Kasutajainfo

Cixin Liu

23.06.1963-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Cixin Liu ·

Santi

(romaan aastast 2007)

ajakirjapublikatsioon: «Kehuan shijie» 2006; nr 5 – nr 12
Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.714
Arvustused (7)

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles

Cixin Liu tundub olevat Hiina Stephen Baxter. Mõlemate teostest tunnevad kindlasti suurt rõõmu füüsikahuvilised. Ideed, mida Cixin selles teoses tutvustab, on ehk keskmistest Baxteri omadest veidi vähem pöörased, s.t. lugejal ei sõida nende peale katus täiesti ära. Samas on märksa enam pühendatud tähelepanu tegelaskujude arendamisele. Tegu ei ole mingisuguse kuiva teadusliku traktaadiga, lugu sisaldab endas nii vaateid Hiina lähiajalukku kui ka korraliku müstikasugemetega krimipõneviku.

Loo erinevad osad leiavad aset kas mõnekümneaastaste vaheaegadega või siis on edasi antud erinevate tegelaste vaatepunktist, üleminekud on suhteliselt järsud ja seetõttu kippus minul lugemise ajal varem toimunu vahepeal meelest minema, nagu oleks lugenud mitut erinevat romaani. Aga see võis ka sellest tulla et lugemine venis elulistel põhjustel keskmisest pikema aja peale. Hindeks on igatahes kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma oleksin enne raamatu lugemist näinud eelmise arvustaja hinnangut "Hiina Stephen Baxter", ei oleks ma seda raamatut kättegi võtnud. Õnneks aga ma seda arvustust ei näinud ja lugesin raamatu läbi. Kõigile teistele baxterifoobikutele: tegu on väga hea raamatuga ja võrdlus Baxteriga on kohatu.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt lühike ingress:
"The Three-Body Problem" on tunnustatud Hiina autori Liu Cixin vahest kõige tuntum raamat ning juhatab sisse triloogia nimega "Remembrance of Earth's Past". Lugu lahkab tehnoloogiliselt palju arenenuma tsivilisatsiooni invasiooni algust Maale ning pärjati 2015 aastal Hugo auhinnaga.
Põhjusega.
Kõigepealt paar väikest miinust.
Raamat kipub kohati heietama ning kuna läbivaks teemaks on Hiina kultuurirevolutsioon ning Hiina inimese hing, siis jääb see kohati piiritagusele lugejale, kelle hulka kuulume ka meie, kaugeks. Vaatamata sellele, et see on ohtrate joonealuste selgitustega varustatud.
Teise problemaatilise kohana võib välja tuua mõningaste lahenduste ebaloogilisuse, mis võiba olla ei olekski väga suur möödapanek kui sealsamas kõrval on paljud asjad detailideni läbi mõeldud. Selline kontrasti vahetumine kohati pisut häiris.
Enne kui ma paralleele tõmbama asun, oleks vast paslik visata pilk peale autori taustale: ta on piisavalt vana, et mäletada kuidas asjalood teisel pool Suurt Müüri varem olid, samas olles hariduselt infotehnoloogia spetsialist keskmisest suurema silmaringi küsimustes mis puudutavad nii Hiinat kui selle suhteid ülejäänud maailmaga.
Esimese autorina kellega paralleelide tõmbamisest ei pääse on Tad Williams, kelle "Otherworld" sarjaga, eelkõige selle osaga mis puudutab tehistõelisust, on sarnasus tuntav.
Lisaks tunneks selles maailmas ennast ilmselt kodus ka vennad Strugatskid ja Clifford D. Simak ehk autorid, kellel on lauale panna mõni ebatüüpiline tulnukate sõja- / külaskäigu lugu ("Nagu õieke väljal" ja "Väljasõit rohelisse" tulevad kohe meelde).
Lugu hakkab peale punktist, kus üks teadlane avastab viisi kuidas Päikest kasutades võimendada oma kosmosesse lähetatavaid sõnumeid nõnda, et saadetud sõnum jõuab ka Galaktika suurte poiste kõrvu. Paraku selgub, et suurtel poistel on endalgi hulk probleeme (raamatu nimi annab selle koha pealt vihje) ning kui nad kuulevad imearmsast pisikesest planeedist just sobival kaugusele, siis ei kestnud just kaua kui nad oma sõjalaevadel purjed masti tõmbasid.
Lugu on tõeliselt hästi kirjutatud ning maailm avaneb just sobivas tempos. Kuigi hinde taga on imepisike miinus, oleks patt sellele jutule anda vähem kui maksimumpunktid.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti huvitav lugemine. Alguses on asi veel eriliselt paljutõotav, aga seejärel vajub kuidagi üsna sihituks ja tavaliseks rahmeldamiseks. Hea loetavus ja mingi pinge ei kao küll kordagi ära. Mulle isiklikult mõjus häirivana see teismelise paravõimetega iseseisva in your face tüüpi tüdruku kuju. Aga ‘88 aastal ei olnud see ilmselt nii ära räsitud stamp kui praeguseks.

Nagu Murakami puhul tavaline, siis ei ole mõtet siukirjeldust eriti teha, sest see justkui ei anna midagi. Nii palju võib siiski öelda, et on palju seoseid Hitsuji o meguru boken (A Wild Sheep Chase) raamatuga. Romaan järgib nimetu peategelase tegemisi, alates peaaegu poole lause pealt. Peategelane on kuidagi kummalise minevikuga ja viimasel ajal näinud veidraid unenägusid, mis justkui annavad märku, et ta peaks minema tagasi Delfiini Hotelli. See oli film noir stiilis, armetu ja veidi õõvastav lobudik Sapporos, kus ta kunagi elas koos naisega (kellel olid väga ilusad kõrvad). Hotell on praeguseks ümber ehitatud, aga mingi veider meeleolu on seal ikka alles. Hotellis tuleb pilti siis ka Lambamees. Teisteks tegelasteks on veel juba nimetatud teismelise kõrval mitu kõrgklassi prostituuti, kuulus filminäitleja, kunstnik, luuletaja, hotelli administraator ja kõrvaltegelasena veel kirjanik (Hiraku Makimura, ilmselt Murakami enda nime anagramm ja irooniline vihje iseendale ja oma hiljuti ootamatult pähe sadanud kuulsusele). Kõik omavahel keerulisemal või lihtsamal moel seotud.

Raamat lõpeb tundega, et midagi nagu sai lahendatud, aga paljud otsad jäid lahti. Tekibki mulje, et kirjanik väsis ära ja sai aru, et ega kõiki neid seoseid ei jaksa kokku tõmmata – nagu oleks lugenud raamatut, millel on algusest 50 ja lõpust 100 lk puudu. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles