Andy Weir

Kõigepealt ilmselgetest plussidest ja neid on tõesti palju:

1.      Raamatu huumor ja teravmeelne pilge EU-suuna kohta on nauditav (eriti selle esimeses pooles).

2.      Romaani keel on rikas nii sõnavara kui ka väljendite poolest; näiteks kohtasin esmakordselt sõnu nörritatud (pilk), ärjatu (elukas), (laua)suhvel, olbama, (suitsu) kinuma, (õlut) heegeldama jne.

3.      Üle mitme-setme aasta sain ilukirjanduslikust raamatust lugemisnaudingu kõrval nagu möödaminnes üksjagu uut teadmist (peamiselt sõjandusest ja neandertaallastest).

4.      Autori silmaring ja mitme keele oskus avaldavad muljet ning võõrkeelseid väljendeid on kasutatud just sobivates kohtades.

Raamatu viimases kolmandikus hakkas aga siiski häirima liigne liberalistliku maailmavaate satiir, mis jättis kohati isegi tigetsemise mulje. Ka on negroidse rassi alavääristamine ning valge rassi ülistamine mäng ühte väravasse, mis algul mõjus värskendavalt, kuid raamatu lõpupoole tundus üsnagi nürina.
Ülima tolerantsuse ja naeruväärsuseni viidud poliitkorrektsuse ajal oli värskendav lugeda sellise macho-kangelase seiklustest ürgajas. Soovitan soojalt: lisaks põnevusele laiendab silmaringi. Hindeks neli tugeva plussiga.  

Meeldiv raamat.
 

Mida ma arvan ajarännulugudest, ei vaja vist ülekordamist, nii et ma pidin end kokku võtma, et sellest tõrkest üle saada. Ajarännuosa oligi, muide, täpselt nii halb või veel natuke halvem, kui ma arvasin, aga kuna see oli pigem loo käimasaamiseks, siis tühja sellest. (Nii et see kvalifitseerub pigem virisemiseks.)
 

Raamatu suurim pluss on kahtlemata autori lõõpiv toon ja oskus tuua midagi uut sisse pea igal momendil, kui tundub, et nüüd läheb tempo maha. Samuti oli kuidagi väga lahe ja tervendav lugeda midagi, mis vähemalt mõnes osas on realistlik ja loogiline – jah, veider väljend ulmeraamatu kohta, eks ole, aga tegevuse sisemine loogika, tegelaste motivatsioon ja kirjeldatud olustiku tundmine on asjad, mis ju puuduvad enamikust tavakirjandusest.
 

Mind häirisid loetu puhul liigsed kordused. Ehk loole oleks väga kasuks tulnud korralik toimetajatöö. Ja raamat oleks igas mõttes parem saanud, kui seda oleks kõige mittevajaliku minemakraapimisega jõhkralt sadakond lehekülge lühemaks tehtud.
 

Ja noh, valitud lõpplahendus ja teatud hoiakud võivad meeldida või mitte meeldida, aga ma annan palju andeks teosele, kus külm juuditar natsi embusse sulab ja mõni paha lõpuks lihtsalt ära süüakse.
 

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.