Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Cixin Liu

23.06.1963-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Cixin Liu ·

Wei jiyuan

(jutt aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Kehuan shijie» 2001; nr 4
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
Kristjan Rätsep

Kuna Päikese lühiajaliselt suurenev aktiivsus ähvardab elu Maal hävitada, saadetakse tähelaevad inimkonnale uut elamiskõlblikku planeeti otsima. Neist naaseb Maale vaid üks, pardal üksainus ellujäänud kosmonaut, kelle otsingud pole vilja kandnud. Maal on vahepeal möödunud tuhanded aastad ja planeet ongi elamiskõlbmatuks põlenud. Tontlikul tühermaal üksinda ringi rändav "viimane inimene" näeb oma 3D-prillides veidraid inimesi, nende seas teismelist neiut, kes tutvustab end inimkonna liidrina ning temaga kontakti luua üritab...
Süngetes ja apokalüptilistes toonides alanud lugu muutub sündmustiku arenedes märksa optimistlikumaks, kujutades üht üsna omapärast viisi inimkonna kindlast hävingust päästmiseks. Pealkiri (tõlkes "Mikroajastu")  peaks sellele viisile ka mõninga vihje andma. Loos on teatud sarnasusi "Rändava Maaga" (Päikese katastroofiline ativeerumine ja inimkonna hullumeelsed ning meeleheitlikud ideed toimuva üleelamiseks), ent "Mikroajastus" on inimkonna päästmise idee lahendatud hoopis teisiti...
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:
Kristjan Rätsep

Ilmselt tänapäeva tuntuima Hiina ulmekirjaniku Liu Cixini ingliskeelne kogumik oli mu esimene (ja ainus) kokkupuude selle suurriigi ulmekirjandusega pärast palju aastaid tagasi loetud Lao She "Kassilinna saatust" (mis liigitub küll vist pigem allegooriliseks satiiriks teaduslik-fantastilises vormis).Kogumiku lugudest olen Baasis eraldi juba kirjutanud ja ehkki nende tase on kohati üsna ebaühtlane, oli "The Wandering Earth" tervikuna üsna värskendavaks lugemiselamuseks. 
Lugudes korduvate motiividena võiks nimetada kontakti tulnukatega ja selle mõju inimkonnale, kosmilist katastroofi ja inimkonna meeleheitlikke püüdeid see üle elada, ning avastusretki maapõue klaustrofoobilistes sügavustes. Kui need teemad kõlavad ulmekirjanduses ülemäära läbileierdatuna, ei tasu potentsiaalsetel lugejatel end sellest heidutada lasta - Liu kirjutab neist tuntud teemadest üsna originaalsel ja põneval viisil. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lühiromaani "Pikim langemine" (nagu selle pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) peategelane Huabei on leukeemiahaige pereisast teadlane lähituleviku Hiinas. Vältimatu surma ärahoidmiseks ja lootuses, et tulevikumeditsiin suudab teda ravida, laseb Huabei naist ning väikest poega maha jättes end krüokülmutada. Kui ta lõpuks terveksravituna külmaunest ärkab, on möödunud oodatust märksa pikem aeg ja nagu selgub, on ta isik tulevikumaailmas üsna ebapopulaarne - põhjuseks tema poja sooritatud teod ning ideed, mille ta olevat oma pojale tolle jutu järgi pähe pistnud...
"Pikima langemise" sündmustik haakub osalt Liu looga "Koos tema silmadega". Idee on päris huvitav ja mingi hetkeni suudab autor ka põnevust alal hoida, paraku kipub lühiromaan muutuma pigem mõistujutuks vääritimõistetud teaduslike visionääride ning kurja ja lühinägeliku pööbli teemal. Ka tundub tulevikuinimeste seas üldlevinud viha Huabei isiku vastu asjaolusid arvestades natuke sürreaalse ja ülepingutatuna.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lähitulevikus on osa inimkonnast sunnitud avakosmose elutus halluses igapäevast leiba teenima. Õnneks on nende igapäevasesse ellu värvide ja rõõmu toomiseks olemas omalaadne vahend, mida kutsutakse "silmadeks" ning mis võimaldab neil virtuaalprillide ja "silmi" kaasaskandva giidi kaasabil Maa looduskauneid kohti külastada. Loo minategelaseks ongi üks selline giid, kes viib ühe talle teadaolevalt avakosmoses viibiva tülpinud neiu "silmade" abil Taklimakani kõrbesse ekskursioonile. Giid on tüdruku kaunist välimusest üsnagi sisse võetud, ent tolle ülekeev emotsionaalsus looduskauneid kohti nähes hakkab talle tasapisi närvidele käima. Kuni selgub kohutav tõde...
"Koos tema silmadega" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) on üks neist "Me armastame Maad"-tüüpi ulmetekstidest, mida täidab tulevikuinimeste melanhoolne nostalgia meie koduplaneedi järele. Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" kuulub see lugu ilmumisaja järgi autori kõige varasemasse loominguaega (hiinakeelne originaal nägi trükivalgust aastal 1999). Selles loos pole küll päris nii võimsaid kosmoseteemalisi visioone kui mõnedes Liu hilisemates lugudes, ent tervikuna päris korralik tekst - eriti tänu lõpupuändile.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Järjekordne tulnukkontakti lugu Liult. Ühel päeval saabuvad Maa orbiidile võõrtsivilisatsiooni kosmoselaevad. Tulnukad ei võta algselt tükk aega inimkonnaga kontakti, ent ühel päeval ilmuvad maailma suurlinnade tänavatele kummaliste vanurite hordid, kes väidavad et nad on jumalad ja inimkonna loojad ning paluvad maalastelt abi ja varjupaika...
Üldiselt on Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" ilmunud lood mulle seni pigem positiivse mulje jätnud ja inglise keeleruumist pärineva ulme kõrval tunduvad hiina kirjaniku tekstid värskendava vaheldusena. Käesolevale loole olen ma aga sunnitud raske südamega "mitterahuldava" hinde panema.
Ma ei kuulu nende lugejate hulka, kes ulmeteostest iga hinna eest loogikaaukusid otsiksid. Siin loos on aga pisarakiskumise ja konfutsianistliku moraliseerimise eesmärgil loodud täiesti absurdne situatsioon - iidvana ning võimsa galaktilise tsivilisatsiooni, kes suudavad elada tuhandeid aastaid (aga pole millegipärast klooninud endale uusi kehasid, sulandanud oma teadvusi masinatega kokku ega leiutanud isegi noorendusravi) esindajad on ajapikku muutunud abituteks ning tehnikast sõltuvateks ja saabuvad siis abitute raukadena Maale abi paluma. Viis, kuidas Maa valitsused neid vastutasuks teadusinfo eest aidata püüavad, on omakorda jabur - selle asemel, et aidata neil mõnevõrra allakäinud üliolenditel endale Maal mingi kasulik rakendus leida või kasvõi unustatud teadmisi meelde tuletada, sokutatakse kaks miljardit raugastunud "jumalat" erinevatesse peredesse hooldamiseks. Kummastavust ja küsitavusi on siin loos kohutavalt palju (kasvõi see, kuidas tulnukate raugastunud kehad aastatuhandeid vastu peavad, kui nõrgestunud organismiga vanainimese võib meie maailmas tappa ka kerge terviserike?). 
Sentimentaalsuse eesmärgil jaburate tegelaste ja olukordade loomine pole mulle ulmes kunagi meeldinud. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Päikesesüsteemis komeeditõrjega tegelev kosmoselaev komistab ilmaruumis hõljuva veidra kristallist objekti otsa. Tundmatu artefakt peidab endas suuresilmse manga-tüdruku välimusega hologrammi, mis edastab inimkonnale hoiatuse kaugelt võõrtsivilisatsioonilt. Nimelt on Päikesesüsteemi poole teel "Õgijana" (mida tähendab tõlkes ka loo pealkiri) tuntud reptiilsete tulnukate hiiglaslik põlvkonnalaev. Õgija abil lammutavad nood tulnukad terveid planeete oma toorainevajaduse rahuldamiseks ja ka Maa saatus on ohus...
Liu loomingule omaselt on selles loos kõvasti põnevaid ulmelisi ideid ja peadpööritavaid süžeekäänakuid, samuti seoseid tema lühiromaaniga "Sipelgatest ja dinosaurustest". Mis hakkas natuke häirima, oli teatud ebakõla loo meeleolus. "Õgija" algab kui teraskarm kosmoseulme, muutub siis pulpilikult jaburaks (inimsööjast hiiglaslik reptiiltulnukas ÜRO-s inimkonna esindajatega kohtumas ja selle käigus suvalisi inimesi pintslisse pistmas), kaldub musta huumorisse (kas inimkonna saatus tulnukate lihakarjana ikkagi oleks tegelikult nii halb, kui see kõlab?) ja lõpeb sentimentaalsetes ning pateetilistes toonides. Seetõttu on ka raske mõista, kas lugu on mõeldud paroodiana või millegi muuna. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Kuna Päikese lühiajaliselt suurenev aktiivsus ähvardab elu Maal hävitada, saadetakse tähelaevad inimkonnale uut elamiskõlblikku planeeti otsima. Neist naaseb Maale vaid üks, pardal üksainus ellujäänud kosmonaut, kelle otsingud pole vilja kandnud. Maal on vahepeal möödunud tuhanded aastad ja planeet ongi elamiskõlbmatuks põlenud. Tontlikul tühermaal üksinda ringi rändav "viimane inimene" näeb oma 3D-prillides veidraid inimesi, nende seas teismelist neiut, kes tutvustab end inimkonna liidrina ning temaga kontakti luua üritab...
Süngetes ja apokalüptilistes toonides alanud lugu muutub sündmustiku arenedes märksa optimistlikumaks, kujutades üht üsna omapärast viisi inimkonna kindlast hävingust päästmiseks. Pealkiri (tõlkes "Mikroajastu")  peaks sellele viisile ka mõninga vihje andma. Loos on teatud sarnasusi "Rändava Maaga" (Päikese katastroofiline ativeerumine ja inimkonna hullumeelsed ning meeleheitlikud ideed toimuva üleelamiseks), ent "Mikroajastus" on inimkonna päästmise idee lahendatud hoopis teisiti...
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Küberpungilikul lool on kaks peamist tegevusliini. Üks neist räägib "Needuse"-nimelisest arvutiviirusest, mille on välja töötanud üks noor hiinlanna eesmärgiga end mahajätnud kavalerile kätte maksta ja mille uued versioonid "asjade Internetist" domineeritud lähituleviku-maailmas järjest hullemat kaost külvavad. Teise liini peategelasteks on kaks reaalselt eksisteerivat Hiina ulmekirjanikku - loo autor Liu Cixin ise ja tema kolleeg Pan Haitian. Liu sõlmib Paniga kokkuleppe hiidpika ulmeepopöa kirjutamiseks, ent projekti elluviimine pankrotistab nad mõlemad ja kahest sõbrast saavad kodutud lähituleviku Taiyuani linna tänavail...
Loos on lisaks küberpungile ka metaulmelisi teemasid (kirjeldusi sellest, milline ulmekirjandus tulevikumaailmas välja nägema hakkab) ja kõvasti huumorit (kildudest vast meeldejäävaimaks oli: "Arvutite operatsioonisüsteemid on nagu uusrikaste naised - neid tuleb iga natukese aja tagant uuemate vastu välja vahetada"). Kohaliku ulmefändomi ja sealsete isikute humoorikas sissetoomine tekitas paralleele mõnede Hargla tekstidega. Samas oli see päris lõbus lugemine ka minu jaoks, kes ma Hiina ulmest ja sealsest fändomist suurt midagi ei tea ning isegi Pan Haitiani nime käesolevas loos esimest korda kohtasin. Põnevad ulmelised ideed ja kirjeldused viiruse möllamisest "asjade Internetis" olid loo jaoks mõistagi täiendavateks plussideks. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Loo peategelane, keda kutsutakse tekstis lihtsalt Härra Silerauaks, on palgamõrvarist gängster kuskil Hiina suurlinnas. Sündmustiku alguseks on mitmed erinevad tulnukad juba Maad külastanud, ent pole inimkonna tegemistesse eriti sekkunud. 
Ühel päeval saab Härra Sileraud ühelt jõukalt seltskonnalt kummalise tellimuse - tappa prügimäel askeldavaid asotsiaale. Ehkki palgamõrtsuka eetikakoodeks ei luba tal tööotsi puudutavas taustateabes sorkida, tundub konkreetne tellimus tema jaoks siiski liiga jabur, et seda küsimusi esitamata ära täita. Selgub tellimuse seos tulnukatega ja nende edasiste plaanidega inimkonna suhtes...
Süngetes toonides sotsiaalulme lugu, kus peaaegu kõik tegelased on südametud gängsterid või prügikollid. Lugedes tekkis mul taaskord mõte, et ulme on paljuski selle aegruumi nägu, milles ta on kirjutatud. Kui klassivastuolude, rikkuse ja vaesuse teema on tänapäeva Lääne heaoluühiskondades elavatele kirjanikele võõraks jäänud, siis Hiinas näib see endiselt aktuaalne olevat - ega ole ka tsensuur takistanud Liul oma kodumaa ühiskonna pahupooltest kirjutamast. Ehkki käesolev lugu pärineb 21. sajandist, meenutavad mõned ulmelised probleemiasetused Lääne ulmet sadakond või rohkem aastat tagasi - nagu inimkonna lõhenemine klassivastuolude tõttu mitmeks erinevaks liigiks, millest kirjutas juba Wells oma "Ajamasinas" aastal 1895. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Loo peategelane Ah Quan on Loode-Hiinast pärit talupoiss, kes on vaesuse tõttu sunnitud vanematekodu maha jätma ja laia ilma õnne otsima suunduma. Tee viib ettevõtliku noormehe lõpuks Pekingisse, kus ta asub tööle "ämblikmehena"- kõrghoonete klaasseinte puhastajana. Töö kõrgustes on raske ja ohtlik, ent tuledesäras pealinn võlub Ahi sellest hoolimata. Ühel päeval saab ta ootamatu tööpakkumise - vaja on "ämblikmeeste" meeskonda, kes aitaksid Hiina riikliku kosmoseagentuuri poolt Maa orbiidile saadetud "tehispäikese" klaaspinda kosmilisest sodist puhastada. Ah koos seltsimeestega suundubki tähelaeva pardal maailmaruumi...
"Hiina Päike" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) algab nagu mõni sajandivanune Lääne kirjanduse realistlik tekst (maapoiss suures linnas õnne otsimas ja ennast üles töötamas), ent muutub sündmuste arenedes järjest ulmelisemaks. Väga head tervikmuljet see lugu just ei jätnud - kuivavõitu, pateetiline ja natuke plakatlik tekst "Hiina unelmast" ning kõigi võimaluste maast, kus talupoisist võib saada taikonaut...
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

"Sipelgatest ja dinosaurustest" on kummaline ulmevormis valm (või muinasjutt?) juuraajastul tekkinud dinosauruste ja sipelgate sümbiootilisest kõrgtsivilisatsioonist, kus väikesed ning usinad sipelgad suurtele ja kohmakatele dinosaurustele elutegevuseks vajalikke tehnikavidinaid toodavad ning ülepea mikrotasandil nende elutegevust toimimas hoiavad. Ühel päeval hakkab dinosauruste aplus, sõjakus ja ümberkäimine koduplaneediga sipelgatele muret valmistama ning nad alustavad üldstreiki dinosauruste valitsuste vastu. See viib katastroofiliste tagajärgedeni...
Väidetavalt on selle loo näol tegu allegooriaga läänemaailma ja Hiina suhete teemal. Muinasjutu vormis teostatud (aga seejuures tõsiste SF-i elementidega) lühiromaan jättis üsna kummalise mulje ega suutnud hoolimata autorile omasest värvikast stiilist minus erilist vaimustust tekitada. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Loo peategelane Fen Fang on mööda ookeane seilaval uurimislaeval töötav endine mägironija, kes üheski sadamas kunagi laevalt maha ei lähe. Põhjuseks mehe minevikutragöödia ja sellega seonduv kummaline "enesekaristus": nimelt on ta kunagi ohverdanud Himaalajas toimunud mägiekspeditsioonil aset leidnud õnnetuses neli oma kaaslast, päästmaks iseenda elu. Et ennast selle teo eest nuhelda, on ta otsustanud veeta oma elu kohas, kus peab viibima armastatud mägedest võimalikult kaugel - uurimislaeva pardal keset ookeani.
Ühel päeval ilmub Feni "ujuva kodu" kohale meretaevasse aga hiiglaslik tulnukate kosmoselaev, mille saabumisega seotud loodusjõudude anomaaliad viivad inimtsivilisatsiooni huku äärele. Eneselegi ootamatult võtab Fen taas ette omalaadse "mägironimise", ujudes üles mööda gravitatsioonianomaaliast põhjustatud hiiglaslikku veeseina, et tulnukatega isiklikult kontakti saada...
Loo suurimaks plussiks on vägagi võõriku tulnuktsivilisatsiooni kirjeldus, mis keskendub sealsete mõistuslike olendite ajaloole ja katsetele avastusretkede abil oma ümbritsevast keskkonnast sotti saada. Liu tekstis lööb üsna tugevalt välja ka filosoofiline ja allegooriline element - mägi (mida loo pealkiri ka tõlkes tähendab) kui universaalne sümbol ning optimistlik usk inimkonna ja muude mõistuslike rasside võimesse ettetulevaid takistusi ületada. Veidi kummaliselt mõjus fantastilistesse ja ohtlikesse olukordadesse sattunud tegelaste masinlik stoilisus, eriti see, kuidas veeseina tippu tõusnud Fen tulnukatega rahulikult suhtleb. Viimast asjaolu võib küll ka mingi Hiina kultuurilise eripäraga seostada...
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ühel hetkel tulevikus avastavad teadlased, et lähiajal on lõpp nii planeediga Maa kui ka kogu Päikesesüsteemiga - nimelt ähvardab meie Päike järgneva neljasaja aasta jooksul "punaseks hiiglaseks" muutuda ja terve Päikesesüsteemi alla kugistada. Inimkonna päästmise probleemile meeleheitlikult lahendust otsides langetatakse lõpuks omapärane otsus - meie koduplaneedi külge paigaldatakse hiiglaslikud "maamootorid", mille eesmärk on Maa Päikese orbiidilt ära viia ja läbi avakosmose Proxima Centauri orbiidile toimetada. Kogu see teekond peaks võtma aega 2500 aastat ja kosmilise külma tõttu elutuks muutunud maapinna hüljanud inimkond püsima selle aja jooksul elus maa-aluste linnades. "Rändav Maa" (nagu võiks olla selle loo eestikeelne pealkiri) kirjeldab minavormis ühe hiinlase elulugu selle pika teekonna alguses - Maa aeglast tiirlemist Päikesesüsteemist välja, sellega kaasnevaid looduskatastroofe, inimeste võitlust ellujäämise nimel ja ka omavahel...
Väga mastaapne ja omapärane lugu. Tonaalsus meenutab kohati natuke nõukogude või laiemalt idabloki ulmet - kangelaslik eneseohverdus inimkonna nimel on ilmselgelt olulisem üksikisikute saatustest. Alles lõpuosas muutub loo teraskarm stiil melanhoolsemaks ja lüürilisemaks. 
Käesoleval aastal peaks Hiinas ja mujal maailmas linastuma ka selle loo ekraniseering, millest tolle riigi filmitööstus loodab rahvusvahelist kassahitti. Elame-näeme. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ilmselt kuulun ma eelarvustaja mainitud pioneeripaleelaste hulka, aga minu jaoks jäi see lugu kuidagi hämaraks ja sogaseks. Seda hoolimata sellest, et loo alguses õnnestus autoril päris kurjakuulutav õõvaõhustik luua... 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo pealkiri viitab teatavasti Kreutzwaldi samanimelisele muinasjutule aastast 1866, mida Indrek Hargla on pidanud eesti kirjanduse vanimaks algupäraseks õuduslooks ja mille kordustrükk ilmus seetõttu omal ajal ka antoloogia "Õudne Eesti" avaloona. Mahkra õudusloo minategelaseks on aga Kreutzwald ise, kes 1859. aastal Peterburgi reisides Virumaal peatub ja seal kummaliste ning õudsete sündmuste otsa satub...
Ehkki Mahkra näol pole tegu just väga produktiivse ulmeautoriga, on ta lood üsna kõrgetasemeliselt kirja pandud ja ka "Rõugutaja tütar" pole siinkohal erandiks. Loo algus meenutab natuke mõnd Prosper Merimee lugu (nagu Leedu folklooril põhinevat õudusjuttu "Lokis") - maakolka ja selle veidrate ebausutavade kirjeldus rändurist minategelase pilgu läbi, mis on edasi antud 19. sajandi romantismile omases värvikas stiilis. Edasi keerab lugu aga hoopis tundmatutele radadale, mis jäägu aga lugejate endi avastada...
"Rõugutaja tütart" lugedes mõistsin, et mu teadmised Eesti kirjandusajaloost on kohati ikka üsna puudulikud - suure osa teksti vältel mõtlesin Kreutzwaldist aastal 1859 kui reaalsest märksa nooremast mehest ja Marie Ottiliest kui ta noorukesest abikaasast. Samuti torkas silma üks autoripoolne näpuviga - leheküljel 311 (antoloogias "Vinguv jalaluu") nimetab Kreutzwald tundmatut surnud tüdrukut nimepidi Salmeks, ehkki sel hetkel ei tea lugejad veel tolle nime...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Võiks vast mainida, et see jutt liigitub etnoõuduseks ja põhineb ühel muinasjuttudest tuntud motiivil...
Hindes peegeldub peamiselt lugemiselamus. Etnoõudus pole niikuinii päriselt mu "tassike teed" ja Sandri loo juhmivõitu peategelase destruktiivse tegevuse kirjeldused ei suutnud mind panna talle kaasa elama. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üheks Hargla loomingus ettetulevaks võtteks on klassikalistest muinasjuttudest žanriulmeliste töötluste (või neile žanriulmeliste "järgede") kirjutamine. Kui varem on autor rakendanud seda võtet "Tuhande ja ühe öö" ning Anderseni loomingu peal, siis käesoleva loo aluseks on Kreutzwaldi muinasjutt "Kullaketrajad" ja lugu kujutab endast viisteist aastat hiljem toimuva tegevusega järge sellele muinasjutule.
Žanriliselt võiks "Kahitud kuningatütart" liigitada alternatiiv- või salaajalooliseks õudusfantasyks. Kui Kreutzwaldi muinasjutus on tehtud vihjeid mingile muistsele Eesti kuningriigile (kuningapojast tegelast on nimetatud "Kalevi sugulaseks"), siis Hargla on oma loos Kreutzwaldi toodud vihjete põhjal ulatuslikuma taustmaailma loonud. Tegu on maailmaga, kus muistsed eestlased on võtnud vastu ristiusu ja muinasmaakondadest on saanud väikesed kuningriigid ("Kahitud kuningatütre" tegevus toimub Virumaa kuningriigis). Ehk siis natuke 11.-12. sajandi Skandinaaniviat meenutav õhustik, kus monarhia ja seda toetav kristlik kirik eksisteerivad kõrvuti paganlikust muinasajast pärinevate ühiskonnakorralduse elementide ning tavadega. Erinevalt Kreutzwaldi loost on "Kahitud kuningatütar" kirja pandud küllaltki süngetes toonides.
Mis mind selles loos (sarnaselt Mann Loperi "Tänulikule Olevipojale") häirima hakkas, oli see Kreutzwaldi-aegse eesti kirjakeelse stiili püüdlik (ehkki seejuures hästi õnnestunud) järeleaimamine. Kreutzwaldi tribuutantoloogia temaatikat arvestades on see ju iseenesest mõistetav, ent eesti kirjakeel on viimase pooleteise sajandiga ikkagi kõvasti edasi arenenud ja 19. sajandi rahvaraamatute stiilis kirjapandud tekste pole tänapäeval just kuigi meeldiv lugeda. See asjaolu langetab loo hinde ka "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kosmilise hõnguga küberpunkloo tegevus toimub kuskil maapinna ja avakosmose vahel asuvas kummalises elukeskkonnas ning selle minategelaseks on häkker, kes saab töötellimuseks Kreutzwaldi-teemalisse liitreaalsusmängu vangistatud rikkuritütre päästmise...
Antoloogias "Vinguv jalaluu" sisalduvaid tekste lugedes tekib järjest enam tunne, et Kreutzwaldi muinasjuttude lugemine on mu jaoks vist ikka liiga kaugele lapsepõlve jäänud - nii ka selle loo puhul, mis on päris huvitavalt kirja pandud (ehkki maksimumhindest jääb midagi puudu, ehk stiilivärvikuse osas), aga mis ei suuda mu jaoks erilisi tekstiväliseid seoseid tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ander Skarpi följeton-arvustus ajas lugedes tahes-tahtmata naerma ja kuna mu suhe Veskimehe loominguga pole viimasel ajal kõige parem, alustasin "Kuuenda Maa" lugemist üsna madalate ootustega.
Aga ega see lühiromaan niiväga paha polnudki. Jah, "kepiteemaga" oli autor traditsiooniliselt üle soolanud ja kohati hakkas see ka mõjutama dialoogide ning tegelaste käitumise usutavust (näiteks kohas, kus kolm nädalat teadvusetu olnud neiu oma päästjaga vastaval teemal vaidlema ja vaimutsema hakkab, selle asemel et kohe ülejäänud kaaslaste saatuse vastu huvi tunda - ning eks selliseid kohti oli lühiromaanis veel). Samas on autor suutnud "Kuuendas Maas" paljudest endale iseloomulikest vigadest ka hoiduda. Tüütuid dialooge on siin vähem kui mõnes teises ta teoses ja maailmavaateline jutlustamine peaaegu puudub. Selle asemel on rohkem ulmelise tehnika, madina- ja looduskirjeldusi, mis Veskimehel märksa paremini välja tulevad. "Kuuendat Maad" lugedes tekkis lootus, et ehk pole autor lõputult ennast kordama jäänud, vaid suudab ka edasi areneda ja oma loomingus tüüpiliselt ettetulevaid kitsaskohti ületada. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab kui "pastlafantasy" (muinas-Eestilik õhustik ja maa-aluste käes vangistuses olevat näitsikut päästma tõttav noormees), ent keerab siis SF-iks...
Maailm (mis meenutab veidi "Saladuslikku tsaari") on päris hästi üles ehitatud. Samas häirib loo stiili osas miski... kuidagi tuim ja värvitu on see jutustus, mistõttu ka maksimumhindest jääb üks pall puudu. Arhailise kirjakeele järeleaimamine (ja sellises keeles tulevikutehnoloogiast kirjutamine) on autoril küll hästi välja tulnud ja võimalik, et loo jutustamisviis sobibki Kreutzwaldi tribüütantoloogia üldise temaatikaga. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Mainida võiks, et lugu algab nagu ivanoravlik pajatus Laulva revolutsiooni päevilt (ootamatult tekkinud auk Balti ketis ja üleloomulik meetod selle lappimiseks)...
"Puulased ja tohtlased" on kirja pandud minavormis ja loos toimuvat on üsna osavalt avatud läbi minajutustaja isiku ning mõtete. Võib ju ka küsida, et kas tegu on üldse ulmelise tekstiga, samas pole see asjaolu mitte-žanriulmekirjanikust autori jaoks ilmselt ka oluline. Loo peamisteks plussideks ongi see ülalmainitud sündmustiku avamine minategelase kaudu ja sellega kaasnev must huumor. "Puulaste ja tohtlaste" väärtust ei vähenda ka asjaolu, et "lõpupuänt" on kõike muud kui originaalne, pigem on oluline viis, kuidas autor selleni jõuab. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loos on üsna sarnaseid elemente, mis Jansi (varasema autorinimega J. J. Metsavana) ja Maniakkide Tänava ühises "Euromandi"-tsüklis: küberpungilik tuleviku-Eesti ja häkkerist minategelane, kelle eesmärgiks on oma hukkunud armastatu taas ellu äratada. Sedapuhku on mängu toodud Kreutzwaldi loomingul põhinev virtuaalmaailm ja kvantarheoloogia teemad.
Muus osas polegi eelarvustajale palju lisada. Virtuaalmaailm on päris huvitavalt üles ehitatud ja põnevust jagub ka. Sõnakasutus on kohati ehk liiga kõnekeelne/slängilik (näiteks väljend panin peldikus päeva kirja jättis esmalt mulje, nagu teeks minategelane virtuaalreaalsuses ajataju kaotamise vältimiseks kuskil peldikuseinal rippuvasse kalendrisse märkmeid vms), aga eks seda seletab ka minavormi kasutamine. Loos oli ka mõningaid reaalsete isikute pealt kirjutatud tegelasi, aga hoolimata nimede sarnasustest ei olnud paralleelid väga üks-ühesed. 
Hindeks "4" tugeva plussiga. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles