Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Project Hail Mary

(romaan aastast 2021)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
5
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (8)

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll.
 
Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga. Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
 
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
 
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda. Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
 
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
 
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse". Täiesti kindel "viis".  
 
P.S. 2021. aasta detsembris selgus, et Goodreadsis valiti "Project Hail Mary" aasta parimaks fantastikaraamatuks 92 831 häälega (ehk kolmandikuga, kuivõrd hääletajaid oli üldse 281 584). Ja õigus ka, nagu Agu Sihvka ütleks.
 
P.P.S. Sellist tehnilist fantastikat tuleb täpselt tõlkida, ja hea oleks, kui tõlkija ka aru saaks, mida ta tõlgib. Vahel ei ole saanud, mis pani mind tõlkearvustust kirjutama: http://algernon.ee/node/1218
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir on eelkõige tuntud oma ootamatult maailmakuulsaks saanud esikromaani "Marslane" poolest, kus õnnetuse tõttu üksinda Marsile jäänud kosmonaut peab püüdma seal ellu jääda. Samanimeline ja üsna raamatutruu filmiversioon, kus peaosas on Matt Damon, aitas autori tuntusele kindlasti veelgi kaasa.
 
Weiri kolmas romaan "Ave Maria" on "Marslasega" üllatavalt sarnane, kuigi sisu poolest võivad nad erinevad tunduda. Peamise erinevusena on uue loo mastaabid hoopis teistsugused, neid on laiendatud igas mõttes tohututes mõõtmetes. See on lihtne ja paljukasutatud võte, aga siin täiesti arvestatava elegantsiga teostatud.
 
Loo alguses avastab ilma mälestusteta ärkav peategelane, et ta on suletud väiksesse ruumi. Nagu ilmneb, siis on see ruum kosmoselaev, kuhu ta on pärast meeskonnakaaslaste surma üksinda jäänud. Veel hullem, selle kosmosereisi siht on kaugemal kui inimesed üldse kunagi ette kujutanud. Lõpuks pole reisi eesmärgina kaalul midagi vähemat kui kogu inimkonna ellujäämine.
 
Järgnev lugu hargneb lahti kahel viisil. Esiteks tuleb peategelasel erinevate katsete abil välja selgitada, kus ta on ja mis toimub. Selle käigus hakkab ta mälu ka kildhaaval taastuma. Teine ja palju keerulisem pool on selle ülesande lahendamine, milleks tema kosmoselaev üldse teele saadeti, kuid ka see toimub samasugusel katse-eksituse meetodil.
 
Selline kirjeldus võib tunduda keerukas, kuid lugu on tegelikult esitatud väga hästi ja kergesti mõistetavalt. Reaalteaduste osa tekstis on küll päris kõrge, kuid enamus sellest on täiesti adutav ka vastavate ainete keskkoolitaseme õppematerjali põhjal. Samuti ei ole enamus katsetest keerulisemad kui tuntud teaduse populariseerimise telesaate "Rakett 69" ülesanded.
 
Mingis mõttes on Andy Weir nagu ühe kuulsaima ulmekirjaniku Arthur C. Clarke'i vaimne pärija. Kui "Marslane" sarnaneb tooni ja ulatuse poolest Clarke'i romaanile "Kuutolmu varing", mis räägib Kuu peal transpordilaevaga juhtunud õnnetusest, siis "Ave Maria" omab ühiseid jooni Clarke'i romaaniga "Kohtumine Ramaga", milles inimkond peab uurima tohutus mõõtkavas ja esmapilgul elutut tulnukate kosmoselaeva.
 
Mõlema võrdluspaari puhul tuleb järjest esile kerkivaid ootamatuid olukordi lahendada jooksvate katsetustega. Matemaatikal ja füüsikal põhinevate ülesannete teoreetilise lahendamise kõrval pole mitte vähem oluline lahenduste valmisehitamine, kasutades vaid käeulatuses olevaid materjale. Epoksiit on siin sama tähtis kui kalkulaator.
 
Kui midagi Weiri kirjutamisstiili juures kritiseerida, siis on selleks karakteriloome. Kõige enam avaldub see tagasivaadetes, kus autoril tundub olevat raske oma humoorika jutustamisviisi juures õiget tasakaalu leida. Nii moonduvadki enamik kõrvaltegelasi Maal aset leidvates lugudes rohkem või vähem lihtsakoelisteks karikatuurideks.
 
Õnneks aimab ilmselt ka autor ise, et karakterite kujundamine on pigem tema nõrkus. See kummitas oluliselt ka tema järjekorras teist ja võib arvata, et seetõttu ka vähem edukat romaani "Artemis". "Ave Maria" loo kandev osa on aga "teadlane-kosmoses" motiiv, misläbi Maal toimuvate stseenide ja tegelaste tagasihoidlikkus pole rohkem kui marginaalne puudus.
 
Eelkõige on see romaan ood mitte ainult reaalteadustele, vaid ka julgusele ja pealehakkamisele ning lisaks ka sõprusele ja koostööle. Abi ja toetus võivad siin tulla täiesti ootamatutest kohtadest ja heateod saavad kuhjaga tasutud. See säravalt rõõmus ja ka kõige hullemate väljavaadete kiuste optimistlik teos teenis hiljuti ära Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker – ja seda täiesti teenitult.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt, väga hea raamat.
 
 Kui iriseda, siis vast kogu loo ülesehituse natukese kunstlikkuse ja ebaloogilisuse üle, mis eriti lõi välja Maal toimuva kirjeldamises. No ja muidugi oli lahendus aimatav ja natuke segas kogu konstruktsiooni kunstlikkus, mis mind ka Marslase juures häiris -- et ma tean, et nüüd-nüüd kohe keerab autor oma peategelasele järgmise käru kokku, mida see siis tublilt lahendama hakkab. No ja see ta Reede oli võib-olla natuke üle võlli karikatuurne... Aga see on maitse asi.
 
Aga noh, sellisena tuleb seda raamatut võtta ja üldiselt on vähe raamatuid, mida ikkagi tunnustavalt noogutades ühe hooga läbi loed. Tugev neli!
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene kokkupuude tõsisem kokkupuude Weiriga, kui mitte arvestada “Marslase” filmi ja “Muna” lühijuttu (Kurzgesagti video võtmes). Väga meeldiv kokkupuude, peaks mainima. “Project Hail Mary” oli esimesest leheküljest nii haarav, et ma seadsin korduvalt kahtluse alla une, toidu ja töö vajalikkuse oma elus. Sain raamatust teada, et kõik need kolm asja on siiski olulised, ja panin raamatu käest - selleks õhtuks. Ega neid õhtuid palju kokku ei tulnudki.

Peategelane on kooliõpetaja ning sealjuures väga sümpaatne ja inimlik - (post)sovetliku haridussüsteemi läbinule on see vist raamatu kõige ulmelisem element. Nali, vähemalt minu omaaegne füüsikaõpetaja oli hea. Aga sellist õpetajat nagu raamatu peategelane oleks me vist kõik endale tahtnud - noor, tark ja lahe. Raamat koosnebki peaaasjalikult sellest, kuidas ta teaduse abil erinevaid üleskerkivaid probleeme lahendab ja lugejale kannatlikult selgitab, miks ta teeb ja mida. Mina igatahes tunnen, et ma olen nüüd natuke targem kui enne lugemist, või vähemalt oskan end ootamatult kosmoselaevast leides minut kauem elus püsida.

Ellujäämisest rääkides on eksistentsiaalne hädaoht, mis raamatus Maad ähvardab, päris originaalne ning selle omadused ja lahendus hästi välja mõeldud. Ilus on lugeda, kuidas inimkond omavahelised vaenud kohe kõrvale heidab ja ühise ellujäämise nimel tegutsema hakkab, isegi kui seegi on üsna ulmeline mõte. Reaalselt ei suudaks me seda ilmselt teha, nii et küll on hea, et meid päriselt ükski üleilmne katastroof ei ähvarda. Oot…
 

Väga hea raamat. Mõned puudused jäid silma, aga need on võrdlemisi tühised, nii et las nad olla. Kohustuslik lugemine. Jules Verne kiidaks heaks.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023
november 2023

Autorite sildid: