Kasutajainfo

Liu Cixin

23.06.1963-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Liu Cixin ·

Hei`an senlin

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (3)

Triloogia "The Three-Body Problem" (või ka "Remembrance of Earth’s Past" , sõltuvalt sellest, kuidas seda triloogiat tuntakse või tõlgitakse) teine osa kannab inglise keeles nime "The Dark Forest". Nagu eelmiselgi osal, omab raamatu pealkiri suurt tähendust raamatus toimuvale.

Sisust (spoilers!):

Inimkonda ähvardab lähemas tulevikus (~400 aasta pärast) tulnukate invasioon. Tulnukate laevastik 4 valgusaasta kauguselt on juba teel, kuid nende kiirus ei ole väga suur ja osaliselt on nende tempo ja eeldatav saabumise aeg jälgitav. Tundub, et 400 aastat on piisav aeg, et neile ette valmistada põrgulik vastuvõtt, kuid üks asi segab inimkonna arengut: nimelt on tulnukad suutnud blokeerida täppisteaduste fundamentaaluuringud. Seega inimkond suudab olemasolevaid teadussaavutusi vaid õige veidi edasi arendada ja seni paberile või laborisügavustesse jäänud tehnoloogiaid kasutusele võtta. Kuid suurt teadushüpet teha enam ei suudeta. Aja jooksul jõuaks valmis ehitada kasvõi miljon tuumapommi, kuid ikkagi ei ole ju eriti vahet, kas minna tanki vastu rünnakule ühe vibunoolega või miljoniga. Lisaks blokeeringule suudavad tulnukad ka kõiki plaane -- mis inimesed suuliselt, kirjalikult või elektrooniliselt omavahel arutavad -- pealt kuulata. Inimkond on sellest suure venna pilgust teadlikud. Seega paistab, et inimkonnal on elada jäänud veel vaid ~400 aastat.

Raamatu alguses oskab autor päris hästi näidata kõikvõimalikke militaarseid ja muid strateegilisi plaane, mis inimkonna erinevad fraktsioonid või üksikisikud olukorra lahendamiseks proovivad leida. Osa neist on üles ehitatud vastupanule, osa aga erineval viisil allaandmisele või põgenemisele. Peamiselt võetakse aga raamatus tähelepanu alla ÜRO poolt korraldatud "SeinaJõllitajate"-projekt. Nimelt antakse neljale intelligentsele, kuid erineva tausta ja erinevate võimetega indiviidile lahtised käed tegeleda probleemi lahendamisega omapead, sõltudes vaid omaenda tarkusest ja intuitsioonist. Igaüks neist neljast SeinaJõllitajast võib ÜRO-lt mõistlikul määral mistahes ressursse küsida ja nad ei pea oma ressursikasutust mitte mingil viisil põhjendama või plaanidest rääkima. Sest ainuke asi, mida tulnukad luurata ei suuda, on inimese peas toimuv. Seega ÜRO loodab, et vähemalt üks neljast SeinaJõllitajatest tuleb piisavalt hea plaaniga välja, mis inimkonna kriisist välja aitaks. Projektil on veel lisadetaile, mida pole mõtet siin arvustuses edasi anda, kuid kokkuvõtvalt öeldes võib SeinaJõllitaja viia terve ÜRO personali koos riigipeadega piknikule ja käskida neid keset kõrbet öösel käpuli neljalehelist ristikheina otsida. Ja et seda raskem teha oleks, tuleb eelnevalt Kuu tolmuks pommitada

Raamatu peamine peategelane on üks SeinaJõllitajatest (nimega Luo Ji, tal oli väike roll ka triloogia esimeses osas), kes alguses täpselt ei saagi aru, miks just talle selline au on osutatud. Üks asi, mida ta (ega ka tema kolm kaasosalist) ei suuda teha, on SeinaJõllitaja staatusest loobumine. Kõik vaid noogutavad loobumis-deklaratsiooni kuuldes ja ütlevad: "nagu sahib soovib", kuid staatus säilitatakse endiselt, sest ükskõik mis korraldus võib ju olla SeinaJõllitaja salajane strateegia. Aga peaaegu omaendalegi üllatuseks mõtleb ta siiski midagi kasulikku välja ...

Pool raamatu tegevust toimub 208 aastat tulevikus (tulnukate armaada on nüüd pool teed läbinud ja umbes 200 aasta kaugusel). Inimkond on veidi edasi arenenud, kuid tehnika on vaid "21-sajandi-tehnika-steroididel" tase. Olemas on 3 erinevat sõltumatut kosmoselaevastikku, mis tehniliselt suudaksid isegi mõnda naabertähesüsteemi lennata. Kõik need kolm on enda arust super vingelt relvastatud ja on suht kindlad, et igaüks neist üksigi suudaks saabuvad tulnukad põrmustada. See arvamus aga muutub õige pea, kui tulnukate armaada eelvägi (kümme mehitamata sondi) kohale jõuab. Üksainumas mehitamata sond, mille mõõtmed on mõni meeter, suudab ära hävitada 99,7% inimeste sõjalaevadest. Olukord muutub tohutult pessimistlikuks ja uuesti pöördutakse aastasadade eest kõrvale heidetud "SeinaJõllitajate" projekti poole. Tänu hibernatsioonile on kaks SeinaJõllitajat endiselt elus. Ühel neist oli peas välja mõeldud plaan vahepeal viljatuks osutunud, kuid teisel SeinaJõllitajal (peategelasel) on veel endiselt plaan(id) jõus....
Teksti loeti inglise keeles

Romaanisarja teine osa on esimesest üsna erinev, kuid mitte vähem nauditav. Esimesest osast jäid meelde eelkõige väga huvitav astrofüüsika alaste ideede käsitlus ning viis, kuidas autor hoidis põnevust üleval sellega et toimuva laiem taust avanes lugejale väga väikeste sammude haaval - tükk aega ei saanud alguses üldse aru mis toimub. Seekord tundub et lahtised kaardid laotakse kohe alguses lauale. Nagu eelnevast arvustusest lugeda võib, on algseis selline, millele on üles ehitatud kindlasti tuhandeid ulmeteoseid - inimkonda ähvardab häving tehnoloogiliselt kõrgemalseisva tsivilisatsiooni rünnaku läbi ja sellest olukorrast peab kuidagi välja tulema. Ilmselt on raske sellisest punktist alustades ehitada üles mingi täiesti originaalne ja ettearvamatu süžee, ja ega seda ka käesolevast teosest ei leia. Võiks öelda et tegu on teosega mille peamisteks koostisosadeks on umbes võrdsetes osades taskufilosoofiat, kosmoseooperit ja üks-mees-päästab-maailma stiilis põnevikku. Niimoodi kirjapanduna tundub banaalne, aga ei ole. Seda suuresti sellepärast, et see üks mees kes maailma peab ära päästma tundub suhtuvat oma ajaloolisse rolli pehmelt öeldes ükskõikselt. Kui tal ei õnnestu seda ebamugavat jama ametlikult kaelast ära saada, otsustab ta oma eristaatust ära kasutada peamiselt selleks et omaenda elu võimalikult mõnusaks teha. Ometi aga saab maailm päästetud. Ja jällegi selgub et sugugi kõik polnud algusest peale selge - kogu selle tsivilisatsioonide kokkupõrke taga avaneb hoopis suurem pilt, mis annab võimaluse kirjutada veel üks järg. Jääme huviga ootama.
Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
Teksti loeti eesti keeles

Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.
Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.
Teksti loeti eesti keeles

Üheksateistkümnenda "Täheaja" viimane lugu üllatas. Kui kõik varasemad lood kujutasid endast hard-SF-i Veenusest sellisel kujul, nagu see planeet tänapäeva teadusele teadaolevalt on - põrgulike atmosfääritingimustega mürgine kõrb - siis McDonaldi lugu sobinuks pigem esimesse Veenuse-"Täheaega". Paralleelmaailm, kus Veenusel on inimestele sobilikud elutingimused ja ka kohalik mõistuslik ning mittemõistuslik elu. Toimuvad kosmoselennud, ent ühiskondlik korraldus Maal meenutab pigem 19. sajandit. Minategelaseks Iiri krahvinna, kes otsib Veenuselt oma juveelivargusega seostatud venda - üsnagi 19. sajandi seiklusjutte meenutav süžee.
Eksootilised ja rikkalikult värvikirevad maailmad on ulmes alati üks mu nõrkustest olnud ning McDonaldi lugu ei saa ma seetõttu kindlasti "viiest" madalamalt hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on esitatud Veenuse atmosfääris hõljuvasse uurimisjaama saadetud ekspeditsiooni naisarsti päevikuna. Jaamas leiavad aset üha uued kummalised õnnetused ja äpardused, meeskonnaliikmete psüühika aga näitab süvenevaid kokkuvarisemise märke...
Päris huvitav lugu, meenutas natuke Philip K. Dicki loomingut (idee, mitte stiili poolest).
Teksti loeti eesti keeles

Kaugtulevik. Inimkonna kosmiline föderatsioon on otsustanud Virhu-nimelise koloniaalplaneedi selle algsetele asukatele, arakniidideks kutsutud tulnukatele, tagasi anda ja sealsed inimesed maasarnastatud Veenusele sundkolida. Paljudele pole see plaan meele järgi ja nii saadavadki Veenuse maasarnastamise projekti intriigid ning lakkamatud sabotaažikatsed...
Üldiselt paha lugu polnudki. Oli ulmelist kõrgtehnoloogiat, märulit ja suuri ideid ning ootamatuid süžeepöördeid. Oli ka kõike seda, mida Veskimehele ette heidetakse: maailmavaateline targutamine, monotoonsed dialoogid, autorile iseloomulik erootika... Viimased ei muutunud siiski nii domineerivaks ega rõhuvaks nagu mõnes muus ta tekstis. Silma torkas ka koht, kus "ingliks" kutsutud täiustatud tulevikuinimene tegi vihjeid "Teletupsudele" ja "Pulp Fictionile" - võiks eeldada, et sajandite või koguni aastatuhandete taguses tulevikus pole kumbki mainitud popkultuuri taiestestest enam eriti aktuaalne...
Teksti loeti eesti keeles

Andresoni lugu esindab viimasel ajal esinevat nähtust, kus eesti autor kirjutab pastišši eesti keelde tõlkimata teos(t)e põhjal. Antud juhul on selleks siis Arthur C. Clarke'i jutustus A Meeting with Medusa ja sellel baseeruv Stephen Baxteri ja Alastair Reynoldsi romaan The Medusa Chronicles. Tegevuskohaks üheksateistkümnendale "Täheajale" sobivalt planeet Veenus. 
Jäi nagu natuke väheütlevaks, ehk ka seetõttu, et ma pole loo aluseks olevaid tekste lugenud. Hinde osas kõhklesin mõnda aega "3" ja "4" vahel, olgu siis "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab. 
Teksti loeti eesti keeles

Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise  läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles