusaks detailiks loo juures on selle lõpupuänt ehk pealkirjas mainitud "õuduse" olemus, mis tänapäeva "poliitkorrektsetele" lugejatele ilmselt üsna ehmatavalt mõjub...
Teksti loeti eesti keeles

Stonegroundi-nimelise Inglise maakoha kirikuõpetaja ja antikvaar (tänapäeval nimetatakse selliseid tegelasi vist koduloo-uurijateks või harrastusajaloolasteks) Roland Batchel on haaratud ideest leida üles 16. sajandi reformatsioonisegadikus katoliku preestrite poolt võimude eest ärapeidetud ja mahamaetud viirukipannid. Batcheli juures külalisena viibiv teravkeelne sõber Wardle on nii antikvaari ajaloohuvi kui ka viirukipannide-teema suhtes üsna skeptiline, ent järgnevad müstilised sündmused kinnitavad kirikuõpetaja teooriate õigsust...
Hubases stiilis üleloomulik tondilugu (sõna "õudusjutt" ei tahaks nagu tarvitadagi) rohkem kui sajandi taguselt Inglismaalt. Lugu ei tundunud hoolimata oma vanamoodsast stiilist aegununa, pigem lisas vanamoodsus sellele mingi omalaadse võlu. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt rikastunud Ameerika ärimees kolib koos abikaasaga Inglismaale ja ühiselt ostetakse endale sealsesse maapiirkonda vana häärber. Vastavalt parimatele Inglise traditsioonidele pidavat seal häärberis ka kummitama, aga tegu on sellise kummalise kummitusega, kelle puhul on võimatu aru saada, et ta kummitus on. Abielupaari elu uue kodu tüünes ja kergelt müstilisevõitu atmosfääris kulgeb algul üsna rahulikult, ent kummalised sündmused ei lase ennast igavesti oodata...
Loo "Hiljem" näol on tegemist literatuurse õudusjutuga, mida iseloomustavad poeetiline stiil ja kirjeldused ning üsna ootamatu lõpplahendus. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik keerleb Vanquerestide baronetisuguvõsa painava needuse ümber, mille allikaks on nende kauge esivanema ja tolle sünnitamisel surnud naise värdjalik laps, kelle isa on pärast sündimist tapnud ning surnukeha kodumõisa lähedal istandikus asuvasse koopasse peitnud...
Kuidagi segasevõitu ja aegunud tundus see lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodsas stiilis gootiliku õudusloo minategelaseks on ameeriklane, kes Briti saartel suvitades oma esivanemate jälgi otsib. Oma rännakul jõuab ta väikesesse Wexwoldi külla Inglismaal, mille läheduses paikneb ta kaugete sugulaste, Chiltoni krahvidünastia loss. Kohalik kõrtsmik pajatab talle loo lossi salakambris asuvast kirjeldamatust õudusest, mida krahvisuguvõsa on sajandeid maailma eest varjanud...
Loo juures meeldisid mulle häbenematult klišeelik gootlik õudusmeeleolu, sellega seotud kirjeldused ja sündmustiku järk-järguline pinge areng. Puänt seevastu valmistas kerge pettumuse, oleksin ehk oodanud midagi rabavamat... 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev "varauusaegseks aurupungiks" (nimetatagu seda siis "kellapungiks", "barokkpungiks" või "rokokoopungiks") liigituv romaan on Mandi loomingus ilmselt kõige olulisemaks teetähiseks pärast "Mehitamata inimesi". Tegevusmaailma ühiskond meenutab oma ülesehituselt (absoluutne monarhia ja pidev sõjategevus kuningate vahel, valgustusideed jne) laias laastus 17.-18. sajandi Euroopat, ent selles maailmas puudub kristlus, Läänemere-äärsed väikerahvad on loonud üsna arvestatavad võimukeskused ja ka tehnoloogia areng on reaalsest ajaloost kõvasti ette lipanud. Tegu pole seda tüüpi alternatiivajalooga, mis lähtuks mingist konkreetsest "murdepunktist", pigem lihtsalt hullumeelse paralleelreaalsuse kirjeldusega (tekstis vilksatavad näiteks ka 19. ja 20. sajandi suurkujude Einsteini ning Edisoni nimed, kes ilmselt selle maailma elanikele tuttavad on). Täienduseks Indreku arvustusele tuleks veel mainida, et 19. sajandisse reaalse ajaloo mõistes käesoleva romaani tegevus kindlasti ei paigutu. 
"Newtoni esimest seadust" iseloomustavad tempokas ja hullumeelseid ideid tulvil sündmustik, vanamoelise keelekasutuse ning stiili õnnestunud järeleaimamine ja ajaloolise tausta hea tundmine (hoolimata ülalmainitud tõsiasjast, et romaani tegevusmaailm jätab kohati segasevõitu mulje, on selle ajalooline taust korralikult välja töötatud ja erinevate ajalooraamatute- ning allikate kasutamist mainib autor järelsõnas ka ise). Süžee hoogne aurupungilik tulevärk toob meelde selle žanri klassikud nagu Powers ja Jeter. Romaani lõpplahendus viitab ka võimalikule järjele, samas ei jäta "Newtoni esimene seadus" otseselt "lõpetamata" muljet.
P. S. Romaani küljenduses torkasid silma rohked poolitusvead, mis küll otseselt lugemist ei seganud. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev värskelt trükivalgust näinud alternatiivajalooline põnevusromaan on mu esimeseks kokkupuuteks Helme ulmeloominguga. Raamatus käsitletakse ilmselt alternatiivajaloolistes teostes levinuimat teemat - mis saanuks, kui Teljeriigid võitnuks Teise maailmasõja? "Haakristis ja ajarelvas" on sõjajärgne maailm suures osas Saksamaa, Jaapani ning Itaalia vahel ära jagatud (osa muid iseseisvaid riike erinevates maailmajagudes on siiski alles jäänud) ja ka Päikesesüsteem on jagatud sakslaste ning jaapanlaste vahel. Erinevalt näiteks Dicki romaanist "Mees kõrges lossis" toimub Helme romaani tegevus aga rohkem kui sajand pärast Teist maailmasõda - aastal 2053. Sündmustiku käivitajaks on Reichsraumwaffe (Suur-Saksamaa kosmosevägede) Haunebu ehk lendav taldrik, mis Jupiteri lähedal kosmoses veidra aja- ja ruumianomaalia otsa satub...
Nagu arvustuses Maniakkide Tänava loole "Kolmanda Reichi triumf!" kunagi mainisin, pole Eesti ulmekirjanikud erinevalt oma Lääne kolleegidest Teljeriikide võidu teemal just väga palju kirjutanud, samas mõjub see teema Eestis märksa provokatiivsemalt ja vastuolulisemalt kui näiteks USA-s. Helme romaani tegevus toimub küll osalt Revalis ja Dorpatis, kirjeldades Eestit Kolmanda Reichi koosseisus, ent pigem mõjuvad need lihtsalt suvaliselt valitud tegevuskohtadena ning eestlastest selles raamatud peaaegu juttu ei tule, pigem on autor keskendunud Kolmanda Reichi jõustruktuuride omavahelistele arveteklaarimistele ja põrandalusele vastuliikumisele USA territooriumil. Võrreldes aga näiteks ülalmainitud Dicki romaani või Harrise "Vaterlandiga" pole totalitaarse režiimi hukkamõist ega massirepressioonide teema "Haakristis ja ajarelvas" erilist tähelepanu pälvinud (mida saab seletada ka asjaoluga, et kirjeldatakse kauget tulevikku, kus natsirežiim on muutunud mõnevõrra pehmemaks kui Hitleri eluajal). Helme romaani sündmustiku keskmes on pigem hoogne seiklus kõiksugu imerelvade ja tehnovidinatega. Samuti lööb välja autoripositsiooni teatud kiretus - tegelastele (ei konkureerivatele natsirühmitustele ega nende vastastele) eriti moraalseid hinnanguid ei jagata ning on keeruline öelda, kas minategelast, Ordnungs-Polizei andmetehnoloogi Karl-Jochen Staacki, peaks lugema kangelaseks või antikangelaseks.
Romaani peamiseks plussiks on hoogsa sündmustiku kõrval ka täpne ajalooline taust - on näha, et autor tunneb hästi käsitletavat valdkonda ja on sellesse põhjalikult süvenenud. Ilmselt jääb 192-leheküljelise romaani maht kirjeldatud maailmasse süvenemiseks siiski liiga väikeseks ning natuke fragmentaarne mulje "Haakristist ja ajarelvast" jääb, mistõttu ei peaks olema ka üllatuseks, et autor kavandab sellele romaanile järge: katkendi plaanitud romaanisarja teisest osast "Haakrist ja tõusev päike" leiab köite lõpust. Elame-näeme. 
Eraldi tahaksin kiita Postimehe Kirjastuse kaanekujundust: nii kaanepilt kui ka muud illustratsioonid on hästi teostatud ja paistavad viimasel ajal ilmunud eestikeelsete ulmeraamatute seas üsna positiivselt silma. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt tänapäeva tuntuima Hiina ulmekirjaniku Liu Cixini ingliskeelne kogumik oli mu esimene (ja ainus) kokkupuude selle suurriigi ulmekirjandusega pärast palju aastaid tagasi loetud Lao She "Kassilinna saatust" (mis liigitub küll vist pigem allegooriliseks satiiriks teaduslik-fantastilises vormis).Kogumiku lugudest olen Baasis eraldi juba kirjutanud ja ehkki nende tase on kohati üsna ebaühtlane, oli "The Wandering Earth" tervikuna üsna värskendavaks lugemiselamuseks. 
Lugudes korduvate motiividena võiks nimetada kontakti tulnukatega ja selle mõju inimkonnale, kosmilist katastroofi ja inimkonna meeleheitlikke püüdeid see üle elada, ning avastusretki maapõue klaustrofoobilistes sügavustes. Kui need teemad kõlavad ulmekirjanduses ülemäära läbileierdatuna, ei tasu potentsiaalsetel lugejatel end sellest heidutada lasta - Liu kirjutab neist tuntud teemadest üsna originaalsel ja põneval viisil. 
Teksti loeti inglise keeles