Philip Jose Farmer

Nagu eelmistest osadest juba teada, ei ole selle maailma loojate vahel, kes ise nimetavad ennast eetikuteks, ühtsust. Üks neist on ennast ilmutanud mitmele inimesele ja õhutanud neid (väljavalituid) üheskoos poolusele minema, kus asub torn. Kõik jääb seletamata pideva ajapuuduse tõttu. Samal ajal ülejäänud eetikud otsivad taga reeturit ja muidugi ka väljavalituid.

Romaanis kohtab pea kõiki esimese kahe osa tegelasi, kes küll mitmekaupa, küll üksikult sama sihi (pooluse) poole pürivad. Ülesande teeb keerulisemaks see, et raske on aru saada, kes on kelle poolt, keda võib usaldada ja mis on kogu asja eesmärk.

Vaatamata küllaltki seikluslikule iseloomule, jääb raamat venima. Jõemaailma kirjeldamises pole enam midagi uut, isegi taassündide lõppemine jääb kuidagi õhku rippuma. Igatahes ei paista see inimeste käitumist kuigivõrd muutvat. Ka eetikute liin jääb kuidagi tühjaks. Siin- seal pudeneb vihjeid, kuid raamatu lõpuks ei saa ka selle koha pealt palju targemaks. See, et eetikutel miskit korrast ära on, on arusaadav algusest saadik ilma selle pika romaanita.

Lugeda siiski tasub, kuid üle nelja küll ei raatsi panna.

Sarja teise poole märksõnaks on laialivalguvus. Kapaga tuleb juurde uusi tegelasi, neist olulisemad kaks - kohe alguses tutvume Jill Gulbirraga, kes on põhimõtteliselt klišeelik naisõiguslane ja nii kohutavalt pinges, et ei vaja palju torkimist, et mõnele ettejuhtuvale meestegelasele profülaktika mõttes jalaga munadesse virutada. Suur osa käesolevast romaanist kirjeldabki tema võitlust talle oma arvates õiguslikult kuuluva õhulaeva kapteni mütsi eest.

Teine uus (või õigemini pooluus, sest sama nime kasutavat isikut kohtasime juba esimeses osas) tegelane on Peter Jairus Frigate, põhimõtteliselt autobiograafiline kuju, kellega seonduvad mõned kõige piinlikumad/asjasse mitte puutuvad stseenid siin raamatus.

Need kuue aastaga, millest juba juttu oli, on Farmer võtnud omaks uue aja kirjutustehnika, so tegevusliinide põimimise, mille kasutamine kirjanduses mulle lapsest saadik vastik on olnud. Mis parata.

Esimese kahe osa peategelased Burton ja Clemens on võrdlemisi ära unustatud ja ega siin kõigest sellest sebimisest hoolimata, mis raamatu lehekülgedel aset leiab, eriti kuhugi edasi ei jõuta - kõik mõistatused on täpselt samamoodi mõistatused nagu esimesel leheküljel. Samas lugeda ei ole nii tüütu kui arvata võiks, kui mitte muud, siis käesoleva osa keskpaiku sai ka mulle lõplikult selgeks, millisena jõemaailma planeet õhust/kosmosest paistaks. Ning päris viimastel lehekülgedel saab terve ports rohkem või vähem tuttavaks kirjutatud inimesi surma - cliffhanger misssugune.

Teiseks osa märksõnaks võiks olla paranoia. Peaaegu mitte ühegi tegelase juures ei või kindel olla, kas tegu on lavaseadjate agendi või lihtsalt rivaalitseva riigi kuninga poolt palgatud röövmõrvariga. Sellele sekundeerib juhtideks valitud isikute ignorantne sinisilmsus.

Parolando või mis iganes selle progressiivse riigikese nimi oli, kus hiidlaevu ja lennumasinaid ehitatakse, on tehnoloogiliselt kõigist teistest samasugustest moodustistest müstiliselt üle. Sonarid, radarid, raadio jm. tehniline varustus pole enam üldse mingi küsimus. Muidugi, samavõrd üle on neist omakorda oletatav vastasrind, kes antud hetkel jätab küll väga passiivse mulje.

Mul ei ole valikut. Pean ka viimase osa läbi lugema, et teada saada kuidas see kamm lõpeb.