Kasutajainfo

Philip Jose Farmer

26.01.1918-25.02.2009

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Jose Farmer ·

The Magic Labyrinth

(romaan aastast 1980)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

Jõemaailma sarja neljas romaan. Näeme siin jälle pea kõiki varasemast tuttavaid tegelasi. Tähtsamate põhitegelaste esimene eesmärk on sama - jõuda põhjapoolusele enne oma konkurente. Teine eemärk - tegvus poolusel, on aga erinev, suur osa tegelasi ei teagi, mis neid poolusel oootab ja mida nad seal tegema hakkavad. Igatahes oodatakse sealt vastuseid paljude saladustele. Ja need vastused lõpuks tulevadki.

Mõnes mõttes võibki seda romaani pidada sarja lõpuromaaniks. Kuigi samal teemal võib veel palju kirjutada (mida ongi tehtud), avaneb siin romaanis kogu selle mailma põhisaladus.

Tegevus, nagu kogu sarjas, on küllalt seikluslik, kuigi kohati veidi veniv - liiga palju tähelepanu on pööratud kõrvalliinidele ja omavahelistele arveteklaarimisele. Kokkuvõttes väärib siiski viit, kuigi paraja miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Jah. Ma sain ka selle raamatu ning ühes sellega kogu sarja, niipalju kui see kunagi minusse puutuma hakkab, läbi.

PJ Farmeri Riverworld ei ole ilmselt millegipoolest ulmekirjanduses keskne saaga. Samas on kirjanik mulle kogu aeg meeldinud ning sarja esimene osa, mida ma olen tänaseks lugenud ka kaks korda, oli oma visiooniga sedavõrd lummav, jättes õhku ridamisi vastuseta küsimusi, nii et edasi lugemine oli vaid aja küsimus. Aega läks 12 aastat.

Romaani esimese osa alguses sureb oma kaasajas 19. saj. tuntud rännumees, literaat ja intrigant Richard Burton, kes ärkab õige pea rippudes õhus koos ühes teiste inimkehadega. Tegu on nö tehnilise rikkega, sest kohe pannakse ta personali poolt uuesti magama.

Seejärel ärkab ta maailmas, kus lõunad on tasuta, planeet kujutab endast spiraalselt kulgevat jõge, mille kallastel on riba läbimatu kaljuga palistatud maismaad. Edasi või tagasi pääseb ainult mööda jõe kallast. Ma ei mäleta enam neid pikkusehinnanguid, kuid vahemaad on sedavõrd suured, et vähemalt jala jääkski mööda seda jõge käima.

Selles maailmas on reinkarneeritud kõik kuni 20. saj lõpuni elanud inimesed, parimas füüsilises vormis ja eas. Alguses on kõik tüübid alasti (Farmeri puhul muud midagi muud oodata oleks imelik), inimesed maakera eri ajastutest on laiali pillatud suhteliselt suvaliselt, väikeste päritolult enam-vähem homogeensete gruppidena; samas mõne oma maaelu tuttava kohtamine on pigem suur juhus.

Mis juhtub tingimustes, kus oma igapäevatoidu eest vaeva ei pea nägema? Alguses juhtub loogiline - tugevamad võtavad nõrgematelt paremad palad ära, seejuures esile kerkivad ka maakeral kurikuulsaks saanud rahvajuhid. Tasub märkida, et igapäevaratsioonid sisaldavad peale toidu ka vähesel määral alkoholi, tubakat (tänasel päeval kirjutatava teose puhul oleks vähemalt viimane ilmne anakronism) ning mingit omapärast uimastavat ainet, mis mõnele mõjub halvemini, teisele paremini. Inimesi aeg ajalt hukkub, kuid selles maailmas on nad surematud ning ärkavad järgmisel päeval uues kohas uuesti elule.

Taoline surmajärgne kogemus teeb lõpu kõigile senistele religioonidele, kuid õige pea tärkab Uue Võimaluse kultus; samas on vähemalt Burtonile selge, et millegi üleloomulikuga siin igal juhul tegu pole ning õige pea ilmutab end talle enda välimust varjav võõras, kes räägib, et kõik see on vaid läbinisti ebainimlik eksperiment inimestega ning et tema on inimeste liitlane asja korraldajate (nn eetikud) seas. Needsamad eetikud jahivad samuti Burtonit ja et kinnipüüdmist vältida, muutub ta sarienesetapjaks. Romaani lõpuks ta siiski tabatakse ning tema aju püütakse soovimatutest mälestustest puhastada.

Sarja teises osas on peategelasteks Mark Twain ja tema sidekick, hiidahvinimene Joe. Mark Twainil on kinnisidee ehitada mootori toel kulgev jõelaev (miski purilaevuke oli juba eelmises osas Burtonil), millega poolusele põrutada. Joe on korra juba ühtede egiptlaste seltsis poolusele jõudnud, kuid hukkus seal ning ärkas ellu juba teises kohas.

Sobivas kohas kukub alla meteoriit, mis annab rauda (planeedil pole ei erilist floorat, faunat, ega maavarasid) - siin on jälle tegu renegaateetiku sekkumisega. Mark Twaini poolt juhitud riigike kogub tasapisi võimsust ning areneb tehnoloogiliselt. Jõemaailmas väheneb üksteise orjastamine. Romaani lõpuks saab laev valmis, kuid asjaolude sunnil Mark Twain liitlaseks/kaasvalitsejaks saanud prints John korraldab nö riigipöörde ja põgeneb koos laevaga, jättes Twaini tühjade kätega. Tuleb ehitada uus. See osa sarjast on juba vähem köitev kui esimene, seda enam, et lähemale saladuste lahendusele me kuigivõrd ei jõua.

Kolmas osa ilmus juba jupp aega hiljem (millega võiks seletada muutusi romaani ülesehituses ning mõningate feministlike teemade ilmnemist) ning mängu astub palju uusi tegelasi. Burtonit käsitletakse minimaalselt, Mark Twain on veidi rohkem pildil; peategelane on aga pigem üks naisastronaut (maa peal oli seda muidugi) ning tema kaaslased, ehk siis laevast mahajäänud tüübid Mark Twaini riigikeses. Teose põhiteemaks on dirižaablite ehitus, millega otse, üle kaljude põhjapoolusele ja laevadele järgi põrutada, kus ootab ees torn, milles eeldatavalt pesitsevad eetikud. Üldiselt aga hakkab midagi hapuks minema, renegaadist eetik, kes peale Burtoni võttis kontakti ka paljude teiste inimestega on kuhugi kadunud, kaob ka surematus. Romaan lõpeb paljude peategelaste hukuga ja üleüldise fiaskoga kõiges, mis puutub õhus lendamisse. Kui kogu see 400 leheküljeline köide läbi lugeda, siis valdav tunne on tühjus; põhiliinist (milleks mina pean planeedi saladuse lahendamist) kõrvaliseks jäävate sündmuste kuhjamine kindlasti lisab visioonile mõnevõrra mastaapsust, aga üldiselt hakkas seda osa lugedes mul endast juba kahju.

Sama paks viimane köide toob siis lõpuks lahenduse, tõsi, alles viiekümnel viimasel leheküljel. Kõik varasemad tegelased, kes veel elus juhtuvad olema, saavad lõpuks kokku ja suuremad paugud toimuvad siis kui Mark Twain oma laevaga prints Johnile järele jõuab. Hukkub tööstuslikes kogustes inimesi - lisaks suurele lahingule langeb selles osas rivist välja ka ühe jõekalda toitlustus, mis toob kaasa suured ekstsessid. Kuna sündmustik liigub kogu aeg tuntavalt lõpplahenduse poole, siis lugema erinevalt eelmisest osast end sundima ei pea, vastupidi. Lõpplahendus on siiski väga seitsmekümnendatelik, nagu mingis plastmassdekoratsioonidega ulmefilmis.

Hingematva visiooni loomise kõrval pean siin Farmeri teiseks saavutuseks ka ohtrat ajalooliselt reaalselt eksisteerinud isikute kasutamist, keda saagas tuleb ette kordades rohkem kui vaevusin siinkohal mainima, kuid väga sügavale naha alla ta neile siiski pugeda ei suuda.

Hinded: 1. osa "5", 2. osa "4", 3. osa "4-", 4. osa "4+"; kogu sarjale kokku ümmargune neli.

Teksti loeti inglise keeles
7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018
aprill 2018

Autorite sildid: