Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Juhan Habicht ·

Kui tuugenid vaikisid

(romaan aastast 2023)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.
 
Raamatu tutvustus ja Liis Rodeni kena kaanepilt ei jäta mingit kahtlust – tegevus toimub katastroofijärgses maailmas. Postapo, kui kasutada mitte kõige kirjakeelsemat, aga vägagi tabavat terminit. Ja eks lugeja saab ka esimestel lehekülgedel aimu, et meie maailma kui sellist enam pole. Juba esimeses peatükis annab autor omajagu infot, millest saab selgeks, et katastroof toimus meie ajast hiljem, veetase tõusis ja siis langes, kliimaga midagi toimus, ka sõditi. Romaanis toimuv elu on üsna agraarne, aga samas siiski tehnoloogilisem kui tänapäevane maaelu. Kuigi elu näikse olevat stabiliseerunud, on inimesed relvastatud ja võõraste suhtes umbusklikud. Lühidalt: võitlus elu eest ja elu nimel.
 
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest tänapäeva ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist.
 
Samas, ei saaks öelda, et toimuv lugejale kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks. Tegelastel on mõtted, maailma avatakse, toimuvat kirjeldatakse. On pingeid, arusaamatusi, suisa vaenu. Surm on samuti sagedane külaline. Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Aga peategelane on kujunemisjärgus noor ja alles avastab maailma ning sageli ta enne tegutseb ja isegi tapab ja alles siis mõtleb. Kuid eks elu ja vanemad inimesed ole õpetanud.
 
Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit romaani huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri „Kes nühvel see Ääliss veel on?“ või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna „nühvel“. Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
 
Ilmselt pole põhjust salata: mulle see romaan meeldib. Selline realistlik, kergelt maalähedane elujaatav ulme. Tegelased on enamjaolt sümpaatsed ja usutavalt värvikad. Tegelastel esineb kõhklusi ja kahtlusi. Maailm mõjus samuti usutavana ja tundus autoril ka läbimõeldud olevat ning polnudki nii lihtne kui esialgu tundus. Kindlasti peab kiitma ka autori tasakaalutaju, mis laseb romaanil kõõluda täpselt selle piiri peal, kus on kergelt või isegi suisa rämedalt naljakas, aga mitte kunagi piinlik.
 
Lõpetuseks tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.  
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Eskapistlikku ulmet seostatakse tavaliselt noorema lugejaga, aga nagu selgub, kirjutatakse seda ka vanadele meestele. Miks vanu inimesi sellise raamatuga nagu „Tuugenid” tarvis karistada on, ma ei tea. Minul jäi see pärast esimest mõndkümmend lehekülge lauale nädalateks tolmu koguma, aga kuna sellest äsja veebis palju juttu oli, siis viisin alustatu kiirkorras lõpule (ja kahetsesin seda). Sulbi kirjutas „Loomingus” selle raamatu arvukatest puudustest ja ma ei hakka neid siin üle kordama, vaid ütlen lihtsalt, mis tundeid see raamat minus tekitas.

See raamat on kurb, ja mitte selle sõna ilusas, poeetilises tähenduses, vaid depressiivne. Tasemelt on see tüüpiline alla keskmise Eesti ulme, aga vaimult on see jõuetu ägin tänapäeva maailma vastu, mis teeb õnnetuks ega paku mingeid lahendusi. See on puhas eskapistlik tekst, mis väljendab autori iha lihtsa, kristalliseerunud ühiskonna järele, kus noored teavad oma kohta ja kus tema saab olla endiselt relevantne – just nagu raamatu Vanaisa, kohalik patriarh, kelle juures kõik nõu, luba, tõde ja õigust küsimas käivad. Mingi piirini ma seda ihalust mõistan - maailm on tõesti keeruline - aga see ei tähenda, et ma autori/Vanaisa maailmas elada ning end mingi hambuni relvastatud gerontokraadi tarkuse paistel soojendada tahan. Mul tekkis „Tuugeneid” lugedes võrdlusmoment Hargla „Suvitusromaani” toimumiskohaga, ainult et Habicht on oma mikrodüstoopia süngemad küljed imala maavillase kestaga mugavalt kinni katnud.

Otsin, mis ma otsin, aga ma ei leia selle raamatu kohta öelda ainsatki head sõna. Kõik, mis ma siit sain, oli rikutud tuju ja raisatud aeg. Vähemalt saan ma selle rämpsu nüüd oma lauanurgalt ära panna.

Teksti loeti eesti keeles

Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid.
Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

No isegi kodanik Beekmanit tema Lindgreni-tõlgete eest tänades ei saa ma selle asja eest üle "kahe" panna. Nagu Ohhotnikov või Palman või... Aga õnneks kaunis lühike.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

 Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles

Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, kui mitte arvestada seda, et varem autojuhtimist vaid pildilt näinud poiss hakkab neegrilt ostetud Mustangiga sõitma nagu vana mees. Sõidukirjeldusi kannatab aga lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jalakäijate ja autojuhtide rivaalitsemine pole ammu enam midagi uut, kuid hr. Leiber oskab seda kaunis põnevalt ja naljakalt kirjeldada. Lugege.  
 
Lugemise käigus kaalusin, kas panna "neli" või "viis" ning otsustasin hinnata selle järgi, kas lõpp on asjaks või ei.
 
Teksti loeti inglise keeles

No jälle üks jutt kurjast tulevikust, kus autod ja autoteed on inimesed endile allutanud. Peategelane sõidab oma ülemuse juurde ja annab aru viimasel ajal tekkinud tendentsist: korralikud, enamasti keskealised või vanemapoolsed inimesed sõidavad KST kuhu -- aga hästi kaugele. Autodega, muidugi, sest lendamine neile ei meeldi. Ja jäävadki sinna elama.
 
Aruandmise käigus selgub ka nähtuse põhjus, kuid see on liiga triviaalne, et seda siin ümber jutustada. Või jutule kõrgemat hinnet panna.
 
Teksti loeti inglise keeles

Näe, juba pool sajandit tagasi osati kirjutada sellest, mida mõtlematu rohepööramine endaga kaasa võib tuua. Selle eest saab jutt lisapalli. Ja muidugi oli juba siis ka teada, et igasugu rohejamad lähtuvad Kaliforniast.  
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke omamoodi antiutoopia. XX sajandi alguses võistlevad auto ja mingi trammi või lõbusõidurongi laadne transpordivahend. Ei lähe nii nagu meie maailmas.
 
Kuid seda lugu võidakse kasutada ka Fail Balticu reklaamimiseks...  
Teksti loeti inglise keeles

Minategelane elab linnakeses, kus on kolm tanklat-töökoda. Korraliku inimesena käib ta oma autoga (Rambler Americaniga) ühes kahest "nimega" töökojast. Kuid ühel päeval kaotab ta oma krediitkaardi ja on sunnitud mineme kolmandasse, mida peab keegi kodanik Bosko, kellel on üks abiline, üsna madala taktisagedusega noormees Bubber.
 
Minategelane ütleb Bubberile, et ta soovib oma autot hooldada (to service her), aga Bubber võtab asja ehk liiga täht-tähelt.
 
Rohkem ma ei räägi, sest seda juttu võite isegi lugeda.
 
P.S. Tol ajal oli Rambler American tõsise Usa autosõitja jaoks sihuke autolaadne toode.
Teksti loeti inglise keeles

"Lendav Hollandlane" lähitulevikust.
 
Ja rõõm selle üle, et hr. Martin autosid armastab. Muidu ta nendest niimoodi kirjutada ei saaks.
Teksti loeti inglise keeles

Peategelane on teedeehituse kõige vägevam boss. Tema ütleb, kuhu uus tee teha, tema ütleb, kas sinna mootorrattaid lubada, tema ütleb, ...
 
Ning ta pole lihtsalt mingi ametnikuhing. Tema suurim nauding on nendel teedel sõita. Eriti siis, kui need veel liikluseks avatud pole...
 
Kuid sel korral läheb midagi veidi vussi....
Teksti loeti inglise keeles

Üks ameerika autokonstruktor on sõitnud Itaaliasse, et kohtuda kunagise kuulsa autoehitaja Belliniga ja tagastada talle radiaatorikork, mis sattus konstruktori kätte üsna veidratel asjaoludel.
 
Suurte raskustega õnnestub tal vana Bellini juurde pääseda, kuid siis leiavad nad ühise keele, nagu kaks autohullu kunagi. Vanamees tunnistab üles, et ta on pärast avalikust elust lahkumist ehitanud veel ühe auto, ja pakub konstruktorile seda proovimiseks.
 
Auto ongi loomulikult maailma parim ning konstruktor otsustab selle tootmahakkamisega maailma õnnelikumaks teha.
 
Ja siis tuleb loo viimane lehekülg... Nii kurba juttu pole ma ammu lugenud.  Ahjah, fantastikat ega ulmet siin küll polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, näete, isegi paralleelmaailma valimisel tasub enne peent kirja lugeda...
Keelekasutus, jah... aga pikapeale harjusin ära. Ainult tundub, et lugu on teismelistele kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Taas lugu hirmsast autosid täis tulevikust. Kui meil tanklaid vanasti bensiinijaamadeks kutsuti, siis Usas olid need teenindusjaamad.
 
Vat' ühest sihukesest ongi jutt. Meie ajaga võrreldes on pakutavad teenused  küll muutunud, peamiselt tuleb tegeleda avariidega ja nende tagajärgede likvideerimisega. On loodud terve varuosade baas... ei, mitte autovaruosade.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Roheliste unenägu -- kirjeldada linna, kus elab umbes 10 miljonit inimest ja umbes miljard autot (huvitav, kes nendega sõitma peaks?), ning kõiki sellest tulenevaid hädasid.
 
A' nad mõtlevad täna ka samamoodi.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelarvustajad ära rääkinud. Ega idee nüüd kes teab kui kõrgelt ei lenda, kuid jutustamisoskus päästab.
 
Teksti loeti inglise keeles

Linnake (usas, muidugi) on hädas vedelema jäetud autovrakkidega. Äravedamine on kallis... kuid ootamatult ilmub tegelane, kes lubab asja tükk maad odavamalt korda ajada kui teised. Ajabki. Linnaisad aga jätavad talle poole tasust maksmata, arvates, et tüüp sai niigi hirmsa hõlptulu. Tüüp solvub ja otsustab kätte maksta...
 
Meenutas Alan Nelsoni juttu "Soap Opera", kuid polnud nii ladus.
Teksti loeti inglise keeles

Nesvadba ei ole päris minu kirjanik, ja kõnealune jutt ei paranda asja. Kuigi on autodest.
 
Peategelane (Tšehhoslovakkiast) satub mingil segasel põhjusel Inglismaale ja käitub seal veelgi segasemalt. Ootamatult pakutakse talle lihtsalt niisama, heast peast, sõitmiseks täiesti erakordset autot. No kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda... Ja pealegi õnnestub tee äärest kena tüdruk kaassõitjaks korjata.
 
Ainult et elu ei ole nii ilus kui algul paistis (Nagu me seda ise ei teaks :P) ja auto hakkab peategelasele probleeme tekitama. Kuidagi õnnestub tal neist siiski välja rabelda ja hariliku elu juurde tagasi pöörduda. Millega jutt ka läbi saab.
 
Probleeme mina siin valgustama ei hakka, sest siis pole teil enam mingit mõtet seda lugu lugeda. Ega ka nüüd eriti ei ole... aga ühe palli jagu saab hinne kõrgem järgmise mõttetera eest (juttu oli kaotatud verest):
 
"kas te arvasite, et võidusõit käib mingi muu kütuse peal?"  
Teksti loeti inglise keeles