Kasutajainfo

Philip Jose Farmer

26.01.1918-25.02.2009

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Jose Farmer ·

The Fabulous Riverboat

(romaan aastast 1971)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

"Riverworld"-i teine romaan. Seekord on peategelaseks Mark Twain. Elu Jõemaailmas areneb edasi, tekivad, sõdivad ja lagunevad pisiriigid ning valitsejate koalitsioonid. Mark Twain hakkab realiseerima oma Jõemaailma plaani - ehitada suur laev ning sõita sellega Jõe läteteni, kus pidavat olema peidus selle maailma saladused. Sellele on aga palju takistusi. Nagu eelmiseski romaanis, on tegelasteks ka palju kuulsaid ajaloolisi isikuid.

Paralleelselt areneb ka eksperimendi tagamaade uurimine. Jutud Burtonist on levinud üle kogu Jõe. Peagi selgub, et saladuslikud eksperimedi korraldajad ei ole päris üksmeelsed...

Põhitähelepanu on siiski pööratud laevale, kuid kogu maailma uudsus on juba kadunud, tegelased ei tundu alati nii veenvad nagu esimeses osas. Eriti häiris mind Göringi kuju, tundus, et sellega on kuidagi üle pingutatud. Kokkuvõttes jättis see romaan märgatavalt nõrgema mulje kui esimene, kuid korralik ja igati loetav on ta ikkagi.

Teksti loeti vene keeles

Eelarvustaja poolt on hädavajalik ülevaade romaanist juba antud, lisaks omapoolse põhjuse, miks sarja teine osa mulle vähem meeldis kui esimene.

Kui esimeses osas oli peategelaseks Richard Burton, kes selle põhjal, mis Farmer ja kasvõi Wikipedia tema kohta kirjutab, oli tõepoolest erakordne inimene ja alfaisane selle sõna heas tähenduses, siis selle romaani kangelane ning oma aja suurim humorist Mark Twain on võrdlemisi hädine kuju ja suur põdeja.

Lisaks kõigele muule mürgitab Mark`i meelerahu ka asjaolu, et tema poolt armastatud, maetud ning jõemaailmas (kus inimesed reinkarneeruvad elu füüsilises tippvormis) taasleitud naine elab kokku mõõgakangelase ja muidu lõbusa selli Cyrano de Bergerac`iga ega heida pilkugi kannatava lese telgi poole.

Nii et pikapeale hakkas mulle Mark Twaini reetliku liitlase, "Ivanhoe`st" tuntud prints Johni kuju hoopis huvitavam tunduma.

Veidi kummastav on ka kiire tehniline progress maavarade poolest vaeses jõemaailmas, romaani lõpuks kokkukeevitatud jõelaevas ei puudu ka küllalt keerukad elektroonilised vidinad.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani algus ja lõpp ning üks värvikas kõrvaltegelane tõstavad hinde päris kasinast keskpäraseks, sest tuletavad meile meelde, et tegevus toimub ikkagi fantastilises Jõemaailmas. Suurema osa romaanist, paraku, täidab kirjeldus Jõe äärsete pisiriikide vahelisest operetlikust nagistamisest, mida on tüütu lugeda ja mis võiks toimuda ükskõik kus.

Ja see tehniline progress - 26 aastaga paljast tagumikust moodsa, elektroonikaga täidetud jõelaevani - on ka ikka tõepoolest asi mida on raske alla neelata. Isegi kui möönda, et vajalike teadmistega inimesed on kõik kuskil Jõe ääres olemas, ei saa ma siiski ignoreerida seda et niisuguste saavutuste jaoks peaks neid korraga koos töötama suurem hulk kui ühe 10x10km riigikese rahvas, ja kui selline inimhulk juba kokku tuleks siis miks peaksid nad laskma Mark Twaini ja prints Johni sugustel tegelastel ennast juhtida...

Teksti loeti inglise keeles

Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles

See osa jäi venima. Kõik malendid on nagu lauale seatud, isegi liikuma pandud, ja kuigi nende rabelemist on päris tore lugeda, ei jõuata lähemale peaküsimusele - milleks see kõik? Kokkuvõtteks: professionaalselt, seega nauditavalt kirja pandud põnev lugu, millest Riverworldi loos ei saa üle ega ümber, aga iseseisvat väärtust sel pole.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, proovin siis üle mõne aasta Baasi; pole seda uuel platvormil teinudki.
Ajendiks siis, et olin 10 päeva Peloponnesosel ja juhtus nii, et lugesin läbi 4 osa Riverworldi, ehk siis klassikalise tsükli, mis algab Burtoni seiklustega (see raamat peamiselt neist ongi), keerleb läbi mitmete peategelaste lahenduse suunas ja... nojah, minu jaoks oli raamatu lahendus tõsine pettumus, aga see on maitse asi (kui viitsin, kirjutan selle kohta ka.)
Raske on kirjutada teosest, millest on nii palju räägitud, et erilisi üllatusi seal enam ei ole; kui oled näinud kaht filmi ja kätte on sattunud vähemalt pool tosinat lugu-koomiksit-midaiganes, kus sellele vihjatakse. Ütleme nii, et kuna Farmer oli esimene, kes sellise maailma välja mõtles (ja korraliku SF-ina teostas, sest igasuguseid tehislikke inkarnatsioone on kirjanduses alati olnud), on ta plusspunktid ja sügava kummarduse ära teeninud. Kõiges muus...
Või muidugi oli tore ja lahe lugeda, aga küsigem nii -- see seal jõe kallastel oli täiesti mõttetu elu; kui see ei jõua kohale esimesel nädalal, siis esimese aasta lõpul peaks see olema selge ka erakordselt juhmidele. Ja oma eksistentsile leiab mõtte Burton, kes (vabandust kulunud väljendi pärast) ei seia pudeliski paigal, ja vast veel mõned tosinad kogu sellest lohutust karjast seal jõekallastel... Et nii ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo nomimentide hulgas; raisatud pool päeva -- nõme ja tühi nõidumine, kõik standardklišeed esindatud.
Teksti loeti inglise keeles

Põnev raamat. Ühe hooga lugesin läbi.
Nüüd lähen mängin natuke vana Quake`i, et see intellektuaalne väljakutse aju jälle käima tõmbaks.
Teksti loeti eesti keeles

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, kõrgemat hinnet ei ole kusagilt võtta. Loed-loed ja... igav. Kindlasti parem suuremast enamikust kosmoseooperitest, mis siin mõnedelt inimestelt viisi saavad, aga noh, ütleme, et kipub langema nende tasemele -- meelelahutus.
Esimest juttu olen ma mingis teises kontekstis juba lugenud; Scalzi kipub tihti jutustama lugu läbi erinevate osapoolte vaatevinkli ja mina isiklikult ei saa seda muuks, kui rahategemiseks pidada.
Teist lugu ma hästi ei uskunud. No ei õnnestu tulnukaid elavaks kirjutada, ei õnnestu... Paar head detaili, muidu käsitöö.
Kolmas -- igav.
Neljas jällegi usutamatu. Paar head kohta, kuid kui liiga tihti tuleb ette inimkonna päästmist mingite juhuste ja keeruliste kombinatsioonidega, kust pealegi kõik traagelniidid läbi paistavad... No ma ei tea.
Kokkuvõttes lahja.
Teksti loeti inglise keeles

Oletagem, et see, mille OR just välja andis, on lühiromaan (paistab olevat ka sama nimega romaan, kui see pole lihtsalt viga... mahu järgi on lühiromaan).
Hirmsasti meeldis lugu osaliselt ka sellepärast, et kunagi tundus Hemingway vaata et parima kirjanikuna (hilisemas elus on tekkinud teised lemmikud ja Hemingway suhtes tekkinud teatud kahtlused). Sisust ei tahaks rohkem rääkida kui eelarvustaja, sest sellegagi öeldakse vast liiga palju ära, seda enam et minu jaoks jäi lugu natuke lahtiseks -- et tore, et nii juhtus ja tehti, aga mis siis? Peategelaste valikute jmt-ga on asi korras, irisen pisut teatud lõpetamatuse üle (mis muidugi mõne teise silmis võib olla voorus). Igatahes lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Nojah. "5", mis sest, et vaevalt ma seda raamatut kunagi üle lugeda viitsin (sry, see märkus on mu enda skaala jaoks, st "5" = mida veel lugema olen nõus või mis millegi poolest tõesti head on.)
"5" sellepärast, et kuigi raamat on täis lolli nalja, sisu logiseb igast otsast ja kohati autor lihtsalt vahutab, kirjutab ta huvitavalt ja huvitava nurga alt. Ehk siis hinne on Tõelise Ulme eest. On tulevikumaailm, mis on jagunenud antigravitatsioonil hõljuvaks linnaks ja selle all laiuvaks urkide maast. Tuumasõjast on möödas palju sajandeid, muud maailma selle seltskonna jaoks olemas ei ole ja üldiselt käivad nad alla. Vaatamata raamatu üsna lõbusale toonile on tegu ikka väga sünge düstoopiaga. Üleval elatakse luksuses (täpsemalt küll luksuse illusioonis; aga ära rääkima ei hakka, see selgub raamatus), all mingis pseudokeskaegses košmaaris, mida juhitakse meedia vajadustest lähtudes -- peab ju kuri ja kole vaenlane olema...
Ütleme, mulle meeldib see, kuidas autor vindi vindi järel peale keerab, muutes maailma aina jälgimaks, kohati häirib vaid teatud primitiivsus (st kui asi nii lihtsalt käiks, oleks nad ammu ajusurnutest eristamatud). Esimese arvustuse sõnu korrates -- väga palju tänastest hädadest võetakse ja mõnitatakse korralikult läbi, samas Pelevin ei ole siiski Pratchett ja see osa, mis viimasel on täidetud vaimukustega, kipub esimesel minema seletamiseks; tal on hea mürgine keel ja fantaasiat on tal ka, aga kohati kirjutaks ta nagu keskpärastele algkooliõpilastele.
Teine suurem häda raamatus on teatud ebajärjekindlus sura, ehk selle "kumminaise" kirjeldamisel. Noh, see ei ole ju sisuliselt robot, see on mingi naissoo kvintessents kõverpeeglis. Ei mingit kolme robootika seadust, kui ikka vaimsuse ja mõrdsuse maksimumi keerad, võib ta pärast sobiva (või pigem ebasobiva) kirjanduse laadimist sulle teatud sugueluliste palvete peale kahvli silma lüüa... (tehase häälestuses on vaimsus 5% peal ja garantii katkeb, kui neid seadeid ise torkida). Olgu, oletame, et tegelased enam täpselt ei teadnud, mida nad teevad, kummatigi andis see autorile võimaluse ka kogu see puparastide (nukunikkujate) asi mõnusalt absurdi keerata. Ja nagu Pelevinil kombeks, veel paar vinti peale keerata ja siis teha veel midagi käsitamatult roppu. ;-)

Ühesõnaga, mõnus lugemiselamus, mida julgen soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõtteks peab ütlema, et ei ole ajaproovile vastu pidanud. Asja teine külg on muidugi see, et seda vaest Atlantist on niipalju kirjanduses-filmides nühitud, et sellest materjalist annaks vist uue saare ehitada küll. See on paljus tüüpiline tolle aja raamat, millele lisab oma masendavad pitseri autori nõukogude taust -- sellest on ka varem kirjutatud, eks ole: autor ei ole eriti midagi näinud ja seepärast on tema kujutatud paigad kõik kuidagi... papist. (Muidugi juhtub seda ka tänapäeval, teinekordki tabad mõnes loos ära, et autor on ainult internetis liikuva materjali põhjal üritanud midagi kokku panna.) Atlantise lugude häda on veel ka sellest, et terve suure saare või väikese mandri hukkumise loo kõrvale üritatakse upitada mingit seepi, millel vaatamata kõigile ponnistustele on suure looduskatastroofiga parimal juhul nõrk otsitud side. Ikka mingi armulugu, mingi eriline maniakk valitsejaks, mingi tobe ülestõus... Päris ausalt öeldes ei suutnud ma seda rida-realt lugeda; mis ei takista tunnistamast, et omas ajas võis see ju midagi olla.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen natuke segaduses, sest ühelt poolt ei tahaks kuidagi midagi halba öelda OR sarja kohta, mida ma kahel käel toetan ja pean igas mõttes heaks ja vajalikuks, teisalt aga ilmub seal raamatuid, mida tõearmastus ei lase mul väga kõrge hindega hinnata. Antud teos illustreerib seda frustreerivat dilemmat vast kõige ehedamal kujul, seda enam, et ma hindan ACC-d vähemasti top-3 kuuluvaks ulmekirjanikuks absoluutskaalal. Antud lühiromaan on aga tervenisti üks deklaratsioon, mis polnud juba algusest peale eriti kirjanduslikult teostatud, ja selle kirjutamisest on möödunud 65 aastat, mis paraku tähendab, et ma täiesti mõistan, kuidas see võib kerget võõristust tekitada. Minus mitte, paraku aga olen autori nii palju lugenud, et... kuidas seda kõige viisakamalt öelda... midagi uut seal pole. See võis omal ajal üsna mõtlemapanev olla. Tollal kirjutati ju palju selliseid abituid kosmoseseiklusi, mis müüsid ainult sellega, et kõik teaduskarva võõras läks kaubaks, peaasi, et kaugel ja eriline. ACC eristus sellest sellega, et tema ideed on suuresti nüüdki aktuaalsed, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see raamat võidaks sellest, et mõni klaviatuurivägistaja sinna 300 lähekülge "inimsuhteid" peale oksendaks... Ehk selline kahetine suhtumine, nagu vaataks koopajoonist -- et uau, tegija oli andekas ja nägi vaeva, aga elutuppa ma ikka sellist ei tahaks... Kuid veel üks kannapööre -- kui ikka on huvi varase, karge ja teinekord kirjanduslikult natuke abitu SF-i vastu, on see raamat kohustuslik kirjandus
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, uskuge või ärge uskuge, aga mina arvasin puändi ära. Tõearmastus sunnib mind lisama, et võimalik, et olen kusagilt kuulnud/lugenud sellest loost kui huvitava maailma ülesehituse näitest. Mõnus sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Mis seal ikka öelda, suurepärane kogu. Nagu tihtipeale, ei vaevu ma lugusid ükshaaval arvustama, kuid mind lohutab, et ma pole ainuke.

Sama meelt eelarvustajaga ka selles, et teiste taustal tundub esimene lugu nõrgim. Võimalik, et sellel on mingid väärtused (peab kunagi Arvi käest küsima…), ent paraku ei häälestanud see just täpselt sellele, mis järgnes. Et minust õigesti aru saadaks -- järgnev on võimas. Tegelikult ei ole suur osa kogumikust just see ulme, mida ma kõige meelsamini loen, ent omapärane ja väga kõrge kvaliteediga nauditav lugemisvara on see kõigi kriteeriumite järgi (umbes nii, et ma võin ju konjakijoodik olla, aga see ei takista mul head viskit tunnustamast ja ära tundmast…) Boris Hurta kohta kokkuvõtteks ütleks, et tema lood tõstab esile tõsine doos musta huumorit.
Edasi, Sinisalo on vaieldamatu meister, ent minu jätavad Cthulhu klounid täeisti külmaks. See võib ju vastava maitsega inimestele hea olla, aga mina tõtt-öelda kerisin selle läbi. St loo algus oli hea, aga kui tuli "vormitu kurjus" ja "äravõitmatu õud", läksin diagonaalile.
Jääskeläise "Kirje Lethelle" on päris huvitava mõttekonstruktsiooni ümber komponeeritud lugu, mille inimlikkus esimesel hetkel puudutab (st järele mõeldes on see pisut kunstlik). Hea; selline lugu ei saagi actionist punguda, eks ole.
Edasi kolmelt autorilt kolm aurupungi lugu, kõik suurepärased. Erinevates foorumites on vaieldud selle üle, kas aurupunk on tõsiseltvõetav. No ei ole ju ühestki otsast, ent ega see sega just sellesse settingusse suurepäraseid lugusid kirjutamast. Võib-olla viimane lugu oli autorile pisut üle jõu käiva pseudoprobleemi üle halamine, ent tore ja hästi teostatud sellegipoolest.
Ja viimane lugu… Nojah, ühest küljest tavaline muinasjutt. Neid on vist tõesti läbi kõigi aegade miljon kirjutatud. Ja kirjutada autor oskab, paraku aga sellega, et see on hästi teostatud lugu, positiivne lõppeb. Ausalt öeldes ei kõnetanud lugu mind üheski plaanis, ja see, et ma sellesse ikkagi nö plussmärgiga suhtun, viibki sujuvalt kokkuvõtteni --

Võimalik, et lugu on selles, et mul on veel jutuvõistluse žüriis osalemisest mürgituse jääknähud, aga silma hakkab kirjanduslik, eriti kirjutustehniline äärmiselt kõrge kvaliteet. Lauseehituse jmt suhtes ei saa loomulikult välistada sedagi, et need on tõlkides paremaks läinud, eks ole, kuid lugude fookus, sõnum ja kontseptsioon on kõigil juhtudel õpikunäitena head. Tegelikult pole õige mainida kirjandusvõistlust, sest käärid on liiga suured. Need jutud on pea ja õlgade jagu üle nii keskmisest eesti kirjandusest (ja ma ei räägi siin Kenderi-taolistest antiintellektuaalsetest põhulõugadest), kui ka keskmisest angloameerika ulmest (ja ma ei räägi siin Paolini- või Jordani-suguste ajusurnutele toodetud lahjast eskapismipudrust). Võib-olla ma teen siin suguvendadele liiga, sest tegelikult on head kirjandust ju palju, ja enamasti ei pane tähelegi, võtad loomulikuna, et see on hea, ent ma kipun soomlasi automaatselt kohaliku mõõdupuuga võtma ja olen seetõttu üllatunud? Igatahes oli lugemine nauding.
Aitäh, Arvi!

Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, ma ei ole kindel, et see õige kogumik on. Nimi on loomulikult sama, aga sisukord...
THE CYBERIAD
FABLES FOR THE CYBERNETIC AGE
A CONTINUUM BOOK, THE SEABURY PRESS, NEW YORK, English translation copyright © 1974 by The Seabury Press, Inc. Printed in the United States of America.
Original edition: Cyberiada, Wydawnictwo Literackie, Cracow, 1967, 1972
Contents
How the World Was Saved
Trurl`s Machine
A Good Shellacking
THE SEVEN SALLIES OF TRURL AND KLAPAUCIUS
The First Sally, or The Trap of Gargantius
The First Sally (A), or Trurl`s Electronic Bard
The Second Sally, or The Offer of King Krool
The Third Sally, or The Dragons of Probability
The Fourth Sally, or How Trurl Built a Femfatalatron to Save Prince Pantagoon from the Pangs of Love, and How Later He Resorted to a Cannonade of Babies
The Fifth Sally, or The Mischief of King Balerion
The Fifth Sally (A), or Trurl`s Prescription
The Sixth Sally, or How Trurl and Klapaucius Created a Demon of the Second Kind to Defeat the Pirate Pugg
The Seventh Sally, or How Trurl`s Own Perfection Led to No Good
Tale of the Three Storytelling Machines of King Genius
Altruizine
FROM THE CYPHROEROTICON, OR TALES OF DEVIATIONS, SUPERFIXATIONS AND ABERRATIONS OF THE HEART
Prince Ferrix and the Princess Crystal

Ühesõnaga, ma kopeerisin selle siia, et ehk keegi (näiteks Jürka) oskab ära arvata, mis raamatut ma siis ikkagi lugesin, mina seda paika panna ei suuda.
Raamat aga on lugemist väärt küll ja pean au andma tõlkijale -- kohati on tegemist sulaselge sõnamänguga ja selliseid asju tõlkida on tõeline õudus. Üldiselt on tegu natuke eesti lugejale tuttava Ijon Tichy laadse pulaga, ent see on hea pula, mis kohati meenutab Pratchettit ja kohati isegi Saint-Exuperyd -- sellised muhedad vindiga lood, mida küll kuidagi tõsiselt ei saa võtta, ent mis on naljakad, vaimukad ja omal viisil sügavad ja õpetlikud. Tore lugemine.

Teksti loeti inglise keeles
1.2014

Selle raamatu pistis mulle Kirjanike liidu jõulupeol pihku raamatu toimetaja Jürgen Rooste, sõnadega, et see on ühe noore mehe kirjutatud ulme, küll (ulme) peavoolu kauge ulme ja pealegi peamiselt „teekond läbi bluusipõrgu” (nii kõlab raamatu alapealkiri), aga ehk sina kui ulmest ja kirjandusest jagav isik oskad midagi asjalikku öelda...
Hm, noblesse oblige... Ehk ei puutu see asjasse, kuid niipalju me Jürgeniga teineteist tunneme, et jama ta mulle ei aja ja nii ongi see eespool öeldu raamatu väga hea kokkuvõte. Tollest alapealkirjast veel – raamat algab „Autori pikaleveninud eessõnaga” (jällegi tähelepanuväärne ausus), kus muuhulgas mainitakse, et kavas on 17 järge. Seega saab ehk teise osa ilmumisel teada, kas täispealkirjast kumbi osa on sarja nimi, ja kui, siis kumb :-/ Aga ütlen ka kohe selle ära, et kui teine osa ei ole oluliselt parem, ma ainult lehitsen seda ja kunagi edasi ei loe, kuigi raamat teatud mõttes meeldis mulle.

Niisiis algab lugu sellest, et hullumajast lastakse välja patsient. Sõjaveteran ja kitarrist. On veider maailm, aeg peaks olema 23. sajandi algus, ühtki selgelt äratuntavat kohta-riiki-midaiganes ei ole ja tehnika, ühiskondlikud suhted ja suhtumised on sisuliselt natuke moditud tänapäev. Autor ka hoiatab, et raamat ei ole keerukatest vidinatest, mis nupulevajutuse peale piiksu teevad, teisalt jääb niimoodi arusaamatuks, miks üldse oli vaja maailm kolmeks sajandiks „külmutada”? Muidugi ei ole raamat SF, see on raamat bluusist (sisuliselt hämarulme), kuid kui vahepeal on toimunud paar maailmasõda, autokütus on kallis ja videoside toimib häälvalimisega, kõik muu on aga sama, siis minu esimene soovitus autorile oleks – kui sina kirjutad 23. sajandist, on tulemus umbes sama hale, kui mina kirjutaks bluusist. Nii minule, sinule, kui kogu lugemisvõimelisele inimkonnale on parem, kui me seda ei tee.

Ma ei tahakski raamatu sisust palju rohkem ära rääkida. Rovin Vox leiab tsiklivendadest pillimeistrid, mänedžeri ja endast hulga segasema paarimehe. Asi ei arene sugugi sirgjooneliselt ja tegelased on huvitavad, kuigi autor (pikaleveninud) eessõnas teeb kõik, et lugemisnaudingut tappa. Aga õnneks keegi niikuinii eriti ei mäleta, mis nimed sissejuhatuses ette vuristati. Eriti, kui lugemine venib mitme nädala peale. Üritasin seda raamatut lugeda aasta lõpus ja no ei läinud kuidagi. Reedel pärast ulmeühingu üritust läks tuttavatega promillitõstmiseks ja unerohuks kätte võetud raamat hakkas korraga minuga kõnelema. (Õnneks küll mitte sõna otseses mõttes, raamatu tegelaste tasemele ma siiski ei jõudnud...) Ühesõnaga, see raamat on muusikute raskest elust – alkohol, narkootikumid, suvaliste elavate olevuste keppimine, sekka pohmakat, pillinäppimist ja rõlgeid hommikuid trellide taga. Mingil hetkel oli seda raamatut lausa rõõm lugeda. Siiralt, tekst on kohati ladus ja vaimukas. Stiilinäide: „Nagu sinagi, nõnda pole ka mina kunagi suurem asi keerutaja olnud,” ütles võõras ja aitas Rathi okseloigust püsti. „Aga tea, et minu bändis on sulle vaba koht. Isegi, kui sa oled nii munn, nagu räägitakse.” / „Kas tõesti?” imestas Rath. „No seda peame kohe järele proovima.” Ning ta virutas võõrale korralikult vastu hambaid.

Raamatu keskpaigas olin ma valmis sellele nelja panema. (Viite ei oleks lubanud panna küündimatus ulme vaatekohast, eks ole; sorri, ma olen selline.) Viimasel ajal on eesti kirjandus tundunud kuidagi profaanluse sohu vajuvat. Vähe sellest, et raamatutest kipub kaduma sisu kui selline, kuhugi vasakule ära näib hiilivat ka sõnaseadmisoskus. Ulme ei erine selles osas muust kirjandusest – igaveste algajate kollektiivsed ponnistused parandavad ehk küll kirjutamistehnikat, aga kuna andest on nad neitsilikult puutumata jäänud, on tulemuseks masendust ja piinlikkust tekitavad kirjandussarnased tooted. Selles raamatus on teatud värskust. Tegelased lähevad korda ja neile on võimalik kaasa elada. Eks ole, ma olen (teatud mõttes raamatut inspireerinud) Jimi Hendrixist muidugi kuulnud, kuigi edasi on mu teadmised sel tasemel, et keelpillid on need, mida plännitakse, ent ometi lugesin ma isegi muusikategemist puudutavad lõigud läbi; niisamuti kui ma raamatute põhjal küll tean, mis asi on skisofreenia, kuid ega ma ikka päris hästi ette ei kujuta, mis toimub inimese peas, kelle armastatu ilmub välja siis, kui ta tabletid võtmata jätab, kummatigi istus ka see osa raamatu kontekstis päris hästi.

Siis aga selgub kahjuks, et autorile käib siiski veel romaani kirjutamine üle jõu. Romaan ei ole kontrsert, et alustame mingil teemal ja viskame tahapoole igasugust suvalist musta materjali, peaasi, et maht täis tuleks. Noh, see ei ole traagiline, see on õpitav. Noh, okei, muidugi ei oleks tulnud see... ee, tekstikogus välja anda, vaid ikkagi romaan kirjutada. Jürgen on teksti küll korda teinud, st see on eesti viimase aja kirjanduse kohta hämmastavalt loetavas keeles (nii kirjavigade, lauseehituse kui stiili mõttes), kuid tegemata on see osa, mida omal ajal peeti normaalseks toimetajatööks ja mis nüüd kahjuks ajalooks on saanud – romaan räägib ühe tervikliku loo, sel on algus, teemaarendus ja lõpp; selles on peategelane, kõrvaltegelased, reeglina ka antagonist (võib olla loodusjõud või terve maailm), on tegelaste sisemine areng, igasugune taust etc etc. Ei ole nii, et romaan lõppeb mingi suvalise koha peal ja edasi on mingeid pildikesi, mis küll näitavad, et autor on siiski palju rohkem läbi mõelnud, kuid kuigi loomulikult on tore teada, et maailmal on rohkem sügavust kui õlikilel veepinnal, näitab see samamoodi, et autor pole osanud või viitsinud klassikalises mõttes romaani vormida. See suhtumine, et topi need ise mõttes sobivasse kohta, ei toimi! ;-)

Nii et kokkuvõtteks autorile – kirjuta edasi! Aga tead küll seda lugu Joshua Bellist, kes NY metroojaamas mängis – kui sa sellest kirjandust ei vormi, võib see kohati hea olla, aga liigitub pigem teraapiakirjutamiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen harva raamatu hindamisel, täpsemalt hinde panemisel sellistes raskustes. Ühelt poolt on tegu väga võimsa raamatuga, teisalt jälle... jah, kõige parem on tsiteerida üht teist arvustust: „autor on ikka üsna memm”. Kui üritada kuidagi ühte lausesse mahutada, mida see teos endast kujutab, siis – iga analoogia on juba oma olemuselt ebatäiuslik! – võiks see olla Heinleini, (isegi Asimovi ja kohapeal Veskimehe) nägemus sellest, kuidas Päikesesüsteemi mööda ringi rahmeldatakse, aga kirja panduna mõne hambutuid suhtedraamasid kirjutava naiskirjaniku poolt. Raamat on kogu aeg huvitavuse piiri peal ja ma pean ütlema, et igasugused vahelugemised ja üldse maailm oli see, miks ma raamatut suure huviga lugesin, tegelased ja tegevustik olid sellised... noh, ma ei ütle päris nii halvasti, et „Eesti film”, aga millegipärast mulle meenusid väikesed tüdrukud ja ponid... :-P

Niisiis, 24. sajandi algus, nagu pealkirigi ütleb. Päikesesüsteem on suuresti asustatud, Marss on terraformitud, Veenus terraformimisel ja lisaks suurtele kuudele on 19000 tühjaksuuristatud asteroidi, mis on Clarke`i Rama moodi pöörlema pandud ja elukeskkondadeks kujundatud. Sureb üks tähtis tegelane ja jätab mõned asjad teha lapselapsele, kes on kah selleks ajaks 135 saanud ja sel eluperioodil kõnnib kamba sarnaste veidrikega mööda Merkuuri, püsides napilt päikesetõusust ees, aeg-ajalt käies rööbastel sõitvas, samuti napilt varjus püsivas linnas puhkamas (planeet pöörleb nii aeglaselt, et tõepoolest liigub terminaator jalutamise kiirusega; ka linna nimi on Terminator). Midagi näib nagu teoksil olevat... igatahes mingil hetkel tabab meteoriit linna rööpaid (mis peaks võimatu olema, sest loomulikult on jälgimissüsteemid jmt) ja põrgu läheb lahti.
See, mis raamatus juhtub, jaguneb mitmeks väga erinevaks tasandiks. Teose nii-öelda peategelaste suhtetase – see, mis tegelikult peaks ju see nö pärislugu olema, eks ole – tekitab minus sarnaseid tundeid lõunasöögiks pakutava lehmakoogiga – ma tunnen end isiklikult solvatuna ja tahaks selle autorile suvalistest kehaavaustest sisse toppida. Kuigi, nagu paljude asjadega siin raamatus, on selles ka huvitavaid, heas mõttes ulmelisi detaile – inimesi on kosmoses mitmesuguseid, enamik aga mingit määratlematut sugu, nii et kui ühel peategelasel teisega asi raamatu teises pooles juba keppimiseni läheb, tuleb ühe väike penis ja suur vulva sobitada teise vastupidistega... Siis raamatu poliitiline tasand, mis on päris realistlik – balkaniseerumine, eri ajastud, pinged, vastuolud, arengus mahajäänud ja endiselt sadadeks riikideks jagunenud, kuid siiski võimas Maa, muude asunduste vastuolud ja varjatud jõud... Ja siis raamatu parim osa, tõeliselt hea! – kõik need erinevad elukeskkonnad oma erinevate elukorraldustega, kõik see terraformimine ja üldse maailm. See on paljus antud vahelugemiste kaudu ja need on samuti tõeliselt head, kuigi tihti frustreerivalt segaselt sõnastatud-teostatud (ilmselt taotluslikult). Ehk siis nii palju häid mõtteid, nii palju läbimõeldust ja... siis kogu tegevustik, millest mõni autor teeks kaelamurdva põneviku, too „mees” aga midagi, mis parimatel hetkedel meenutab „Õnne 13”...

Raamat oli eelmise aasta Hugo nominentide hulgas ja teatud mõttes on see selle koha ära teeninud. Ehk siis julgen soovitada, aga vastutust ei võta...

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette, kuna see oli eelmise aasta Hugo nominentide hulgas kõrgel kohal. Pidasin vastu peaaegu poole, siis läksin lehitsemisele. Tädi kirjutab päris hästi, on nauditavaid detaile ja tehniliselt on kõik paigas, aga kogu asi hakkab mulle meenutama natuke ajusurnud muinasjuttu kenadest printsidest ja printsessidest. Ja naistekat. Ja mingist hetkest asi ei huvitanud mind enam üldse, sest oli selge, mis edasi saab...
Ühesõnaga, 3 on reserveeritud raamatutele, mida ma ikkagi läbi loen.
Sisust las kirjutab ka keegi teine. Väga lühidalt: kapten Vorpatrilil palub üks ImpSeci töötaja vaadata ühe naise järele. Läheb mees siis õhtul proovima ja muidugi läheb kõik hoopis teisiti. Läheb mölluga käima, võiks öelda, ja see osa raamatust on päris hea. Aga ülejäänu te arvasite niikuinii ära, eks ole? Et ei saa nii hull olla? Kahjuks -- saab küll...
Teksti loeti inglise keeles

Mõtlesin, mida siia kirjutada. Olgem ausad, kui ma sain sarja esimese, "Spini" läbi, oli mul tahtmine see tõlkida ja välja anda. Raamat näis seda väärt olevat. Täpsemalt, raamat on seda väärt, kuid sari tervikuna mitte; ma ei ole seda mõtet täiesti maha matnud, kuid paraku on selge, et sarja kaks järgmist teost e ole mitte üheski suhtes esimese väärilised.

Niisiis toimub raamatu tegevus kahes kohas, umbes 40 aastat pärast Spini, ehk temporaalse mulli lõppemist, mis inimkonna ca 4 miljardit aastat tuleviku viis, ja ca 10 000 aastat hiljem, kui temporaalsest väravast väljuvad kaks meest, Turk Findley, teises osas tegutsenud lendur, ja Isaac Dvali, poisike, kellest üritati teha Hypotheticale (Hüpoteetilisi), neid aja ja inimkonnaga mänginud misiganes entiteete tajuvat... seadet(?) Esimeses liinis on mees ja naine ja natuke armastust ja üks segane tüüp, kes sundkirjutab tollest kaugest tulevikust, seal tulevikus aga on Vox, ühisteadvusega religioosne riik või läbi maailmade palverännul kogudus, mis nad kokku korjab, lisab nendega suhtlemiseks ette valmistatud naisterahva, et ka seal saaks armastuslugu olla, ja liigub hiiglaslikul laeval läbi viimase värava mürgitatud Maale, et saada hüpoteetilistega üheks.
Raamatule pandud hinde seletuseks -- asi on päris võimas ja põnev kah. Kõhklesin kaua 3 ja 4 vahel, kuid otsustasin ikkagi 4 panna, sest mõnes mõttes on tegu, nagu öeldud, korralikult teostatud seiklusega, kus ei puudu ka suured, võiks isegi öelda, väga suured ideed. Ja veel enam-vähem loogiline on kah. Miinuseks on seesama konstrueeritus -- ma näen liiga selgesti, kuidas autor püüab teatud kaanoneid järgida, kirjutada "õigesti" ja noh, asi on kunstlik. Ent ma annaksin ka selle andeks, kui ta lõpuks ei hakkaks kõmistama niiiiiiiiiii suurt tünni, et... natuke piinlik. Et seegi ühelt poolt loogiline, aga teiselt poolt (see ei ole otseselt spoiler, eks ole)... noh, kas miljardeid aastaid elanud supergalaktilisel teadvusel, kelle jaoks on lõpuks olematud isegi aegruumi piirid, ei ole tõesti muud paremat teha, kui...

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma esimest osa hindasin 5-ga, siis sellele siin väänan esimese hooga vända. Võimalik, et ma muudan seda hinnet tulevikus, kuid hetkel, raamat lõpetatud eelmisel ööl, olen ma autori peale väga kuri.
Sisust: Tegemist on järjega raamatule "Spin", kus ühel päeval kattus maa kupliga, mis imiteeris ööd ja päeva, kuid tegelikult oli tegemist omalaadse stasisega, mis paarikümne aastaga inimkonda ca 4 miljardit aastat tulevikku viis. Kasutades seda aja kokkupressitust asustatakse Marss (kui ööpäev vastab miljonile aastale, on sinna saadetud keskkonna algetel küll aega areneda) ja saadetakse välja anduritevõrk (mis samuti hakkab midagi mõistlikku tagasi saatma alles miljonite aastate pärast, kuid asi see paar tundi oodata...) Kes seda teeb ja miks? Pakutakse paar intrigeerivat vastust ja raamat lõppeb India ookeani tekkinud tuhandekilomeetrise püsivalt avatud täheväravaga Maa-sarnasele planeedile.
"Axis" algab ca 30 aastat pärast tähevärava teket ja Maa tagasitulekut "normaalsesse" aega; kuna päike on palju heledam, kaitseb Maad mingi kunstlik filter. Peategelane, naine, ajab oma teadlasest isa jälgi. Isa tundis huvi nn fourth`ide (neljandate) vastu -- tegemist on Marsi kultuuri ühe omapärase kõrvalsaaduse, inimgeneetikat muutva ravimiga, mis annab inimesele 30-40 eluaastat juurde ja muudab ka ellusuhtumisi. Selle tehnoloogia tõi kunagi kaasa üks Maad külastanud (ja siin mõrvatud) marslane ja kõik ametkonnad tahavad seda enda kontrolli alla saada, jälitades ja mõrvates fourthe. Paljud neist on seetõttu põgenenud sinna uude maailma, kus valitsusagentidel on raskem tegutseda. Uues maailmas areneb tööstus, puuritakse naftat ja üldse tegeletakse entusiastlikult uue planeedi lagastamise ja rüüstamisega. Peategelase eksabikaasa on üks neist Geneetilise Puhtuse agentidest, uus kutt, kellega lugu teda kokku viib, natuke jobu lendur. Tollel ekskutil -- kes ise on lausa inimene -- on veel kurjemad kaastöötajad, kes jälitavad üht Maal tegutsevat marslast ja tasapisi selgub, et ühele lapsele on proovitud anda võimet suhelda selle müstilise entiteediga, kes kõike toda jama korraldab.
Nüüd tuleb spoileralert!!! Ma küll üritan põnevust mitte rikkuda ja liiga palju ära rääkida, kuid päris ilma ei saa selgitada raamatule pandud hinnet. Esimene raamat (!Spin") oli põnev ja täis sense of wonderit, see on lihtsalt igav. Tähendab, formaalselt on põnev küll, kogu aeg jälitatakse kedagi, õhus on suured saladused, keegi saab surma, pääsetakse napilt ja kohe-kohe näib juhtuvat midagi... suurt? löövat? sellist, mis õigustaks raamatu olemasolu? Suurim spoiler on, et seda ei tule. Tähendab, tuleb, küll, aga see on sihuke hale ja poolpidune. Ja võimalik, et ma oleksin sellelegi hea hinde pannud, kui ta oleks selle õigesti välja mänginud, näiteks, et alati ei saagi võita ja mõned saladused jäävadki saladusteks (nii ju läheb elus pigem reeglina, on ju).
Mis on sellel raamatul minu silmis viga? Esiteks: peategelane on naine. Sellest pole otseselt midagi halba, aga ta käitab ka, nagu naised seltskonnaajakirjade kõverpeegli järgi käituvad -- olulise osa ajast nutab oma eksi taga, samas korrates, et kõik on läbi, ja tahab uue kutiga voodisse ja kui sinna saab, siis mõtleb, millal jälle saab ja kuidas neil üldse edasi võiks minna. Mõnes mõttes on see raamat hinnatavalt inimlik -- ühes stseenis käitub peategelane täistibilikult, st nii idiootlikult, kui üldse võimalik, ja pärast ootab, et kutt tema ees vabandaks, sest oli tema peale väga kuri... Üldse on peategelase seos seiklusega nii juhuslik, et kui me vaataks motivatsiooni nende poolt, kelle ümber mäng tegelikult käib, siis... jah, neist oleks loogiline tollest veidrast paarikesest (naine, kelle isa oli küll "õigel" poolel, kuid ammu kadunud, ja kes kasutab seda ringinuhkimiseks, et kirjutada raamatut, millest ridagi olemas ei ole, ja saamatu, kriminaalse minevikuga lendur) kauge kaarega mööda käia; neist esimesel võimalusel viisakalt lahti saada -- mängige oma liivakastis... Olgu, võimalik, et kõik see on norimine. See on ajastu märk, seda on paljudes raamatutes ja ma oskan sellest silmad üle libistada. Palju tõsisem etteheide on, et suure osa raamatust ja läbivalt viimases kolmandikus antakse osa tõeliselt olulisest infost kirjanduslikult väga halval viisil -- nimelt jutustab seda lugejale autor tulnukatega suhtlemiseks loodud poisi positsioonilt, täpsemalt jumala positsioonilt, sest poiss ise ei saa inimestega eriti suheldud ja väidetavalt ei mõista toimunut. Just sellest tuleb kõige suurem pettasaamise tunne -- tegelased pole nagu enam üldse olulised, pole mõtetki neile kaasa tunda (hakkad tajuma, et kõik nad loo lõpuni ei ela) ja nad on hüpiknukud autori käes, kes, samal ajal põnevust tapval viisil lugejale seletades, mis toimub, neid läbi viimaste lehekülgede veab.

Mul on ka viimane osa triloogiast ("Vortex"). Hakkan lugema, ehk on parem... aga ootused on väga madalal.

Teksti loeti inglise keeles

Ma teadsin enne lugemahakkamist, millest see raamat on, ja tõtt-öelda huvitas teema mind nii vähe, et jätsin pooleli. See oli vist juba aasta tagasi. Nüüd vaatasin, et raamat on saanud Hugo ja otsustasin sellele võimaluse anda.
Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen... 1) Ei olnud üldse nii halb, kui ma kartsin; 2) anglo-ameerika ulmega on ikka väga sitasti, kui sellised raamatud Hugosid võidavad. Teiste sõnadega: üldiselt mulle Scalzi meeldib ja ka see raamat on ikkagi hästi ja professionaalselt kirjutatud, suuremat osa sellest oli mõnus lugeda ja ka turtsuma võttis paaril korral -- mõnus kõrgekvaliteediline lugemisvara. Ent väga raske on ehitada tervet raamatut paroodiale (või isegi paksvillile), kui sa ei taha ainult pula ajada, vaid püüad lugejale kordaminevad karakterid panna käituma mõistupärasel viisil. Kuigi need on erineva suurus järgu asjad, tuli mul meelde Ahvid Tarzani "Saladuslik saast" -- "Redshirts" kotib "Star Treki" samamoodi nagu "Saladuslik saast" oma "alusmaterjali". Ehkki mõlemal juhul on too "alusmaterjal" täielik kräpp, mida normaalsel täiskasvanul on raske vastu võtta ajukahjustust saamata, on sellest ometigi vähe, et tuleks kokku kandev lugu ka neile, kes "alusmaterjali" ei tunne.
Teksti loeti inglise keeles

See on täpselt see -- kes on lugenud Old Man`s Wari, mäletab, et John Perry käis paar kuud pärast Corali lahingut kolooniates CDF-ist rääkimas. See suhteliselt lühike lugu ongi ühe sellise külaskäigu pidulikul õhtusöögil peetud kõne üleskirjutus. Ehk siis nendele, kel maailm tuttav, on natuke äratundmisrõõmu, muidu aga täiesti arusaamatu, miks kurat see kirjutatud on... St. veelkord -- mul oli tore lugeda, aga iseenesest (kontekstist väljas) on see üsnagi mõttetu laast.
Teksti loeti inglise keeles

Üks ütlemata kummaline jutt. Nimelt on kosmoselaevades aheldatud jumalad, kes neid valgusaastate taha viivad ja on ka muidu laevad jõuallikaks. Ühel päeval hakkavad need allutatud ja alandatud jumalad natuke nagu mässama ja kuigi mäss Ainsa Õige Jumala uskujate -- kapteni ja preestrite -- poolt maha surutakse, on midagi õhus. Midagi, mida pole juba sajandeid juhtunud -- kusagilt on keegi esitanud sellele õigele väljakutse...Lool on õige mitu kihti ja paar vinti keeratakse ka peale, ometigi ei ole ma päris veendunud, kas see meelelahutusest kõrgemale suudab tõusta. Tore oli korra lugeda küll.
Teksti loeti inglise keeles